Tere! Mulle tehti hiljuti PAP test ning vastused tulid tagasi üpriski kehvad, emakakaelas on toimunud suured muutused ja arenenud on ka vähirakud. Mõne nädala pärast pean minema Tartusse, kus siis võetakse tükike edasisteks proovideks vms, ma ausaltöeldes isegi ei keskendunud eriti seega täpselt ei tea mida tehakse. Minu küsimus on aga see, et mul on meeletu depressioon juba pikka aega, mingit eluisu ei ole, sest rabelen võlgades ja enam ei jaksa. Ise ma endale midagi teha ei suuda ja tunnen, et kui nüüd kas juba on vähk või ehk kunagi tuleb, sest proovid olid juba praegu väga halvad ning pidevalt on meeletu kõhuvalu, siis oleks see nagu minu pääsetee. Operatsioonile ma minna ei kavatse aga kui kaua selle eemadamata emakakaelavähiga inimesed edasi elavad? Ma tõesti enam ei jaksa ja mul ei saaks rohkem ükskõik olla, kui tuleb välja, et ongi vähk. Keegi ilmselt sunniviisiliselt mind operatsioonile ei vii, see on ikka vabatahtlik, nagu ka kõik teised operatsioonid ja mina otsustasin juba ette, et mingil juhul ei lähe..
Esileht › Ilu ja tervis › Kui otsustad emakakaelavähki mitte lasta eemaldada.
Teema: Kui otsustad emakakaelavähki mitte lasta eemaldada.
Pap testiga saadi juba teada, et vähirakud? Mul pap oli paha-paha, tehti hpv, see oli ka paha-paha, siis võeti biopsia, see oli ka paha-paha ja siis võeti jälgimisele, et olukorra halvenedes opile saata. Läks paremaks hoopis ja nüüd ei ole enam jälgimiselgi.
Mulle tundub, et sa oled millesti valesti aru saanud ja õnneks või kahjuks surm sind niipea ei taba.
Selgelt öeldi, et on toimunud muutused ning arenenud on vähirakud.
Viis aastat võib elada nii.
Inimesel pole täpsustavaid uuringuid tehtud ega mitte midagi veel diagnoositud, aga käod juba teavad täpselt, kaua elupäevi veel on. Jeebus küll noh. Kui sul päriselt hapu seis oleks, siis ei sunniks keegi sind mitu nädalat järgmist uuringut ootama, vaid sind võetaks kohe vastu ja hakataks ravima.
Operatsioonile ma minna ei kavatse aga kui kaua selle eemadamata emakakaelavähiga inimesed edasi elavad?
Seda ei tea mitte keegi. Käid uuringutel ära, siis langetad lõplikud otsused. Mis võlgnevusi sa maksad. Inimesi on ümberringi, kes sulle toeks saaksid olla?
Mainin veel seda ka, et olen juba pigem vanemapoolsem inimene, lapsi ei ole, meest ei ole, lähedasi ei ole, täitsa üksi, raban ainult kahel kohal tööl, et suudaks vōlad ära maksta. Mis elu see ikka selline on.
Aga mingil põhjusel sa ju arstile läksid? Surmaimuga inimene ei lähe ju arstile – seega ilmselt siiski mingi soov elada on? Halvad uudised lihtsalt lõid rivist välja? Mis su vanus on?
Kes su võlad siis pärivad,mõtled ehk veidi nende peale ka? Kui tõesti polegi kedagi, siis keegi sind sundravima ei hakka, aga esimese uuringu järgi mingit vähki veel ei diagnoosita ja ravimata vähiga surra pole kaugeltki mõnus tee, eks lõpus morfiinivaluravi ikka saad.
Kes su võlad siis pärivad,mõtled ehk veidi nende peale ka?
Keegi ei pea võlgu pärima, isegi kui pärija olemas on, saab ta neist loobuda.
Olen sarnases seisus olnud ja mõistan. Aga sa ei tea, mis hetkel sul võib depressioon üle minna mingil põhjusel, juhtub näiteks midagi head su elus – ja siis on pöördumatu, sest oled jätnud end ravimata. Mine ikka ravile. Ja ka depressiooniravile. Võlad pole mingi põhjus surra.
Kes su võlad siis pärivad,mõtled ehk veidi nende peale ka? Kui tõesti polegi kedagi, siis keegi sind sundravima ei hakka, aga esimese uuringu järgi mingit vähki veel ei diagnoosita ja ravimata vähiga surra pole kaugeltki mõnus tee, eks lõpus morfiinivaluravi ikka saad.
Ega see ravitud vähki suremine sugugi mõnusam ei ole! Ikka üks valu ja piin ja morfiiniravi lõpus. Ehk jäävad need vahepealsed piinad lihtsalt ära, kui operatsioonist ja keemiaravist keelduda.
Ma ei taha sind hirmutada, aga ei ole ühtegi ilusat vähki suremist näinud. Emal kulus selleks aasta ja lõpp oli raske, sõbranna suri 37-aastaselt, nagu luu ja nahk oli, aga meeletult tahtis elada.
Mainin veel seda ka, et olen juba pigem vanemapoolsem inimene, lapsi ei ole, meest ei ole, lähedasi ei ole, täitsa üksi, raban ainult kahel kohal tööl, et suudaks vōlad ära maksta. Mis elu see ikka selline on.
Kui lapsi pole, meest pole-kuidas sa siis üksi olles oma elu nii võlgadesse oled elanud?
Igaljuhul mine opile, lootus on paraneda. Vähki suremine on ikka väga hirmus.
Selgelt öeldi, et on toimunud muutused ning arenenud on vähirakud.
Ma saan aru, et tehtud on ainult PAP-test. Need näitavad rakumuutusi, mitte seda, et kindlalt on vähk. TA ei ole ju veel kolposkoopiassegi jõudnud. Seega, öelda, et kindlasti on vähk, ei saa ju! Õnneks! Seda võib nimetada “parimal” juhul vähi-eelseks seisundiks.
Minul on olnud PAP-test väga halb. Ja kolposkoopia tulemus väga halb. Olin paar aastat koguaeg opile mineku äärel. Kontrollis käisin iga 4 kuu tagant. Arst ikka ütles, et ootame natu-natukene veel… Ühel hetkel hakkas asi iseenesest paremaks minema.
Viimane kontroll oli täiesti puhas (ptüi! ptüi! ptüi!).
Kui tegu on tõesti vähiga ja sa seda ravida ei taha, siis seda tuleb kindlasti oma arstile öelda ja tema siis oskab sind suunata palliatiivravile näiteks. Kui aga tegu on pigem vähieelse emakakaelaseisundiga, siis ikkagi võiks proovida end kokku võtta, see on ravitav. Minna ka psühhiaatri vastuvõtule, las paneb sulle antidepressandid peale, äkki läheb paremaks. Ka võlanõustaja juurde. Kahjuks ei öelnud teemaalgataja oma vanust.
Käiks arstil ära ja ütleks arstile oma mõtetest.
Ega see suremine nii kerge ka pole. Hetkel võib olla, et midagi eriti viga polegi.
Kes su võlad siis pärivad,mõtled ehk veidi nende peale ka? Kui tõesti polegi kedagi, siis keegi sind sundravima ei hakka, aga esimese uuringu järgi mingit vähki veel ei diagnoosita ja ravimata vähiga surra pole kaugeltki mõnus tee, eks lõpus morfiinivaluravi ikka saad.
Päritud võlgu ei pea maksma. Pärijad lasevad kõik võlausaldajad pärandvara pankrotiga üle ja need asjad saavad korstnasse kirjutatud.
Käi arstil ära, saad teada vähemalt täpse diagnoosi, kui agressiivne vähk jms. Lase opi käigus kõik välja lõigata, munasarjad, emakas, emakakael. Prognoos paraneb tunduvalt. Küsi onkoloogilt kohe aega psühholoogile. Nii Tallinnas kui Tartus nõustatakse onkopatsiente. Sa võid saada täiesti terveks ja uue hooga edasi elada.
Või siis mitte, aga mina nii kergesti alla ei annaks!
Tean kaht vähihaiget, kes hoolimata valuravist endale enne vähki suremist ise otsa peale teinud sest ei kannatanid seda piina enam välja. Vähki surra pole ilus surm. Soovitan minna psühhiaatri juurde ja ravida esmajoones depressiooni, vahepeal võib selguda et vähki polegi, võlad saad ajaga makstud, depressioonita leiad endale mõne hobi ja uusi tutavaid-sõpru ja eluisu tuleb taas tagasi. Vähem kui aasta pärast loed seda postitust siin ja mõtled, et mis sul arus oli.
Mainin veel seda ka, et olen juba pigem vanemapoolsem inimene, lapsi ei ole, meest ei ole, lähedasi ei ole, täitsa üksi, raban ainult kahel kohal tööl, et suudaks vōlad ära maksta. Mis elu see ikka selline on.
Kust need võlad tekkisid?
Tean kaht vähihaiget, kes hoolimata valuravist endale enne vähki suremist ise otsa peale teinud sest ei kannatanid seda piina enam välja. Vähki surra pole ilus surm. Soovitan minna psühhiaatri juurde ja ravida esmajoones depressiooni, vahepeal võib selguda et vähki polegi, võlad saad ajaga makstud, depressioonita leiad endale mõne hobi ja uusi tutavaid-sõpru ja eluisu tuleb taas tagasi. Vähem kui aasta pärast loed seda postitust siin ja mõtled, et mis sul arus oli.
Mida see tähendab, mida siin mitmed on kirjutanud, et “vähki suremine pole ilus”? Mida see sisuliselt tähendab, et just vähki suremine ilus pole?
Tean kaht vähihaiget, kes hoolimata valuravist endale enne vähki suremist ise otsa peale teinud sest ei kannatanid seda piina enam välja. Vähki surra pole ilus surm. Soovitan minna psühhiaatri juurde ja ravida esmajoones depressiooni, vahepeal võib selguda et vähki polegi, võlad saad ajaga makstud, depressioonita leiad endale mõne hobi ja uusi tutavaid-sõpru ja eluisu tuleb taas tagasi. Vähem kui aasta pärast loed seda postitust siin ja mõtled, et mis sul arus oli.
Kuidas nad endale otsa peale tegid?
Vähki suremine on nüüd küll kõige viimane moodus, mille ma suremiseks valiks! Hoolimata valuravist ühel hetkel ei ole enam nii kangeid doose, mis valu ära võtaks, kohutav pealtki vaadata ja sedasorti minemist kardaks enda ja lähedaste suhtes kõige rohkem.
Vähki suremine on nüüd küll kõige viimane moodus, mille ma suremiseks valiks! Hoolimata valuravist ühel hetkel ei ole enam nii kangeid doose, mis valu ära võtaks, kohutav pealtki vaadata ja sedasorti minemist kardaks enda ja lähedaste suhtes kõige rohkem.
Kui hull see valu siis on, kas nagu heroiiniku withdrawl?
Tere! Mulle tehti hiljuti PAP test ning vastused tulid tagasi üpriski kehvad, emakakaelas on toimunud suured muutused ja arenenud on ka vähirakud. Mõne nädala pärast pean minema Tartusse, kus siis võetakse tükike edasisteks proovideks vms, ma ausaltöeldes isegi ei keskendunud eriti seega täpselt ei tea mida tehakse. Minu küsimus on aga see, et mul on meeletu depressioon juba pikka aega, mingit eluisu ei ole, sest rabelen võlgades ja enam ei jaksa. Ise ma endale midagi teha ei suuda ja tunnen, et kui nüüd kas juba on vähk või ehk kunagi tuleb, sest proovid olid juba praegu väga halvad ning pidevalt on meeletu kõhuvalu, siis oleks see nagu minu pääsetee. Operatsioonile ma minna ei kavatse aga kui kaua selle eemadamata emakakaelavähiga inimesed edasi elavad? Ma tõesti enam ei jaksa ja mul ei saaks rohkem ükskõik olla, kui tuleb välja, et ongi vähk. Keegi ilmselt sunniviisiliselt mind operatsioonile ei vii, see on ikka vabatahtlik, nagu ka kõik teised operatsioonid ja mina otsustasin juba ette, et mingil juhul ei lähe..
Ilma opi ja ravita saab lõpp väga piinarikas olema ja mitte ainult sinule. Kannatavad ka inimesed sinu kõrval.
Mainin veel seda ka, et olen juba pigem vanemapoolsem inimene, lapsi ei ole, meest ei ole, lähedasi ei ole, täitsa üksi, raban ainult kahel kohal tööl, et suudaks vōlad ära maksta. Mis elu see ikka selline on.
Noh kui sa niii üksik oled, siis on mõistetav. Aga tegelikult keegi ikka ju sinust hoolib.
Tean kaht vähihaiget, kes hoolimata valuravist endale enne vähki suremist ise otsa peale teinud sest ei kannatanid seda piina enam välja. Vähki surra pole ilus surm. Soovitan minna psühhiaatri juurde ja ravida esmajoones depressiooni, vahepeal võib selguda et vähki polegi, võlad saad ajaga makstud, depressioonita leiad endale mõne hobi ja uusi tutavaid-sõpru ja eluisu tuleb taas tagasi. Vähem kui aasta pärast loed seda postitust siin ja mõtled, et mis sul arus oli.
Mida see tähendab, mida siin mitmed on kirjutanud, et “vähki suremine pole ilus”? Mida see sisuliselt tähendab, et just vähki suremine ilus pole?
No näiteks mõni kopsu vähi haige sureb lõpuks suure verejooksu tõttu, mis suust välja purskab. Ja ega teiste vormidega ei ole nii, et heidad magama ja sured. Enne ikka piinlei nädalaid või kuid, kuniks kustud.
Tean kaht vähihaiget, kes hoolimata valuravist endale enne vähki suremist ise otsa peale teinud sest ei kannatanid seda piina enam välja.
No näiteks mõni kopsu vähi haige sureb lõpuks suure verejooksu tõttu, mis suust välja purskab. Ja ega teiste vormidega ei ole nii, et heidad magama ja sured. Enne ikka piinlei nädalaid või kuid, kuniks kustud.
Ja siis veel mõni räägib, et viisakat abistatud enesetappu ei tohi seadustada. Sest suvalisi vanainimesi hakatavat siis tapma vms. põhjendused.
Esileht › Ilu ja tervis › Kui otsustad emakakaelavähki mitte lasta eemaldada.
