Esileht Koolilaps Kui palju küsida, või siis mitte

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Kui palju küsida, või siis mitte

Postitas:
Kägu

Mure jörgnev.
17-aastane, kes käib kodust 30km eemal gümnaasiumis ja trennides ning jõuab koju enamasti üsna hilja – kell 21, 22.
Ta ei anna tihti teada, kuna saabub. Kui olen küsinud nt messengeris, kuna ta tuleb, siis on ta reageerinud ärritunult, et miks ma küsin, kellegi vanemad ei küsi jne.
Helistada ma üldse ei julge. Ta ütleb, et pean teda usaldama jne.

Olen rääkinud, et peres oleks ju normaalne kui antakse teada, mis kell saabutakse jne, aga tema väljub varahommikul ja õhtul mu süda siis valutab, sest mõnikord saabub ta varem, aga teinekord jälle väga hilja.

Saan aru, et noor inimene iseseisvub, aga kui elab meiega koos ja on siiski alaealine, kas siis peab sedasi vihastama kui tahame teada, kuna saabub või mõnikord päevajooksul märguannet, et kõik on ok.

Tean juba ette vastuseid, et lase inimesel olla jne, aga ma siiski leian, et peres me teavitame üksteist, kui tuleme hiljem või kuna tuleme.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ongi teada, et jõuab hilja 21-22, siis ei olegi ju rohkem täpsemalt vaja? Tõenäoliselt ta ise ka täpsemalt ei tea. Täpsema kellaaja oskakski ehk öelda siis alles 21 paiku, oleneb, mis bussile saab? Kui veel sõpradega mitmekesi olla siis suht tüütu on tõesti iga õhtu minuti täpsusega oma saabumisest teada anda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul läks läks 16-aastane teise linna kooli ja olen õppinud usaldama.
Kui laps jõuab koju kell 21-22 on 17-aastase puhul piisav. Lepitegi kokku, et kell 22.00 on kodus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul läks läks 16-aastane teise linna kooli ja olen õppinud usaldama.

Kui laps jõuab koju kell 21-22 on 17-aastase puhul piisav. Lepitegi kokku, et kell 22.00 on kodus.

Kergem on leppida kokku, et andku teada KUI läheb kauem kui 22.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga miks sa pead teda usaldama? Mida sina pead, seaduse järgi, on selle 17-aastase eest vastutamine ja seepärast on õigus küsida ning laps (17-aastane on siiski laps, sinu ülalpidamisel ka ju) võiks ilma õiendamata lihtsalt öelda millal tuleb. Minutipealt vaevalt et saab öelda, aga seda sa vast ei küsigi? Poole tunni-tunni täpsusega saab ikka oma saabumisplaanidest teada anda.

Ma elasin 25. eluaastani vanematekodus, viimased aastad koos mehe ja lapsega ja kui ma kuskile pikemalt ära läksin, siis ütlesin ka millal tulen (ja kus käia plaanin). Lihtsalt selleks, et vanemad ei muretseks ja et ust liialt vara lukku ei keeraks, et kui jäängi hiljapeale, siis neid üles ei ehmataks jne.
Luba küsima ma loomulikult täiskasvanuna küsima ei pidanud, aga koos elades on elementaarne, et üksteise käikudega ollakse üldjoontes kursis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja kui teismeline hakkab sulle käske andma, kas sulle meeldiks see? Ei meeldi ju, sest tema ongi andnud sulle käsu, et ära küsi. Ja sa ikka küsid ja tahad, et ta täidaks sinu käsku.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loen ja imestan, et vanemad peavadki normaalseks, et lapsest (mida 17-aastane ju veel on) päeva jooksul midagi ei kuule. Kas me oleme oma 17-aastasega eriti heades suhetes või mõlemad täielikud fossiilid, kuid suhtleme päevas mitu korda, enamasti messengeris.
Kirjutame erinevatest asjadest – humoorikas lähenemine hinnetele, pere päeva logistika (vahel on tema abi vaja või uurib minu plaane, eesmärgiga autoga kooli saada), huviringi kellaaeg (õhtusöögi arvestamiseks), koolist tulek (lõunasöögi arvestamiseks), pere/tema nädalavahetuse plaanid ja logistika jms. Ka tuletab ise meelde, et on ntx teatrikülastuse päev ja ta tuleb hilja.
Üritan teadlikult anda talle tunnet temaga päriselt arvestamisest. Tema omakorda püüab olla mõistlik noor (oleme rääkinud neil teemadel). Ka juhul kui ta on öösel sõbrannade juures (ja tänapäeva teismeliste vanematel on uskumatult palju vabasid kortereid), soovime üksteisele lihtsalt head ööd ja ütleme tere hommikust. Ja ei iial pole mulle öeldud, et see oleks kuidagi talle alandav vm. Küll on aga klassikaaslastel vanemaid, kellega nende lapsed iial ei saavat rääkida, sest neid kas lihtsalt ei ole kohal või on nad kimpus oma probleemidega.

Teemaalgataja, jätka ikka püüdlusi. Minu meelest on 8-22 päevad liiga pikad, et selle jooksul pereliikmest, kes ei tööta tehases kindla liini taga, mitte midagi teada. Kui oled siiani olnud nõudlik või käskiv, lase “rihma lõdvemaks”, see vähendab trotsi. Püüa mitte näägutada ja rääkida lihtsalt igapäevastest asjadest lapse kui võrdse partneriga. Arvesta tema seisukohtadega, aasta pärast on ta vanuselt täiskasvanu, kuid veel vastutavad näiteks lastekaitse mõttes vanemad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lastele näib see kontrollimisena. Nad ei saa aru, et ema muretseb. “mis sa muretsed nii palju” ütlevad nad. Meil on see asi juba niipidi, et mulle tehakse selgeks, et mul on probleem muretsemisega või kontrollimisvajadusega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu peres välistatud olukord. Ma olen lihtsalt selline nõudlik ülbik, et mu lastel ei tule pähegi niimoodi vastu haukuda. Ma eeldan, et nii see telefon kui arve on makstud vanemate poolt ja kui mina selle lõbu kõik kinni maksan, siis on mul õigus kasvõi 24/7 ka helistada. Ja tema vastab. Väga viisakalt. Kui leiab, et ta vastata ei soovi ja minu asi on ainult maksta, siis nii need asjad ei käi. Mokakobina peale võib juhtuda, et homme pole enam telefoni, mille kaudu ma teda tülitada saaksin.
Ahjaa…see argument, et “aga teistel on/ei ole kunagi nii”…noh, selle peale ma ainult naeran. MINUL on täpselt nii, nagu tahan ja teised mind vähe huvitavad. Väga kurb on olla minu pere laps. Kõike peab tegema ja asjad ei käi üldse nii nagu “mujal”. Sinu probleem on liigne allahetlikkus. Miks peaks kartma oma lapsele helistada? Sina oled ju vanem. Eks ta natuke tajubki, et saab sulle pähe istuda ja kasutab su ebakindlust ära. See pole kindlasti õige. Mu meelest siin tuli hea variant, et helistab ise, kui mingist ajast hilisemaks jääb. Küll aga on vanemal alati õigus ka endal helistada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu peres välistatud olukord. Ma olen lihtsalt selline nõudlik ülbik, et mu lastel ei tule pähegi niimoodi vastu haukuda. Ma eeldan, et nii see telefon kui arve on makstud vanemate poolt ja kui mina selle lõbu kõik kinni maksan, siis on mul õigus kasvõi 24/7 ka helistada. Ja tema vastab. Väga viisakalt. Kui leiab, et ta vastata ei soovi ja minu asi on ainult maksta, siis nii need asjad ei käi. Mokakobina peale võib juhtuda, et homme pole enam telefoni, mille kaudu ma teda tülitada saaksin.

Ahjaa…see argument, et “aga teistel on/ei ole kunagi nii”…noh, selle peale ma ainult naeran. MINUL on täpselt nii, nagu tahan ja teised mind vähe huvitavad. Väga kurb on olla minu pere laps. Kõike peab tegema ja asjad ei käi üldse nii nagu “mujal”. Sinu probleem on liigne allahetlikkus. Miks peaks kartma oma lapsele helistada? Sina oled ju vanem. Eks ta natuke tajubki, et saab sulle pähe istuda ja kasutab su ebakindlust ära. See pole kindlasti õige. Mu meelest siin tuli hea variant, et helistab ise, kui mingist ajast hilisemaks jääb. Küll aga on vanemal alati õigus ka endal helistada.

Siis ta ostab kunagi endale ise telefoni, aga sinuga ei räägi enam kunagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loen ja imestan, et vanemad peavadki normaalseks, et lapsest (mida 17-aastane ju veel on) päeva jooksul midagi ei kuule. Kas me oleme oma 17-aastasega eriti heades suhetes või mõlemad täielikud fossiilid, kuid suhtleme päevas mitu korda, enamasti messengeris.

Kirjutame erinevatest asjadest – humoorikas lähenemine hinnetele, pere päeva logistika (vahel on tema abi vaja või uurib minu plaane, eesmärgiga autoga kooli saada), huviringi kellaaeg (õhtusöögi arvestamiseks), koolist tulek (lõunasöögi arvestamiseks), pere/tema nädalavahetuse plaanid ja logistika jms. Ka tuletab ise meelde, et on ntx teatrikülastuse päev ja ta tuleb hilja.

Üritan teadlikult anda talle tunnet temaga päriselt arvestamisest. Tema omakorda püüab olla mõistlik noor (oleme rääkinud neil teemadel). Ka juhul kui ta on öösel sõbrannade juures (ja tänapäeva teismeliste vanematel on uskumatult palju vabasid kortereid), soovime üksteisele lihtsalt head ööd ja ütleme tere hommikust. Ja ei iial pole mulle öeldud, et see oleks kuidagi talle alandav vm. Küll on aga klassikaaslastel vanemaid, kellega nende lapsed iial ei saavat rääkida, sest neid kas lihtsalt ei ole kohal või on nad kimpus oma probleemidega.

Teemaalgataja, jätka ikka püüdlusi. Minu meelest on 8-22 päevad liiga pikad, et selle jooksul pereliikmest, kes ei tööta tehases kindla liini taga, mitte midagi teada. Kui oled siiani olnud nõudlik või käskiv, lase “rihma lõdvemaks”, see vähendab trotsi. Püüa mitte näägutada ja rääkida lihtsalt igapäevastest asjadest lapse kui võrdse partneriga. Arvesta tema seisukohtadega, aasta pärast on ta vanuselt täiskasvanu, kuid veel vastutavad näiteks lastekaitse mõttes vanemad.

Meie peres käivad asjad samuti – suhtleme msn-is päeva jooksul lastega korduvalt. Helistatakse ainult siis, kui on tõesti vaja midagi väga olulist kiiresti edasi öelda või teada saada, muidu mitte. Messenger on mugavam, vastatakse, millal aega on, ei sega kedagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul ka 17-aastane käib linnas koolis ja tuleb nagu tuleb. Helistan kui kell on juba palju, et mis kellase bussiga ta tuleb. Enamasti on meil eelmisel päeval või hommikul kokku lepitud, kes millal tuleb ja kes toob väiksema lasteaiast, teeb õhtusöögi ja kes mida poest toob. Jah, 17-aastane on meil ka osaline kodustes asjades.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See üks füürerkägu siin on ikka eriti vahva. Aga üldiselt, see mõistmine, et kena on enda liikumistest teada anda ja perega arvestada, peaks lähima paari aasta jooksul saabuma. Proovige mingi mõistlik kokkulepe saavutada, tõesti näiteks, et kui juhtub tulema peale mingit kellaaega, kindlasti helistab. Pead ka emana harjuma lapse iseseisvumisega ja õppima vähem muretsema, varsti ta ei tulegi enam õhtul teie koju, vaid läheb enda omasse 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loen ja imestan, et vanemad peavadki normaalseks, et lapsest (mida 17-aastane ju veel on) päeva jooksul midagi ei kuule

Pagan! Ma olin 17, kui väikelinnast Tallinnasse ülikooli tulin ning mu ema ei kuulnud minust nädalaid! Mobiiliajastu on tore, aga see “pidevalt ühenduses olemine” on päris õudne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Wow, ma olen ikka puhta rongaema. Poiss saab 14 varsti ja kojutulekukellaaeg on 22. Enamasti pean veel peale 22 helistama, siis teatab, et läheb veel sõpra saatma (tegelikult ma arvan, et sõbrannat). Päeva jooksul suhtleme ainult siis kui vaja on, sest mina tööl ja tema koolis-trennis-jõusaalis või muusikakoolis või sõpradega linnapeal. Kui teab, et mul vaba päev on ja tal vaja kuskile minna või midagi osta vms, siis helistab. Netti tal telefonis pole, helistades ei pruugi kumbki meist vastata, kui tema oma asju ajab ja mina tööl. Sööb siis, kui koju tuleb või läheb alles peale sööki välja. Elame väikses linnas, kaugele minna pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
leeni

elementaarne, et endaga koos elavatele inimestele antakse oma liikumistest teada. see ei kehti ainult laps-vanem liinil, vaid ka lapsed omavahel, elukaaslased omavahel, kui on veel nt vanavanemaid, kes elavad koos, siis nendega suhtlemise suunal jne
küsimus ei ole kontrollimises, vaid üksteisega arvestamises ja ka turvalisuses.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mulle peab ka 20aastane, kes elab minuga aru andma. peab!! ja kui ei taha, üürigu omale korter.
meie kodu ei ole hotell, et tulen lähen kui tahan. ma ise annan ka ju aru, kui kuskile lähen. kuhu ja kauaks.
siin keegi mainis, et laps kunagi üldse siis enam ei suhtle… nojah, ärgu suhelgu, täiskasvanud inimesel on õigus suhelda või mitte suhelda inimestega, kellega tahab-ei taha. minu töö on emana tehtud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

elementaarne, et endaga koos elavatele inimestele antakse oma liikumistest teada. see ei kehti ainult laps-vanem liinil, vaid ka lapsed omavahel, elukaaslased omavahel

No ikka üldiselt. Ma käin esmaspäeviti trennis ja jõuan koju umbes 19. Võib juhtuda, et käin poest ka läbi ja võin seetõttu jõuda tund aega hiljem. Ma küll ei hakka kellelegi teatama, et lähen poodi ja jõuan tund aega hiljem. Või isegi 1,5 tundi hiljem, kui midagi peaks olema veel kuskil teha. Muidugi – kui on mingi asi kokku lepitud, näiteks, et istutame koos lilli vms, siis annan kindlasti teada, et täna ei tule välja.
Teismelisega sama lugu. Tean, et tema trenn lõpeb 19 ja ta peaks kodus olema umbes 19.15. Ma ei hakka närvi minemagi enne 21. Küllap jäi teistega rääkima või läksid sõpradega veel poest läbi ja jäid jutustama või hoopis otsustasid kambaga veel natuke niisama staadionil hängida.
Liiga hingest kinni ei maksa ka selle teavitamisega minna.
Kuidas te siis elasite, kui mobiile ei olnud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mul vanim poeg 1. korda 14-aastaselt öösel koju tuli, ilma, et mind oleks eelnevalt oma plaanidest teavitanud ning telefoni ka vastu ei võtnud, siis istusingi temaga maha ja väljendasin, mida ma tundsin.
Rääkisin, kuidas ma muretsesin ja et olin äärepealt politseisse ja haiglatesse helistamas, kuna laps on kadunud. Kõike võib ju juhtuda – alles jäi meie kodu lähedal 1 nooruk auto alla ja sai surma.
arutasime tekkinud olukorda ja tegime kokkulepped, kuidas edaspidi toimime.
Tegelikult teadsin, et tal oli pruut tekkinud ja tõenäoliselt oli ta tüdrukuga.
ütlesin ka otse välja, et selliseid asju ta ei pea varjama, see on tore jne. Et ta ei pea mulle üksikasjalikult ette kandma, kuid et ma ei muretseks, piisab sellest, et ta teada annab, kui ta ei laeku tavapärasel ajal või ööseks kuhugi jääb. Muidugi oleks ka hea teada, kuhu ta jääb, sest kui tõesti midagi peaks juhtuma ja peab otsima, siis teaks, kust alustada.
Asi hakkaski toimima.
Ja kui ükskord juhtus nii, et ta sõbrale tungiti kallale, siis helistas poiss mulle, et mida peaks tegema ja kuidas toimima – sõber ei taha oma vanematele helistada, kuna neil ei ole omavahel sellised suhted.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kusjuures, kellele need täiskasvanud aru annavad? Kui ma olen tööl ja pärast poodi lähen (enamasti ei lähe), siis ka väga ei teata kellelegi. Lastele pole mõtet helistada, neid pole ilmselt koduski. Mees teeb süüa jms, ta ei paneks ilmselt tähelegi, kui ms 10 min hiljem saabun. Kui kuskile külla vms läheks, siis ütleks mehele, tema ütleb vajadusel lastele. Ja keegi siin ütles, et lapsed omavahel annavad oma asukohast ja saabumisest aru – nagu misasja? Et mu 13-aastane helistab 8-aastasele ja ütleb, et tuleb täna hiljem? Või 8-ne helistab 13-sele, kes on parasjagu trennis näiteks, et öelda, et ta jõuab kohe koju? Ma arvan, et nad korra aastas helistavad üksteisele, kui sedagi. Kui õhtul välja lähen, siis ütles jah mehele, kuhu lähen ja kellega, aga kui vahepeal mujale lähme, siis ei teata mehele. Koju lähen ka siis, kui ise tahan ja keset ööd mehele ei helista.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Koolilaps Kui palju küsida, või siis mitte