Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )

Teema: Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?

Postitas:
paadund perekoolik

Kas vaatate näiteks oma vanavanemate või vanemate fotosid ajast, mil teid veel ei olnud? On teil üldse alles vanu albumeid, mis pole algselt kuulunud teile, vaid vanemale põlvele? Mida teha näiteks fotodega, mille puhul pole teil aimugi, kes nendel on?

+14
-2
Please wait...

Postitas:
cavrina

Jah vaatan ikka. Minu jaoks on ühelt poolt ajalugu oluline ja teisalt ka on huvitavvaadata millised näojooned on mul või lastel näiteks mu vanaemalt päritud. Täiesti võõraid fotosid ei olegi, ema märkis väga täpselt fotode raha kõik ära.

+23
0
Please wait...

Postitas:
koolera

Mind väga huvitavad. Ka siis, kui ei tunne pildil olevaid inimesi. Need on ju ajastu tunnistajad.

+17
-1
Please wait...

Postitas:
ninja

mulle on ema rääkinud, kes on kes. lähemad sugulased tunnen niikuinii ära. ilusad pildid on, nii et muidugi vaatan.

+9
0
Please wait...

Postitas:
kaegu121

Ei lähe korda. Pole ühtegi albumit endaga kaasa tassinud, et esivanemaid imetleda. Mul pole isegi endast mingeid lapsepõlvepilte. Oma lapsest mõned klõpsasin, aga ta pole oma albumit kordagi kapist välja võtnud, et neid vaadata.

Ei näe põhjust, et minevikus kinni olla.

+8
-35
Please wait...

Postitas:
billa

Mind ùldse ei huvita vanad fotod, ei oskaks selliste albumitega midagi peale hakata.

+5
-21
Please wait...

Postitas:
Ritabell

Mul on ka mitu vana albumit ja ma olen märkinud juurde, et kes piltidel on (kui ma tean).

Aga just hiljuti vaatasin oma hilisteismelise pojaga neid pilte ja ta oli siiralt rõõmus, et ma neid talle näitasin, sest ta hakkas oma vanavanemaid hoopis teise külje alt nägema, nt et vanaema ei ole alati olnud selline tüse vana naine, vaid et ta on olnud kunagi nooruke siresäär ja oskab isegi ratsutada (maalaps ikkagi). Ja et mina, tema ema, olen olnud punnispõseline titt  🙂

Täiskasvanute vaates laps sünnib, kasvab, muutub – väga põnev ja huvitav. Lapse vaates on täiskasvanud enam-vähem kogu aeg ühesugused, natsa krimpsu lähevad aja jooksul, aga suurt muutust ju ei toimu.

+23
-1
Please wait...

Postitas:
Lii Silluga

On inimesi, keda väga huvitab ajalugu ja on inimesi, keda jätab külmaks. Me mehega oleme mõlemad ajaloohuvilised. Mõlemal on albumid lapsepõlvest alles. Lisaks oleme ka lastele albumid teinud ja valikuliselt digifotosid lasknud paberile printida. Eriti suurt elevust tekitas see, kui sai suguvõsauuringut tehtud ja kauge sugulase käest saime väga vanad pildid, kus minu vanaema oli laps alles ja vanaema mehest ja tema vanematest olid pildid. Need on nii väärtuslikud pildid, et neid sai paljundatud ja ma enda omad tahaks ära raamida. Samas meie pere väga raamitud piltidest ei hooli. Mul on ainult üks raamitud pilt minust ja abikaasast, kui olime alles tuttavaks saanud ja ongi kõik. See on ainuke õnnestunud pilt. Ei ole pildihullust, et kõik seinad ja öökapid pilte täis.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
kata85

Peale isa surma sai albumid ära visatud, sest minu jaoks olid need võõrad. Lapsena vaatasin , aga kuna enamus sugulasi pole näinud, siis ei mäleta kes on kes

+3
-22
Please wait...

Postitas:
moorike

Mind huvitavad fotod ajaloo mõttes – kui neilt on näha midagi enamat, nt olustik, riided jne. Lagedad passifotod ei paku huvi. Pigem just seltskonnapildid jne. Või siis ilupildid sõpradele saatmiseks – nendelt peegeldub ajastu mood paremini kui surmtõsiselt passipildilt.

Oma lapsed vaatavad tihti oma albumeid – olen igale lapsele teinud eraldi albumid, et täiskasvanuna oma koju kaasa võtta. Ka ise vaatasin lapsena palju albumeid ja ka meile tegi ema igaühele eraldi albumi – nii ei pidanud me neljakesi pilte kuidagi ära jagama.

+7
0
Please wait...

Postitas:
maarjaline

mina ei viska selliseid väärtusi ära, igal pildil kiri, kes, kus ja aeg, vaatan neid harva ja ei ole ka minevikus kinni

+10
0
Please wait...

Postitas:
kassiniru

Ei huvita ega oma selliseid fotosid. Ise pildistan palju, aga mitte inimesi, vaid loodust, mul on mitukümmend loodusfotodega albumit, lapsed vaatavad neid sageli.

+1
-15
Please wait...

Postitas:
alley cat

See oleneb inimesest. Minu ema hirmsasti armastab fotosid, mina ei kannata silma otsastki. Samas minu lapsed näiteks hea meelega vaatavad vanu fotosid.

0
0
Please wait...

Postitas:
Alfa

Minu ema suri sel aastal 94-aastasena. Mul on temast üks foto, kus ta on 8-aastane tüdruk. Tal on heledad sirged potisoengusse lõigatud juuksed, seljas must pihikseelik ja valge pluus, jalas veidi lontis paksud sukad ja ta seisab keset suvist viljapõldu, naerab ja hoiab paari viljakõrt käes. Kui ta suri, oli ta väike kollane aukus põskedega rauk, kes oli haigla morgis raami peal.

Vaatan seda pilti ühest ja samast inimesest ja nii kummaline tunne on, kui näed, kuidas 86 aastat on möödunud ja mida aja kulg tähendab.

+28
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Mind väga huvitab ajalugu ja vaatan palju ajaloolisi fotosid. Hoonetest, inimestest, linnadest. Aga fotosid inimestest, keda olen armastanud, vaadata ei taha. Pärast nende lahkumist siis. Vanaema, vavavanaisa, vanatädi, isa, ema, esimene armastatu ja teised. Las jääb mulle see mälestus elavast, liigutavast inimesest. Minu peas on see pilt elav, ma ei vaja külmutatud pilti. See hirmutab mind ja võtab soojuse, võiks öelda.

Aga eks olen ka ilmselt ainus selles küsimuses selline.

Ehk siis ei, ma ei vaata mitte kunagi oma surnud armastatud inimeste pilte. Minu mälus on need pidid palju selgemad ja elavamad.

Elavate omi vaadata pole aga põhjust, vaatan parem neid elavaid inimesi endid. Mingit positiivset programmi ei näe kasvavat. Ainult kurbus möödunu asjus, mida tagasi ei saa.

Tegelikult aastaid tagasi küll otsisin poja 4-aasta vanuses tehtud pildi välja tema soovil, et ta saaks ühe sünnimärgi asendit kontrollida. Mina neid pilte ei vaata, ega ole ka elus ühestki inimesest pilti teinud. Välja arvatud ma ise üks kord, FB profiilile 🙂

Ära ei viska kunagi. Kui just foto pole ise märgistatud, siis asub ta kindlasti vähemalt ümbrikus nimega näiteks “Vanaema /nimi/ juures Nõmmel /tänav, maja/”, mis omakorda asub karbis nimega näiteks “1974”.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Elga-Salme

Digiteerin ja uurin arvutis. Väike pildike suurelt ekraanilt on hoopis teine asi. Kuna tean, kus esivanemad elasid, õppisid, siis selle järgi püüangi tuvastada. Tuleb esivanemate eluloole mõelda. Nende naabrid, koolikaaslased, töökaaslased jne. Grupipildid saab panna ka vastavatesse foorumitesse tuvastamiseks. Kui oskad piirkonna ja ajastu paika panna, et tehtud a la Kapa-Kohilas 30ndatel, siis seda suurem tõenäosus, et midagi tuvastatakse. Päris paljud tuvastanud ka ise, kui ikka kordi ja kordi uurid, siis ühel hetkel äkitsi laksab – aga see on ju sama nägu mis ühel teisel pildil ja niidid jooksevad kokku. Küsitle suguvõsa kõige vanemaid liikmeid või nende pikaajalisi naabreid.

Ära viskamine, eriti väga vanade piltide puhul on suisa jõhker. Selliseid pilte saab lihtsalt ajaloohuvilistele ära anda, mõni nõus suisa peale maksma. Mõni võib-olla väga suur haruldus. See polnud teps mitte ammu, mil nõukaagsetest vaasidest ja klaasidest ei arvatud midagi  ja need loobiti peale esivanema surma prügikasti. Nüüd ostetakse mitmesaja euriga üks vaas.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Gerlikene

Kui tead kus kandis see foto tehtud, või kus inimesed elasid. Siis muuseum solvib neid samuti. (ehk kui mõni vihje juures),

Millalgi oli isegi mingi muuseumi sellekohane kampaania, mõtlesin siis fotodele, et huvitav, kas keegi annaks ära.

Ise olen mitu x kolinud ja enam ei hooli vanadest asjadest, mille puhul väga konkreetset ja mind mingitpidi puudutavat lugu pole.

Kolides sain aru, missugune sodikoguja ma olen, palju oli asju (kaste), mille sisu polnud aastaid puutunud.

Olen selles osas kasvanud, et millel minu jaoks konkreetselt mõte puudub, selle püüan ära lahendada. Otseselt ära ei viska. Olen uurinud kus ja kelle jaoks mingi väärtus on.

Tuli siin kirjutades mõte, et ka internetis võib neid fotosod pakkuda, selle külakese grupis, kui mõni nimi on teada, siis kindlasti on huvilisi. Ära visata pärandit ei tohiks.

0
0
Please wait...

Postitas:
nätakas

Vaatan, kui just näppu jäävad. Aga mul on hea meel, et need mul olemas on ja soovi korral saan vaadata. Aga vot endast suure raha eest tehtud fotosessiooni pilte pole peale nende saamist küll vaadanud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Amatöör

Eks need fotod jagunevad mitmeks grupiks – vaarisade-emade kangelt poseerinud fotod, kus on seljas parimad riided, poistel madruse ülikonnad. Kahjuks mõne foto puhul ei teagi, kes on pildil, aga huvitav vaadata. Hilisemad on juba  kodus, aias, pargis tehtud fotod – isa lühikestes pükstes või emal koeral kramplikult kaela ümber kinni hoides.

Selle digitaliseerimisega kaovad ära ootamatud näoilmsed,   moosised näod jms – sest alles jäätakse vaid ilusast ilusam.  Seepärast ongi lõbusam vaadata neid fotosid, mida ise ikka fotolindile jäädvustatud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Vixen

Hea teema. Pole ammu albumeid kõrgetelt riiulitel alla võtnud…Nüüd lähen ja võtan kohe mõned alla, et oma lapsega neid vaadata.

0
0
Please wait...

Postitas:
moorike

Eks need fotod jagunevad mitmeks grupiks – vaarisade-emade kangelt poseerinud fotod, kus on seljas parimad riided, poistel madruse ülikonnad. Kahjuks mõne foto puhul ei teagi, kes on pildil, aga huvitav vaadata. Hilisemad on juba kodus, aias, pargis tehtud fotod – isa lühikestes pükstes või emal koeral kramplikult kaela ümber kinni hoides.

Selle digitaliseerimisega kaovad ära ootamatud näoilmsed, moosised näod jms – sest alles jäätakse vaid ilusast ilusam. Seepärast ongi lõbusam vaadata neid fotosid, mida ise ikka fotolindile jäädvustatud.

Mina ikka ilmutan ka laste moosiseid nägusid. Album on lastele mälestus lapsepõlvest ja jutustab tema kasvamise lugu 🙂 On seal nii ilupilte kui ka mardipäeva kostüümides pilte, naljakaid mänguhoo pilte, tütar isedisainitud paberkleitides jne.

Olen ikka mõelnud, et kui kodu läheb põlema ja inimesed-loomad ohus pole, siis esimesena päästaksin võimalusel albumid 🙂

0
-1
Please wait...

Postitas:
tooni

Huvitavad. Ja lähevad korda. Niisama minema visata ei soovitaks neid ka teistel. Ega neid vanasti suurte hulkade viisi ka ei tehtud. Pealegi on nii nüüd, kui tulevikus neid, kes tunnevad huvi, isegi teisete omade vastu. Ajaloo, koduloo, ajastu, tegevuste ja paljude muude asjade pärast.

+3
0
Please wait...

Postitas:
o-o-o

Kas polnud mitte võimalik anonüümseid vanu fotosid saata Eesti Rahva Muuseumile? Ära viskamine ei tuleks küll päevakorrale.

Ise peame lugu ma perekonna fotodest, mõned on ka digiteeritud ja suurelt välja prinditud ning kaunistavad suvekodude seinu. Et nende inimeste mälestus, kes need majad kunagi üles ehitasid, ka järeletulevate põlvede lastel püsiks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Katza

Tegelikult aastaid tagasi küll otsisin poja 4-aasta vanuses tehtud pildi välja tema soovil, et ta saaks ühe sünnimärgi asendit kontrollida. Mina neid pilte ei vaata, ega ole ka elus ühestki inimesest pilti teinud.

Sa ei ole oma last ega sõpru ega kedagi pildistanud? Wow. Masendav.

+2
0
Please wait...

Postitas:
plixi

Väga huvitavad. Olen ajaloo fänn.

0
0
Please wait...

Postitas:
Punkar

Minule väga meeldib vahel vanu perefotosid vaadata ja mõelda ennast ajas tagasi, kuidas oleks siid elada olnud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Vassikati

Oleneb fotost. Kõigist vanadest lähedastest, kes olid osa minu lapsepõlvest (vanavanatädi, vanavanaemad jt), on mul raamida lastud fotod seintel ja neid fotosid ma vaatan ning mõtlen nende peale. Samas albumeid pole vaadanud vist 20 aastat. Ma usun, et kodustel fotodel peab minu jaoks olema mingi tähendus ja albumid on täis mingeid süldipidude fotosid, kus inimesed väikselt peal ning peost peosse need fotod eriti ei erine. Samad inimesed, samad lauanõud, samad söögid, samad riided. Ajaloolisi koha- ja tänavafotosid armastan väga. Olen ostnud endale enamiku neid raamatuid, kus on mingi Eesti koha või linna kohta vanad ja uued fotod. Eriti meeldib, kui on võrdluses vana foto mingist paigast ja foto tänapäevast. Peeter Toomingul ilmus 90ndatel väga tore raamatute sari Eesti erinevatest linnadest, keegi võiks nüüd 25-30 aastat hiljem need paigad uuesti läbi käia ja uued fotod teha.

0
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Tegelikult aastaid tagasi küll otsisin poja 4-aasta vanuses tehtud pildi välja tema soovil, et ta saaks ühe sünnimärgi asendit kontrollida. Mina neid pilte ei vaata, ega ole ka elus ühestki inimesest pilti teinud.

Sa ei ole oma last ega sõpru ega kedagi pildistanud? Wow. Masendav.

Esiteks on mul fotograafist abikaasa – õppinud seda, aga töötab muul erialal. Tema on muidugi ikka lapsi pildistanud. Ka on nad fotograafi juures käinud. Ka on lasteaia- ja koolipilte, kus fotografeerinud on proff. Lisaks on posu pilte, mida mõni sugulane on arvanud vajalik olevat suvahetkedel klõpsida. On inimesi, kes kohe peavad üles pildistama oma iga söögi, iga peo, iga kokkusaamise…on tal siis annet ja silma või ei. Selfimutid, “Siin meie printsess uue mässuga”, “siin meie imearmas poja šokolaadiste kätudega”, “siin meie nunnu inglikene lehma vaatamas” jms õudused ja selline kraam. Tõesti, seda ma ei tee 🙂

Aga miks mapeaksin küll oma sõbrannat pildistama? Näe, siin Liina minu diivanil, ise pildistasin, kas pole äge, et ise pildistasin, ah? Siin Tiina puuriidaga, ikka ISE pildistasin. Loomulikult on mul pite minust ja sõbrannadest, pidudest ja niisama, aga vat tõesti ei ole pähegi tulnud, et pildistaja peaksin tingimata mina olema oma telefoniga, sest muidu on masendav. Kellegi jaoks masendav. Minu jaoks oleks hoopis masendav karata pidudel ja väljasõitudel, sõbrannadega restoranis jne aegajalt püsti ja klõpsida fotosid Liinast torti täis suuga ja Riinast, kes parasjagu nina nuuskab, sest inimene ju mingi perekoolika arvaes peab kindlasti ise pilte tegema. Milline totrus.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Katza

Aga miks mapeaksin küll oma sõbrannat pildistama? Näe, siin Liina minu diivanil, ise pildistasin, kas pole äge, et ise pildistasin, ah? Siin Tiina puuriidaga, ikka ISE pildistasin. Loomulikult on mul pite minust ja sõbrannadest, pidudest ja niisama, aga vat tõesti ei ole pähegi tulnud, et pildistaja peaksin tingimata mina olema oma telefoniga, sest muidu on masendav. Kellegi jaoks masendav. Minu jaoks oleks hoopis masendav karata pidudel ja väljasõitudel, sõbrannadega restoranis jne aegajalt püsti ja klõpsida fotosid Liinast torti täis suuga ja Riinast, kes parasjagu nina nuuskab, sest inimene ju mingi perekoolika arvaes peab kindlasti ise pilte tegema. Milline totrus.

Kena, et su fotograafist mees sinuga igal pool kaasa jõlgub, sest elus on ikka päris palju hetki, mida tasub jäädvustada. Mõni on muidugi selline kuivik, et pole vaja. Võimalik muidugi, et oled vanem konservatiivne proua juba.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Kena, et su fotograafist mees sinuga igal pool kaasa jõlgub, sest elus on ikka päris palju hetki, mida tasub jäädvustada. Mõni on muidugi selline kuivik, et pole vaja.

Mul on mälu. Mõni hetk on nii ere..

Oma laste mäletamiseks ei pea neid sugugi tingimata just minu klõpsitud fotodelt vaatama 🙂

Olupiltidest, seltskonnapiltidest, söögipiltidest, “kalli-kalli Minnaga Kadrioru pargis” piltidest ja sõbrannapiltidest – volontääre, kes igal võimalusel kõike elavat ja elutut pildistavad ja pärast neid kodukootud fotosid jagavad, on niigi palju. Vaata kasvõi FBsse. Ma hea meelega oleksin erand.

Teatud asju pildistan, aga inimesi mitte. Imelik, et see nii imelik tundub 🙂 Täna näiteks pildistasin esmalt rendiauto numbrimärki, et seda mitte suures parklas segamini ajada. Ja enne magamaminekut peaksin tegema veel vist foto talvituma pandud tšillitaimedest, et need siis kevadel ära tunda. No et punases potis on Bonda ja sinises Purple Ufo jne. Lihtsam kui tekstifaili teha.

+1
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?