Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )

Teema: Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?

Postitas:
Katza

Oma laste mäletamiseks ei pea neid sugugi tingimata just minu klõpsitud fotodelt vaatama 🙂

“Tegelikult aastaid tagasi küll otsisin poja 4-aasta vanuses tehtud pildi välja tema soovil, et ta saaks ühe sünnimärgi asendit kontrollida. Mina neid pilte ei vaata,”

Peas peab olema miski kõva probleem, kui sa isegi oma lapse pilte ei taha vaadata. Õõvastav.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Peas peab olema miski kõva probleem, kui sa isegi oma lapse pilte ei taha vaadata. Õõvastav.

Miks peaks tahtma? Vaatan last ennast. Ja kui kunagi peaks mälu üles ütlema ja tekkima soov laste pilti vaadata – mul on neid fotosid sadu ja sadu – eks siis vaatan. Ega mul mingit paanilist vastikust elusate inimeste piltide vaatamise vastu ei ole. Lihtsalt seda soovi, et täna õhtul vaatan andunult albumist oma lapse pilte, keda ma hommikul just nägin ja homme näen jälle, pole seni veel ette tulnud. Kolides sai sorteeritud ja ma ju tean, mis fotod meil on. Mälu ka töötab ja elavamalt kui fotod.

Kui elasin täiskasvanuna aastakese emaga, ei tulnud kah selle pealegi, et läheks oma majapoolde, paneks ukse kõvasti kinni ja hakkaks elusa emaga rääkimise asemel tema pilte lappama. MInu jaoks oleks see õõvastav.

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kiira

Peas peab olema miski kõva probleem, kui sa isegi oma lapse pilte ei taha vaadata. Õõvastav.

Miks peaks tahtma? Vaatan last ennast. Ja kui kunagi peaks mälu üles ütlema ja tekkima soov laste pilti vaadata – mul on neid fotosid sadu ja sadu – eks siis vaatan. Ega mul mingit paanilist vastikust elusate inimeste piltide vaatamise vastu ei ole. Lihtsalt seda soovi, et täna õhtul vaatan andunult albumist oma lapse pilte, keda ma hommikul just nägin ja homme näen jälle, pole seni veel ette tulnud. Kolides sai sorteeritud ja ma ju tean, mis fotod meil on. Mälu ka töötab ja elavamalt kui fotod.

Kui elasin täiskasvanuna aastakese emaga, ei tulnud kah selle pealegi, et läheks oma majapoolde, paneks ukse kõvasti kinni ja hakkaks elusa emaga rääkimise asemel tema pilte lappama. MInu jaoks oleks see õõvastav.

Mulle tundub sinu suhtumine suhteliselt õõvastav. Millest selline üleolek inimeste vastu, kellele meeldib pilte vaadata?

Mulle meeldib vaadata pilte nii vanematest aegadest, kui mind veel polnudki ja ka neid pilte, mis on (uskumatu eks) elusatest inimestest. Meeldib ka vaadata pilte inimestest, keda ma ei tunnegi. Meeldib vaadata võõraid albumeid, nii vanemast kui ka uuemast ajast.

Kas sa siis emaga elades ei lahkunud tema kõrvalt mitte hetkekski? Kas sul sel ajal polnud huvisid, ei lugenud ühtegi raamatut, ei vaadanud ühtegi filmi, ei tegelenud aianduse vms. huvid inimesel olla võivad? Või on ema kõrvalt lahkumine vaid fotode vaatamiseks õõvastav?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Mulle tundub sinu suhtumine suhteliselt õõvastav. Millest selline üleolek inimeste vastu, kellele meeldib pilte vaadata?

Ma ei ole üldse üleolev. Sinusugused ründavad mind, et miks mul pole vajadust oma laste pilte vaadata ja miks ma oma sõbrannasid ei pildista :-). Mina pole ühtki postitust kirjutanud, et kui õõvastavad on need, kes vaatavad. Mul täiesti kama. Kui vaja hakkab olema ja tunne tekib, eks siis vaatan. Kirjeldasin lihtsalt, et näen lapsi sama sageli kui varem oma ema ja eelistan neid vaadata näost näkku. Miks peaksin kohtumise lapsega ära ütlema või öeldakse mulle ära ja selle asemel hakkama pilte vaatama? Eks ükskord ehk tuleb ka see aeg, kui nii juhtub ja eks siis vaatan neid pilte ja nutan.

Ära räägi rumalusi, sa saad väga hästi aru, mida ma selle ema juurest teise majapoolde minemise jutuga silmas pidasin. Katsun siis puust ja punaseks – kui sinusuguste jaoks on õõvastav, et ma ei vaata oma laste pilte, keda näen (pea) igapäevaselt, siis minu jaoks on õõvastav mitte suhelda tagasivaatehetkedel ja meenutushetkedel käepärast oleva inimesega – laps, ema – vaid eelistada sellele tema piltide vaatamist. Sest kui iga päev (peaaegu) suhtled ja mäu on ergas, minevikuasju saab arutatud ja meenutatud. Lõpuks on laste lapsepõlvepildid 99% ulatuses loomulikult nende, mitte minu käes enam.
Kui nostalgialaksu vaja, siis on see ju mälus ja mõnusam on seda oma lähedasega otse rääkida kui temast eemalduda ja vaikusel pilte vaadata.

Ja nagu esimeses postituses ütlesin – ilmselt olen ainus selline. Sa ei pea mõõka haarama ja ründele asuma iga kord, kui sulle kellegi eelistused ei meeldi. Päriselt. Lase ma palun olen, nagu ma olen – inimestega rääkimise inimene.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kiira

Mulle tundub sinu suhtumine suhteliselt õõvastav. Millest selline üleolek inimeste vastu, kellele meeldib pilte vaadata?

Ma ei ole üldse üleolev. Sinusugused ründavad mind, et miks mul pole vajadust oma laste pilte vaadata ja miks ma oma sõbrannasid ei pildista :-). Mina pole ühtki postitust kirjutanud, et kui õõvastavad on need, kes vaatavad. Mul täiesti kama. Kui vaja hakkab olema ja tunne tekib, eks siis vaatan. Kirjeldasin lihtsalt, et näen lapsi sama sageli kui varem oma ema ja eelistan neid vaadata näost näkku. Miks peaksin kohtumise lapsega ära ütlema või öeldakse mulle ära ja selle asemel hakkama pilte vaatama? Eks ükskord ehk tuleb ka see aeg, kui nii juhtub ja eks siis vaatan neid pilte ja nutan.

Ära räägi rumalusi, sa saad väga hästi aru, mida ma selle ema juurest teise majapoolde minemise jutuga silmas pidasin. Katsun siis puust ja punaseks – kui sinusuguste jaoks on õõvastav, et ma ei vaata oma laste pilte, keda näen (pea) igapäevaselt, siis minu jaoks on õõvastav mitte suhelda tagasivaatehetkedel ja meenutushetkedel käepärast oleva inimesega – laps, ema – vaid eelistada sellele tema piltide vaatamist. Sest kui iga päev (peaaegu) suhtled ja mäu on ergas, minevikuasju saab arutatud ja meenutatud. Lõpuks on laste lapsepõlvepildid 99% ulatuses loomulikult nende, mitte minu käes enam.

Kui nostalgialaksu vaja, siis on see ju mälus ja mõnusam on seda oma lähedasega otse rääkida kui temast eemalduda ja vaikusel pilte vaadata.

Ja nagu esimeses postituses ütlesin – ilmselt olen ainus selline. Sa ei pea mõõka haarama ja ründele asuma iga kord, kui sulle kellegi eelistused ei meeldi. Päriselt. Lase ma palun olen, nagu ma olen – inimestega rääkimise inimene.

Kui sa soovid, et sinusse inimlikult suhtutaks ja sinust ka õigesti aru saadaks, siis palun väljenda ennast ka sedasi. Teiseks soovin ma lisada, et eelmine kommentaar oli minu poolt esimene kommentaar siia teemasse ja minu kohta öelda “sinusugused” justkui sa oskaksid mind kuidagigi iseloomustada, on ilmselgelt üleolev.

Ma pole kordagi öelnud, et minu jaoks on õõvastav see, et sa oma laste pilte ei vaata. Ma ütlesin, et sinu üleolev suhtumine neisse, kes pilte vaatavad, on õõvastav.

Üks ei välista teist, ka mina räägin oma vanematega, oma ämmaga ja oma lastega, aga see ei takista mind pilte vaatamast. Sa ise vastandad siin teemas end kõigi teistega ja siis imestad, et sind üleolevaks peetakse?

Kas keegi tõepoolest ütles sulle, et sa peaksid oma lastega suhtlemise asemel neist pilte vaatama? Kas sa äkki ei liialda praegu ja ei ürita jällegi ennast vastandada sina-kes-sa-eelistad-päris-suhtlust vs. inimesed-kellele-meeldib-pilte-vaadata. See ei ole nii vastandlik, usu või ära usu, aga on inimesi kellele meeldib suhelda ja pilte vaadata ning on inimesi, kellele ei meeldi kumbki.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Ma pole kordagi öelnud, et minu jaoks on õõvastav see, et sa oma laste pilte ei vaata. Ma ütlesin, et sinu üleolev suhtumine neisse, kes pilte vaatavad, on õõvastav.

Appi. Ma pole kuidagi üleolev nende suhtes. Kust sa seda võtad? Loe palun teemat. Teema küsis, kas vaatate või ei vaata. Ma kirjutasin, et ei vaata. Vastati, et see on õõvastav ja mul peavad olema tõsised (vaimsed) probleemid, kui ma oma laste fotosid ei vaata ja sõbrannadest pilte ei tee. Mispeale omakorda vastasin, et ei vaata jah, sest suhtlen lastega igapäevaselt ja pole vajadust. Aga kui vajadus tuleb, eks siis kunagi vaatan.

KUs sa siin ülbust näed, ei tea. Igaks juhuks ütlen veelkord nagu eelmistes postituses – laste fotode vaatamise asemel eelistan nendega näost näkku rääkida. Sama tegin ka oma emaga, kui ta veel elas.

Kui see sulle ja teistele sinutaolistele (ma ei leia, et sõna sinu- või minutaoline oleks solvav, mulle küll ei ole solvav, kui keegi ütleb mulle, et minutaolised nii või naa) üleolev tundub, las siis olla. Minutaolisi inimesi ilmselt siis fotode asjus enam ei ole, nagu ka esimeses postituses selgelt kirjutasin “ilmselt olen ma ainus”. Ja miks sa ennast nii väärtusetuks pead, et lauseosa “sinutaoline” või “sinule sarnanev” sule üleolev tundub, ma ei tea. Ära tee endale liiga, jumal küll, miks see peaks olema sulle solvav, kui keegi ütleb “sinutaoline fotosõber” või “sinutaoline inimene”. Kas sinutaoline on su meelest siis halb ja solvav olla? Miks küll nii madal enesehinnang…

Kui lubate, siis ma siiski jätkan eelistusi. Väga imelik, et isegi ei tohi vastata, et ei vaata. Esmalt on see siis õõvastav ja teiseks mis iganes. Palun lubage mul ka täna mitte neid vaadata, sest lapsed abikaasadega (va üks) tulevad külla ning mul pole lihtsalt ei aega ega vajadust selle asemel nende pilte vaadata.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kiira

Ma pole kordagi öelnud, et minu jaoks on õõvastav see, et sa oma laste pilte ei vaata. Ma ütlesin, et sinu üleolev suhtumine neisse, kes pilte vaatavad, on õõvastav.

Appi. Ma pole kuidagi üleolev nende suhtes. Kust sa seda võtad? Loe palun teemat. Teema küsis, kas vaatate või ei vaata. Ma kirjutasin, et ei vaata. Vastati, et see on õõvastav ja mul peavad olema tõsised (vaimsed) probleemid, kui ma oma laste fotosid ei vaata ja sõbrannadest pilte ei tee. Mispeale omakorda vastasin, et ei vaata jah, sest suhtlen lastega igapäevaselt ja pole vajadust. Aga kui vajadus tuleb, eks siis kunagi vaatan.

KUs sa siin ülbust näed, ei tea. Igaks juhuks ütlen veelkord nagu eelmistes postituses – laste fotode vaatamise asemel eelistan nendega näost näkku rääkida. Sama tegin ka oma emaga, kui ta veel elas.

Kui see sulle ja teistele sinutaolistele (ma ei leia, et sõna sinu- või minutaoline oleks solvav, mulle küll ei ole solvav, kui keegi ütleb mulle, et minutaolised nii või naa) üleolev tundub, las siis olla. Minutaolisi inimesi ilmselt siis fotode asjus enam ei ole, nagu ka esimeses postituses selgelt kirjutasin “ilmselt olen ma ainus”. Ja miks sa ennast nii väärtusetuks pead, et lauseosa “sinutaoline” või “sinule sarnanev” sule üleolev tundub, ma ei tea. Ära tee endale liiga, jumal küll, miks see peaks olema sulle solvav, kui keegi ütleb “sinutaoline fotosõber” või “sinutaoline inimene”. Kas sinutaoline on su meelest siis halb ja solvav olla? Miks küll nii madal enesehinnang…

Kui lubate, siis ma siiski jätkan eelistusi. Väga imelik, et isegi ei tohi vastata, et ei vaata. Esmalt on see siis õõvastav ja teiseks mis iganes. Palun lubage mul ka täna mitte neid vaadata, sest lapsed abikaasadega (va üks) tulevad külla ning mul pole lihtsalt ei aega ega vajadust selle asemel nende pilte vaadata.

Mitte keegi pole öelnud, et sa ei tohi vastata, et ei vaata. Sa liialdad, sa vastandad ja sa pead end paremaks seetõttu, et sa ei vaata. Ja see teebki sind üleolevaks nende suhtes, kes vaatavad. Sõna “sinutaoline” ei oleks sa saanud sel hetkel minu kohta öelda, kuna sul puudus täielikult arusaam minutaolisest. Sa justnimelt vastandasid ennast minuga ehk “sinutaoline” nagu sina “see-kes-teeb-õigesti” ja mina “see-kes-ei-tee-õigesti”. Sa ei öelnud lihtsalt oma arvamust, vaid sa hakkasid vastandama ja maha tegema neid, kes nii ei tee. Ja see sinu väärtusetuse jutt on ka justnimelt üritus mind väiksemaks teha oma passiiv-agressiivse suhtlusviisiga. Kust sa võtad sellist asja üldse? Mis paneb täiesti võõrast inimest teisele mingeid diagnoose panema?

Ja nagu ma olen juba mitmeid kordi korranud, aga sa oma ignorantsuse ja üleolekuga ei ole suuteline lugema, siis mitte keegi pole öelnud, et sa pead suhtlemise asemel pilte vahtima. See on sinu väga kummaline tõlgendus sellest kõigest. Sinu meelest need inimesed, kes armastavad pilte vaadata, ei suhtle siis teistega või? Millest selline arusaam?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Sa justnimelt vastandasid ennast minuga ehk “sinutaoline” nagu sina “see-kes-teeb-õigesti” ja mina “see-kes-ei-tee-õigesti”.

Sa võtad asju sealt, kus neid ei ole. Näib, et poogid ehk minu sõnade taha midagi, mis pole minu näppude alt tulnud. Kui ma ei eksi. Minu jaoks “sinutaoline” antud lõimes tähendas: need (sina kaasa arvatud), kes peavad vajalikuks üldse sõna võtta minu isiku teemal, sest ma ei pildista sõbrannasid ega lapsi ega vaata neid pilte. Jumal küll, loe läbi, kergita kulmu ja astu edasi. Sa ei suutnud, ega? Pidid ütlema, mida arvad sellest, kuidas mina elan, eks? Nagu ei suutnud minusugusega leppida ka see kommentaator, kes pajatas minu probleemsusest ja sellest, et :

Peas peab olema miski kõva probleem, kui sa isegi oma lapse pilte ei taha vaadata. Õõvastav.

Minu jaoks ei tee mina õigesti ega sinutaolised valesti, püha veis küll! Lihtsalt söandasin öelda, et mina ei vaata, sest näen neid pea iga päev.

Pole kellegi postitust ja suhtumist kommenteerinud. Eriti mitte lausega, et tema suhtumine perefotodesse on vale, kole või vaimuhaigusele viitav, kuna ta näiteks armastab väga neid vaadata. Ei karanud kellelegi kallale ega halvustanud kedagi. Julgesin öelda oma seisukoha ja julgesin tuua näite, et ka emaga eelistasin suhelda näost näkku, kui nii tihedalt kohtusime, mitte tema pilte vaadata. Sama kõigi inimestega. Julgen veelkord isegi midagi öelda, riskides mingi puhanguga 🙂 – ei vaata ka oma mehe lapsepõlvepilte ega enda omi, pole seni tarvidust. Ma ei teadnud, et see on halb ja vajab sinutaoliste (nimelt siinkohal see sõna) foorumlaste poolt kohest sekkumist. Sest sa ju tulid ja hakkasid juhendama, kuidas ma edasi elama peaksin ja mida muutma. KORDAN – mina pole kellegi teise algpostitusest, kus ta oma suhtumist fotodesse kirjeldab, tuld võtnud ja hakanud kedagi õpetama, juhendama või talle diagnoosi panema.

Palun siis vabandust või ma ei tea, mida paslikuks pead 🙂

Peame nüüd silmas, et mina pole näiteks sind süüdistanud mitte milleski, aga sina mind küll õõvastavas suhtumises neisse, kes vaatavad oma laste pilte. No kust pagana kohast sa seda välja suutsid lugeda? 🙂 Kust kohast? Mu enda lapsedki ilmselt vaatavad perefotosid. Püsi ehk teemas ja palun lepi teistsuguste seisukohtade ja perekommetega. Väga palun. Ja astu edasi, kui ei meeldi. Kui võimalik.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kiira

Ma ei teadnud, et see on halb ja vajab sinutaoliste (nimelt siinkohal see sõna) foorumlaste poolt kohest sekkumist. Sest sa ju tulid ja hakkasid juhendama, kuidas ma edasi elama peaksin ja mida muutma. KORDAN – mina pole kellegi teise algpostitusest, kus ta oma suhtumist fotodesse kirjeldab, tuld võtnud ja hakanud kedagi õpetama, juhendama või talle diagnoosi panema. Palun siis vabandust või ma ei tea, mida paslikuks pead 🙂 Peame nüüd silmas, et mina pole näiteks sind süüdistanud mitte milleski, aga sina mind küll õõvastavas suhtumises neisse, kes vaatavad oma laste pilte. No kust pagana kohast sa seda välja suutsid lugeda? 🙂 Kust kohast? Mu enda lapsedki ilmselt vaatavad perefotosid. Püsi ehk teemas ja palun lepi teistsuguste seisukohtade ja perekommetega. Väga palun. Ja astu edasi, kui ei meeldi. Kui võimalik.

Palun näita mulle seda kohta, kus ma sind juhendanud olen. Ma pole mitte ühtegi korda öelnud, et sinu moodus on vale ja minu eluviis on õige. Ma ei mõtle nii, minu jaoks pole sellises valdkonnas ei õiget ega vale. Minu jaoks ei ole vale see, kui inimene ei vaata pilte.

Jah, see algne postitus, kus tuldi sind õõvastavaks nimetama seetõttu, et sa oma sõbrannasid ei pildiste, ei ole ka okei. Mina ka ei pildista oma sõpru, tegelikult pildistan ma üldse väga harva sest niikuinii keegi pildistab miskit.

Mina vastasin konkreetselt sellele, mida ma tsiteerisin. Ja seal oli konkreetselt ja selgelt kirjas, et sina ei vaata pilte, sest sa väärtustad suhtlust inimeste vahel. Seda oled sa hiljem väitnud mitmes kohas, et justkui piltide mitte vaatamine võrduks reaalse suhtlemise eelistamist.

Miks peaksin kohtumise lapsega ära ütlema või öeldakse mulle ära ja selle asemel hakkama pilte vaatama? Eks ükskord ehk tuleb ka see aeg, kui nii juhtub ja eks siis vaatan neid pilte ja nutan.

Näiteks see, miks sa siin liialdad ja hakkad mingeid absurdseid olukordi välja mõtlema justkui need, kes pilte vaadata armastavad teeksid seda oma lähedastega suhtlemise asemel?

Aga jah, ma ei viitsi rohkem sinuga vaielda, saan aru et eriti meeldiva inimesega tegemist ei ole ( ja seda mitte seetõttu, et sa pilte ei vaata) ja ma ei viitsi sinu peale oma aega enam raisata.

0
0
Please wait...

Postitas:
paadund perekoolik

Teil kahel õnnestus teema ikka täiega pekki keerata.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Meeo

Minule lähevad väga korda ja ma hoian neid nagu suguvõsa reliikviat.

Mu vanaema, kes on nüüd juba ligi 30 aastat surnud, oli enne mind nö. “varahoidja”. Tema kummutisahtlid olid täis vanu fotosid. Teate küll – sellised paksul papil, mustvalged fotod, kus peal enamasti mornide nägudega inimesed, mõned lihtsamates rõivastes, mõned peente kübarate ja maani kleitidega.

Mõnikord vanaema ikka võttis need pildid välja ja rääkis mõne loo, mida mina lapsena kuulasin nagu ikka lapsed lugusid kuulavad. Nagu lihtsalt mingit lugu, aga mitte nagu kellegi tuttava inimesega juhtunud sündmust. Lood jäid meelde, inimeste näod ka enam-vähem, aga see oli ka kõik.

Kui vanaema ära suri, soovisin mina kõiki vanaema pabereid ja fotosid endale. Sain ka, sest keegi teine meie suguvõsast eriti nende vastu huvi ei tundnud. Ilmselt oleks lõkkesse läinud nagu surnud vanainimese kasutu kraam.
Nüüd ongi need fotod kõik minu käes. Õnneks oli minu vanaema inimene, kes armastas fotode taha kirjutada, kellega seal pildil tegu ja mille puhul foto tehti.
Mõistlik, eriti kui suuremal osal piltidel on inimesed, kes juba üle 100 aasta surnud ja fotol olevate inimeste nimesid on raske meeles pidada, kui ainus kokkupuude nendega ongi fotode vahendusel.
Tänu vanaemale tean ma, millised nägid välja minu vana-vana-vanemad, milline oli nende kodu sisustus ja isegi seda, millisest kannust nad piima jõid.
Ma oskan ette kujutada, milline oli minu vana-vanaema lapsena, millist kleiti kandis ta oma pulmas ja milline nägi välja Peterburg, kui minu vana-vanaisa 1880-aastate paiku seal reisil käis.
Vanade fotode talletamine on sama asi, miks inimesed koostavad oma sugupuud või seovad oma isiku Geni-s mõne suure puuga.
Järjepidevus. Ajalugu. Teadmine, et enne meid on olnud siin inimesi, kes on meisse jätnud killukese endast … ja seeläbi ka teadmine, et ka peale meid saab olema neid inimesi, kellesse meie jätame midagi endast. Meie lapsed, lapselapsed, nende lapsed ja lapselapsed. See on nii imeline teadmine, et kõik jätkub.
Minu vanaema ütles alati – inimene elab täpselt nii kaua, kuni teda mäletab veel kasvõi üksainus inimene. Noh, mina mäletan oma vanavanemaid, vana-vanavanemaid, vana-vana-vanavanemaid. Otseselt mäletan, sest ma tean vanadelt fotodelt, millised nad välja näevad ja ma mäletan lugusid, mida vanaema mulle neist rääkis.

Ja kui ükski minuvanune sugulane varem ei tundnud huvi vanaema vanade fotode vastu, siis nüüd on juba teisiti.
Kui meil on mõni suurem juubel või pidu suguvõsas, võtan ma alati kaasa selle vanu fotosid täis kasti ja me istume kõik ringis ja laseme fotodel käest-kätte käia ja räägime neist, kes pildil, ja ma selgitan, kes on kes ja räägin neist lugusid.
Ja seal kastis ei ole enam ainult need vanad must-valged pildid meie ammu surnud esivanematest, vaid ma olen sinna lisanud ka meie kõigi pilte lapsepõlvest ja erinevatelt koosolemistelt, sest nüüd oleme meie ju need vanad ja meil on juba, mida mäletada ja meenutada.
Ja meie lapsed kuulavad ja vaatavad oma vanemaid fotodelt lastena. Ja nende elukaaslased imestavad ja hämmastuvad, KUI kaugele me mäletame ja teame oma esivanemaid. Ja meil kõigil on uhke tunne 🙂

+1
0
Please wait...

Näitan 11 postitust - vahemik 31 kuni 41 (kokku 41 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju lähevad teile korda vanad perefotod?