Ütlen kohe, et ma ei poolda 50/50 lapsejagamist ja teema ei olegi sellest, kui palju aega teine vanem lapse peale kulutab. Aga samas ei arva ma ka, et laps peaks alati tingimata põhikohaga just ema juurde elama jääma.
Ent põhiline huvi on mul hoopis – kui palju siinsete lahkuläinud vanemad tunnevad teiselt poolt sisulist abi lapse kasvatamisel?
Algusest alustades – kes õpetas lapsele elementaarseid enesehooldusvõtteid ja kas teine vanem selles ka osaline on? Kes õpetas saapapaelu siduma, suusatama, jalgrattaga sõitma?
Kes õpib lapsega (selge, et eraldi elav vanem ei saa seda nii palju teha, kui koos elav, aga kas ta ÜLDSE teeb?), kes õpetab nööpi ette õmblema, süüa tegema, kruvi keerama, nuga käes hoidma ja lõket tegema? Autot roolima, ujuma ja nii edasi?
Lisaks, kes räägib lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest ja kes seab piire?
Teema: Kui palju lahus elav vanem lapsega sisuliselt tegeleb?
Abi puudub. Alates ajast, mil laps umbes 10 sai, kohtub tema isa temaga üle nädala millalgi nädalavahetusel ja nad käivad siis koos söömas. Kohtumine kestab 1-2 tundi.
Kui kuskile reisile lähen, siis pärast lahendan mina kõiki neid probleeme, mis nädala või paariga tekkisid.
A no asi seegi, et mul on laps kuskile jätta, kui ise tahan ära käia.
Eelmisel isegi hästi. Minu poegade isa nende elus ei osale. Nn meestetöid on õpetanud vanaisa, kes küll elab kaugel ja kellega kohtutakse aastas korra-paar, aga abiks ikka. Poisid suured nüüd juba, suht asjalikud minu silmis, aga muidugi ei ole see, mis ideaalis võiks. Aga kes meist ideaalne ongi.
tead, küsimus ei ole niivõrd lahus-mitte lahus. Vaid lihtsalt, milline on inimene.
Mõni lõikab veel 10aastasele ka liha ise tükkideks ja saapapaelu õpetati lasteaias. Kui kumbki lapsevanem ei käi matkamas, lõket ei tee, siis ei õpeta ka last keegi, isegi kui koos elatakse.
Oma abikaasale pean ka ikkagi ütlema alati, et a la laps on juba nii vana, las õpib peput pühkima jne. ka lahus elades tuleb selline initsiatiiv emmalt-kummalt poolt, teine vanem peab siis asjaga kaasa minema. No kasvõi rattaga sõitmine – see vanem, kelle arvates on aeg abirattad ära võtta, see õpetabki.
ma võin sulle öelda, et umbes 90% juhtudes tulevad kõiksugused initsiatiivid nendes küsimustes nagunii emadelt, isad ei märka seda, et laps on kasvanud ja võiks ise oma tagumikku juba pühkida 😀 Ja lahuselav vanem õpetabki neid asju nii palju, kui ta lapsega koos on.
ka kooselavate vanemate puhul ei käi ju need asjad nii, et mõlemad vanemad korraga õpetavad saapapaela sidumist, vaid ikka üks vanem korraga – see, kes parasjagu hakkab lapsega kuhugi minema, see ka juhendab jne.
Selles mõttes on väär ettekujutus, et kooselavate vanematega oleksid justkui kõik rollid rangelt jagatud, et a la ema õpetab saapapaelu ja isa õpetab ratast jne.
Lisaks, kes räägib lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest ja kes seab piire?[/quote]
Ma eeldan, et lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest räägib vanem, kelle juures laps elab. Lahuselava vanema juurde tulles on ta siiski külas ja oleks kena, kui ta ennast viisakalt ülal pidada oskaks. Meie pere kogemus mehe lapsega, keda igapäevaselt kasvatab tema ema, ei olnud kõige roosilisem. Laps kippus sahtlitesse sorima, hüppas voodil, jättis asju maha vedelema. Keelamise ja suunamise peale krillitas silmi. Riiakas, lõi teisi lapsi jne.
Ma eeldan, et lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest räägib vanem, kelle juures laps elab. Lahuselava vanema juurde tulles on ta siiski külas ja oleks kena, kui ta ennast viisakalt ülal pidada oskaks. Meie pere kogemus mehe lapsega, keda igapäevaselt kasvatab tema ema, ei olnud kõige roosilisem. Laps kippus sahtlitesse sorima, hüppas voodil, jättis asju maha vedelema. Keelamise ja suunamise peale krillitas silmi. Riiakas, lõi teisi lapsi jne.
Äkki sina käiksid veidi psühholoogi juures kuulamas, kuidas see lastekasvatamine ikkagi käib. Kombeid õpetatakse ikka jooksvalt ja õpetab ka lahuselav vanem. Ja kui last võetakse lahusoleva vanema juures kui külalist, mitte pereliiget, sellest võib juba iseenesest halb käitumine tulla. Asju maha vedelema jätavad peaaegu kõik lapsed ja neile tuletatakse seda viisakalt meelde. Võib-olla olid talle lihtsalt ebameeldiv isik, selliseid väga ei kuulatagi.
mina n.ö. uue naisena õpetasin mehe tütreid kartuleid koorima, süüa tegema, hügieeniga tegelema (eriti päevade ajal), mees õpetas neid autot juhtima, aitas koduseid töid teha. Lapsed elasid igapäevaselt emaga, meie juures olid nädalalõppudel, kui ema reisimas oli. Koos käisime reisimas, matkamas jne. Ka nüüdki, kuis vanem on juba oma elu peal ja noorem ülikoolis, helistavad minule ja küsivad nõu -küll söögitegemise, raseduse jms. koha pealt.
Oi – mina tean mitut lahus elavat vanemat, kes on ülihästi lapse eluga kursis ning aktiivselt nende elus osalised.
Üks pere, kus oli kolm last ja lapsed elasid emaga teises linnas. Isa käis lastega reisimas (uus naine ka kaasas), toetas neid, maksis nende eluaseme eest.
Teine pere minu majast läks lahku. Mees jättis korteri lapsele ja naisele ning käib pidevalt siin lapse järel ja tegeleb temaga. Laps on tihti ja pikalt isa juures. Vahest isa lihtsalt sõidab läbi ja viib lapse kooli või trenni.
Kolmas juhus on selline, kus lapse isa pidevalt võttis eelkooliealist nädalateks enda juurde. Ka nüüdse koolilapsega tegeleb palju, viib trenni, ostab kõik riided (käivad koos poes ostmas), veedab niisama aega, räägib tihti ka telefonis lapsega.
Ja neljaski juhus on selline, kus isa on pidevalt oma lapsega ninapidi koos. Toob ja viib trenni, veedavad niisama koos aega, teevad kooliasjad ära, käivad reisimas, jne.
Nende näidete põhjal ongi ühelt poolt mul kurb, et minu lapsel pole isaga niiviisi vedanud, aga teiselt poolt – hea, et niigi läks. Kuigi, no kui halvasti ikka peaks minema. Kui nõme siis mõni mees veel võib olla! (no ma saan aru, et on ikka neid nõmedaid küll).
Lisaks, kes räägib lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest ja kes seab piire?
Ma eeldan, et lapsega kommetest, tavadest ja heast käitumisest räägib vanem, kelle juures laps elab. Lahuselava vanema juurde tulles on ta siiski külas ja oleks kena, kui ta ennast viisakalt ülal pidada oskaks. Meie pere kogemus mehe lapsega, keda igapäevaselt kasvatab tema ema, ei olnud kõige roosilisem. Laps kippus sahtlitesse sorima, hüppas voodil, jättis asju maha vedelema. Keelamise ja suunamise peale krillitas silmi. Riiakas, lõi teisi lapsi jne.[/quote]
Aga miks sa siis ei rääkinud lapsega kommetest?
Mul on ka mõnikord tunne olnud, et mehe 10aastane poeg on kasvatamatu. Aga tead, mida rohkem ma saan märkusi oma emalt oma laste suhtes, seda rohkem ma saan aru – mehe eksnaine võibolla näeb iga päev nende samade teemadega vaeva, mille pärast meilgi on mehe pojaga tülid (nt külas olles ta hästi ei taju, mida tohib näppida ja mida mitte, kipub tehnikat ümber seadistama, lauakommetest ma ei hakka rääkimagi, õnneks on need ajaga natuke paremaks läinud – kas siis kasvas välja või minu tänitamine on mõjunud 😀 jmt). Ei ole see lastekasvatamine nii, et loed läbi 10 õpikut ja siis oskadki ideaalset last kasvatada 😀 lapsed ei kasva õpiku järgi.
Minu lapse isa õpetas ta internetist pornot tõmbama. 12aastase tüdruku. Väärakas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
