Saime elukaaslasega oma esimese ühise lapse sellel suvel juuli kuus. Teadsin alati et mu kaaslasne on valmis isaks saamiseks ja sellega kaasnevaks. Meie suhe oli väga tugev enne lapse tulekut, reisisime, trippisime eesti peal, käisime tihti spaas jne. Kõik aina korrustasid et ahh saate lapse siis hakkate õigeid tülisi nägema.. oo unetud ööd ja kõiksugu muud jamad. Ei tahtnud tegelikult kohe uskudagi, et nii hull on. OLin isegi närvis, et miks kõik niimodi hirmutavad meid. Igatahes, juba sünnnitamisel oli mu mees nii abivalmis, Masseeri,s aitas, lohutas, küüris mu verd, puhastas mind noo ainult kiidusõnad. Haiglasolles ma toibusin sünnitusest, mis oli pikk ja raske, tema aga tegeles imikuga, mina ainult tissitasin. Ja nüüd beebi 3 kuune ning meil käivad asjad ikka koos. Otsustasime lapse saada KOOS, last tehakse ju ka..KOOS, jääme elulõpuni koos lapsevanemateks. Eks mulgi olid süümekad et issand ta ju läheb hommikul tööle noo kuidas ma asen tal öösel mähkmeid vahetada beebil jne.. mees ütles mulle.. lõpeta ära, ta on minu laps ka ja muidugi ma aitan see on loomulik. Õnneks meid on õnnistatud sellega et laps on rahulik ning pole kordagi gaasivalusid olnud. Eks ikka on tulnud tülisid aga oleme sellest üle saanud, oleme nüüd perekond ja perekonnas hoolitsetakse üksteise eest ja hoitakse kokku. Ning nõustun ka arvamusega, et mees peab aitama naist. See pole ju okei kui naine terve päev lapsega jaurab, toimetab,söödab, koristab ja sealjuures üitab ka mingi kiire õhtusöögi teha!! Aga olen oma tuttavatelt näinud ka seda, et kahjuks suur tüliallikas on ka nutiseadmed.. mees istub nutikas või arvutis ja naine siis jookseb teeb ja möllab.. pole okei minumeelest. Õnneks on mul mehega vedanud kuid kui mul oleks teemaalgatajaga sarnane olukord siis.. noo tuleks ikka asja arutada ja asjad paika panna. Meestel hea lihtne öelda et anna piima nii ja tee naa. Endal neil see kogemus puudub ja ei tea nad midagi siis hoidku suu kinni !!
Teema: Kui palju mehed teid aitavad?
Kolm ühist last. Mees tegeleb nii palju kui lasen tegeleda. On olnud päevi, kus kõik peale imetamise on mehe õlul ja lisaks teeb kodukontorist tööd ka. Üritan siiski võrdselt panustada.
Sellise mehe kes naises teenindajat näeb, oleksin ammu pikalt saatnud.
Kui tegemist on enneaegse lapsega, kelle jaoks piima pumbatakse, millega siis seda piima talle antakse? Lutipudeliga ju harjub ära ja pärast ei saa teda kuidagi ise imema. Kuidas see hiljem imema õppimine välja näeb, kui laps rinda ei saa ja saab ainult väljapumbatud piima
enneaegne ei pruugi kuude viisi rinda imeda, aga lutipudelist võtab hea meelega, sest sealt saab paremini ja kergemini oma söögi kätte. egas enneagse ema ei saa kuude viisi oodata, millal ta laps rinna jaoks valmis on, last tuleb sööta, et laps alamõõduliseks ei jääks juba oma esimestel elukuudel. seda “miks ikkagi pudel rinna asemel” juttu räägivad need, kes pole enneaegset last kunagi näinudki, veel vähem teavad enneaegse kaalutõstmise meetoditest midagi. enneaegsega ongi kõik tistmoodi, kui kõigi nende tublide õigel ajal sündinutega, kes kohe sünnitustoas rinna endale suhu saavad ja kohe ka imema usinalt hakkavad – neil on nimelt seda jõudu, et imeda.
Abikaasa on alates lapse sünnist olnud 100% olemas. Ei ole asja, millega ta hakkama ei saaks. Ma võiks nad rahus nädalaks ka üksi jätta ja mu hing oleks täiesti rahulik. Tütar hetkel 1a7k. Kevadel sünnib teine laps, pole kahtlustki, et ka siis on ta täpselt sama hea isa.
Minu mees aitab nüüd isegi siis, kui on väsinud st õhtul peale pikka tööpäeva. Rääkimata öistest ärkamistest. Aga täna selleni jõudmiseks on mul tulnud varasemate laste puhul mehega paar korda korralik kodusõda maha pidada.
Esialgu mehe loomulikule intelligentsusele lootmine näitas peagi, et kui ma ise vastutuse jagamiseks midagi konkreetset ette ei võta, siis jäängi laste eest üksi hoolitsema…
Esimese lapse juures oli kõige rohkem abiks. Kaks järgmist on rohkem minu kantseldada olnud. Tema on rohkem see, kes teeb beebile naljakaid nägusid ja niisama lõbutseb. Kõik muu on minu teha. Aga kui ma palun, et ta midagi teeks, siis muidugi teeb ka. Lihtsalt ise ei ole enam niimoodi hakkamist täis nagu esimese lapsega. Eks ma vahel eeldan küll, et ta sekkuks rohkem, nt vahetaks mähkme ise ära, mitte ei tooks last minule selle tegemiseks. Samas tegeleb ta palju vanemate lastega, et minul oleks võimalik beebiga tegeleda.
Ja mis puudutab öid, siis need on tihti minu kanda kõikide laste puhul, kui on midagi vaja teha – haiget last ravida, pissitada vms. Kuna tema uni on nii õrn ja magamisega raskusi, ei hakka ma talt eeldamagi, et ta oleks valmis. Mina magan sekundiga, kui vaja, seega mind öised äratamised niimoodi ei häiri.
Viib ja toob vajadusel vanemat last lasteaiast.
Käib poes ja apteegis.
Aitab igapäevastel töödel – teeb süüa, peseb nõusid, kütab maja (ahjude kütmine on 100% mehe kohustus – mina ei jaksa puid tuppa tassida).
Tegeleb imikuga, kui ma tahan rahulikult süüa, pesta jne.
Tegeleb ka vanema lapsega (aitab temal pesta, riietuda, õhtust unejuttu lugeda).
Ja siis on veel nn ‘tita-papa minutid’ – aeg, mil mees lihtsalt hoiab imikut süles, räägib temaga, näitab mänguasju (beebi ise veel haarata ei oska), kõnnib ringi.
Minu mees saab ka kõigega lapsega seonduvaga hakkama. Ta jõuab tihti hilja töölt koju ning siis paneb ise lapse magama. Kui kodus on, siis teeme kõike lapsega seonduvat sujuvalt korda mööda. Et kui enne vahetasin mina mähkme, siis järgmine kord tema jne.
Mul on sellega tegelikult eetiline dilemma.
Meil on paarikuune beebi. Kui olen lapsehoolduspuhkusel, siis mulle makstakse palka, et oleksin koduperenaine. Ja ausalt öeldes, kuigi see töö kestab 24/7, on see lihtsam kui mu palgatöö mida tegin 6 päeva nädalas väga pikki päevi ja mis oli vaimselt pigeline. Beebi on rahulik, põhilise osa ööpäevast magab, kui on üleval, siis sööb või vaatab vaikselt ringi.
Mu mees käib aga siiani sama pingelisel palgatööl edasi, miks ma peaksin siis eeldama, et ta teeb ka ära osa tööd, mille eest mulle tegelikult makstakse. No lapsega mängimine on üks asi. Seda ta ikka teeb. Aga ta pole kordagi näiteks mähkmeid vahetanud, last vannitanud ega riietanud.
Samas kui elaksime välismaal, kus poleks emapalga süsteemi, ja peaksin ise beebi kõrvalt tööle minema, siis oleks jah vaja kõik kohustused pooleks jagada.
Kui ma siit loen, kuidas teiste mehed vabatahtlikult aitavad, siis olen tegelikult veidi kade. Aga noh, fakt on, et kõik mehed ei saa olla sama head.
Varem oli meil kujunenud, et mees käis toidupoes ja tegi süüa. Kui ma tagant utsitasin, siis koristas ka. Aga nüüd on see ka kuidagi ära vajunud. Kardan, et mees harjub minu lapsehoolduspuhkuse ajal ära, et naine teeb kodus kõike ja pärast kui tööle lähen, siis ta ei liiguta endiselt lillegi. Ilmselt on paljudes kodudes sama mure. Et lapse esimene aasta on suhtes see aeg, kus kõik sujuvalt naise õlgadele libiseb ja kui mees on harjunud, siis hiljem seda muuta on raske.
Aga sellegipoolest tunnen et ma ei saa ju pärast tema tööpäeva teda veel kodus töötama suunata, kui ma ise pole päeval eriti muud teinud kui magava beebi kõrval telekat vaadanud.
Ei, sulle makstakse hüvitist selle eest, et sa pead tööajal olema lapsega kodus, selle asemel, et tööl käia ja kaotad sissetuleku selle pärast. Vanemahüvitis on selle toetuse nimi, mitte koduperenaisehüvitis või majaperemehe hüvitis, et mitte kodus lillegi liigutada. Mitu tundi on normtööaeg, mille eest sulle tööl palka maksti? 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas. Vot siis arvuta ööpäevast see aeg maha ja ülejäänud aeg on pooleks. Laupäevad-pühapäevad samuti hoolitsemise aeg pooleks. Koduperenaiseks olemise riiklik tasu. No tule taevas appi.
Meil on algusest peale üsna pooleks lapse eest hoolitsemine (alates hetkest kui beebi siia ilma tuli – oli nii minu kui mehe süles 🙂 Beebi võtab nii rinda kui ka pudelit, seega oleme algusest peale (ka rinnapiima jätkumise mõttes) hommikuti piima välja pumbanud. Siis mees saabki olla lapsega ka üksinda kodus, minna lapsega jalutama ja öösel võtab ka esimese toidukorra enda kanda. Esimene lapse elukuu oli meil eelnevalt kokkulepitud, et ma keskendun ainult lapsele ja enda taastumisele ja kõik muu jääb temale (toidutegemine, koristamine, poes käimine). Minu arvates üsna aus diil 🙂 Pärast esimest elukuud ongi jätkunud selline koostegemine nii kodu kui lapse mõttes. Õnneks mehel pole pingeline töö pikkade töötundidega, ei pea koju tulema stressi ravima.
Minu arvates võiks täiskohaga tööl käiv mees olla ikka tööl produktiivne (veidi sõltub ka ametist). See tähendab, et öösel mees magab. Ja LHP-l oleva naise töö ongi lapse eest hoolitsemine. Sest nagu üsna alguses keegi ütles, saab ema ju beebiga ka päeval magada ja pool päeva hommikimantlis ringi lasta. Kui vastutusrikkal ametikohal olev noor isa koosolekul tähtsa info maha magab või unetusest millegagi eksib, võib see maksta töökoha.
Minu arvates on ok kui mees töölt koju tulles beebiga tegeleb, et naine saaks veidi puhata ja aega endale. Aga ma küll ei oota oma mehelt, et ta kogu töövälise aja beebile pühendab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
