.. kas olete vallalised või suhtes? Kui suhtes, siis kaua olete suhtes juba olnud?
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui palju on siin selliseid, kes on u. 30 aastased ja lasteta veel?
Teema: Kui palju on siin selliseid, kes on u. 30 aastased ja lasteta veel?
Sa küsid seda üsna vales kohas, sest 99% siinsetest külastajatest omavad lapsi. Vallalisi ja lastetuid 30-seid liigub aga tutvumisfoorumites. Sinu rahustuseks aga vôin öelda, et tunnen nii môndagi, kes oma esimese lapse alles nt. 32 vôi 34 aastaselt saanud ja see pole sugugi mitte nende viimaseks jäänud. Esimene laps vôiks aga siiski sündida enne 35 eluaastat.
Olen 32, lapsi pole (ei taha ka). Praeguses suhtes 7 kuud (kuid olen varem olnud muidugi pikemalt suhtes).
Ja see on nüüd küll ilmne liialdus, et lausa 99% siin lastega on:)))
Suhtes 9 aastat, vanust 27 ja lapsi pole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa küsid seda üsna vales kohas, sest 99% siinsetest külastajatest omavad lapsi. Vallalisi ja lastetuid 30-seid liigub aga tutvumisfoorumites. Sinu rahustuseks aga vôin öelda, et tunnen nii môndagi, kes oma esimese lapse alles nt. 32 vôi 34 aastaselt saanud ja see pole sugugi mitte nende viimaseks jäänud. Esimene laps vôiks aga siiski sündida enne 35 eluaastat.[/tsitaat]
kõik planeeritd lapsed võiks sündida enne 35.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kõik planeeritd lapsed võiks sündida enne 35.[/tsitaat]
Inimesed võiksid õppida vastama teemaalgataja küsimusele.
Kas keegi küsis, mis vanuses võiksid lapsed sündida?
Mina tean siit foorumist vähemalt kuute naist, kes 30+ ja veel lastetud, neist üks ei taha ka lapsi ja 2 pole suhtes.
37 ja ei taha ka. Praeguses suhtes veidi üle aasta, enne seda veidi aega vallaline, ja veel enne seda 10 a suhe.
Ei taha mingit vääksu, ega jonnivat/kilkavat titte. Teismelist ka ei taha. Pigem võtan koera.
Mina 30, lapsi pole, suhtes 3 aastat.
Olen seni õppinud ja veidi karjääri teinud, lapsi tahan mõne aasta pärast.
Saan 28 ja lapsi veel pole. Suhtes alles 6 kuud. Kui elu läheb soovitud suunas siis sooviks esimese lapse saada enne 30.
saame mõlemad suvel 29. suhtes 3 ja pool aastat. lapsi veel ei taha kumbki.
32, lapsi pole, ei plaani ka. Suhtes 11 a. Elukaaslane pole ka paljunemisest huvitatud.
Saan varsti 30. Lapsi pole ja suhtes 2 aastat. Ei ole tõesti plaanis veel lapsi saada, kui üldse. Praegu tunnen, et kui \”tööõnnetust\” ei juhtu, siis kuskil 35. eluaasta juures hakkan tõsiselt mõtlema, mida laste saamisest arvan.
Laste saamise vastu põhimõtteliselt ei ole, samuti ka elukaaslane mitte. Kuid tunnen, et me mõlemad ei ole praegu ja ka paari tulevase aasta jooksul sellises olukorras, kus saaks rahulikult laste kasvatamisele pühenduda.
33, 3 aastat abielus. varsti on plaanis – enne ei olnud lihtsalt õige aeg.
Vabandust, ei ole otseselt teemasse, aga minu arvates on inimesed, kes \”ei taha mingit titekisa või vääksu\” probleemiga. Enamasti on nende ego ülikõrge ja iseloom kehvavõitu. Elu on lihtsalt näidanud. Ega igaüks sobigi lapsevanemaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]32, lapsi pole, ei plaani ka. Suhtes 11 a. Elukaaslane pole ka paljunemisest huvitatud. [/tsitaat]
mina ka soovin, et teatud inimesed ei \”paljuneks\”.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandust, ei ole otseselt teemasse, aga minu arvates on inimesed, kes \”ei taha mingit titekisa või vääksu\” probleemiga. Enamasti on nende ego ülikõrge ja iseloom kehvavõitu. Elu on lihtsalt näidanud. Ega igaüks sobigi lapsevanemaks.[/tsitaat]
No siis peaksid rõõmustama ju, et probleemiga inimesed, kes lapsevanemaks ei sobi, lapsi ei saa. Mis siin ikka probleeme nina alla hõõruda.
[small]Alfonss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mina ka soovin, et teatud inimesed ei \”paljuneks\”.[/tsitaat]
Muidugimõista – näiteks asotsiaalid ja inimesed, kes saavad lapse kuna see vist peaks olema \”elu osa\” kuna meie vanemad ju said lapse/d, aga päris täpselt ei teagi, miks ikka laps saadi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandust, ei ole otseselt teemasse, aga minu arvates on inimesed, kes \”ei taha mingit titekisa või vääksu\” probleemiga. Enamasti on nende ego ülikõrge ja iseloom kehvavõitu. Elu on lihtsalt näidanud. Ega igaüks sobigi lapsevanemaks.[/tsitaat]
minu arust on inimesed, kes ei suuda aru saada, et teistel võivad olla erinevad eelistused, soovid ja vajadused kui neil endil, natuke probleemiga 🙂
35, abielus, lapsi pole ja ei taha ka.
mul on 3 väikest last, ise olen 30 ja ausalt öeldes alles nüüd hakkan mõistma neid kes ütlevad et: \”ei tänan, mina seda titekisa ei taha!\” 😀 😉 Lastetute elu on nagu pillerkaar minu silmis. 😛 Mitte et ma oma lapsi ei armastaks vms aga enne nende sündi ma ülistasin emaks saamist, nüüd olen selles suhtes tasakaalustatud. eus peab kõik tasakaalus olema ja mind tasakaalustasid mu enda lapsed. 🙂
mul parim sõbranna on 29 ja lastetu.
Mina olin ka selline vastu rinda taguja ja targutaja, et ei mina lapsi taha. Kuni ajani, kui 35-aastaselt siiski sünnitasin lapse. See on parim asi mu elus, mis minuga toimunud on ja nüüd ma ei mõista, kuidas ma enne nii jäigal seisukohal olin, et võin ka ilma lapseta elu lõpuni jäädagi. Ma olen õnnelik, et mul laps on. Kohe väga-väga õnnelik!
Paljud vastavad siin ju küsimusest mööda, keegi ei küsi ju neilt, kel lapsed juba on.
Mina arvan, et igaüks ise teab, mil on tema jaoks õige aeg laps saada, inimeste eelnev elukogemus ja energiatase on ju nii erinev. Ise sain lapse 28.aastaselt ja kui aus olla, oleks võinud varem saada. Kaldun olema see, kes soovitab lapsed saada siiski 20ndate alguse poole, et oleks jaksu ja tervist neile täisväärtuslikku elu pakkuda pikka aega.
Absoluutselt mõistan ka inimesi, kes lapsi ei soovi, lapse sünd on ikkagi nii elumuutev kogemus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kaldun olema see, kes soovitab lapsed saada siiski 20ndate alguse poole, et oleks jaksu ja tervist neile täisväärtuslikku elu pakkuda pikka aega.[/tsitaat]
Mina olen jällegi seda meelt, et inimene muutub elu jooksul rahulikumaks ja stabiilsemaks, samuti lisandub elukogemust ja teadmistepagasit, et oma last parimal viisil kasvatada.
Siinsamas foorumis on ju väga palju teemasid, et rahapuudus on väga suur probleem, inimestel pole korralikku haridust, pole võimalik teha meelepärast tööd, vaid tuleb leppida sellega, kuhu tööle võetakse. Elamistingimused on tihti kitsad, pole võimalik korralikku toitugi osta.
Ma kardan, et selle jaksu ja tervise, et lastele täisväärtuslikku elu pakkuda, võib ära võtta just see kui lapsed väga vara saada. Vaevalt, et 30-selt jaksu vähem oleks, kuid kindlasti on lisandunud stabiilsust ja eeldatavasti ka parem elujärg.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Paljud vastavad siin ju küsimusest mööda, keegi ei küsi ju neilt, kel lapsed juba on.
Ise sain lapse 28.aastaselt
[/tsitaat]
Irw…
Olen 31, õnnelik ja tegus 🙂
Lapsi veel ei soovi.
üle 30selt võib juba tekkida probleeme viljastumisega. Ei pruugi see seemme idanema minna, kuigi väga tahta. Enne seda vanust läheb lihtsamalt 😉
Ei tohiks küll vastata siin, aga vastan ikka.
Saime kaksikud kui olin 34.a, mees 3.a vanem. Absoluutselt hea ja õige aeg, sest koolid olid läbi, tööalaselt karjääri tehtud, kodu korras, laenu polnud, koos ka juba oldud. Mõnus aeg laste sündimiseks. No ja et neid korraga kaks tuli, oli puhas boonus.
Olen valikutega väga rahul ja soovitaks nooremana pigem õppida, tööd teha, elamine sisse sättida ja siis lapsed saada.
Kohe 29, olnud kaks kooselu, hetkel vallaline ja meest ega naist ei otsi. Praegu on kooli lõpetamine ja karjääri käimalükkamine nii olulised, et pere ei mahu kuidagi päevakavasse. Kui 35. eluaastaks peaks see muutuma ja olukord soodne olema, siis võib lastele ka mõelda.
Tsiteeriksin Elo Tuglase päevikut:
\”Kohtasin eile oma endist kooliõde pr. Kriisat. Ta kurtis elu olevat mõttetu, kuna pole lapsi. Kuid on siis mõtet omaette? On ajud – on mõte, pole ajusid – pole ka mõtet. Kuidas saaksid lapsed aju aset täita? Ma ei mõista neid naisi. Oleksin rõõmus, kui saaksin lapsi, sest armastan neid. Kuid ma ei usu, et mu elul siis rohkem \”mõtet\” oleks. See tähendaks vaid mu egoismi suuremat rahuldamist ega mitte midagi muud.\”
Väga targad sõnad.
olin 29, ühtegi meest polnud silmapiiril. Lõpuks kohtusin reisil ühega, kelle pisikesed vead (a la lühike kasv) otsustasin tähele panemata jätta(seni olin kohutavalt kõrgete nõudmistega). Kogemata kombel jäin 6 kuud hiljem rasedaks. Kolisime kokku. Enne 30-ndat sünnipäeva sünnitasin esimese lapse, edasi planeerisime lapsi ja 34-nda sünnipäeva eel on mul juba kolm last ja kohutavalt õnnelik kooselu. Ja see kõik tuli väga äkki ja ootamatult ja ma olen selle ootamatuse üle tõepoolest õnnelik.. Enne sai ka elatud-koolitatud-rännatud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui palju on siin selliseid, kes on u. 30 aastased ja lasteta veel?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.