Teema: Kui palju siis ikkagi on selliseid mehi, kes pidevalt päevadeks/nädalateks pere juurest ära kaovad?

No ilmselgelt on need su sõbrannad suhtesõltlased, sest tõesti endast ja oma lastest lugu pidav inimene ei lase mehel endiga niimoodi käituda. Sõltuvussuhtest välja tulla on parajalt keeruline. Olen ise olnud sellises suhtes (probleemide temaatika küll täiesti teistsugune). Kuigi mina polnud majanduslikult sõltuv, oli siiski terve hulk suuri hirme, mis pikalt tagasi hoidsid. Hirm üksinduse ees, hirm mitme lapsega füüsiliselt hakkama saamise suhtes jne. Sinust on väga kena, et sa oma sõpru aidata püüad!
Üks asi on soovitada paari nõustamist, kuigi mina sellise ringi jooksmise ‘haiguse’ ravisse väga ei usu. Teine asi, et soovita sõbrannal(del) minna üksi psühholoogi juurde. On võimalusi saada ka täiesti tasuta nõustamist ning kui sina saad lapsi hoida… See aitaks oma tunnetest aru saada ja täiesti neutraalse kõrvaltvaataja nägemus võib ka sõbranna enda silmad avada.

PS. Ma sinu asemel ise päris teiste elu elama ei hakkaks, et enda juurde elama jne. – sellised suhted ei lõpe tavaliselt hästi. (On ka selline kogemus olemas) Üks asi on sõbrannaga sõbrannatada, teine asi võtta ta enda juurde elama või hakata rahaliselt toetama. Pigem ma jääks sellise pehme toetuse juurde – lastehoid psühholoogi külastamiseks, väljas (uue mehe otsingutel) käimiseks jmt.

Ei olnud minu mees baarist korjatud, aga pärast lapse sündi keeras temagi ära. Lausa nädalaks ei kadunud, aga mingi 2-3 päeva küll. Põhjuseks ikka padujoomine, kuna telefonile ei vastanud (et muidu saab \”õiendada\”), siis otsaisin ta lihtsalt puhtfüüsiliselt üles, helistades läbi kõik sõbrad. Jälitustegevus kandis vilja, leidsin mehe kuskilt metsaveerelt paari jorsiga joomast. Keeldus ikka koju tulemast, \”kas ma siis ei või oma sõpradega olla\” jne. No mis te arvate, millega see lõppes? Sügava, pöördumatu alkoholismiga, mina pere ainus ülalpidaja jne. Mehega, kes nüüd kõigile kurdab, kuidas paha naine ta \”niisama\” maha jättis (kusjuures otsisin talle aasta otsa professionaalset abi, ta isegi nagu veidi üritas. Veidi).
Lapsega käitub nüüd samamoodi. Lubab näiteks lapsele, et tuleb järgmine päev ja võtab enda juurde, aga ei tule. Kui helistan, siis ei vasta. Laps nutab. Hale. Sisimas soovin, et ta lõpuks ennast surnuks jooks – laps saaks vähemalt eluga edasi minna ja ei peaks nüüd kannatama, nagu mina omal ajal tema jooatuuride pärast kannatasin.
Mehe vanus oli sel ajal 25-26.

Iseenda ülemuse all mõeldakse inimest, kes omab firmat ja temast kõrgemat inimest firmas pole. Seega ongi iseenda ülemus, valib ise millal tööd teha viitsib, kui tuleb tahtmine paariks nädalaks ära kaduda siis peab endalt luba küsima, kas saab töölt ära.

Minul oli selline isa ja see oli avalik saladus, et sel ajal oli tal kaugemal üks teine naine. Mina seda ei põdenud, oligi kodus hea rahulik, muidu pidi ikka isa tahtmise järgi elu käima. Mingi aeg imestasin, et kuidas ema seda talub, aga tema elas ikka oma elu, natuke pärast nokkis, kui isa lõpuks koju jõudis… Nii lihtsalt oligi.