Teema: Kui palju tegelete lapsega/lastega

<p style=”text-align: left;”>Iga õhtu. Vaatab multikad ära ja siis enne magamaminekut teeme lapsega seda mida laps soovib.</p>

Mingil perioodil tuli päris palju lastega koos tegutseda. Töölt-lasteaiast kodus, siis kippusid nemad auru välja laskma (vanusevahe 1,5 a), nii et kodurahu huvides tuli nad koos mängides ja meisterdades või mida iganes tehes järje peale aidata, et nad oma lasteaiapäeva pingeid üksteise peal välja elama ei hakkaks. Mõnikord käisime pärast lasteaeda mänguväljakul või pargis koos.

Muidu sellised tavalised asjad, nagu koolieelikutega ikka – natuke lugemist, nuputamisvihikuid, arvutamist-kirjutamist (õnneks neljaselt mõlemad juba vähehaaval lugesid, nii et selliseid arendavaid asju tegime nii, nagu lastel tahtmist ja minul endal jaksu oli). Kuni lastega kodune veel olin (noorem läks lasteaeda veidi enne kolmeseks saamist), nii et olin pikalt lastega kodune, siis sai küll väga palju lastega tegeletud ja mängitud (see koos mängimine tasus end ära, kui lapsed olid u 4-5-aastased, siis oli näha, et söötsin mõne uue idee ette, aga ei pidanud seda koos nendega mänguasjadega või rollimängus läbi mängima nagu varem, vaid hakkasid ise kahekesi mängima).

Tegelen ju kogu aeg, terve õhtu oleme koos ja tegeleme millegagi. Õnneks on kolm last, nemad tegelevad päris palju ka üksteisega.

Kui ootad teistelt vastuseid, võiks ka ise enda kohta paar sõna öelda.

Mul ei ole pikka tööpäeva. Mul ei ole laste väikelapseeas kunagi pikki tööpäevi olnud, või kui, siis on see olnud üks erandlik tööpäev. Abikaasa töötab ka praegu väiksema koormusega ja tõepoolest, me tegeleme mõlemad lastega. Nii teismelistega kui kolmeaastasega kui kaheksakuusega.

Pikki tööpäevi tegin siis, kui vanemad lapsed olid juba koolilapsed ja mitte enam esimeses klassis. Siis sai mitu head aastat päris palju tööd tehtud ja nüüd võtan jälle rahulikumalt, kuigi ma isegi praegu käin väikese koormusega tööl.

Iga päev käime pisikestega jalutamas, teeme koos süüa, koristame, õpime tähti ja numbreid ja kõike muud, mis parasjagu huvi pakub (ükspäev õppis kolmene näiteks varju tundma, uurisime, et isegi väikestel kivikestel on vari). Loeme koos raamatuid. Vaatame koos multikaid. Kolmeaastane meil lasteaias veel ei käi ja ongi meie asi teda õpetada, kasvatada ja lihtsalt koos olla. Aga me ei pea õigeks, et lapse iga hetk oleks meie poolt ära sisustatud, vaid jätame aega, et lapsed ise maailma tundma õpiks ning mänge välja mõtleks.

Loen ja imestan, kui tublid kõik on. Mina tõesti ei jaksa pärast tööpäeva enam üldse midagi teha. Kui olen lapse lasteaiast koju toonud, siis kõigepealt vaatan, et saaks söögi lauale ja laps saaks söönuks. Kui kõhud täis ja nõud pestud, siis tuleb meeletu väsimus peale. Tavaliselt lihtsalt tukun veidi või uimerdan teleka ees. Mitte millekski ei ole võimeline. Päevane töö pole küll füüsiline, kuid vaimselt võtab mind nii tühjaks, et õhtuti tunnen end kui tühjaks pigistatud sidrun. Paar tundi tihtipeale lihtsalt pikutan või magan ning kogun end selleks, et last hakata pesema ja magama suunama. Kusagil kl 22 paiku tuleb natuke energiat tagasi, kuid selleks ajaks on laps juba voodis. Endal on ka kahju, kuid ma jaksan lapsega tegeleda ainult nädalavahetustel. Mees on õhtuti veel rohkem väsinud, tema tööpäev algab juba kl 5.30, nii et temagi ootab pärast tööpäeva lõppu ainult hetke kui jälle magama saaks minna. Tõesti ei kujuta ette, kust peaks leidma jõudu, et pärast tööpäeva veel midagi lapsega koos meisterdada…

Midagi erilist me tööpäeva õhtuti küll enam ei tee.

Septembris olid veel valged õhtud ja lapsed jäid peale lasteiast kojutulekut veel oma õue, näiteks liivakasti mängima, mina hoidsin silma peal.

Nüüd õhtust õuesolemist enam pole, lapsed tulevad lasteaiast (issi toob) ja oleme toas.  Tavaliselt on ETV-2 multikad, vahetame riided koduriiete vastu ja lapsed jäävad esialgu multikaid vaatama. Kui multikaid enam ei huvita, siis hakkavad nad elutoas (oma toas eraldi olemise kommet minu lastel pole) omavahel mängima või joonistama, mürama üksteist taga ajama vms. Koolilapsel on selleks ajaks huviringid käidud ja õpitud, tal on vaba aeg, on ka elutoas, joonistab/meisterdab oma asju või mürab väiksematega. Mina olen ka elutoas, nagu kägu 23.40 ütles, niiöelda uimerdan ehk püüan enne õhtusöögi serveerimist natuke puhta – vaatan ajalehte, arvutit või “Ringvaadet”, jälgin mängivaid lapsi, kui nad midagi räägivad, siis räägin ja kui nad midagi küsivad, siis vastan ja seletan, kui üks teist kiusama hakkab, siis käsin mitte kiusata, kui jagelevad – siis püüan tüli lahutada ja rahu majja saada, kui tuba segamini läheb, siis korjan asju ära või palun lastel korjata. Niimoodi see õhtune aeg möödub.

Seejärel tuleb ette võtta õhtusöök ja pesemine. Serveerin söögi, hoian söögilauas korda (et lapsed ei lollitaks, vaid ilusti ära sööks), söön ise ka midagi, korjan nõud kokku, pesen, koristan köögi.

Seejärel kiikan “Aktuaalset kaamerat”  (kui järgmine päev on tööpäev, siis päris lõpuni ei vaata; kui järgmine on puhkepäev, siis ei ole magamaminekuga nii kiire ja vaatan lõpuni) ja valmistun lapsi pesema. Siis on laste pesu, magamapanek, ise magamaminek.