Mu mees on meie suhte algusest peale olnud paras töönarkomaan. Oleme koos olnud juba 10 aastat ja olen alati mõelnud, et olen talle toeks ja kui oma firma käima saab küll siis hakkab tal rohkem aega olema AGA oi kuidas ma eksisin. Meil on ka 2 last ja enamuse aja olen lastega mina sest mees on pidevalt tööl ja isegi kui ta on kodus siis on ta mõtted ikka oma töö juures. Naise ja mehe kvaliteetajast ma ei hakka isegi rääkima, seda, et mu mees mind kuhugi viib juhtub vast korra aastas. Suunan oma tähelepanu oma lastele ja oma tööle aga ma ei saa midagi parata, olen ikkagi naine ja vajan natukenegi tähelepanu, mida lihtsalt ei tule tema poolt. Armukest ma ei soovi sest ei ole sedatüüpi inimene aga see suhe mind ka enam ei rahulda. Olen teda aastaid toetanud aga muutunud ei ole mitte midagi. Enamus lastega seotud üritustel käin üksi, olengi koguaeg üksi. Samas ei taha pere lõhkuda, vaatamata kõigele mees hoolib oma perest väga. Aga see rahulolematus muutub iga aastaga suuremaks, olen nii palju temaga rääkinud ja püüdnud selgeks teha, miks nii enam edasi ei saa ja siis mõneks ajaks võtab end kokku aga varsti jälle kõik endine. Ei tea, kaua jaksan nii, on kellegil soovitusi, mida sellises olukorras teha?
Teema: Kui palju teie mehed teie jaoks aega leiavad?
Eks sa oled keerulises olukorras. Pere jaoks peab alati aega olema. Isegi kui harva, aga peab olema. Nii et anna mehele teada, et oled naine ja tajud, et sulle osutatakse vähe tähelepanu. Küsi mehelt, et mis lahendusi ta pakub? Ja küsi ka otse, kas mehel endal on keegi teine. Kahjuks lõhnab see lugu sellejärgi, et tema vajadused on rahuldatud.
Lastega seotud üritustel käid üksi, aga ülejäänud üritustel siis ikka käite koos? Või polegi muid üritusi peale titepidude. See on küll väga arusaadav, et mees tahaks muud tüüpi meelelahutust.
Ja mis lahutusega siis paremaks muutuks? Oleksidki kindlalt üksi lastega, lisaks tuleksid rahamured, hoidjamured ja muud mured, millest sa praegu midagi ei tea. Või arvad, et väärt mehed kõik ootavad, millal üks kahe titega keskealine mammi vabaneb?
tüüpiline olukord, milles Koduperenaiste teemas räägin. Sina oled kodus, toetad meest, toetad lapsi ja arvad, et selle eneseohverdusega on pereliikmetel kuidagi lihtsam või parem, aga mees lihtsalt ei hooli.
see, et perevankri ees on üks väike ja teine suur ratas ei toimi kunagi. mine tööle, jaga laste ja kodu kohustused ka mehele ja küllap mees sind nägema ja hindama õpib. praegu oled lihtsalt iseenesest mõistetav kodumasin.
me käime mehega mõlemad tööl, mees kokkab ja koristab ja veab lapsi ning alati leiab minu jaoks aega. pm igal nädalal võtame midagi kahekesi ette.
Kui vanad teil lapsed on?
Mina sain aru,et teemaalgataja käib ise ka ikka töøl või töötab hoopis kodus?
Ma olen sarnases olukorras,vahe vaid selles,et töötan ise kodus oma ettevõtte kallal ja laps on mul samuti kodune.Mees käib kõikjal.Liikuv töö,komandeeringud ja üritused,trennid. Mina mandun vaikselt kodus ja koos me samuti suurt midagi ei tee.Käin kas lapsega kahekesi või ei käi üldse.
Ma ei tea… see on kuidagi nii patriarhaalne suhtumine, et mees peab aega leidma, mees peab sind kuhugi viima… Tegutsema peaks ikka eelkõige see, kes pole praeguse olukorraga rahul, sest nagu öeldakse rahulolemattusele on ainult kaks lahendust – 1) muuta olukorda, 2) leppida olukorraga.
Kui oled selline kodu korras hoidja ja laste eest hoolitseja, siis hoolitse ka selle eest, et teil on näiteks kord nädalas lastele lapsehoidja ja viid oma mehe ise välja või korraldad kodus midagi teile kahele või ka paremal juhul lased mehel selleks õhtuks midagi korraldada.
Esimene kord võiks olla näiteks selline, kus sa räägid talle, et sina enam niimoodi jatkata ei oska. Ja nüüd on nii, et kord nädalas on teil mõlemal telefonid-arvutid kinni, tööle ei mõtle, lastele ei mõtle; istute ja vaatate üksteisele otsa, kui just ei taha abielu ära lõhkuda.
Ega suurt ei leiagi. Ja ega ei pea ka, kui just mingit selget põhjust või vajadust ei ole. Ta elab oma elu, teeb tööd, ehitab ja nokitseb kodus, parandab, kütab, matkab või sõidab lastega ringi ja õpib nendega kui vaja. Mina elan ka oma elu, teen omi asju, et kogu süsteem toimiks. Ei taha nagu ka, et keegi perses jalutab. Viimane õnnetus, kui inimesel tegevust pole.
Vahest harva tuleb mingi tunne peale, siis ütlen, et kuule….siuke tunne on. Siis mõtleb midagi välja(või pakun ma ise) ja siis oleme või lähme või teeme. Nii on.
Mehel pole motti pingutada, sest temal neid pingeid pole. Seega tuleb leida see viis, mis teda pingutama paneb, tekitada vajadus, mille nimel ta on nõus pingutama.
Aga üldine tähelepanek – see on tüüpiline eesti pereelu, kus mehed on mugavad ja teevad vaid seda, mis neile meeldib, naised pingutavad nii et veri ninast väljas ja ei leia ikka tunnustust ning on rahulolematud.
Ma ei ole kodune naine, töötan samuti. Need, kes ütlevad, et sebi lapsehoidja ja korralda ise midagi mehele, ma olen seda teinud, korduvalt aga mees väidab, et tal pole energiat et kuhugi minna sest on tööst väsinud ja nädalavahetused lebotab hea meelega kodus millest ma muidugi saan inimlikult ka aru, aga korra kuus võiks ju erandi teha ometi aga ta ei tee. Pole prioriteet. Need, kes siin mind keskealiseks mammiks sõimasid siis ei ole ma midagi keskealine, saime mehega tuttavaks kui olime väga, väga noored alles. Mammi kindlasti ei ole, hoolitsen ikka ka enda eest või peaks pikk suhe ja lapsed inimese automaatselt mammiks muutma muig. Ja miks kohe arvatakse nagu tahaks uut meest otsida kui suhe peaks lõppema.
No aga siis oleks lahenduseks lapsed nädalavahetuseks kodust ära saada ja siis lebotate kahekesi. Pole vaja koristada, pole vaja süüa teha(kui te just kahekesi ei tee)…lihtsalt nii oletegi, aga te olete kahekesi…ja nii tasapisi kasvab see suhe jälle paarisuhteks ja mees leiab energiat ka terve perena aegajalt midagi teha…
tüüpiline olukord, milles Koduperenaiste teemas räägin. Sina oled kodus, toetad meest, toetad lapsi ja arvad, et selle eneseohverdusega on pereliikmetel kuidagi lihtsam või parem, aga mees lihtsalt ei hooli.
see, et perevankri ees on üks väike ja teine suur ratas ei toimi kunagi. mine tööle, jaga laste ja kodu kohustused ka mehele ja küllap mees sind nägema ja hindama õpib. praegu oled lihtsalt iseenesest mõistetav kodumasin.
me käime mehega mõlemad tööl, mees kokkab ja koristab ja veab lapsi ning alati leiab minu jaoks aega. pm igal nädalal võtame midagi kahekesi ette.
Teemaalgataja töötab, nagu ta nimetas. Nii et sinu järeldus, et probleem on tingitud naise kodusest eluviisist, ei päde. Pigem on siin tegemist väga levinud olukorraga, kus palgatööd teevad mõlemad, aga kodust vankrit veab ainult naine. Pigem võiks siin soovitada naisel töölt ära tulla või koormust vähendada, siis oleks tööjaotus vähemalt ausam. Töönarkomaani ümberkasvatamise võimalikkusesse ma ka väga ei usu.
Ettevõtjast töönarkomaan, kes ometi nädalavahetused kodus lebotab? Misasja? Sellist töönarkomaani pole küll veel kohanud, kes suudaks nädalavahetusel puhata. Siis sul on ju täiesti normaalne mees, mitte töönarkar.
Milles veel seisneb see pidevalt tööl olemine, kui ta on nädalavahetusel kodus ja tööpäevadel oled ju sina samamoodi tööl, seega ei tohiks mehe kodust puudumine häirida.
Kui mehe viga seisneb selles, et ta tahab nädalavahetustel lihtsalt kodus lebotada ja puhata (vabandusega, et on tööst väsinud), siis see pole veel töönarkomaania, vaid niisama selline letargilisem iseloom (aka tavaline eesti mees).
Mees tyleb maha jätta, no nagu päriselt. Siis mõned hakkavad jooksma. Muidu on lihtsalt mugav.
Ainult et naise puhul, kui korra maha jätad, siis nagu eriti tagasi ei tahagi meest.
Elan ka sellist pereelu. Käin tööl, tegelen majaga, teen lastele kooli- trenni logistikat. Abikaasa jõuab koju 19 või 20.00. Sööb, peseb, räägib lastega, loeb arvutist uudiseid, vahel jalutame koos koeraga. Kell 22 magama, sest tal varajane äratus.
Raha on piisavalt, maja on, auto on- midagi puudu ei ole.
Aga tunnen ka tihti üksildust.
Mis ikka teha. Mingi hea ütlus on, et võitjad valitsevad argipäeva.
Nii see ongi- üritame rutiinist häppi- momendid välja noppida.
Oi kui palju selliseid perekondi on. Ootad ja ootad, et kõik oleks lõpuks olemas, siis leitakse ka pere jaoks aega, aga vahepeal on võõrdumine toimunud ja selle suure töö vilju nauditakse kellegi teisega, kes on uus ja huvitav.
selle suure töö vilju nauditakse kellegi teisega, kes on uus ja huvitav.
Aga mis seal siis halba?
Peaasi, et nauditakse.
Teemaalgataja mehel on vähemalt töö. millega ta tegeleb. Minu mees ka mulle tähelepanu ei pööra. Ainult tema tema käib tööl 9-17, palka saab 2/3 Eesti keskmisest ja väidab, et raha ei ole.
Minul on kaks tasuvat töökohta, seega rahamuret meil peres ei ole. Lasteüritustel käin 100% mina, lastele riideid-asju ostan ja otsin mina, mees aitab paaril päeval nädala lastel õppida. Koduseid toiminguid teeme ehk pooleks. Juba aastaid ei ole me kuskil käinud, sest “raha ei ole”. Kui ma kutsun, et lähme kasvõi kuskile loodusesse jalutama, siis on tal kohe stress ja ei saa tulla. Kui ma üksi kuskile lähen, siis on alati pikalt mingi draama. Aga minuga koos ta keeldub käimast, juba aastaid. Ma ei saagi aru, mis ma siis pean tegema. Ma ei ole nõus end 30+ vanuses lihtsalt maha kandma.
Nii valus on lugeda neid teemasid, kus iga kuu või iga nädal midagi koos tehakse.
Mehel ilmselt armukest ka pole. Kui küsisin, siis solvus hirmsasti. Aga ta on tõesti kogu aeg kodus.
Kui teema jutuks võtan, siis ma väidetavalt õhutan tüli ja ei ole nagunii millegagi kunagi rahul ja tema probleemi ei näe v.a minu mossitamine.
Vahepeal läheb nädalaid, kus me isegi ei räägi. Meest ei paista ka see häirivat. Olen teinud ettepaneku lahutada, siis arvas, et ma olen lolliks läinud ja et meil ei ole ju probleeme v.a see, et mina käsutan teda pidevalt ja tema peab kõike minu tahtmise järgi tegema. Viimane “käsutamine” oli paar aastat tagasi, kui koos teatris käisime.
olen ise mitukümmend aastat samasugust elu elanud ja minuarust sellele asjale rohtu ei ole.
teist inimest muuta ei saa. ise ka kirjutad ju, et ta on algusest peale selline olnud.
teate ju seda anekdooti, et abielludes naised loodavad, et mees muutub – aga ta ei muutu; mees seevastu loodab, et naine ei muutu – aga muutub. selles on tõetera sees.
Ma ei ole kodune naine, töötan samuti. Need, kes ütlevad, et sebi lapsehoidja ja korralda ise midagi mehele, ma olen seda teinud, korduvalt aga mees väidab, et tal pole energiat et kuhugi minna sest on tööst väsinud ja nädalavahetused lebotab hea meelega kodus millest ma muidugi saan inimlikult ka aru, aga korra kuus võiks ju erandi teha ometi aga ta ei tee. Pole prioriteet. Need, kes siin mind keskealiseks mammiks sõimasid siis ei ole ma midagi keskealine, saime mehega tuttavaks kui olime väga, väga noored alles. Mammi kindlasti ei ole, hoolitsen ikka ka enda eest või peaks pikk suhe ja lapsed inimese automaatselt mammiks muutma muig. Ja miks kohe arvatakse nagu tahaks uut meest otsida kui suhe peaks lõppema.
Kui mu mees ütleks mulle, et minuga koos olemine pole tema jaoks prioriteet, siis läheks meil kodus küll põrgu lahti. Äärmisel juhul läheks ja otsiks siis endale selle inimese, kes mind ka prioriteerib, olgu selleks siis sõbrannad või mõni teine mees (ma ei tea, kuidas teil seksiga on…) ja abikaasasse suhtuks kui tolmuimejasse, mis/kes kodus ikka olemas olema peaks.
Aga muidu. Kui mee son selline töönarkomaan, et isegi nädalavahetusel tal töö või ainult hädapärane lebo, siis sul seda mees pikaks ajaks niikuinii pole. Oletame, et olete nii 30-ndate alguses.. siis ehk maksimum 15-20 aastat on teda veel enne, kui infarkti saab.
Samas.. Ega inimesi kuidagi väljapoolt muidugi muuta ei saa ja mõni tüüp polegi pereeluks loodud vaid vajab kogu oma energiat suurteks tegudeks. Need jõuavadki enne oma infarkti palju head ja arendavat korda saata, kuigi nende lapsed peavad neid halvimateks isadeks maailmas ja naisedki tavaliselt kaua küljes ei püsi. Suurte avastuste ja tegemine vajabki palju aega ja pühendumist.
Nii, et küsimus on, mida sina tahad? Keegi sulle tema ümmardamise eest medalit kaela või Nobeli preemiat ei anna, isegi kui ta ise selle oma suure töö eest peaks saama… Kui sulle see ei meeldi, siis ütleks ma ainult, et teist inimest võib armastada, aga igaüks peaks ikka eelkõige armastama iseennast.
Kui oma ettevõtte loomine alles käib, siis on arusaadav, aga sa kirjuta, et teil rahamuresid pole, järelikult asi toimib. Nüüd on mehe asi natuke pidurit tõmmata, kui ta seda märkab teha hoo pealt, aga sinu jutt vist ei aita.
Nii on ka võimalik elada, kui naine on kannatlik ja sellega lepib, petma ei hakka ja tegeleb oma kohustustega, teatris käib sõbrannaga ja õega ja lastega spas. Ehk meeski tuleb harva vahel kaasa, kui surud. Kuni ükskord on lapsed suured ja siis mees märkab, mis on.
Tegelikult on olukord ülimalt lihtne ja inimese enda kätes, et seda päeva pealt muuta.
Kas sina ei saaks seal ettevõtluses kaasa lüüa ja sellest teha oma töö, praeguse osalise töö asemel? Et ise asju aidata muuta? Või pole pereettevõtlus võimalik? Kui on v’ga väike pereettevõtlus, siis on loomulik, et kõik teevad. Ja sama asi on võimalik ka suures ettevõtmises.
Mul mees armastas ka teha üleliia palju tööd, käisin üksi lastega kõiksugu üritustel. Ühel päeval lihtsalt ütlesin mehele: “Kallis, sa võiksid leida aega meie perele. Sa ei taha ju, et lapsed suureks saadeks räägivad oma isast ainult seda, et kuskil ta meiega ei käinud, oli vaid tööl!”
Meie pere puhul selline tulevikku vaatamise mõte toimis. Mees käib nüüd kuu jooksul tööl 15-16 päeva, ülejäänud on nö vaba aeg tal iseendale ja meie perele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
