Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kui palju teie mehed tunnevad huvi lapse ootusest?

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: Kui palju teie mehed tunnevad huvi lapse ootusest?

Postitas:
Kägu

Mul hetkel käimas 20 nädal ja siiani pole mees rasedusest sõnakestki rääkind. Ei küsi ega uuri midagi. Mind teeb see nii kurvaks, et ta ei soovi minuga koos arstil käia ja tundub, et ta hoiaks nagu sellest kõigest eemale. Olen selle keskel üksi. Nii sooviks, et ta tunneks huvi meie viimasest lapses. Sellist võimalust tal minuga enam kunagi ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul hetkel käimas 20 nädal ja siiani pole mees rasedusest sõnakestki rääkind. Ei küsi ega uuri midagi. Mind teeb see nii kurvaks, et ta ei soovi minuga koos arstil käia ja tundub, et ta hoiaks nagu sellest kõigest eemale. Olen selle keskel üksi. Nii sooviks, et ta tunneks huvi meie viimasest lapses. Sellist võimalust tal minuga enam kunagi ei ole.

Ma arvan, et mehele ei ole veel päriselt kohale jõudnud, et sa rase oled. Minu mees ka eriti ei uuri ega küsi, aga see ei tähenda, et ta ei hooliks. Kuklavoldi ultrahelis käis kaasas, aga pärast kui küsisin, et mis emotsioonid tekkisid, siis ütles, et emotsioone ei olnudki, aga tore siiski teada, et kõik korras on.

Ja siis hiljem veel ütles, et praegu see ei ole veel kohalegi jõudnud, pidavat alles siis jõudma kui kõht juba olemas, siis koguaeg silme ees 😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul 34.nädal käimas ja mees algusest peale väga hooliv olnud. Elanud igati kaasa ja käinud kõikides ultrahelides kaasas. Kuna mul on algusest peale palju probleeme olnud selle rasedusega, on ta kõigega kursis ja igati toetav olnud 🙂
Tegu temal esimese lapsega.
Esimese lapse isa ei käinud ega elanud kaasa väga. Ei tundnud erilist huvi ka siis, kui kõht ees. Tundsin end pidevalt üksikuna 🙁 Samuti sünnitusel pigem ei tahtnud ta olla. Beebi kõrvalt oli pidevalt tööl pikad päevad. Läksime lahku üsna pea pea beebi sündi.
Praegu tunnen end ise paremini, kui mees hoolib ja huvitub 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul ka 20. nädal hetkel. Ma ise selline, et väga palju ei taha sellest rääkida. Me aastaid proovinud ja hirm oli algul ikka suur. kas jääb pidama, kas areneb, kas terve. Samas ma ei poolda suhtumist, et saad triibu, siis oled no kohe nii rase, et kohe oled ja sind peab kätel kandma. Ühesõnaga olen üritanud võimalikult igapäevast elu elada, et mitte liiga kinni olla rasedusest. seega ei taha ka väga suurt poputamist ja aruandmist. Rohkem arutan sõbrannadega tervist, kõhu kasvamist jms. ka oscar uuringul käisin üksi. Muretsesin lihtsalt nii väga ja ma ei tahtnud meest ka liialt muretsema panna. Kui midagi on, tema ka nii pettuks lihtsalt. Ise oleks osanud paremini serveerida, kui pärast oleks mingi hull arst olnud, kes julmalt välja plartsatab. Ju olen kinnine inimene või poputan meest, et tema ei peaks ei minu ega lapse pärast muretsema ja saaks rõõmsalt rõõsa olla.Ja hetkel ongi kõik kõige suurepärasemas korras. Mehest saab ka kindlasti hea isa, ootab väga. Lihtsalt igapäevaselt oleme nagu ma ei oleks rase.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul ka 20. nädal hetkel. Ma ise selline, et väga palju ei taha sellest rääkida. Me aastaid proovinud ja hirm oli algul ikka suur. kas jääb pidama, kas areneb, kas terve. Samas ma ei poolda suhtumist, et saad triibu, siis oled no kohe nii rase, et kohe oled ja sind peab kätel kandma. Ühesõnaga olen üritanud võimalikult igapäevast elu elada, et mitte liiga kinni olla rasedusest. seega ei taha ka väga suurt poputamist ja aruandmist. Rohkem arutan sõbrannadega tervist, kõhu kasvamist jms. ka oscar uuringul käisin üksi. Muretsesin lihtsalt nii väga ja ma ei tahtnud meest ka liialt muretsema panna. Kui midagi on, tema ka nii pettuks lihtsalt. Ise oleks osanud paremini serveerida, kui pärast oleks mingi hull arst olnud, kes julmalt välja plartsatab. Ju olen kinnine inimene või poputan meest, et tema ei peaks ei minu ega lapse pärast muretsema ja saaks rõõmsalt rõõsa olla.Ja hetkel ongi kõik kõige suurepärasemas korras. Mehest saab ka kindlasti hea isa, ootab väga. Lihtsalt igapäevaselt oleme nagu ma ei oleks rase.

Minul täpselt sama! Mina tegelikult ise ei taha veel väga suurt rõõmu tunda. Alles peale looteanatoomia uuringut saab alles vabamalt hingata 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga mida ta üldse oskaks küsida? Praegu polegi sul ju midagi, iiveldus on üle, samas kõht veel suur ei ole, mida siin küsida? Küll loodetavasti hiljem ikka küsib ja aitab, kui kasvav kõht ilmseks saab ja rasedus talle ka rohkem “silma all” on.
Me ju ei tea, kas mees on vaikne sellepärast, et ta lihtsalt ei tea rasedusest midagi (mis kuna areneb, kuna iiveldab, mis toimub üldse) ja arsti juures kaasas ka on nõme olla, sest ta ei oska midagi küsidagi jne. Või siis on kurvemad lood, et miks ei huvitu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul mees tähtaatel UHdes käis kaasas, tihti viis mind ämmaemanda juurde ja ootas.
Raseduse ajal väga ootas last, rääkis et võiks tulla, nüüd iaana tegeleb ja räägib kui armas laps meil ikka on. Sünnitusel oli kõrval, kuigi eelnevalt arvasin et passib ukse taga või minestab vms, isegi nabanööri lõikas läbi. Peale sünnitust aitas ka palju, tegi süüa ja käis poes.
Kõhtu ta väga raseduse ajal ei puutunud, ütles et väga imelik on mõelda et keegi sees on. 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul rasedus juba suht lõpusirgel. Rasedust ootasime kaua ja kuigi päris kunstliku viljastumiseni ei läinud, siis käis tema meestearsti juures ja mina sain ka ravi.

Ta on ka algusest peale pigem tagasihoidlik olnud. Samas ma saan aru, et asi pole huvipuuduses vaid teadmatuses või oskamatuses, kuidas selle abstraktse olukorraga ringi käia. Eks ta ongi klassikaline Eesti mees, kes küll väga üritab, aga ega need päris siirad emotsioonid alati sügavalt hingest välja ei tule. Õnneks mingi mühakas ka pole. 😀 Omal initsiatiivil pole väga kätt kõhul hoidnud ega asju valinud, aga olen kõik korralduse ka rohkem enda peale võtnud, sest tal on kordades rohkem tööd ja stressi kui minul. Samas kui nt vankri või turvahälli enamvähem välja olin valinud, käisime koos poes ja siis ta ikka uuris ja puuris neid korralikult. Nüüd, kui liigutused on tihti ja väga hästi tuntavad, suhtleb beebiga ka palju rohkem. Pigem siis kiusab teda, koputab kõhule või laseb talle muusikat 😀

Mitmel korral on ultrahelis kaasas käinud. Olen talle lihtsalt öelnud, et eks sa ise vaata, kas ajaliselt jõuad, aga et nt seekord on võimalus sugu teada saada või seekord on suur ultraheli. Igale visiidile teda kaasa ei vea. Esimesel oli loomulikult kaasas, sest pärast pikka triibupüüdmist olin väga hirmul ja närvis, seal seda südamekest vilkumas näha oli tema jaoks ka eriline hetk.

Tal on omad viisid huvi ja hoolimist näidata. Näiteks teeb ta minust ja kõhust tihti pilte (on hobifotograaf), käib vaatab vahel neid pehmeid mõmmikombesid kapis. Küsib, et kas poleks tore, kui beebi juba meil siin kaisus oleks, kujutab ette, kuidas perega Legolandi lähme, ei luba mul treppidest kiiresti käia, sest teab, et mul hakkab halb. Sellised pisiasjad. Lihtsalt see tuligi hiljem ja pole sellist klassikalist igaõhtust jalamassaaži (kui ma ei palu) või riiete shoppamist omal initsiatiivil.

Sünnitusele kaasatulek on tema jaoks elementaarne, käisime ka koos nö perekooli loengutes (ei ela Eestis ja siin veidi teine süsteem), kus ta huviga kaasa tegi, sõna võttis ja küsimusi küsis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul mees tunneb küll minu tervise ja raseduse vastu huvi, aga kuidas seda nüüd öeldagi… tunnen, et ta tunneb huvi justnimelt selle vastu, et lapsega oleks kõik korras, aga minu isik sealjuures on kuidagi kõrvaline, millest on mul ääretult kahju. Meil ka tõenäoliselt viimane ühine laps ja kuigi see on super, et ta lapsest väga hoolib, siis mina naisena tunnen ennast ikkagi väga üksikuna, oleksin justkui lihtsalt mingi inkubaator. Arvan, et lähen isegi sünnitama üksinda, sest hinges kriibib selleks liiga palju, et teda sinna kõrvale kaasa võtta, kui tegelikult tunnen, et mingit tugevat sidet meil enam väga ei olegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul alles rasedust 13 nädalat ja algusest peale on mehe toetus 120% olnud. Triipe sai pea 2 aastat püütud ja need kauaoodatud triibud jõudsid meieni hoopiski teise IVF katse tulemusel. Arvan, et kõik need keerdkäigud, et üldse rasedaks jääda, on meid nii tänulikuks muutnud ja ootame mõlemad beebit üliväga! Mehel ikka silmad mitu korda märjaks läinud, kui saime veretesti tulemuse, mis kinnitas raseduse, esimese UH pildi oma täpikesest ja ka Oscar testi UH ajal, kui beebi juba täitsa inimese moodi oli ja ka südamelööke kuulda oli. Mees räägib ka vahel mu kõhuga ja see on nii tore ja armas 🙂 Küll aga seda on ta juba öelnud, et sünnituse juures ta 100% olla ei taha. Loomulikult tuleb ta haiglasse kaasa, aga kuna tal on arstide, haiglate ja vere ees suur hirm, siis ütles, et kardab ise ära minestada seal põhiactioni juures ja nabanööri lõikamisest ta ei unista. Seda ei saa ka talle pahaks panna, sest arvan, et mul endal oleks topeltraske, kui peaksin veel oma minestanud abikaasa pärast muretsema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie ootasime koos oma rasedust väga. Aega läks 1.5 aastat ja selle aja sees oli peetumine ja 2 katkemist. Viimane rasedus tuli viljatusraviarsti abiga. Mees on algusest peale väga sees olnud. Käib uh-des kaasas, ja igale poole viib mu autoga kohale, et ma ometi endale liiga ei teeks 😀 GTT testi tegemas käies istus koos minuga seal 2 tundi. Ämmaemanda visiitidele tahab ka tulla aga siiani olen suutnud ta ukse taha maha raputada. Jälgib ka väga teraselt mu toitumist. Küsib iga päev kuidas beebiga on, kas liigutab piisavalt. Vaatab beebile asju jne. Ühesõnaga mu elu on hetkel temaga nagu kriminaalhooldajaga :’D Samas mul on meeletult hea meel, et ta nii palju huvi tunneb ja mulle nii suurt tuge pakub 🙂

Sünnitusele tuleb kaasa aga väljutuse ajaks plaanin ta välja saata, sest ma tean, et verd nähes kukub ta suure tõenäosusega kokku (saagis kunagi jalga ja peale seda enam verd ei talu). Nabanööri tahab ta ise lõigata.

Rasedus 28+ 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul ka 20. nädal hetkel. Ma ise selline, et väga palju ei taha sellest rääkida. Me aastaid proovinud ja hirm oli algul ikka suur. kas jääb pidama, kas areneb, kas terve. Samas ma ei poolda suhtumist, et saad triibu, siis oled no kohe nii rase, et kohe oled ja sind peab kätel kandma. Ühesõnaga olen üritanud võimalikult igapäevast elu elada, et mitte liiga kinni olla rasedusest. seega ei taha ka väga suurt poputamist ja aruandmist. Rohkem arutan sõbrannadega tervist, kõhu kasvamist jms. ka oscar uuringul käisin üksi. Muretsesin lihtsalt nii väga ja ma ei tahtnud meest ka liialt muretsema panna. Kui midagi on, tema ka nii pettuks lihtsalt. Ise oleks osanud paremini serveerida, kui pärast oleks mingi hull arst olnud, kes julmalt välja plartsatab. Ju olen kinnine inimene või poputan meest, et tema ei peaks ei minu ega lapse pärast muretsema ja saaks rõõmsalt rõõsa olla.Ja hetkel ongi kõik kõige suurepärasemas korras. Mehest saab ka kindlasti hea isa, ootab väga. Lihtsalt igapäevaselt oleme nagu ma ei oleks rase.

Minul täpselt sama! Mina tegelikult ise ei taha veel väga suurt rõõmu tunda. Alles peale looteanatoomia uuringut saab alles vabamalt hingata 🙂

jah, just. sama siin. Keegi on minu suhtumist miinustanud, aga eks igal ühel oma. meie proovisime abikaasaga 8 aastat ja ikka väga mitmeid kunstliku viljastamise katseid jäi sinna perioodi. Probleem oli mehes. Lõpuks olimegi alla andmas ja siis jäin hoopis loomulikult rasedaks. Kes ei ole seda perioodi oma abikaasaga läbi teinud ja peab 1-2 aastat proovimist suureks katsumuseks, siis nad ei teagi, mida tähendab 8 aastat oma mehele öelda..jälle ei, või katkemine vmi. ja teada on, et temas teema.
Tore, kui sõidutatakse ja käitutakse nagu rase oleks millegi pärast nõrk ja ei saa enam ise endaga hakkama. Olulisem on, mis saab pärast sünnitust. Seda nii palju tuttavate seas näha, kuidas algul ollakse vaimustuses ja tehakse ette taha kõik ära. Kui beebi paari kuune, siis mehel tuleb oma töörütm tagasi ja ikka on paljud naised väga palju lapsega nö üksi. Ühesõnaga see rasedusajal poputamine ei näita mitte midagi. head isa vaja lapsele hiljem. Pole vaja, et ta hiljem last ka lihtsalt poputab. Olemas peab olema, kasvatama.
Teemaalgatajale, ma liialt südamesse ei võtaks 🙂 enda hinges pead teadma, kas ta on hea isa tegelikult või mitte. See hetke käitumine ei näita midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga mida ta üldse oskaks küsida?

Äkki näiteks, et kallis naine, kuidas sa ennast tunned’? Kas kõik on korras?
Ei ole vast tuumateadus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tore, kui sõidutatakse ja käitutakse nagu rase oleks millegi pärast nõrk ja ei saa enam ise endaga hakkama.

Hmm, ma küll ei arva, et kui mees sõidutab, siis see raseda nõrkust näitaks. Pigem just ongi sellised väiksed igapäevased tegevused märgiks, et mees toetab ja hoolib. Ise ei ole küll selle peale tulnud, et sellisest asjast raseda nõrkust või meeletut poputamist mehe poolt välja lugeda. Tundub nagu pigem sind just häirib, et sinu mees seda ei tee?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tore, kui sõidutatakse ja käitutakse nagu rase oleks millegi pärast nõrk ja ei saa enam ise endaga hakkama.

Hmm, ma küll ei arva, et kui mees sõidutab, siis see raseda nõrkust näitaks. Pigem just ongi sellised väiksed igapäevased tegevused märgiks, et mees toetab ja hoolib. Ise ei ole küll selle peale tulnud, et sellisest asjast raseda nõrkust või meeletut poputamist mehe poolt välja lugeda. Tundub nagu pigem sind just häirib, et sinu mees seda ei tee?

ma võibolla sõnastasin end valesti. kui ma olen üle 10 aasta igapäevaselt ise autoga ringi sõitnud, siis miks peaks nüüd hakkama mees sõidutama? Muidugi ta sõidutaks, kui mul vaja oleks. mul ei ole vaja, kui mul on endal auto ukse ees. Ma ei tahaks terve järgmine päev oma mehest sõltuda, et korra päeval arsti juures tema autoga käia. ega, kui mees teeb neid asju, ei ole halb. lihtsalt teemaalgatajale, mida tema küsis, siis see ei ole otsustav ja ei tähenda, et kehv mees ja isa. mina rääkisin sellest nurgast, mida teemaalgataja küsis.
muidugi me muidu ka räägime lapsest. ma saan oma mehelt kõik, mida ma tahan. kõik tehakse, mida ma tahan. meil on talle hüüdnimi, mille järgi kutsume ja temast räägime, mind kutsume selle hüüdnime järgi lapse emmeks. ikka. lihtsalt suures plaanis ma ei taha erikohtlemist ja ütlesin teemaalgatajale, et ta ei võtaks, et teistel poputab, oi, kui halb mu mees nüüd on. liialt ei võrdleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No tore kui kaasas igal visiidil kaasas käivad,aga palun jätke oma mehed koju kui nad ei suuda suud kinni hoida.
Esmaspäeval ITK koridoris oli üks üli häiriv mees,kes kommenteeris kõva häälega kõiki naisi ja järjekordi ja ühesõnaga,kõike.
Olge täiskasvanud ja saage oma arstil käiguga ise hakkama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tore, kui sõidutatakse ja käitutakse nagu rase oleks millegi pärast nõrk ja ei saa enam ise endaga hakkama.

Hmm, ma küll ei arva, et kui mees sõidutab, siis see raseda nõrkust näitaks. Pigem just ongi sellised väiksed igapäevased tegevused märgiks, et mees toetab ja hoolib. Ise ei ole küll selle peale tulnud, et sellisest asjast raseda nõrkust või meeletut poputamist mehe poolt välja lugeda. Tundub nagu pigem sind just häirib, et sinu mees seda ei tee?

ma võibolla sõnastasin end valesti. kui ma olen üle 10 aasta igapäevaselt ise autoga ringi sõitnud, siis miks peaks nüüd hakkama mees sõidutama? Muidugi ta sõidutaks, kui mul vaja oleks. mul ei ole vaja, kui mul on endal auto ukse ees. Ma ei tahaks terve järgmine päev oma mehest sõltuda, et korra päeval arsti juures tema autoga käia. ega, kui mees teeb neid asju, ei ole halb. lihtsalt teemaalgatajale, mida tema küsis, siis see ei ole otsustav ja ei tähenda, et kehv mees ja isa. mina rääkisin sellest nurgast, mida teemaalgataja küsis.

muidugi me muidu ka räägime lapsest. ma saan oma mehelt kõik, mida ma tahan. kõik tehakse, mida ma tahan. meil on talle hüüdnimi, mille järgi kutsume ja temast räägime, mind kutsume selle hüüdnime järgi lapse emmeks. ikka. lihtsalt suures plaanis ma ei taha erikohtlemist ja ütlesin teemaalgatajale, et ta ei võtaks, et teistel poputab, oi, kui halb mu mees nüüd on. liialt ei võrdleks.

Mul ei ole juhilube, sest rasedaks jäädes jäi nende tegemine pooleni (emakas oli 2 suurt hematoomi ja platsenta ei tahtnud korralikult kinnituda) kuna mknd pandi rangele voodireziimile. Teiseks asu mu ämmakas ja kõik muu vajalik 100km kaugusel ning minu jaoks on väga suur tugi, et mees mu arstile viib ja ringi sõidutab, sest tänu sellele ei pea ma rongijaamas külmetama või pool päeva kuskil rongi ootama. See oli sinust väga õel hüpata kõrri kui ise ei ole tagataustaga kursiski. Ja seda veel mingi miinuse pärast mida mina isegi ei pannud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu mees päris ise uudishimulik ei olnud.
Küll aga kuulas kõik mu jutud ära, arutas eri teemasid, käis poes vankrit valimas, käis kõikidel arstivastuvõttudel, kuhu kutsusin, perekoolis ja oli ka sünnitustel kaasas.

Ehk oli toetav ja sai aru, et see oli mulle oluline, kuigi mitte ise aktiivne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ei ole juhilube, sest rasedaks jäädes jäi nende tegemine pooleni (emakas oli 2 suurt hematoomi ja platsenta ei tahtnud korralikult kinnituda) kuna mknd pandi rangele voodireziimile. Teiseks asu mu ämmakas ja kõik muu vajalik 100km kaugusel ning minu jaoks on väga suur tugi, et mees mu arstile viib ja ringi sõidutab, sest tänu sellele ei pea ma rongijaamas külmetama või pool päeva kuskil rongi ootama. See oli sinust väga õel hüpata kõrri kui ise ei ole tagataustaga kursiski. Ja seda veel mingi miinuse pärast mida mina isegi ei pannud.[/quote]

siin foorumis ei tasu liiga isiklikult asja võtta. mina kirjutan üldiselt mitte ühegi konkreetse kägu pihta. Kui isiklikult võtsid, mida siis teemaalgatajale öelda tahtsid, kui selliselt siin lähened? küll tal on tropp mees, et väga välja ei tee ja teda ei sõidutata? või mida öelda talle üritasid? ma ei tea tegelt, milline kägu sa oled, kelle pihta ma nö kirjutasin…aga meelega vastandasin end väga tugevalt nö selle poputamise ja sõitumise jutu peale. ega ongi, et kõigil on erinev taust ja seega ka arvamused erinevad. käitumised erinevad.kellel on esimene, kellel neljas laps. kellel on arst 10 min sõita, kellel 100 km.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul hetkel käimas 20 nädal ja siiani pole mees rasedusest sõnakestki rääkind. Ei küsi ega uuri midagi. Mind teeb see nii kurvaks, et ta ei soovi minuga koos arstil käia ja tundub, et ta hoiaks nagu sellest kõigest eemale. Olen selle keskel üksi. Nii sooviks, et ta tunneks huvi meie viimasest lapses. Sellist võimalust tal minuga enam kunagi ei ole.

Arstil käia? Miks peaks mees arsti juurde kaasa tulema? Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, et roniks pukki ja mees vahiks juures…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul rasedust 37-nädalat ja nüüd lõpus mees poputab rohkem, kuna näeb, et olemine raske jne. Samas ma pole oluliseks pidanud, et ta visiitidel kaasas käiks. Kaasas oli ainult raseduse tuvastamisel, kus kontrolliti südametööd ja LA ultrahelis, KVsse ei saanud kaasa tulla. Raseduse alguses ta ka väga midagi ei küsinud, vahest rääkisin lihtsalt ise, et mis sellel nädalal areneb, kui suur on jne. Arvan, et raseduse algus on mehe jaoks nii abstraktne, et tal ongi keeruline ennast sellega siduda. Kui ma õigesti mäletan, siis mees hakkas rohkem tähelepanu pöörama siis kui beebi liigutusi tundis. Olen iseseisev ja kõik käigud ise tehtud saanud, ka siis kui olid tuhud ja sõitsin erakorralisse kontrolli. Mees on muidugi mures ja tahab kõigega kursis olla, aga ei hakka iga asja pärast töölt ära küsima. Enne kui olemine veel raske polnud, siis pidin ise ütlema, et ma saan ise tehtud, nüüd lõpus on hea, et kõik minu eest teeb. Perekooli loengutesse tuli igal juhul kaasa ja ka sünnitusele plaanib kaasa tulla. Seega ma ei arva, et asi lootusetu on kui ta praegu pole väga huvi üles näidanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ikka mingil määral huvitub. Kui räägin kui suur on või kuidas Uh- s läks. Meil teine ühine laps tulemas äsja algas 2.trimester. Ristis kõhuelaniku Koopaoravaks ja Väikeseks pealikuks. Kui mandariini koorib, siis mulle annab ühe viilu. Seejärel annab ülejäänud Väiksele pealikule 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loomulikult tundis huvi.
Esimest oodates olin 18a ja tema 21a. Mul polnud lubegi veel, sõidutas mind arstile, käis uh kaasas ja perekooli loengutes. Aa ja kuna mul juhiluba veel polnud, viis igakuise pissitopsi ise hommikuti teel tööle, haiglasse ära 🙂
Kui kõht kasvas, kreemitas tema iga õhtu mu kõhtu, rindu ja reisi.
Teist oodates olime juba 10 aastat vanemad. Ultrahelides käis kaasas(võttis vabaks). Nüüd tal juba palju vastutusrikkam töö ja teises linnas, seega kõikidelw arstiviisitidele kaasa ei saanud enam. Aga ikka pausi ajal tegime alati videokõne, et kuidas arstil läks. Ja seekord läks ostis ise minuga konsulteerimata aoteegist mitu venitusarmide vastast kreemi ja kreemitas siis mu kõhtu kui olid kodus(palju viibis komandeeringutes).
Sünnitustel oli loomulikult kaasas, ei sundinud ega midagi. Ämmakas esimene korf ise küsis, kas tulete sisse v välja? Mees ütles ikka sisse.
Teine sünnitus oli kiire ja tema teises linnas tööl. Sõbranna viis mu haiglasse. Ja sealt juba õeldi et juba 5cm lahti, helistasin mehele keset ööd. Ütles et juba lendab 😁 jõudis pool h enne lapse sündi, aga jõudis 🙂
Ja need pisarad mehe silmades peale meie mõlema poisi sündi.. hindamatu 😍
Nüüd meisterdame kolmandat ja erinevalt eelmistest laseb tema oodata. Siis nüüd on mees ka asjas sees 😁 pärib millal ov aeg on ja millal täpselt peab ööseks koji sõitma 🙂 loodame et ta väga kaua ei lase oodata.

Kusjuures mis mind veidi häirinud on(hormoonid noh😁), mees ei lubanud mitte midagi raseduse ajal teha. Ma ka selline hakkaja, kui vajab tuba värskendust, siis pahteldan-lihbin, tapeedim ja värvin ja kohe ja ise.
Ja no ma ikka raseduste aeg ise ka haarasin poekotid ja vaja aknaid pesta, siis sajaga peale. Ja no mees ikka tihti kurjustas, et kamooon 😂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mees ka raseduse ajal ei tundnud huvi. Ei olnud ta kurb, kui esimesele kv ultrahelisse ei saanud kaasa tulla ja ka hiljem pilti vaadates oli üsna ükskõikne. Mina olin kogu aeg elevil, kui laps liigutas ja ootasin, et ta ka tahaks liigutusi tunda, aga jättis väga ükskõikse mulje. Varem oli ta kogu aeg suur kallistaja ja diivanil kaisutaja, aga raseduse ajal pigem hoidis eemale. Olin pidevalt kurb ja mures, et ta tegelikult ei tahagi last ja oli nõus minu rõõmuks. Kohe kui laps sündis, siis asi muutus ja on superisa. Alati võtab töölt vabaks, et meiega koos arstil käia. Aitab mind palju kodus ja tegeleb lapsega. Õhtuti hea meelega jääb lapsega koju, et mina saaksin end väljas tuulutada ja täitsa muutunud mees. Peale lapse sündi julges ka tunnistada, et rasedus hirmutas teda ja olevat kartnud seda hüplevat kõhtu. Kurvaks tegi, et raseduse ajal ei julgenud mulle oma hirme tunnistada ja mina ilma põhjuseta pidin muretsema, et ta last ei tahagi. Kogu aeg korrutas, et tal ei ole midagi viga ja mina kujutlen omale ette ja tema väga ootab. Öeldakse ka, et naine saab emaks juba rasedana,aga mees isaks alles peale lapse sündi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No tore kui kaasas igal visiidil kaasas käivad,aga palun jätke oma mehed koju kui nad ei suuda suud kinni hoida.

Esmaspäeval ITK koridoris oli üks üli häiriv mees,kes kommenteeris kõva häälega kõiki naisi ja järjekordi ja ühesõnaga,kõike.

Olge täiskasvanud ja saage oma arstil käiguga ise hakkama.

Panen laik. Ja ei saa aru, miks peaks mehe arsti juurde kaasa võtma. Võib-olla mingisse olulisse ultrahelisse, jah. Aga muude käikude juurde kaasata, ei saa aru, miks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mehed väga erinevad. Kes elavad kohe algusest peale kaasa, kui alles proovitakse rasestuda ja kogu raseduse ja siis lapsega ka veel musterisa. Enamik mehi ma julgen arvata aga sellised ei ole. Mina küll alles püüan triipe ja tema pigem ei taha väga midagi konkreetselt teada, vahepeal isegi ütleski, et ma ei annaks teada, kui peaks “õige aeg” olema. Seal oli muidugi põhjendus see, et see hirmutab teda ja rikub nii tema meeleolu kui ka siis ühtlasi sooritust. Nüüd viimane kuu aga tahtis küll teada ja huvitus jne. Saa siis sellest aru, mida see mees mõtleb ja tahab.
Minu soovist teadis ta juba ammu, aga kuigi ma sellest aegajalt ikka juttu tegin, siis survet ma kindlasti ei avaldanud (vähemalt mitte tahtlikult) ja ütlesin konkreetselt, et ikka ainult siis, kui tema ka valmis on. Suur rõõm oli, kui ta nö rohelise tule andis. Vahepeal oli küll veidi tunne, et äkki ta ainult minu pärast nõustus, aga ta on ligi poole aasta jooul nüüd mitmeid kordi täiesti tühja koha pealt öelnud, et ootab väga isaks saamist ehk siis andnud mõista, et see ikka tema enda tahtmine ka.

Mis puudutab arstikülastusi, siis esiteks palju neid ikka on? Enamik nagunii tööajal. Ma ise tahaksin, et ta tuleks minuga kaasa esimesel korral, kui tuvastatakse südamelöögid ja näeb midagigi reaalset, mis viitab lapsele. Loodan, et sellest tekib ka mehel mingi tugevam side lapse ja rasedusega seoses. Kindlalt muidugi ei tea, kuis ja mis saama hakkab, kõigepealt peab need paganama triibud kätte saama. Aga teistele visiitidele ma ilmselt teda kaasa vedama ei hakkaks, kui just ta ise tulla ei taha. Kindlasti ei saa kõiki mehi ühte patta panna ja see, et üks seal oma lõugu lõksutas, ei tähenda, et kõigi mehed sellised on ja et kõikidel meestel tuleks keelata ära kaasas käimine. See ju üks võimalus natukenegi rasedusest osa saada, eriti kui mees seda ise soovib.

Please wait...
Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kui palju teie mehed tunnevad huvi lapse ootusest?