Isiklikust kogemusest – see UH annab jah korraks kergendustunde, aga kui ikka väga murelik olla, siis üsna pea tekib uus hirm, kuna “jah, üleeile ultrahelis oli kõik hästi, aga äkki nüüüüd on midagi halvasti”.
Ma olen hetkel 35+ nädalat ning ultrahelisid on tehtud keskeltläbi iga 2-3 nädala tagant. Alguses olin ise väga ärev, aga kuna raseduse kulgedes selgus, et olengi riskirase, siis raseduse teises pooles on pigem arstid ise mulle lisa-UH soovitanud.
Mul aitas lõpuks ärevusega toime tulla see, kui jõudsin rasedusega sellisesse staadiumisse, et arstid ja ämmakad hakkasid minu muresid tõsiselt võtma. Esimesel trimestril kuulsin vaid seda, et “kui loodus ei taha, et rasedus püsiks, siis ei saagi midagi teha” (mingit toetavat ravi mulle peale ei pandud, kuigi progesterooni tase oli madal ning pidevalt esines verejookse). Pärast Oscarit tundsin, et võeti kaebusi juba tõsisemat ning pärast LA olen väga detailse jälgimise all.
Minu soovitus on otsida endale hea arst, kes ei tühista su muret, ning tekitab tunde, et sa pole oma murega üksi. Aitab ka see, kui arstiga väga detailselt läbi arutada, millised märgid on murettekitavad ning millised tavapärased rasedusaegsed kaebused. Siis on sul ka lihtsam, kuna ei pea iga muutuse peale reageerima.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.05 13:39; 11.05 21:10;