Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )

Teema: Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida enda kohta mõnda painavat, ehmatavat ning enda jaoks olulist saladust?

+7
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei, ega ma loll ei ole, et päevavalgust kartvaid asju lobisema läheks kellelegi.

+13
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkida võib ju alati kõike, iseasi, kas see sind või su lähedasi kuidagi aitab? Avad oma hinge, räägid välja painava saladuse, psühholoog noogutab et ahah… ja edasi? Mina olen proovinud, ei hakanud pärast seda üldse kergem, pigem vastupidi.

+14
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pärast negatiivset kogemust enam ei usalda.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, usaldasin.

Mul oli kunagi ebareaalne olukord. Ühel mu pereliikmel oli vaimse tervisega probleeme ja antud psühholoog tegeles temaga. Sattusin kohe ühele koolitusele, kus see sama psühholoog esines ja näiteid tuues tundsin ühes oma perekonna loo üks-ühele ära. Loomulikult keegi teine ei saanud aru, sest tegemist oli ikkagi professionaaliga. Aga mina tundsin ennast nii-nii halvasti, eriti veel, et päris kõik faktid polnud õiged (tegelikult ta oli mu pereliikmega selleks hetkeks vaid paar korda kohtunud, nii et ma ei süüdistanudki teda milleski). Võtsin antud psühholoogiga ühendust ja saime hiljem paar korda kokku. Tõesti, rääkisin temaga asjadest, millest ma pole ei varem ega hiljem kellegagi rääkinud ja sain ka ise abi. Kahjuks on see inimene praeguseks surnud 🙁

+7
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei vaja elus psühholooge ja ma ei näe mingit vajadust nendega üldse elus midagi arutada.

+6
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida enda kohta mõnda painavat, ehmatavat ning enda jaoks olulist saladust?

Ei. Kindlasti mitte me ei “usaldaks” psühholoogi.
Me maksame pigem kallist tunnihinda (mida nad küsivad) ja siis kogu see aeg me vestleks valitsuskriisist ja maasikahindadest.
Loogiline ju. Selleks nad ongi.

Aga üldiselt – lollimat küsimust annab üldse esitada.
Mida kuradit sa sinna psühholoogi juurde üldse ronid ja raha maksad, kui sa seal ka rääkida ei julge? KÕIGEST.
See ju point ongi.
Ta ei ole selgeltnägija, pgn võtaks. Ja neidki pole olemas.

+13
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu elus ei olegi asju, mida ma ei võiks kellele iganes rääkida. No on muidugi asju, mida kahetsen ja täna teeks teisiti, aga kõik inimesed teevad vigu, mis sest häbeneda. Nii et ei ole ka asju, mida psühholoogi eest peaks varjama.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida enda kohta mõnda painavat, ehmatavat ning enda jaoks olulist saladust?

Ei. Kindlasti mitte me ei “usaldaks” psühholoogi.

Me maksame pigem kallist tunnihinda (mida nad küsivad) ja siis kogu see aeg me vestleks valitsuskriisist ja maasikahindadest.

Loogiline ju. Selleks nad ongi.

Aga üldiselt – lollimat küsimust annab üldse esitada.

Mida kuradit sa sinna psühholoogi juurde üldse ronid ja raha maksad, kui sa seal ka rääkida ei julge? KÕIGEST.

See ju point ongi.

Ta ei ole selgeltnägija, pgn võtaks. Ja neidki pole olemas.

Oleneb. Ma pigem üritaks teha nii, et käiksin psühholoogi juures kusagil kodukandist kaaugel-kaaaugel. Ma elan ühes maakonnakeskuses ja siin on üks päris populaarne psühholoog. Sõbranna käis tema juures oma lapse sõnakuulmatuse probleemiga ja oli rahul. Mu perekonnaliige sai temalt kunagi abi (korraga elumuutev terviseprobleem ja samal ajal ka kõrini senisest tööst, st paljud teed tundusid ees püsti olevat). Aga mingi pikantsemat ja põnevamat sorti probleemiga ei läheks tema juurde iialgi, sest ta ei suuda mitte alati oma suumulku küla peal kinni pidada. Seega ei mingeid painavaid saladusi psühholoogile, kellega võib olla ühiseid tuttavaid või tuttava tuttavaid.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

on teil alles mured! minu arvates psühholoogid ongi selleks, et neile kõik ära rääkida, kui midagi painab ja ei lase olla. muidugi mul puudub kogemus väikese kohaga. olen tallinnast. aga oma psühholoogi pärast ma küll ei pabla. käin vahelduva eduga pea 25-aastat juba konsultatsioonidel. teretame tänaval. ma pole isegi selle peale tulnud, et ta kellelegi midagi rääkima võiks minna. tegemist on ikkagi professionaaliga.

ja see, et kuskil loengus psühholoog anonüümselt toob mingi näite ja sealjuures “kõik faktid pole õiged”, ongi just rahustav ja kindlustunnet pakkuv, sest mõned faktid ongi mõistlik moonutada kui tahad, et keegi midagi ära ei tunneks ning asi võimalikult anonüümne oleks.

+13
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina käin aeg-ajalt kirikus pihil. Räägin asjadest, mind painavad ja mind see aitab. Vaimulikku ma isegi ei näe, katoliku kirikus istub ta sellise tumeda resti taga ja ma ei pea talle otsa vaatama ega mõtlema, et appi, mis näoga ma talle seda nüüd räägin vmt.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mingi pikantsemat ja põnevamat sorti probleemiga ei läheks tema juurde iialgi, sest ta ei suuda mitte alati oma suumulku küla peal kinni pidada. Seega ei mingeid painavaid saladusi psühholoogile, kellega võib olla ühiseid tuttavaid või tuttava tuttavaid.

Nojah.

Kui üleriigilisse foorumisse tehakse teema psühholoogi kohta, et kas võib … et kas siis kõik lugejad peaks automaatselt tegema järelduse, et jutt käib tegelt KÜLApsühholoogist, kel suuMULK kinni ei seisa?

Keegi tõesti ei teadnud seda.
Vabandan.

Aga tegelt, te võiks oma külaelu jamasid siiski mujal arutada.
Sest mujal maailmas sellistel “psühholoogidel” oleks pärast ametialaste saladuste edasirääkimist tavaline litsentsita elu.
Mingi sanitar kohalikus hooldekodus, inimesi on igale poole vaja vms.

0
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

räägi metsas puuga, kodus kassile ja kui ikka vaja psühholoogi abi, eks siis pead rääkima. Mina ise ei puista südant võõrale, pole minu loomuses, aga ma ei saa ka kindlat väita, et kui olen puntras, et ei otsi abi.  On ju veel neid nõuande telefone, äkki sinna anonüümselt lihtsam ja parem.

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

on teil alles mured! minu arvates psühholoogid ongi selleks, et neile kõik ära rääkida, kui midagi painab ja ei lase olla. muidugi mul puudub kogemus väikese kohaga. olen tallinnast. aga oma psühholoogi pärast ma küll ei pabla. käin vahelduva eduga pea 25-aastat juba konsultatsioonidel. teretame tänaval. ma pole isegi selle peale tulnud, et ta kellelegi midagi rääkima võiks minna. tegemist on ikkagi professionaaliga.

ja see, et kuskil loengus psühholoog anonüümselt toob mingi näite ja sealjuures “kõik faktid pole õiged”, ongi just rahustav ja kindlustunnet pakkuv, sest mõned faktid ongi mõistlik moonutada kui tahad, et keegi midagi ära ei tunneks ning asi võimalikult anonüümne oleks.

25 aastat käid mingile võõrale oma elus rääkimas?

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

on teil alles mured! minu arvates psühholoogid ongi selleks, et neile kõik ära rääkida, kui midagi painab ja ei lase olla. muidugi mul puudub kogemus väikese kohaga. olen tallinnast. aga oma psühholoogi pärast ma küll ei pabla. käin vahelduva eduga pea 25-aastat juba konsultatsioonidel. teretame tänaval. ma pole isegi selle peale tulnud, et ta kellelegi midagi rääkima võiks minna. tegemist on ikkagi professionaaliga.

ja see, et kuskil loengus psühholoog anonüümselt toob mingi näite ja sealjuures “kõik faktid pole õiged”, ongi just rahustav ja kindlustunnet pakkuv, sest mõned faktid ongi mõistlik moonutada kui tahad, et keegi midagi ära ei tunneks ning asi võimalikult anonüümne oleks.

25 aastat käid mingile võõrale oma elus rääkimas?

mingile võõrale ei käi ja pole plaaniski. käin spetsialisti juures kui mingi mure on ja saan abi. tõenäoliselt käin ka järgmised 25 aastat. psühholoogi abiga saab mõnest probleemist ja murest üle tunniajalise sessiooni ajal, iseseisvalt pusides läheks nädalaid või kuid. mõni asi jääksi painama. suur vahe on selles, kas üritad iseseisvalt kitarri/portugali keelt/vitspunumist õppida või võtad õpetaja. mõlemat pidi saab. ühtpidi on tõhusam ja kiirem.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga mis saab siis, kui psühholoog räägib kuskil välja oma patsiendist midagi? Mis edasi saab või saaks ,kui midagi avalikuks tuleks? Ma mõtlen ikka nimedega ja lugudega.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

on teil alles mured! minu arvates psühholoogid ongi selleks, et neile kõik ära rääkida, kui midagi painab ja ei lase olla. muidugi mul puudub kogemus väikese kohaga. olen tallinnast. aga oma psühholoogi pärast ma küll ei pabla. käin vahelduva eduga pea 25-aastat juba konsultatsioonidel. teretame tänaval. ma pole isegi selle peale tulnud, et ta kellelegi midagi rääkima võiks minna. tegemist on ikkagi professionaaliga.

ja see, et kuskil loengus psühholoog anonüümselt toob mingi näite ja sealjuures “kõik faktid pole õiged”, ongi just rahustav ja kindlustunnet pakkuv, sest mõned faktid ongi mõistlik moonutada kui tahad, et keegi midagi ära ei tunneks ning asi võimalikult anonüümne oleks.

25 aastat käid mingile võõrale oma elus rääkimas?

mingile võõrale ei käi ja pole plaaniski. käin spetsialisti juures kui mingi mure on ja saan abi. tõenäoliselt käin ka järgmised 25 aastat. psühholoogi abiga saab mõnest probleemist ja murest üle tunniajalise sessiooni ajal, iseseisvalt pusides läheks nädalaid või kuid. mõni asi jääksi painama. suur vahe on selles, kas üritad iseseisvalt kitarri/portugali keelt/vitspunumist õppida või võtad õpetaja. mõlemat pidi saab. ühtpidi on tõhusam ja kiirem.

vabandust, kui oled puudega isik, siis oleksid võinud öelda.

siis ei tekiks ka imelikke küsimusi

0
-19
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas usaldaksite psühholoogile rääkida

Saatsin sulle ka paar “ebasobivat kommentaari”, kuna sulle tundub see mäng meeldivat.

Et kui sa astud üsna lolli teemaga üles, saad paar vastavat kommentaari, ja siis kukud neid kommenteerijaid kottima.
Üleüldse, kui sulle tundub siiski targem mõte olevat sõbrannaga rääkida, siis tee seda, milleks siin teematada?
Ära psühholooge tülita rohkem.

Aga sul vist pole sõbrannasid?

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mina põrgatan ka oma erinevaid probleeme sõpradega arutada ja see aitab mul tegelikult ise kõikide lahendusteni jõuda.

Mina enda puhul ei usu ühelgi juhul psühholoogia abisse või mõjusse. Olen iseenda parim psühholoog. Vajan vaid aega ja omaette olemist, mõtisklemist.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ma tahan et keegi mind tasuta ära kuulaks, siis saan oma parima sõbrannaga kokku.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igasuguste nõustajate hulgas on tänapäeval hulk vastava kvalifikatsioonita tüüpe. Pmst võib iga Gordoni kursuse läbija esitleda end kui perenõustajat v psühholoogi. Tean isiklikult ühte sellist.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks üldse hakatakse psühholoogiks? Sest tundub huvitav ja tore on koolis tõsise õppimise asemel mängida ning inimesi “sinisteks” ja “oranžideks” lahterdada (minu enda kogemus mu psühholoogikoolituselt, mida viis läbi väga tunnustatud õppejõud).

Juba tööleasunud psühholooge aga veetleb väljavaade olla teadlik teiste inimeste kõige piinlikumatest ja peidetumatest “saladustest”. Info omamine tähendab võimu teise inimese üle. Proovi sa vaid psühholoogi urgitsevale küsimusele korragi vastata, et sa ei soovi sellest talle rohkem rääkida! Otsekohe tuleb vastu süüdistav demagoogia stiilis “… no kui te ei taha abi, mis siis ikka”. Kui aga kuulekalt kõik ära räägid, selgub nii mõnigi kord, et ei oska psühholoog selle infoga suurt tarka midagi peale hakata tegelikult.

+6
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

on teil alles mured! minu arvates psühholoogid ongi selleks, et neile kõik ära rääkida, kui midagi painab ja ei lase olla. muidugi mul puudub kogemus väikese kohaga. olen tallinnast. aga oma psühholoogi pärast ma küll ei pabla. käin vahelduva eduga pea 25-aastat juba konsultatsioonidel. teretame tänaval. ma pole isegi selle peale tulnud, et ta kellelegi midagi rääkima võiks minna. tegemist on ikkagi professionaaliga.

ja see, et kuskil loengus psühholoog anonüümselt toob mingi näite ja sealjuures “kõik faktid pole õiged”, ongi just rahustav ja kindlustunnet pakkuv, sest mõned faktid ongi mõistlik moonutada kui tahad, et keegi midagi ära ei tunneks ning asi võimalikult anonüümne oleks.

25 aastat käid mingile võõrale oma elus rääkimas?

mingile võõrale ei käi ja pole plaaniski. käin spetsialisti juures kui mingi mure on ja saan abi. tõenäoliselt käin ka järgmised 25 aastat. psühholoogi abiga saab mõnest probleemist ja murest üle tunniajalise sessiooni ajal, iseseisvalt pusides läheks nädalaid või kuid. mõni asi jääksi painama. suur vahe on selles, kas üritad iseseisvalt kitarri/portugali keelt/vitspunumist õppida või võtad õpetaja. mõlemat pidi saab. ühtpidi on tõhusam ja kiirem.

vabandust, kui oled puudega isik, siis oleksid võinud öelda.

siis ei tekiks ka imelikke küsimusi

miks sa solvad? sa teed kõike ise? ma käin hambaarsti juures, günekoloogi juures ja psühholoogi juures kord aastas kontrollis. kui mõnes osakonnas tekib probleem, siis muidugi ei hakka aastat ootama ja lähen kohe probleemi lahendama. ma arvan, et oma vaimse tervise eest tuleb ka hoolitseda.

mul on tunne, et praegu on sinu vastuseid vaadates võimalik see, et sa ei saa üldse nõustamisest ja psühholoogiast aru ning teine võimalus on, et oled millegipärast kuri ja õel.

eks psühholoogi tuleb valida ka. uurida, mis on taust ja tase ning millist tüüpi nõustamisega tegeletakse.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aastate tagant on kogemus. Ja viimaseks see jääb.

Mind üldse ei häiriks, et psühholoog koolitustel mu lugu näitena kasutaks või isegi “küla peal laterdaks”

Mingeid pikantseid lookesi mu elus ka pole.

Aga seda ma küll enam endal üle elada ei lase, kui professionaal sind visiitidel metoodiliste suunavate küsimustega kildudeks lammutatab ja urgitseb ning siis tõdeb, et tema jaoks oli minu valmidus end kohe avada ootamatu ning edasi ta midagi teha ei oska, ei saa.

Ausalt, tol ajal oleks nende keeruliste otsuste ja kaotuste keskel olnud oluliselt lihtsam olla eluga puntras kui nõnda kildudena laiali.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga seda ma küll enam endal üle elada ei lase, kui professionaal sind visiitidel metoodiliste suunavate küsimustega kildudeks lammutatab ja urgitseb ning siis tõdeb, et tema jaoks oli minu valmidus end kohe avada ootamatu ning edasi ta midagi teha ei oska, ei saa. Ausalt, tol ajal oleks nende keeruliste otsuste ja kaotuste keskel olnud oluliselt lihtsam olla eluga puntras kui nõnda kildudena laiali.

Just nii ongi – kildudeks lammutada oskab igaüks, aga vat jälle kenasti kokku panna – see on kunst, mida kaugeltki kõik ei oska. Spetsialistidel on huvitav “probleemi algpõhjuse” sildi all urgitseda inimene lahti võimalikult kaugele, no nii loote-eani välja. Valitseb uskumus, et vot kui see suur ja uhke Algpõhjus on üles leitud, siis ongi edu saavutatud ja ravi eesmärgid täidetud. Tegelikult aga tegelik töö alles algab! (Paraku see pole enam nii huvitav.)

Algpõhjust ei maksa üle tähtsustada. Kui jalg on murdunud, mismoodi mind siis aitab teadmine, et luumurru algpõhjuseks oli kukkumine? Kas see teadmine, et “jaa, ma kukkusin!” teeb mu jalaluu automaatselt jälle terveks? Ei tee ju. Jalg tuleb kipsi panna ikka, hoolimata sellest, mis põhjusel luu murdus. Ometi on miskipärast psühholoogide-psühhiaatrite seas levinud niisugune suhtumine, urgitseda inimest leidmaks mingit müstilist Algpõhjust, ja kui see (oletatav!) leitud, siis midagi edasi nagu ei osatagi enam teha. Tühipaljas Algpõhjuse teadmine inimest siiski terveks ei ravi.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tühipaljas Algpõhjuse teadmine inimest siiski terveks ei ravi.

Neile õpetatakse, et kui mingi emotsioon alla suruda, tuleb see hiljem tugevamalt välja. Aga jah, mis sellest teadmisest siis kasu on. Paljude puhul on ju teada, kust trauma tuleb, on mingi tugev elusündmus, mis selle põhjustas. Aga ravi pool eeldab tegelikult ka abivajaja enda suurt panust, samamoodi võiks psühhiaater öelda kõige lihtsama ravimina, mine trenni. Ja see tegelikult aitab rohkem kui need tabletid. Aga ta ei saa seda öelda, sest inimesed ei taha trenni minna. Samamoodi ei taha nad oma mõtetega trenni teha, see tundub veel raskem ja tulemus tuleb pika aja peale.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõtled üle.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul ongi selline keiss, et minu probleemiallikaks on psühholoogi tutvusrindkonnas (fb sõber).

Natuke keeruline on, tuleb jälgida, et ta ei tunneks ära oma sõpra.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga ravi pool eeldab tegelikult ka abivajaja enda suurt panust, samamoodi võiks psühhiaater öelda kõige lihtsama ravimina, mine trenni. Ja see tegelikult aitab rohkem kui need tabletid. Aga ta ei saa seda öelda, sest inimesed ei taha trenni minna. Samamoodi ei taha nad oma mõtetega trenni teha, see tundub veel raskem ja tulemus tuleb pika aja peale.

Jah, usun ka, et trenn aitab paremini kui tabletid. Mis puutub mõtete treenimisse, siis see on raske tõesti, kui mitte isegi võimatu. Olen ka ise mingitel eluperioodidel püüdnud oma mõtlemist suunata “nii nagu vaja”. Pingutasin end poolsegaseks, lõpuks sain aru, et lihtsalt valetan endale. Selle asemel, et endale lakkamatult sisendada, et mingit probleemi polegi olemas ja kõik on vaid oma ettekujutuse vili, tuleks hoopis panustada selle probleemi lahendamisele. Kui ülemõtlemise ja eneses urgitsemise lõpetasin ja selle asemel elus ettetulevad probleemid tasapisi ära lahendasin, paranes ka vaimne tervis.

Pärast pikki ja tulutuid mõttetreeningute katseid ütlesin endale: Minu mõtted on minu mõtted! Kui mulle tuleb mõte, et see asi ei ole hea, siis nii ongi ja ma ei pea oma mõtteid, oma loomulikke tundmusi, alla suruma ega teistsuguseks muutma hakkama (nagu psühholoogide sagedane soovitus kipub olema). Ei saa ikka öelda päris nii, et kõik probleemid asuvad ainult enda kahe kõrva vahel ja on vaid oma  ettekujutuse vili. Kui mulle miski ikka ei meeldi, siis nii ongi ja tuleb tegutseda nii, et olukord laheneks.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, usun ka, et trenn aitab paremini kui tabletid. Mis puutub mõtete treenimisse, siis see on raske tõesti, kui mitte isegi võimatu. Olen ka ise mingitel eluperioodidel püüdnud oma mõtlemist suunata “nii nagu vaja”. Pingutasin end poolsegaseks, lõpuks sain aru, et lihtsalt valetan endale. Selle asemel, et endale lakkamatult sisendada, et mingit probleemi polegi olemas ja kõik on vaid oma ettekujutuse vili, tuleks hoopis panustada selle probleemi lahendamisele. Kui ülemõtlemise ja eneses urgitsemise lõpetasin ja selle asemel elus ettetulevad probleemid tasapisi ära lahendasin, paranes ka vaimne tervis.

Mõtete suunamiseks on oma harjutused ja see on samasugune trenn nagu füüsiline trenn. Aitab küll, aga nõuab päris palju vaeva.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?