Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?

Näitan 15 postitust - vahemik 31 kuni 45 (kokku 45 )

Teema: Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?

Postitas:
Kägu

Oleneb murest. Kui tegemist on mingi teemaga, mis pole valgustkartev, siis võib ju rääkida. Kujutage aga ette, et olete ummikusse jooksnud millegi tõttu, mis pole päris seaduslik. Olukord võib olla ju ülimalt stressitekitav ja olekski vaja professionaalset abi, aga kui psühholoog jutu peale näiteks politseisse teatab, siis on nokk kinni, saba lahti olukord. Rääkida ei saa, abi  ei saa, olukorrast välja ka ei saa.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usaldan. Mu psühholoog on profesionaal.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, usun ka, et trenn aitab paremini kui tabletid. Mis puutub mõtete treenimisse, siis see on raske tõesti, kui mitte isegi võimatu. Olen ka ise mingitel eluperioodidel püüdnud oma mõtlemist suunata “nii nagu vaja”. Pingutasin end poolsegaseks, lõpuks sain aru, et lihtsalt valetan endale. Selle asemel, et endale lakkamatult sisendada, et mingit probleemi polegi olemas ja kõik on vaid oma ettekujutuse vili, tuleks hoopis panustada selle probleemi lahendamisele. Kui ülemõtlemise ja eneses urgitsemise lõpetasin ja selle asemel elus ettetulevad probleemid tasapisi ära lahendasin, paranes ka vaimne tervis.

Mõtete suunamiseks on oma harjutused ja see on samasugune trenn nagu füüsiline trenn. Aitab küll, aga nõuab päris palju vaeva.

Aga miks ma üldse pean oma mõtteid suunama? Kas poleks parem kõrvaldada hoopis põhjused, miks mulle halvad mõtted pähe on tekkinud? Nt kui ülemus maksab mulle vähe palka ja see teeb mulle meelehärmi: muudab mind negatiivseks ja tuju on nullis – siis selle asemel et muuta oma mõtlemist nii, et vilets palk mind ei häiriks, tasub hoopis otsida uus töö või küsida ülemuselt palka juurde.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleneb murest. Kui tegemist on mingi teemaga, mis pole valgustkartev, siis võib ju rääkida. Kujutage aga ette, et olete ummikusse jooksnud millegi tõttu, mis pole päris seaduslik. Olukord võib olla ju ülimalt stressitekitav ja olekski vaja professionaalset abi, aga kui psühholoog jutu peale näiteks politseisse teatab, siis on nokk kinni, saba lahti olukord. Rääkida ei saa, abi ei saa, olukorrast välja ka ei saa.

Teine variant on kui su räägitud teema ja märksõnad salvestab terapeut arvutisse. Ja häkkerid saavad need andmed kätte ja siis üritavad sult raha välja pressida , edasi juba avalikustatakse internetis kõigile. Täpselt nii Soomes juhtus.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tutvusrindkonnas

Nagu päriselt?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga miks ma üldse pean oma mõtteid suunama? Kas poleks parem kõrvaldada hoopis põhjused, miks mulle halvad mõtted pähe on tekkinud? Nt kui ülemus maksab mulle vähe palka ja see teeb mulle meelehärmi: muudab mind negatiivseks ja tuju on nullis – siis selle asemel et muuta oma mõtlemist nii, et vilets palk mind ei häiriks, tasub hoopis otsida uus töö või küsida ülemuselt palka juurde.

Kui on lahendatav probleem, siis tasub sellega muidugi tegeleda ja asi lahendada. Aga alati pole see võimalik. Kõik ei suuda rohkem teenida ja ei leia uut töökohta. Isegi kui palk on teoreetiliselt lahendatav, siis on ikkagi hulgaliselt probleeme, mida ei saa lahendada, see probleem ei kao su elust kuskile. Lisaks traumaatilised asjad, mis on su elus juhtunud ja mõjutavad su mõtteid negatiivselt, kuidas sa neid enda arust lahendad, sa ei saa neid olematuks teha.  Saadki vaid tegeleda sellega, et need asjad sind vähem häiriks.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on perekonnas ja mehe suures perekonnas kokku 6 psühholoogi. Nooremaid ja vanemaid. Meil on hästi tegus seltskond ja viiega neist kohtun ma vähemalt neli-viis korda aastas. Pikalt, st meil on ka nädalasi koossuvitamisi.

Pole IIAL, ei ühtegi korda kuulnud mitte ühtegi juttu mingi nende kliendi kohta. Ei kunagi. laiemaid arutlusi küll, näiteks, et mis jamasid praegu rohkem ette tuleb kui 20 aastat tagasi jne.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks üldse hakatakse psühholoogiks? Sest tundub huvitav ja tore on koolis tõsise õppimise asemel mängida ning inimesi “sinisteks” ja “oranžideks” lahterdada (minu enda kogemus mu psühholoogikoolituselt, mida viis läbi väga tunnustatud õppejõud).

Juba tööleasunud psühholooge aga veetleb väljavaade olla teadlik teiste inimeste kõige piinlikumatest ja peidetumatest “saladustest”. Info omamine tähendab võimu teise inimese üle. Proovi sa vaid psühholoogi urgitsevale küsimusele korragi vastata, et sa ei soovi sellest talle rohkem rääkida! Otsekohe tuleb vastu süüdistav demagoogia stiilis “… no kui te ei taha abi, mis siis ikka”. Kui aga kuulekalt kõik ära räägid, selgub nii mõnigi kord, et ei oska psühholoog selle infoga suurt tarka midagi peale hakata tegelikult.

Proff ei ütle kindlasti, et – no kui te ei taha abi. Vähemalt minu oma küll ei ütle, kui mul pole tahtmist rääkida mõnest asjast sel päeval.

Võtab hoopis teise teema ette.

Aga oma psühholoogile räägin küll kõigest ja olen asjalikku abi ka saanud ja juba iidvanad probleemid on lahenduse saanud, mis mind aastaid on vaevanud ja kohati isegi elu seganud. Tean nüüd, miks olen just selline nagu olen ja miks käitun nii või naa.

Kõik võimalikud kogemusnõustajad aga pole küll päris õige asi mu arvates.

 

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen oma psühholoogide ja psühhiaatritega rääkinud asjadest, mida kellelegi teisele öelda pole julgenud. Nad peavad ju vait olema. Amet kohustab.

Lõbus võib ka olla samas. Täna oli kohtumine nii psühholoogi kui psühhiaatriga.

Viimane küsis mult, miks lõua peal sinikas on. Ma ütlesin, et eeeee, põhjus on intiimne, aga kõik on hästi.

Tema vastus (üle prilliraami) oli, et ahah, okei, intiimsetest asjadest tuleb ka rääkida. Aga muidu, sadomaso on okei!

Mu pikaajaline psühholoog pidi naeru tagasihoidmisest krambid saama.

Nii et jah, rääkige! Usaldage!

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga miks ma üldse pean oma mõtteid suunama? Kas poleks parem kõrvaldada hoopis põhjused, miks mulle halvad mõtted pähe on tekkinud? Nt kui ülemus maksab mulle vähe palka ja see teeb mulle meelehärmi: muudab mind negatiivseks ja tuju on nullis – siis selle asemel et muuta oma mõtlemist nii, et vilets palk mind ei häiriks, tasub hoopis otsida uus töö või küsida ülemuselt palka juurde.

Kui on lahendatav probleem, siis tasub sellega muidugi tegeleda ja asi lahendada. Aga alati pole see võimalik. Kõik ei suuda rohkem teenida ja ei leia uut töökohta. Isegi kui palk on teoreetiliselt lahendatav, siis on ikkagi hulgaliselt probleeme, mida ei saa lahendada, see probleem ei kao su elust kuskile. Lisaks traumaatilised asjad, mis on su elus juhtunud ja mõjutavad su mõtteid negatiivselt, kuidas sa neid enda arust lahendad, sa ei saa neid olematuks teha. Saadki vaid tegeleda sellega, et need asjad sind vähem häiriks.

Jah, see on teooria. Paraku näen siin meie ümber üha rohkem, kuidas psühholoogide kaela üritatakse lükata ka täiesti lahendatavaid probleeme. Tihtipeale antakse inimesele sellega ühtlasi signaal, et “sinu probleem polegi reaalses elus üldse lahendatav, pead sellega lihtsalt leppima ja selles aitabki sind psühholoog!”

Näide (päriselust): naine pöördus KOV sotsiaaltöötaja jutule, öeldes, et temast on ootamatult saanud kolme väikelapsega üksikema ja paluks majanduslikku abi. KOV sotsiaaltöötaja teatas rõõmsalt, et jah, saate muidugi abi! Ning… saatis naise psühholoogi juurde.

Naine ei saanud päriselt aru, miks ametnik nii otsustas – küsis ta ju hoopiski majanduslikku tuge, kuid otsustas mitte vastu hakata. Käiski psühholoogi juures, ehkki seda oli raske korraldada kolme väikese lapse kõrvalt ning lapsehoiu eest tuli naisel endal lisaks maksta. Siis tuli naine tagasi KOV-sse ja ütles: “Ma käisin psühholoogi juures, aga kas saaks nüüd ka seda majanduslikku abi?” Seepeale tegi KOV sotsiaalametnik suured silmad: “Aga te ju saite juba abi, teie psühholoogilise toe alla suunati suured summad, mis te veel tahate!”

Nii blokeeriski psühholoogi kasutamine selle naise puhul tegeliku abi saamise, ja probleemid, miks ta üldse KOVsse pöördus, jäid endiselt alles. Tõestisündinud juhtum elust.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nii blokeeriski psühholoogi kasutamine selle naise puhul tegeliku abi saamise, ja probleemid, miks ta üldse KOVsse pöördus, jäid endiselt alles. Tõestisündinud juhtum elust.

Ja kuidas see psühholoogi puutub, mida KOV ametnik tegi? Siin pole ju psühholoogi teenusega vähimatki pistmist. Nagu psühholoog oleks süüdi, et inimene majanduslikku abi ei saanud. Kui inimesel on kõht tühi või tuba külm, muidugi ei saa psühholoogi juures käimine seda probleemi lahendada. Suuna oma mõtteid, kuidas tahad, ega kõhtu sellest täis ei saa.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Psūhholoog kurtis mulle, kuidas tema kliendid on laisad. Käivad tema juures juba aastaid aga üldse ei viitsi tema harjutusi/korraldusi järgida. Mulle ütles, et kui täpselt nii ei tee nagu tema tahab, olen varsti tema juures tagasi. Lisaks pidin olema polkovniku lesk…selline tore kogemus.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Psūhholoog kurtis mulle, kuidas tema kliendid on laisad. Käivad tema juures juba aastaid aga üldse ei viitsi tema harjutusi/korraldusi järgida. Mulle ütles, et kui täpselt nii ei tee nagu tema tahab, olen varsti tema juures tagasi. Lisaks pidin olema polkovniku lesk…selline tore kogemus.

Suurem osa psühholooge ei ütle seda muidugi ausalt välja, aga nii ju ongi. Need mõtteharjutused on samasugune trenn nagu füüsiline trenn, aga kui paljud viitsivad seda teha? Sama on see, kui sa võtad eratreeneri, ei jälgi ta juhiseid  või lähed klaveritundi, aga kodus ei harjuta. Siis polegi nendest asjadest midagi kasu, edasiminekut pole, olgu see treener või õpetaja nii head kui tahes.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas on siis mõtet inimesi aastaid lüpsta? Äkki oleks ikka vaja ausalt välja öelda, et inimene saaks sobivama teraapia valida. Minu puhul kuu ajaga mõtteharjutusteni ei jõudnudki.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks üldse hakatakse psühholoogiks? Sest tundub huvitav ja tore on koolis tõsise õppimise asemel mängida ning inimesi “sinisteks” ja “oranžideks” lahterdada (minu enda kogemus mu psühholoogikoolituselt, mida viis läbi väga tunnustatud õppejõud).

Juba tööleasunud psühholooge aga veetleb väljavaade olla teadlik teiste inimeste kõige piinlikumatest ja peidetumatest “saladustest”. Info omamine tähendab võimu teise inimese üle. Proovi sa vaid psühholoogi urgitsevale küsimusele korragi vastata, et sa ei soovi sellest talle rohkem rääkida! Otsekohe tuleb vastu süüdistav demagoogia stiilis “… no kui te ei taha abi, mis siis ikka”. Kui aga kuulekalt kõik ära räägid, selgub nii mõnigi kord, et ei oska psühholoog selle infoga suurt tarka midagi peale hakata tegelikult.

Selline üldistamine demonstreerib ainult sinu enda rumalust.

+2
-1
Please wait...

Näitan 15 postitust - vahemik 31 kuni 45 (kokku 45 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui palju usaldaksite psühholoogi või muud nõustajat?