Ma ei saa kuidagi oma lapsi rääkima endast, oma sõpradest, oma tegemisest. Kõik on nende arust “normaalne”, kui küsid. Vastused on äärmiselt kidakeelsed ja pigem “ära päri”.
Ega ma ise ka rääkinud vanematele oma tegemisest ja sõpradest. Oli ka kõik “normaalne”. ema ei urgitsenud ka.
Lugesin hiljuti üht testi, kui hea lapsevanem oled. Küsimused olid lapse lemmiktegevuste, tema sõprade, tema lemmikmuusika jne kohta ja ma pidin vastama EI Tea. Palju ei teasid aga näitas, et pole hea lapsevanem. Tegelikult peaks vist seda testi tegema koos lapsega, et näha, kas isegi teadmise korral on need vastused ka lapse arust õiged.
Igatahes jäi see mind vaevama.
Kui palju te oma vanematele rääkisite ja kuidas vanemad teid rääkima said?
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )
Teema: Kui palju vanemad teist teadsid lapsena, teismelisena?
13.10.2017 08:22
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:21
Hästi palju sõltus ka sellest, mis reaktsiooni oli emalt-isalt oodata.
Isiklikke asju hoidsin enda teada või jagasin sõbrannadega. Tol ajal oli peres nii palju muid muresid – purjutav isa ja haige vend – kogu minu teismeiga möödus nende varjus.
Kiivalt pidi varjama teismeeas korda saadetud rumalusi – esimesed suitsud, esimesed purjujoomised, sest koju jõudes ootas ees vihane ema.
Mäletan, et 17-aastasena (olin kohe-kohe 18 saamas) olime sõbrannadega vanalinnas jalutamas, jutustamas ja kuuma kakaod joomas, helistasin emale, et anda märku, et plaanin tulla viimase bussiga koju. Sellest tuli suur draama, kuna algselt oli jutt, et lähen 21 bussile ja olen 22 kodus. Ema silmis oli see suur kokkuleppest taganemine, mina jällegi ei saanud aru, et mismoodi see nüüd tema elu mõjutab, kui ma tund aega hiljem koju saabun. Siis tundsin küll suurt viha oma vanemate vastu.
19-aastasena oli intsident, kus tulime vennaga sõbra juurest ning ema oli minu toas sobranud ja leidis mu rahakoti vahelt kondoomi. Kui ta selle kohta aru hakkas pärima, turtsatasin ma naerma. Selle eest sain kõrvakiilu.
Eks need suhted olid juba ammu veidrad ning alati pidi pikalt ette mõtlema, et kuidas rääkida ning mis reaktsiooni võib oodata. Parim lahendus paistiski alati pigem mitte rääkida.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:35
Mina ei rääkinud, sest ema ei tundnud huvi. Kui ma midagi rääkida üritasin, siis ta kuulas viisaka igavleva näoga, aga oli aru saada, et minu jutt teda ei huvita. Halvemal juhul vastas midagi iroonilist või käskis üldse vait olla.
Teismelisena ma väga tahtsin, et ema minuga räägiks. Nutsin ja palusin, et ta minuga räägiks, aga ta ei saanud üldse aru, millest ta peab rääkima ja miks. Ma ise ka ei osanud seletada.
Nüüd täiskasvanuna ma saan aru. Laps ootab, et ema räägiks talle, mis see elu on, kuidas asjad käivad, millest ema ise mõtleb, mis on tema unistused, elukogemused, põhimõtted. Kui ema ja isa lapsega selliseid asju ei räägi, siis võib leiduda teisi täiskasvanuid, kes teismelisele sellist tähelepanu pööravad. ja nad kõik ei pruugi päris omakasupüüdmatud olla.
Alustada võiks näiteks sellest, et räägid ise lapsele endast, oma tegemistes, sõpradest. Kas siis praegu või sellest, mida sa tegid ja mõtlesid, kui ise teismeline olid. Kui sa oled piisavalt huvitav ja mitte liiga moraalitsev, siis enamasti lastele meeldib selliseid asju kuulata.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:36
Mina räägin mõnda asja pubekaeast alles nüüd, pea 40-aastasena, ema teeb suuri silmi. Muidugi jäetakse pubekana vähemalt pool rääkimata, see on normaalne ja hoiab vanemaid terve mõistuse juures. Oleksin tookord ise rohkem rääkinud tegelikult, aga ema ei süvenenud ja ei osanud kuulata, see tegi tegelikult haiget. Teiseks, ta hakkas targutama ja nõu andma, mida ma ei soovinud.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:37
Lapsena ei teadnud suurt midagi. Telefone ei olnud, e-kooli polnud. Üritasime vältida suuremaid probleeme. Kui oli lastevanemate koosolek siis oli keretäis soolas ja koduarest. Ema kasvatas meid üksi ja peale tööd oli majapidamistööd, aiatööd, korilus jne. Teismelisena hulkusin palju ringi aga huvitaval kombel tulin päris puhtalt välja. Lõpuks läksin ikka kooli ja minust sai täiskasvanud, jooma ei hakanud, suitsetama ka. Oma lastega on kontroll majas. Vanem tütar kirus mind küll kui pidi 17 aastaselt kell 22 kodus olema aga seda nõuet täitis korralikult, suitsetab ja vahest tarbib ka alkoholi. Kolis teise linna kooli. Teine alustas põhikooliga ja kontrollin ikka kus ja kellega, mida teeb. Telefonid on olemas ja arvutites on ka palju infot.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:39
19-aastasena oli intsident, kus tulime vennaga sõbra juurest ning ema oli minu toas sobranud ja leidis mu rahakoti vahelt kondoomi. Kui ta selle kohta aru hakkas pärima, turtsatasin ma naerma. Selle eest sain kõrvakiilu.
No ta ehk tahtis vanaemaks saada ja siis vihastas, kui sai aru, et kondoomi kasutad 😛
To report this post you need to login first.
13.10.2017 09:49
Teismelisena oli isa mu lähedaseim sõber. Ma sain temaga arutada maailma asju, ta toetas minu naiivseid unistusi ja lootusi, kunagi ei öelnud, et “sa ei saa hakkama”, “mis lollus see veel on” vms – nagu ema (kes, nagu ma tagantjärgi aru saan, üritas mind eluraskuste eest kaitsta). Ema kritiseeris mind alati, kiitis harva. Toetas vaikides küll, kui nägi, et seda vaja, aga väga lähedased pole me kunagi olnud. Isaga küll. Mul ei ole kunagi olnud emaga tahtmist mingitel intiimsematel teemadel rääkida, ma olen tema käest vähe tema enda elu kohta küsimus, sest see on tundnud privaatsfääri tungimisena. Isaga seevastu võib kõigest rääkida.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 10:37
Ei huvitanud. Ei küsinud, et kuhu lähen ja kellega suhtlen. Mingist ajast hakkas vaid ütlema aja, et millal peaksin kodus tagasi olema. Kuidas ja kuskohast tulen, ei huvitanud. Olin kord 2 päeva ära, ei otsitud ka. Raha ei antud kunagi selleks, et saaks turvaliselt kuskile minna ühistranspordiga ja koju tagasi tulla. Nii me sõbrannaga muudkui hääletasime autosid. Praegu mõeldes ,siis meil ikka vedas, et midagi halba ei juhtunud. Sattusime kahe kahtlase juhi autosse, mis hirmu peale ajas, aga õnneks lõppes kõik hästi.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 11:10
Mul oli üsna nukravõitu teismelise-iga, ei klappinud klassikaaslastega ja tundsin end üksildasena. Oleksin väga tahtnud emaga rääkida, suhelda. Ja ema omalt poolt justnagu ka tahtis. Kuid häda oli selles, et ta ei aktsepteerinud mind sellisena, nagu olin. Ta kogu aeg kujutas mind ette täiesti teistsugusena. Justkui oleks tal olnud mingi teine tütar. See teine tütar oli ilus, särav, lõbus, pidutses liiga palju, ajas poistega palju ringi, võib-olla isegi suitsetas ja tegi aborte.
Mina aga olin teismelisena tegelikult õudne nohik: kandsin põhiliselt teksaseid ja lohvakat T-särki, sõpru eriti ei olnud, peod piirdusid 1-2 õhtuga aastas, mil istusime sõbranna sünnipäeval ja sõime tema ema tehtud kartulisalatit. Enamiku koolist vabast ajast veetsin kas lugedes või koeraga jalutades. Umbes 1-2 korda aastas läksin klassiõega kinno. Selline oli reaalsus. Aga ema ei suutnud seda uskuda, tema arvas (või tahtis arvata) ikka, et ma olen mingi suur peoloom ja abortide vorpija. Kui ütlesin, et see nii pole, siis nimetas mind valetajaks, ütles et ta saab aru küll, ma lihtsalt ei taha temale rääkida, mitu aborti ma olen teinud, et ma muudkui varjan ja valetan talle kõike. Sellise suhtumise pealt loomulikult mingit usaldust tekkida ei saanudki. Kui emale ei sobinud tõde, vaid tema kujutas ette sootuks midagi muud, siis ei saanud mina lapsena kahjuks midagi teha.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 11:20
ei rääkinud. Ta muidugi teadis ikka, ke son mu sõbrad – seda ta nägi ju. Hobisid mul polnudki. Ta teadis, et ma ei joo ja ei suitseta kuni põhikoolilõpuni. Siis läksin teise linna õppima 😀 MA ei usu, et ta teadis, et ma suitsetasin mingi aeg – kodus käies ma ei suitsetanud. Ta teadis, et juba 15-16a käisin ööklubides, eismesel korral kuulis tuttava täisealiselt lapselt.
Kui 13-14a käiisn kohalike diskodel, kooliddiskodel, sisi ikak uuris, et “mitu poissi tantsima võttis” (se eoli tollal teemaks, mitte mingi seks) ja ikak rääkisin. Aga no hiljme juba, kui juba hakkasin suudlemised ja värgid, siis neist asjust ei rääkinud, kui mingit kindlat peikat just polnud, ke ska kodus oleks võindu külas käia.
Kui mul päevad hakkasid (13 või 14 olin) aj ujutasin terve voodi verega üle, üritasin voodilinu kudiagi salaja pessu toimetad aja voodit ära apesta – ema muidugi märkas juhtunut ja tuli minuga rääkima – õumaigaad kui piinlik see oli 😀 mul on 2 vanemat õde ja teadsin neist asjadest juba kõike (siis alles tekkisid alwayside reklaamid ja internetist polnud meil halli aimugi).
Ega ma praegugi ei suhtle emaga igapäevaselt. Meie suhetel pole miskit häda ka, lihtsalt ma ei ole selline emale südamepuistaja tüüpi. Mõnikord mõtlen küll,e t pekasin vist rohkem lihtsalt ise helistama talle ja rääkima, mis lastelasatega toimub 😀 Ikak olen siis üritanud, et kui nt laps on kõndima hakanud, siis ikka teavitan teda jne.
Samas nõu küsin küll kui vaja ikka oma emalt, mis puudutab lapsekasvatamist, eriti veel just see beebi iga. Kellelt teiselt ikka 🙂
Aga samas ma tegelikutl ei helista sõbrannadelel ka erit, et lihtsal tniisama rääkida. Mulle meeldib kokkusades rääkida, aga kuna ema elab kaugel, siis kohtume harva.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 12:02
Ma jätsin üldiselt emale rääkimata need asjad, mis oleks võinud talle muret tekitada. Näiteks et mulle kallale tuldi tänaval (käisin politseis, tegin avalduse, emale ei rääkinud). Tegelikult on kurb mõelda, kui minu tütar mulle selliseid asju ei räägiks – tunduks, et ta ei usalda mind. Mina aga usaldasin oma ema, rääkisin temaga paljudest asjadest, aga lihtsalt ei tahtnud talle muret valmistada asjades, kus ta nagunii aidata ei oleks saanud. Oma suhetest rääkisin, minu elukommetest ta teadis ka enamvähem, terviseprobleeme üritasin varjata, kuni ravimite arve läks nii suureks, et seda taskurahast maksta polnud võimalik. Käisin keskkoolis teises linnas, seega oli lihtne varjata. Polnud ka e-kooli, et mõni õpetaja oleks saanud suitsuhaisu või popitegemise üle kurta. Samas ema teadis päris palju ning oli minu meelest tolerantsem kui mina praegu suudaksin olla.
Praegu on mul pojaga selline suhe, nagu eelpool kägu 9:35 kirjeldab. Mina räägin talle palju sellest, mida mina teismelisena mõtlesin ja tegin. Räägin avameelselt ka negatiivsetest asjadest, aga üritan mitte moraali lugeda. Ta küsib, mõtleb kaasa, vahel arvab midagi. Aga oma elust ta siiski väga palju mulle ei räägi. Tema jutustiil on nii umbmäärane, et tegelikult ma isegi tavaliselt ei tea, kellele ta näiteks parasjagu sünnipäevale läheb: tean aadressi või kohta, sest mina pean ta kohale viima, aga nimedega jään hätta. Peaksin uurija kombel 4 küsimust küsima, et temalt konkreetset infot kätte saada ja see tekitab mus maniaki tunde. Samas tean, et ta on igati korralikum kui mina samas vanuses. Või siis on ta osanud mulle sellise mulje jätta. Igatahes kl 18 on ta enamasti kodus, koolis põhjuseta puudumisi ei ole, suitsulõhna küljes pole kunagi olnud ja alkoholi ei taha ta kodus isegi maitsta mitte.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 14:22
Sarnaselt 11.10 käoga olin mina nukravõitu ja üksildane teismeline. Ma ei tahtnud teha paljusid neid asju, mida popp tüdruk olemiseks vaja oli – väljakutsuv riietus, rääkides pidevalt enese jälgimine, kas väljaöeldu oli ikka lahe, pidudel rullnokalike poistega flirtimine, nagu nad meeldiks jne. Alternatiivset seltskonda ka ei osanud leida, olin ebakindel ka, kas üldse ongi sellist olemas, kuhu mina sobiks. Ja kas inimene üldse peab kuhugi hulka sulanduma või on üksiolek õigem, märk tugevusest? Selliste asjade üle murdsin pead tollal palju.
Enamuse ajast peale kooli olin kodus. Õppimisest vaba aja näit. vedelesin voodil ja kuulasin raadiost õhtusi poppmuusikasaateid. Kuni keskkooli esimese klassini käisin paar korda nädalas trennis koos sõbrannadega, keda mu ema tundis juba algklassidest. Tegelikult olid neil ka ammu juba muud sõbrannad-tegemised, trenn oligi meil ainus ühisosa veel. Keska viimastes klassides kadus ka see (nemad enam ei võtnud kontakti ja mina ei söandanud ka, kartsin, et pressin ennast peale), hakkasin üksi ühes trennis käima ja hiljem üksi jooksma. Koolipidudel ma ei käinud, kinos samuti mitte. Nädalavahetused kõik kodustega – käisin vanaemaga kaasas surnuaedades jne. Menstruatsioonist ja sünnitusest (see meditsiiniiline ja asjalik pool naise keha tomimisest) räägiti kodus päris vabalt, samas seksist-suhetest üldse mitte. Ma ise ei algatanud ka.
Ema suhtumine oli kahetine. Ühelt poolt ta oli rahul, et mingit joomist-suitsetamist minu puhul polnud mõtet kahtlustadagi, hinded korras, mingid vaba aja tegevused ka. Tema sõbrannad kiitsid mind: “See x on sul ju musterlaps, selline tõsine ja hinded korras!” ning see mu emale muidugi meeldis. Teisalt talle ei meeldinud mu seltskondlik laiskus – tal endal oli paju sõbrannasid, endisi töökaaslasi kõigist töökohtadest jne., kellega suhtlus kees. Tema ilmselt oleks huvitatud olnud sellest, et mul oleks olnud mingid omaealised, kellega korralikult teatris, kohvikus jne. käia. Raske oli seletada, et tead, ega teismelised eriti ei taha selliseid asju teha – kes käivad, käivad rohkem kuskil Silva baaris (kuidas sinna sisse saadi -ärge minu käest küsige), koolidiskodel jne. Või siis üldse eriti mitte kuskil nagu mina. Siis veel,et olen liiga laisk – miks päeva ajal peab terve inimene vedelema, miks selle asemel midagi ei tee, kellegagi ei räägi jne. Mina jälle mõtlesin, et mis mõttes midagi ei tee, teen ju – kas teised minusugused üldse käivad nurisemata vanaemadega surnuaedades lehti vedamas, pesevad põrandat jne. ?
Oeh. Pidin ikka maskeerima seda (näiteks juturaamatu taha varjudes), kui tahtsin lihtsalt mõelda. Sest mõelda oli mul nagu kogu aeg väga palju. Ja oma mõtteid ma ei tahtnud emale (ammugi mitte isale, sest isa polnud kaugelt nii lähedane kui ema, selleks ajaks juba lahus ka) avaldada, sest kartsin, et ta ei saa neist lihtsalt aru ja hakkab omi lahendusi aktiivselt peale suruma (need aga ei lahenda minu jaoks mitte midagi, ei sobi). Oma muusikamaitset ei tahtnud emaga arutada, kuna teadsin, et talle ei meeldi. Kui juhtus kritiseerima minu lemmikut, olin lihtsalt vait. Olin vaimselt-emotsionaalselt ülitundlik teismeline, kaitseseisundis pidevalt.
Nii et vaimset vägikaikavedu ikka oli mul emaga kõvasti – tema püüdis muukida, mina oma ülitundlikkuse varjamiseks aga tuima kalanägu teha ja selle varjus kangekaelselt mõelda asjadest nii, nagu ma ise tahan.
Ülikoolis (teises linnas, mobiile tollal polnud) oli lihtne vadrata sellest, millest tahtsid, ja jätta rääkimata see, millest ei tahtnud. Ega mingi joomar-ringitõmbaja polnud, aga jätsin rääkimata kõik kellegi külgelöömised, kellegi meeldimised jne. – selle vähesegi isikliku, ühesõnaga. Noore tööinimesenagi midagi sellist rääkinud – mingid suhted, lahkuminekud jne. Kui praeguse mehega koos elama hakkasin, siis hingasin sisse ja paristasin telefoni, et nüüd on nii, et elan sellest kuupäevast sellenimelise mehega koos. Külla minna ilma ette teatamata oleks olnud lihtsalt veider. Rasedaks jäädes arvasin, et esimesed kolm kuud jagan ainult mehega – aga ema sai aru (näost või millestki) ja küsis ise, et mitmes kuu juba läheb.
To report this post you need to login first.
13.10.2017 22:51
minul oli meie emaga väga lähedane suhe, minu ema oli ka heaks sõbraks minu sõbrannadele – seega on mul väga emaga vedanud. ometigi ei rääkinud ja pean seda ka normaalseks malevas veini joomistest ning suitsu proovimisest, samuti ka poistega käimistest.
Enda lastega on ka lähedased suhted, aga samuti ei topi ega sekku nende ellu, ikka peavad lastel olema ka omad saladused.
To report this post you need to login first.
14.10.2017 00:06
minul oli meie emaga väga lähedane suhe, minu ema oli ka heaks sõbraks minu sõbrannadele – seega on mul väga emaga vedanud. ometigi ei rääkinud ja pean seda ka normaalseks malevas veini joomistest ning suitsu proovimisest, samuti ka poistega käimistest.
Enda lastega on ka lähedased suhted, aga samuti ei topi ega sekku nende ellu, ikka peavad lastel olema ka omad saladused.
Olen samasugune ema. Paljud lapsed usaldavad mind.
To report this post you need to login first.
14.10.2017 06:15
” Küsimused olid lapse lemmiktegevuste, tema sõprade, tema lemmikmuusika jne kohta ja ma pidin vastama EI Tea. Palju ei teasid aga näitas, et pole hea lapsevanem. ”
Ma ei räägi sellest ka täiskasvanuna, ei vanematele ega sõpradele. Ükski mu sõber ei tea klatši teiste sõprade kohta, muusika, tegevuste ja raamatute kohta räägin siis, kui nendepoolselt peaks asi teemaks tulema, aga ausalt öeldes ei meeldi mulle väga, kui küsitakse. Kui peaks kontserdile minema vms, siis räägin, aga ei meeldi, kui küsitakse, et mis bändid või raamatud sulle meeldivad, millega tegeled vms. See on lihtsalt introvert olemine, mitte hoolimatus või salatsemine.
To report this post you need to login first.
14.10.2017 09:53
Emaga oli mul normaalne suhe, aga teismelisena tundsin, et ta ei saa noorte inimeste asjadest niikuinii aru (või saab valesti aru) ja võib kohati liigselt muretsema hakata, seetõttu ema minu tegemistest palju ei teadnud. Aga olen ka üsna introvertne ja ei tunnegi üldjuhul vajadust kellelegi oma asjadest rääkida. Mu enda teismelised lapsed on selles osas väga erinevad – üks on ekstravert ja räägib päris palju, teine on introvert ja ei räägi eriti midagi.
Minu lapsed minu teismeea vastu erilist huvi tundnud ei ole, neile tundub see mingi eelajaloolone aeg, kus asjad käisid oluliselt teistmoodi kui praegu.
To report this post you need to login first.
14.10.2017 17:12
Ma ei saa kuidagi oma lapsi rääkima endast, oma sõpradest, oma tegemisest. Kõik on nende arust “normaalne”, kui küsid. Vastused on äärmiselt kidakeelsed ja pigem “ära päri”.
Ega ma ise ka rääkinud vanematele oma tegemisest ja sõpradest. Oli ka kõik “normaalne”. ema ei urgitsenud ka.
Lugesin hiljuti üht testi, kui hea lapsevanem oled. Küsimused olid lapse lemmiktegevuste, tema sõprade, tema lemmikmuusika jne kohta ja ma pidin vastama EI Tea. Palju ei teasid aga näitas, et pole hea lapsevanem. Tegelikult peaks vist seda testi tegema koos lapsega, et näha, kas isegi teadmise korral on need vastused ka lapse arust õiged.
Igatahes jäi see mind vaevama.
Kui palju te oma vanematele rääkisite ja kuidas vanemad teid rääkima said?
Polnud ema eest mõtet midagi varajata, sest ta luges mind niivõrd hästi, et sai kohe aru, kui midagi valesti oli.
Lisaks oli ta väga toetav ja mõistev ning julgesin talle oma asjadest rääkida küll.
To report this post you need to login first.
18.10.2017 11:30
Tulin 12aastaselt koolipeolt (ööbisin klassiõe pool). Rääkisin emale kõik detailselt ära. Mitte midagi lubamatut seal polnud. Mõned sõbrad proovisid alkoholi ja olime peale pidu ühe sõbra pool ja rääkisime poole ööni juttu.
Ema hakkas aga kahtlustama. Vedas mu naistearstile jms jama.
Peale seda oli minu suu täiesti lukus. Käisin juba 15-aastaselt baaris ja sel ajal olid kontserttuurid väga populaarsed. Ema ei tundnud kunagi huvi kuidas ma peole sain või kuidas turvaliselt tagasi jõudsin. Ta ei tundnud huvi, kas olen alkoholi v suitsu proovinud.
Ma olen kahjuks praegugi kinnisem, kuid antud küsitluses sain vastata mitmele küsimusele, et tean vastust. Ma tean oma lapse sõpradest, suitsu proovimisetest jms. Vahel tundub ta isegi liiga kodune. Ise sai selles vanuses juba rohkem pidudel käidud ja sõpradega hängitud. Esimesed suuremad armumisedki olid läbi tehtud.
Kindlasti on asju, millest ma ei tea, kuid ma arvan, et kõigest ei peagi teadma. Kui see ei kahjusta kedagi, siis on need pisikesed saladused loomulikud.
To report this post you need to login first.
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
