Kui palju teist julgevad siiralt tunnistada, et on oma lapsi valesti kasvatanud või lihtsalt kasvatamata jätnud?
Et probleemid, mis lapsel lasteaias või koolis esinevad/esinesid, on osaliselt teie enda süü…
Eriti huvitaks nende inimeste arvamus, kelle lapsed on juba suured. Mida oleksite tagasi vaadates teinud teistmoodi?
Ikka julgen tunnistada. Mitte, et nüüd täiesti valesti kasvatatud…lapsed on suured, tublid ja iseseisevad. Käivad tööl ja õpivad ülikoolis. Tagant järele tarkusega oleks palju asju teisiti teinud. Tunduvalt vähem võrrelnud neid teiste lastega, tunduvalt vähem muretsenud hinnete pärast, toppinud eliitkoolidesse, erinevatesse ringidesse. Oleks pidanud palju lõdvemalt võtma elu ja suurema rõõmuga. Lastele oleks pidanud veel rohkem aega pühendama… nad kasvavad liiga ruttu suureks.
Ka mina julgen, aga teema algataja võiks ise otsa lahti teha. Või on ta üks neist, kel endal kaasasündinud suurepäraste vanemlike oskuste tulemusena imearmsad ideaallapsed perfektsest tuumikperest edukalt ellu saadetud, lihtsalt empaatia on nii suur, et tahaks teada, kuidas teistel?
Kõik lapsed pole mul küll veel täiskasvanud, aga tunnistan küll, et mingeid asju teeks nüüd teisiti.
Kasvataksin üldjoontes samamoodi, aga seisaksin nende eest palju-palju rohkem.
Kui kõik oleks elus täiesti selge, siis elaksime kõik ühes suures ideaalses ühtsuses. Ei saa öelda, et midagi on viga või ei. Kõik sõltub ajast, riigikorraldusest, ühiskondlikest normidest. 60ndatel suhtuti lapseootusesse hoopis teistmoodi kui tänapäeval (sigaretid, alkohol jne.). See ei tähenda, et kogu sugupõlv oleks väärastunud.
Meie vanemad on olnud samasuguses olukorras ja teinud vastavalt olukorrale enda valikud ja otsused ning neid teeme ka meie täna. Tagantjägi tarkus on hea, kuid sellega pole midagi peale hakata, sest iga sugupõlv tahab kogeda seda kõike enda kaudu tänapäevases olukorras.
Ma olen ka enda meelest teinud vigu, aga saan aru ka nende algpõhjusest.
Tagantjärele tarkusest on kasu lastelaste kasvatamisel, nii olen mina täheldanud kuulates mitmeid lugusid siit-sealt. Loogiline – vanemlik kogenematus, aktiivne töö- ja pereelu, väljakutsed isiklikus arengus, peremudelite muutused ühiskonnas, jne – katsu ainult sammu pidada! Mismoodi saab oskamatust süüks nimetada? Ja kelle süüks siis õigupoolest? Kui lapsi kasvatab paarisuhtes olles reaalselt üks vanem – et siis süüdi on see, kes kasvatab, kel juhtumisi ka tulemused pole kiita? Või on süüdi mõlemad? Või kust otsast valesti-/mittkasvatamist vaadata?
Kui küsiksid – kui paljud julgevad tunnistada, et pole vastutust võtnud oma laste kasvatamisel, siis annaks asisemalt vastata.
Mul on kaks last, mõlemad nüüdseks tudengid. Loomulikult ei ole keegi ilmeksimatu, me kõik teeme vigu. Kindlasti ma olen teinud laste kasvatamisel vigu, mõnda viga oskan ka konkreetselt välja tuua, et see või teine asi sai valesti tehtud. Aga üldjoontes on mu lapsed siiski õigesti kasvatatud. On tublid ja toredad täisealised, õpivad, on isesesivad ja endaga hakkamasaavad. Seega üldjoontes peab ju õigesti olema, kui neist tublid täiskasvanud said.
Aga jah, vigu on loomulikult ka tehtud. Aga see on tagnatjärele tarkus. Tagantjärele tarkus on täppisteadus.
Tunnistan,et lükkasin laste isa laste kasvatamisest algusest peale eemale. Uskusin, et mehel on muid muresid ning naise kohus on lapsi kasvatada. Hiljem, kui lapsed olid iseseisvamad,ei muutunud midagi. Nüüd võtavad lapsed isa rahakotina ning tundub, et ühtekasvamist ei tulegi kunagi.Kurb.Süüdi oleme loomulikult mõlemad. Lapsed hakkavad kohe täisealiseks saama….
Mina olen teinud palju vigu ja mõtlen sellest sageli.
Esimese lapse peal elasin välja oma lapsepõlvest kaasa tulnud valu ja viha. Kahetsen väga, aga seda enam muuta ei saa. Õnneks õppisin ma aja jooksul talle järjest rohkem armastust ja hellust andma, nii et väga vägivaldne ta ei ole. Aga niipalju, kui temas on vägivalda, on ta selle minult õppinud.
Teise lapsega oskasin juba rahulikum olla ja see on ka lapse käitumisest näha. Kahetsen seda, et ei saa lastele materiaalses mõttes kõike, mida tahaksin, pakkuda. Elame üsna vaeselt ja see on minu süü. Püüan seda siis rohke tegelemisega kompenseerida.
Minu vanemad tegid minu kasvatamisel vigu.
Mina tegin oma laste kasvatamisel teisi vigu.
Minu lapsed teevad oma laste kasvatamisel kolmandaid vigu.
Jne.
Jne.
Hetkel tundub mulle küll, et olen oma gümnasisti kasvatamisel mitme asjaga mööda pannud. On esimesest klassist peale käinud nn eliitkoolis, õpiharjumust siiski ei tekkinud ja praegu gümnaasiumis on hinded üsna alla läinud. Missugusesse kooli ma oleks pidanud ta panema, ei oska siiani välja mõelda. Tavakoolis oleks ju veel lõdvemalt hakkama saanud.
Öeldakse, et spordipisik tuleb lapsesse istutada juba väiksena, olemegi lastega väikesest peale sportimas käinud, nüüd ta enam ei viitsi. Üks trenn nädalas, ei viitsi, pole aega, ei taha, ei huvita.
Meenutab mu enda kooliaega, kõik tuli liiga lihtsalt kätte, pingutama ei pidanud. Tagantjärele vaadates olen oma potentsiaali täiesti realiseerimata jätnud. Sellepärast püüan last veidi tagant torkida. Ta on andekam, kui mina lapsena olin, samas ka laisem ja mugavam.
Kasvatusega ma teda enam mõjutada ei saa, kas ma selles ka kunagi selgusele jõuan, mida oleks pidanud teisti tegema, näitab aeg.
Hetkel tundub mulle küll, et olen oma gümnasisti kasvatamisel mitme asjaga mööda pannud. On esimesest klassist peale käinud nn eliitkoolis, õpiharjumust siiski ei tekkinud ja praegu gümnaasiumis on hinded üsna alla läinud. Missugusesse kooli ma oleks pidanud ta panema, ei oska siiani välja mõelda. Tavakoolis oleks ju veel lõdvemalt hakkama saanud.
Öeldakse, et spordipisik tuleb lapsesse istutada juba väiksena, olemegi lastega väikesest peale sportimas käinud, nüüd ta enam ei viitsi. Üks trenn nädalas, ei viitsi, pole aega, ei taha, ei huvita.
Meenutab mu enda kooliaega, kõik tuli liiga lihtsalt kätte, pingutama ei pidanud. Tagantjärele vaadates olen oma potentsiaali täiesti realiseerimata jätnud. Sellepärast püüan last veidi tagant torkida. Ta on andekam, kui mina lapsena olin, samas ka laisem ja mugavam.
Kasvatusega ma teda enam mõjutada ei saa, kas ma selles ka kunagi selgusele jõuan, mida oleks pidanud teisti tegema, näitab aeg.
Liigne nõudlikkus? Olulised on saavutused ja tulemused, mitte see, kuidas laps ennast tunneb? Tegemist on puberteediealisega. Ses vanuses on protest ja vanemate soovitatu mitteviitsimine ja mittehuvitamine normaalne. Sa ei suuda sellega leppida, ehk sind tegelikult huvitavad ainult saavutused, mitte see, et laps oma hormoonidemöllu eas iseendaga hädas on. On nii?
Kõik lapsed pole mul küll veel täiskasvanud, aga tunnistan küll, et mingeid asju teeks nüüd teisiti.
Sama. Kusjuures omal ajal, esimest last kasvatama asudes, olin ma nii kindel, et ma tean täpselt, kuidas peab lapsi kasvatama, tagantjärele tagasi vaadates näen, et paljud mu tõsistest tõekspidamistest lihtsalt ei töötanud niimoodi.
Hetkel tundub mulle küll, et olen oma gümnasisti kasvatamisel mitme asjaga mööda pannud. On esimesest klassist peale käinud nn eliitkoolis, õpiharjumust siiski ei tekkinud ja praegu gümnaasiumis on hinded üsna alla läinud. Missugusesse kooli ma oleks pidanud ta panema, ei oska siiani välja mõelda. Tavakoolis oleks ju veel lõdvemalt hakkama saanud.
Öeldakse, et spordipisik tuleb lapsesse istutada juba väiksena, olemegi lastega väikesest peale sportimas käinud, nüüd ta enam ei viitsi. Üks trenn nädalas, ei viitsi, pole aega, ei taha, ei huvita.
Meenutab mu enda kooliaega, kõik tuli liiga lihtsalt kätte, pingutama ei pidanud. Tagantjärele vaadates olen oma potentsiaali täiesti realiseerimata jätnud. Sellepärast püüan last veidi tagant torkida. Ta on andekam, kui mina lapsena olin, samas ka laisem ja mugavam.
Kasvatusega ma teda enam mõjutada ei saa, kas ma selles ka kunagi selgusele jõuan, mida oleks pidanud teisti tegema, näitab aeg.
Ma enda vaatenurgast öelduna ütleksin, et siin on eelarvamused nö. tavakooli suhtes. Minu lapsepõlve parim sõbranna ja naabritüdruk – käis 1st klassist alates nö. erikoolides. Keskkool oli samuti suunatud nö. eliittkooli (Prantsuse lütseum). Tema klassis oli poiss, kes kiusas teda ning viskas nende akna kiviga katki. Kuna nende (sõbranna) kogu suguvõsa oli harjunud, et kõik on alati nö. erinev ja eliit, siis ma ütlesin et tulgu minu kooli, tavaline piirkonna kool Tallinnas. Siinjuures võib öelda, et mu enda perekondlik staatus nö. oli kõrgemal, aga mu vanemad ei tahtnud mind kuhugi erikooli.
Sõbranna tuligi minuga samasse kooli ja on täna ministeeriumis osakonna juhataja. Olenemata asjaolust, et kogu tema lähikond on olnud teises tiivas ja tavakoole välistanud. Asi pole koolis, asi on inimeses.
Minu laps on alles 6a ja kahjuks juba praegu ma näen, et oleme teinud tema kasvatuses vigu. Esiteks see, et ta on saanud, mis ta tahab (asjad, olukorrad), kui ei ole ostnud meie, siis teevad seda minu vanemad. Nüüd 6 a on tal väga palju asju, millega ta üldse ei mängi, aga juurde tahab ikka saada. Lisaks jõulud, ta sai 8 kingitust + veel vanavanemate juurest. Ja tal oli jultumust veel öelda, et sai nii vähe…ja siis sain aru (ütlesin ka abikaasale), et oleme selle lapse jummala pekki keeranud. Kedagi teist ei ole süüdistada, vaid üritame nüüd nii, et väga niisama enam asju ei osta.
Meelde tuleb, et läksin liiga pingesse, kui lapsel 1-2a vahel hambad tulid ning ta ei jäänud õhtul hästi magama. Sest oli mingi ettekujutus, et halvasti magavad ju beebid, aga üle 1a laps peaks ometigi paremini magama juba.
Teise lapsega võtsin hammaste tuleku perioodi juba rahulikumalt, teadsin, et see läheb üle.
Mul lapsed juba 11-17 ja mitte et ma ei julge tunnistada, aga ma ei tea mida ma valesti olen teinud. Seda räägivad mulle lapsed kui nad suuremaks saavad.
Teatud asju tunnen, et peaks rohkem tegema, nagu näiteks iga lapsega rohkem omaetteaega veetma.
Esimese lapsega olin liiga külm ja natuke kuri kui ta tilluke oli, soojaks emaks kasvamine võttis aega ja hästi mõjus enda vanematest kaugel elamine. Enda vanemate nähes ma alguses ei julgenudki oma last kallistada ja hellitada, kuna see oli minu peres nii võõras käitumine. Tasapisi sai minust parem ema, aga vanim laps on ebakindlam kui nooremad, kes juba esimesest elupäevast peale on emotsionaalset ja füüsilist lähedust tunda saanud. Vahel mõtlen, et kas neil asjadel on seos.
Mu mõlemad lapsed, 17a ja 20a, on öelnud, et me oleme neid hästi kasvatanud. Seda just kui oleme arutanud tuttavate lastega seotud probleemide üle. Nt ütlen mina, et oh küll teie olite head lapsed, küll meil on vedanud! Ja laps ütleb selle peale: ei, meie ei ole head lapsed, te lihtsalt kasvatasite meid hästi! Ükskord oli olukord, et sõbranna kõhkles, kas lubada oma probleemset teismelist tütart teise linna vähe kahtlase seltskonnaga pidutsema. Küsisin siis oma lapselt, mis tema teeks. Minu laps vastas: sinu asemel ma ennast lubaks, sest te olete andnud mulle õiged väärtuspõhimõtted. Aga Lindat ma ei lubaks, sest temal ei ole õigeid väärtuspõhimõtteid. Mul kukkus lõug ripakile selle peale, ei osanudki kohe miskit kosta. Esmajoones ma poleks arvanudki, et laps mul üldse sellist sõna nagu väärtuspõhimõtted teab 🙂
Ise ma arvan, et vanemat oleks võinud rohkem süles ja kaisus hoida. Millegipärast ma arvasin esimesega, et peab kohe oma voodis magama, kindlad söögiajad. Natuke liiga rangelt kasvatasin teda titest peale, kui tagasi mõtlen.
Ma arvan ka, et selline teemapüstitus on üldse põhimõtteliselt vale. Tänapäeva lapsevanemad elavad niikuinii pidevas süütundes, kas nad on teinud ikka piisavalt ja hästi. Vanasti oli suhtumine, et lapsed on vanematele võlgu, et vanemad andsid neile võimaluse elada. Nüüd on vastupidi, nagu oleks vanemad lastele võlgu, kui nad juba lapsed siia maailma tõid, siis on nende püha kohus keskenduda lastele parima võimaldamisele.
Liigne nõudlikkus? Olulised on saavutused ja tulemused, mitte see, kuidas laps ennast tunneb? Tegemist on puberteediealisega. Ses vanuses on protest ja vanemate soovitatu mitteviitsimine ja mittehuvitamine normaalne. Sa ei suuda sellega leppida, ehk sind tegelikult huvitavad ainult saavutused, mitte see, et laps oma hormoonidemöllu eas iseendaga hädas on. On n
Ma pole sinuga päris nõus. Olin ise tavakoolis andekas laps ja sain põhikooli õppimata läbi, tegelikult ka gümnaasiumi praeguseks end G5 kooliks pidavas koolis, aga kõrgkooli jätsin pooleli, mitte edasijõudmatuse pärast, vaid lihtsalt ei viitsinud, ei näinud motivatsiooni. Tagantjärele mõtlen, et kui minu vanemad oleks mulle veidigi survet avaldanud, oleks ma võibolla suutnud ennast kokku võtta ja easpidises tööelus oleks mul rohkem valikuid olnud.
Mu vanem laps on mõnes mõttes minu moodi, koolieelikuna eakaaslastest ees akadeemilises mõttes, aga see eelis kadus juba algklasside lõpus. Ma ei ole kunagi teda õppima sundinud ega temaga koos õppinud. Ma millegipärast ei usu tõesti sellesse, et laps kelles pole auahnust silma paista, oleks tavakoolis saanud parema õpiharjumuse. Kui juba eliitkoolis tulid põhikooli lõpuni viied (lõpupoole ka mõned neljad) ilma õppimata, mis oleks teda tavakoolis tööle pannud?
Spordis pole ta kunagi andekas olmńud, seega trennid ja muud huviringid on olnud pigem lapse enda suur soov kui minu ambitsioon. Küll olen ma nõudnud, et sügisel suure lunimisega alustatud trennis tuleks vähemalt õppeaasta lõpuni käia.
Puberteet ja hormoonidemöll peaaegu täiskasvanuna? Võibolla töesti.
Minu küsimus oli pigem selles, missuguses koolis oleks väiksena andekas laps saanud õpiharjumuse? Oleks ma pidanud temaga algklassides koos õppima, andam lisaülesandeid? Sellest, et koolis on vaja ainult kohustuslik osa ära teha, sai ta üsna kiiresti aru.
Mina lasinpojal vale kooli valida kunagi Oli kas Tartu või Tallinn..Tahtis minna Tallinnasse TIPi ja lasime minna Pärast tuli välja ,et ikka vale eriala ja kolm aastat ” maha visatud”.Samas tegu oli siis ju juba 18 aastasega.kas meil olekski olnud õigust õiendada?
Ma arvan, et sellisele küsimusele ei saagi õigesti vastata. “Oleks” on paha poiss! Ma võin küll mõelda, et vot oleksin ikka pidanud kasvatama teda nii ja mitte naa – samas keegi ei garanteeri, et siis oleks läinud veelgi kehvemini.
Üks asi on, mida ma tõesti ei kahetse. Nimelt seda, et ei tormanud pärast vanemahüvitist silmapilk tööle, vaid jäime rahulikult koos lapsega veel aastakeseks koju. Abikaasa õnneks oli ka mehe eest väljas ega teinud numbrit, et peab ühe aasta vältel ainus peretoitja olema. Nüüd, mil lapsed juba koolis, tunnen et just lapse 1,5.-2,5. eluaasta vahel oli see aeg, mil lapse iseloomule ja väärtushinnangutele pandi alus. Enne seda oli ta lihtsalt beebi, kes vajas põhiliselt süüa ja mähkmete vahetamist ehk tehnilist hoolitsemist. Pooleteisene hakkas juba maailma märkama, avastama ning ta vajas sellega tutvumist koos turvaisiku ehk emaga. Käisime hästi palju ringi, suhtlesime omavahel palju. Nüüd saab laps koolis õppimisega väga hästi hakkama, tal on kerge õppida, kuna on harjunud täiskasvanule otsa vaatama, temaga suhtlema ja kuulama. Selline tihe side väikelapseeas ja individuaalne kontakt täiskasvanuga on olnud lapse arengule tohutult kasulik. Mina olin tollal tegelikult väsinud, aga nüüd tagantjärele on hea meel.
Mida ma kahetsen? Tegelikult seda, et tahtmatult olen kippunud kordama ikka neidsamu vigu, mis tegi omal ajal minu ema. Teatud negatiivsed käitumismallid meie perekonnas kanduvad vägisi üle, tööta nende vastu palju tahad. Tunnen end vahel depressiivsena, tuju on kehv ja eks seda tajuvad ka lapsed. Kohati tundub, et lapsi huvitab liiga palju suvaliste arvamus: kui ikka koolis pinginaaber räägib, et tema käis Kariibi mere kruiisil, siis tuleb minu laps koolist kurvana koju ja hakkab kurtma, et miks meie ainult Kanaaridel käisime! Ise ta ei oska välja tuua ühtegi põhjust, miks Kariibi meri kuidagi parem on Kanaaridest. Aga vot, kui mingi suvaline käis, siis tema peab ka saama! Sihuke mõtteviis on minu jaoks kummaline ja ei tea, kuidas seda ära harjutada. Ilmselt olen teinud siinkohal kuskil mingi vea, aga vot ei oska täpselt leida ega kõrvaldada.
Oleksin pidanud kuulama lapsi ja usaldama neid rohkem ja muidugi lahutama abielu ,mis ei mõjunud kellelegi hästi. Laste nimel ei tohi halba koosole taluda . Kahjuks olin oma valuga nii hõivatud ,et ei märganud kuidas see meid kõiki ühtviisi laastas.
Kohati tundub, et lapsi huvitab liiga palju suvaliste arvamus: kui ikka koolis pinginaaber räägib, et tema käis Kariibi mere kruiisil, siis tuleb minu laps koolist kurvana koju ja hakkab kurtma, et miks meie ainult Kanaaridel käisime! Ise ta ei oska välja tuua ühtegi põhjust, miks Kariibi meri kuidagi parem on Kanaaridest. Aga vot, kui mingi suvaline käis, siis tema peab ka saama! Sihuke mõtteviis on minu jaoks kummaline ja ei tea, kuidas seda ära harjutada. Ilmselt olen teinud siinkohal kuskil mingi vea, aga vot ei oska täpselt leida ega kõrvaldada.
Mkmmm, ma ei usu, et siin on tegeu kasvatusveaga. Lihtsalt – asjade hinna-kvaliteedi suhtest (et kui on põhimõtteliselt samasugune, aga ainult natukene parem kaup, kuid selle eest peaks välja käima oluliselt rohkem raha – siis tasub võtta see esimene, sest selle hinna-kvaliteedi suhe on parem) arusaamine nõuab sageli elukogemust, mida täiskasvanul on rohkem käepärast kui lapsel. Samuti on lapsed-teismelised (isegi targad lapsed ja teismelised) kergemini mõjutatavad ja vähem enesekindlad – no mis sest imestada, kui isegi mõnel täiskasvanul on sellega probleeme (laseb endale tont teab mida pähe määrida jne. )
Ehk siis on asju, kus isegi tark laps jääb paratamatult tõenäolisemalt jänni kui täiskasvanu. Lapselt ei saagi eeldada igas asjas (küpse) täiskasvanu arengutaset. Seetõttu lapsed (isegi targad ja arenenud lapsed) täiskasvanu järelvalvet vajavadki.
Muidugi, seletada-seletada-seletada. Aga mõnikord ei aita isegi see, vaid on lihtsalt vaja koguda eluaastaid ja elukogemust.
Minu küsimus oli pigem selles, missuguses koolis oleks väiksena andekas laps saanud õpiharjumuse? Oleks ma pidanud temaga algklassides koos õppima, andam lisaülesandeid? Sellest, et koolis on vaja ainult kohustuslik osa ära teha, sai ta üsna kiiresti aru.
Mitte ükski konkreetne kool, hoopis vanemad kujundavad oma lapses õpiharjumust…
Jah, ma kasvatasin oma vanemat last väga valesti. Olen tema üle küll väga uhke – ta lõpetas kõrgkooli, on iseseisev, elab tervislikult, töötab rahvusvahelises ettevõttes juhtival kohal jne, aga see, milline ema ma talle olin, kuidas last kohtlesin, kuidas karistasin … ma ei suuda seda iseendale andestada.
Olen püüdnud seda kõike n.ö kompenseerida noorematesse lastesse panustamisega, aga südames tunnen alati, et ka mu vanem laps oleks väärinud palju paremat lapsepõlve. Kahjuks tegin sama, mida enda ema puhul kõige rohkem vihkasin – olin vägivaldne nii füüsiliselt kui vaimselt. Õnneks on poeg pärinud minu parimad iseloomujooned ja mingit kurjust, õelust ja vägivaldsust temas ei ole.
Jah, ma kasvatasin oma vanemat last väga valesti. Olen tema üle küll väga uhke – ta lõpetas kõrgkooli, on iseseisev, elab tervislikult, töötab rahvusvahelises ettevõttes juhtival kohal jne, aga see, milline ema ma talle olin, kuidas last kohtlesin, kuidas karistasin … ma ei suuda seda iseendale andestada.
Olen püüdnud seda kõike n.ö kompenseerida noorematesse lastesse panustamisega, aga südames tunnen alati, et ka mu vanem laps oleks väärinud palju paremat lapsepõlve. Kahjuks tegin sama, mida enda ema puhul kõige rohkem vihkasin – olin vägivaldne nii füüsiliselt kui vaimselt. Õnneks on poeg pärinud minu parimad iseloomujooned ja mingit kurjust, õelust ja vägivaldsust temas ei ole.
Nii kurb????
Kui paljud teist usuvad ikka veel, et lapsi on võimalik kasvatada? Aga jah, ma tõesti pole olnud see täiuslik eeskuju ja lapsevanem, kelle sarnast ma oma lastele oleksin tahtnud.
mitu korda olen seda teemat lugenud ja vastama asunud, aga ikka ei suuda ühtki olulist möödapanekut meenutada. Lapsed on 22 ja 25, neil läheb hästi ja nad on õnnelikud.
tegelikult on selle asjaga nii, et lapsed kasvavad ise, meie kõrval.
Kes tahab oma lapsi paremini kasvatada, see püüdku ise parem inimene olla. Misiganes me teadlikult ja tahtlikult teeme, ei oma sellist mõju mis me oma tegeliku olemusega oma lastele anname.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
