Teema: kui paljud on lastega üksi nädala sees?

Läksin mehest lahku, olen lastega 24/7 üksi, ema, õed, kõik on oma peredega hõivatud ja ega ei pea isegi sündsaks neid tülitada. Külas käin vahel õel ja tema lapsel.

Kui lapse esimesed kolm eluaastat on kuidagi üle elatud, siis saab ainult lihtsamaks minna. Mul noorem on viiene. Hakkan juba raskeid aastaid ära unustama.

Mind aitas see, et kohe alguses nõudsin, et mees võtaks lapsed kaheks nädalavahetuseks kuus enda juurde, kella pealt. Ja suvel vahel ka nädalaks või kaheks, pikemalt. Nii sain aega endale, nn tassikese täitmiseks. Kusjuures rohkem on seda oma aega kõvasti, kui oli kooselu ajal, mil meest ainult öösiti nägigi, st mees ei näinud lapsi… Ei teinudki siis mõnikord midagi erilist, lihtsalt t¨illisin, jalutasin, käisin rattaga sõitmas, vedelesin kodus ja vaatasin telekat.
Mees algul virises vastu, et lapsed ei lepi temaga (noorem oli toona 2) aga ma ei andnud järele. Leppisid küll tegelikult, nooremal oli lihtsalt see kohutava kahese iga, ega ta minuga paremini ei käitunud. Mõtlesin, et las isa ka natukenegi näeb vaeva lastega ja saab aru, mis töö see on.
Hakkama saan kõigega, boileri puhastamise pärast eksile ei helista ja kui tema helistab, et appi, laps jonnib või on nohune, siis annan rahulikult nõu, aga \”päästma\” küll ei torma. Need kaks nädalavahetust kuus on olnud mulle täiesti asendamatud.

\”kasvatav ema ja kõikelubav isa\” on üldse väga halb variant lastele.
Kui mees kodus, siis sina tee vahest nii, et lähed ka \”komandeeringusse\”. Isa peab siis ise lapsi kasvatama.
Või mine lihtsalt eraldi tuppa, pane uks lukku ja maga.
Sul pole muud vaja, kui aega endale. Puhkust. Ja isale pole muud vaja, kui maa peale tulekut lastekasvatuse osas.

Eelmisele käole – naine pole robot, nagu sa eeldad. Inimvõimetel on piirid. Kõigepalt peab ema saama puhata ja siis on ta suuteline rahulik olema. Ärrituvus pole muud, kui viimseni ülekurnatu närvisüsteemi reaktsioon.
Loe stressi kohta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul mehel pidevad komandeeringud, tavaliselt on 3-5 päeva kodust ära – mul on nii üle visanud. Kõik on minu peal, maja hooldamine, laste hooldamine – koolid, trennid, väiksemaga hetkel kodune. Vahel küll ämm ja ema abiks, kuid pidevalt on selline kinni müüritud tunne, et ise ei saa nagu midagi teha, kogu aeg olen laste päralt. Olen ka väiksema pärast juba pea 2 a magamata, ta väga kehv magaka – pilt on mõni päev silme eest täiesti udune – pole jõudu kuskilt võtta enam.

Lihtsalt mõtlesingi ,et uurin, paljud veel üksi ja kuidas emotsionaalselt just toime tulete?
Olen lastega nii närviline, mul on lihtsalt kõrini sellest pidev tubli ema olemisest. ja minu meelest ei mõju suhtele ka hästi see pidev nädalavahetuseti kodu mängimine. Lõpp kokkuvõttes on lastel ju päevast-päeva isa vaja, mitte ainult pühapäeviti – naeratav ja kõikelubav.
Kogu igapäeva mahvaal – pese, õpi, korista, treeni – ja kõike seda vaja ju ka abistada, motiveerida – on ikkagi minu peal.

Oehh, niisama , tahtsin kurta…[/tsitaat]

See kõik möödub linnutiivul. Proovi endale nauditavaks teha see aeg. Varsti on lapsed suured. Neil on sõbrad tähtsamad ja emmel jälle enda elu. Naudi oma lapsi.

Vastupidi.
Masendusest olen kaugel.

Olen piisavalt täiskasvanu, et täiesti kenasti hakkama saada nii tööl käimise kui laste kasvatamisega.

Pealegi on nädalavahetus täiesti piisav aeg perega ajaveetmiseks ja siis panustame sellesse ka rohkem st ei vaata kodus mõtetult telerit ega noki nina
vaid
võtame midagi mõnusat ette (teater, seiklusrada, väljasõit jne jne).

Igal õhtul teleripuldi pärast vaielda või õhtul arvutis oleva mehe kukalt vahtida poleks sugugi mõnusam, kuigi siis saan väita, et \”meil on igal õhtul pere koos\” 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vastupidi.
Masendusest olen kaugel.

Olen piisavalt täiskasvanu, et täiesti kenasti hakkama saada nii tööl käimise kui laste kasvatamisega.

Pealegi on nädalavahetus täiesti piisav aeg perega ajaveetmiseks ja siis panustame sellesse ka rohkem st ei vaata kodus mõtetult telerit ega noki nina
vaid
võtame midagi mõnusat ette (teater, seiklusrada, väljasõit jne jne).

Igal õhtul teleripuldi pärast vaielda või õhtul arvutis oleva mehe kukalt vahtida poleks sugugi mõnusam, kuigi siis saan väita, et \”meil on igal õhtul pere koos\” :)[/tsitaat]

Sa ju ise võtsin endale sellise mehe, kes 7 päeva perega koos olles telekat vahiks:D Minu mees nt ei vaata arvutisse enne, kui lapsed magavad ja meie omavahelised jutud räägitud. Arvutis on õhtul niigi väga vähe, teleka ees ei lösuta jne. Eks igaüks on oma elu ise korraldanud vastavalt oma vajadustele, aga mulle meeldib, kui meil on pere tervik, lastel on isa alati olemas (mitte traadi otsas) ja ka meil on nädalavahetused pere päralt ja teguderohked:)

Hm,mina otsustasin lapsed saada koos oma mehega – olen täiskasvanud naine ja ei kavatsegi üksi toime tulla.Pere on kas koos või lahus , mingit pooles vinnas elamist ei ole!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Hm,mina otsustasin lapsed saada koos oma mehega – olen täiskasvanud naine ja ei kavatsegi üksi toime tulla.Pere on kas koos või lahus , mingit pooles vinnas elamist ei ole![/tsitaat]
Väga õige suhtumine. Mehed ei tohi arvata, et laste kasvatamine-kantseldamine on ainult naiste rida. Ei ole! Mees peab olema täiel määral isa, nagu naine on ema ja oma lastega tegelema-hooldama.

Mina oma väikse koolilapsega kahekesi, suurem elab kodus vähe, kui vaja, siis on abiks ka alati, aga pinda ma talle ei käi, tal omad noorte tegemised. Kodu ja laps on tõesti minu õlul, aga ei kurda, praegu on elukorraldus selline. Mulle meeldib, et kõik minu käe järgi on. Mees töötab välismaal ja tänu sellele saame sellist elu lubada, et mina tööl käima ei pea. Ajan küll oma väikest asja ja õpin ka, aga mingit kellast kellani tööl istumist ei ole. (Elukindlustused riskide maandamiseks tehtud) Kui mees tuleb, siis rõõm kõigil suur, toimetused võtab ta siis ise sujuvalt üle ja teeme koos palju lahedaid asju, see siis nagu mingi puhkus kohe:) Seda pean küll tunnistama, et väksemale mõjus küll see, et issit ei ole päevast päeva, kuna issi veel selline ka, kes laste sünnist saati väga palju on mõlema lapsega tegelenud. Ega sinna midagi teha polegi, vaikselt harjume, mis muud ja loodame, et varsti oleme jälle normaalse perena koos, plaan tegelikult suht paigas ka.

ega nalja pole, ma tahan näha kust meie pere pisike preili leiab kunagi sellise mehe nagu tema isa, et tagada sarnane peremudel nagu meil praegu! kuradima vähe selliseid mehi!

igapäevaselt veedb aega minu ja lastega, tv uugab haruharva.

Minul mees on 5p nädalas teises linnas tööl. Pühap hilja läheb ja reede õhtul jõuab. Seda juba viimased 4a. Selle aja sees sündis meil ka laps. Olin pm üksi terve raseduse ja kuni siiani oleme pidevalt lapsega kahekesi. Ma olen nii harjunud sellega. Tülisid sel teemal pole kunagi olnud. Eks on küll nõme üksi olla aga mis teha.