Teema: Kui paljudel siis mees reaalselt poole kodutöödest….

Meil näiteks – võtame stopperiga aega, et kõik võrdselt panustaksid! Näiteks nõudepesu, peale sööki jagame mustade nõude virna korrektselt pooleks – pooled pesen mina, pooled tema. Kui on paaritu arv molle, siis jääb järgmiseks päevaks. Poes ikka arved pooleks, no ja kui mul kuu lõpus rahad otsas, siis ma lihtsalt ei söö, ongi vaja rannahooajaks vormi saada.
Lastega on aga lihtne – meil on kaksikud. Poisiga toimetab tema, tüdrukuga mina. Kogu moos.
ja nii absoluutselt kõikide kodu ja peret puudutavate asjadega, võrdsus paarisuhtes on ju oluline!

Meie pere ilmselt selliste hulka ei kuulu. Kipun kahtlustama, et kaalukauss on meil pigem mehe poole kaldu. Eriti, mis puudutab lastega tegelemist. Kodutööd ehk natuke minu poole, aga ilmselt mitte nii palju.

Minu mees võiks küll poole teha. Lihtsalt kuna mina tulen tihti koju juba kell 16 ja vahel isegi varem, mees aga töötab vahel kauem ja vahel läheb otse trenni, siis ma olen tema tulekuks juba toidu valmis teinud. Aga kui tuleme ühel ajal, teeme koos võrdselt, ja kui tuleb tema varem või on nädalavahetusel kodus ja mina ära, siis teeb tema. Mingit pestud taldrikute lugemist või mustapesu kilode kaalumist meil ei toimu. Arvestus põhineb teineteisest hoolimisel. Kui sa tead, et sul on aega, aga su kallil hetkel mitte, siis teed ise. Mõni teine kord teeb jälle tema ja siis oled sina see, kes hilisel õhtutunnil laekub koju kaetud laua äärde.
Poes käime koos kaks korda nädalas.
Pesu vist pesen mina natuke rohkem, aga see-eest mees vist jälle õpib lastega natuke rohkem.
Koristame mõlemad, mina algatan rohkem nädalavahetuse suurkoristusi, mees aga undab teinekord nädala sees natuke tolmuimejaga omal algatusel.
Selliseid ekstratöid, mis kord aastas ette tulevad, teen küll mina, aga mees jällegi aitab vajadusel. Näiteks kardinate maha võtmine ja pesemine.
Mina ostan lastele riided, aga mees jälle hooldab terve pere spordivarustust, määrib suuski ja hooldab rattaid. Muru niidab ka mees, õigemini nüüd juba vanem laps.
Ongi nii, et kui mul tuleb meelde mõni töö, mida ainult või peamiselt mina teen, siis tuleb vastukaaluks kohe meelde ka mõni selline, mida ainult või peamiselt mees teeb.
Ah jaa, ma ei saanud teda sellisena. Minu mees kasvas maaperes, kus isa ehitas lehmakopleid ja muldas kartuleid. Koristamine, söögitegemine, pesupesemine olid naistetööd. Loomulikult tuli mees minu juurde ka sellise suhtumisega. Ma lihtsalt rääkisin talle: vaata, kallis, ringi siin meie 3-toalises linnakorteris. Ütle, milliseid meestetöid sa siin näed? Kas sa tõesti suudad lamada diivanil ja vaadata mind õhtu läbi üksi askeldamas, kui me oleme päeval ometi ühtemoodi palgatööd teinud?
Umbes nii ma rääkisin, korra, teise, kordasin veel mõne korra üle ja asi toimib.
Ma arvan, et minu edu võti on, et ma ei teinud järeleandmisi ega üritanud ennast mehele serveerida mingi superperenaisena. Nõudsin algusest peale viisakalt, aga järjekindlalt, et meie ühises kodus oleks võrdsus.

kas just täpselt pooleks – aga enamvähem küll, osa töid teeb ära poeg (12.a.). Aga lastega tegelemine ei ole kohustus – vaid puhas lõbu, vähemalt meie pere arvates

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil näiteks – võtame stopperiga aega, et kõik võrdselt panustaksid! Näiteks nõudepesu, peale sööki jagame mustade nõude virna korrektselt pooleks – pooled pesen mina, pooled tema. Kui on paaritu arv molle, siis jääb järgmiseks päevaks. Poes ikka arved pooleks, no ja kui mul kuu lõpus rahad otsas, siis ma lihtsalt ei söö, ongi vaja rannahooajaks vormi saada.
Lastega on aga lihtne – meil on kaksikud. Poisiga toimetab tema, tüdrukuga mina. Kogu moos.
ja nii absoluutselt kõikide kodu ja peret puudutavate asjadega, võrdsus paarisuhtes on ju oluline![/tsitaat]

Mulle meeldib see. Siiani on mees enamuse asjadest ära teinud ja mina sebin kaksikutega. Peaks vist poisi tema kukile lükkama. Vastutasuks olen nõus pooled kartulid koorima ja pooled nõud pesema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil näiteks – võtame stopperiga aega, et kõik võrdselt panustaksid! Näiteks nõudepesu, peale sööki jagame mustade nõude virna korrektselt pooleks – pooled pesen mina, pooled tema. Kui on paaritu arv molle, siis jääb järgmiseks päevaks. Poes ikka arved pooleks, no ja kui mul kuu lõpus rahad otsas, siis ma lihtsalt ei söö, ongi vaja rannahooajaks vormi saada.
Lastega on aga lihtne – meil on kaksikud. Poisiga toimetab tema, tüdrukuga mina. Kogu moos.
ja nii absoluutselt kõikide kodu ja peret puudutavate asjadega, võrdsus paarisuhtes on ju oluline![/tsitaat]
See pole ju üldse võrdne. Sa oled korralikult vastu pükse saanud. Mida tegi mees siis, kui sa rase olid, sünnitasid ja imetasid? Kas mees kannatas ka samal ajal mingeid vaevusi ja piinu ja kas tal oli karjääripaus?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See pole ju üldse võrdne. Sa oled korralikult vastu pükse saanud. Mida tegi mees siis, kui sa rase olid, sünnitasid ja imetasid? Kas mees kannatas ka samal ajal mingeid vaevusi ja piinu ja kas tal oli karjääripaus?[/tsitaat]

Mis tegi, mis tegi – tema ähkis, mina sünnitasin!

Meil on kodus nii, et tööd-toimetused teeb see, kes parasjagu kodus on. Näiteks talvel on mehel vähem tööd kui muidu, töögraafik on samuti vabam. Minu tööpäev algab nii vara, et lasteaeda saan mina minna ainult vabadel päevadel. Kuna mees jõuab varem töölt koju, kuna töötab lähemal, on üldjuhul kodus söök valmis ja tuba korras selleks ajaks kui mina jõuan. Kusjuures, süüa oskab tema teha kohati isegi paremini kui mina. Teinekord kui mees pole koristamisega viitsinud tegeleda, tulen mina õhtul koju ja tegelen selle asjaga ise.
Kui oleme mõlemad kodus, teeme päris tihti ka koos koduseid toimetusi. Loomulikult kui minul on vaba päev ja meest pole päevasel ajal kodus, teen kõik ise.
Meil on siiani selline elukorraldus sobinud, et mõlemad panustavad. Algusest peale oleme jaganud veendumust, et mõlemad oleme täiskasvanud inimesed ja võime mõlemad panustada sellesse, et kodune elu toimiks. Ülekohtu üle pole kumbki meist siiani kaevanud 🙂

Minul mees:
– käib autoga toidupoes
– teeb kõik õue ja auto korrashoiuga seotud tööd
– tegeleb küttepuudega ja kütab katelt
– viib prügi välja
– võtab mustapesukastist pesu, paneb pesumasinasse, võtab välja, riputab kuivama, toob kuivamast ära
-kastab ära kõik toalilled

Söögitegemist ta vihkab südamepõhjani – toitub kasvõi ainult võileibadest-hapukurkidest-grillkanakoibadest. Enne minuga koos elamist ta muide, tegigi nii. Nõude- ja põrandapesu mees ka ei fänna ja teen mina.

Imikut hoian rohkem mina, aga õnneks oskab mees lapsega hästi rääkida ja lapse tuju üleval hoida. Nii et kui mina pean mingil põhjusel lapsest eemal olema, hoiab last meees ja probleemi pole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mees võiks küll poole teha. Lihtsalt kuna mina tulen tihti koju juba kell 16 ja vahel isegi varem, mees aga töötab vahel kauem ja vahel läheb otse trenni, siis ma olen tema tulekuks juba toidu valmis teinud. Aga kui tuleme ühel ajal, teeme koos võrdselt, ja kui tuleb tema varem või on nädalavahetusel kodus ja mina ära, siis teeb tema. Mingit pestud taldrikute lugemist või mustapesu kilode kaalumist meil ei toimu. Arvestus põhineb teineteisest hoolimisel. Kui sa tead, et sul on aega, aga su kallil hetkel mitte, siis teed ise. Mõni teine kord teeb jälle tema ja siis oled sina see, kes hilisel õhtutunnil laekub koju kaetud laua äärde.
Poes käime koos kaks korda nädalas.
Pesu vist pesen mina natuke rohkem, aga see-eest mees vist jälle õpib lastega natuke rohkem.
Koristame mõlemad, mina algatan rohkem nädalavahetuse suurkoristusi, mees aga undab teinekord nädala sees natuke tolmuimejaga omal algatusel.
Selliseid ekstratöid, mis kord aastas ette tulevad, teen küll mina, aga mees jällegi aitab vajadusel. Näiteks kardinate maha võtmine ja pesemine.
Mina ostan lastele riided, aga mees jälle hooldab terve pere spordivarustust, määrib suuski ja hooldab rattaid. Muru niidab ka mees, õigemini nüüd juba vanem laps.
Ongi nii, et kui mul tuleb meelde mõni töö, mida ainult või peamiselt mina teen, siis tuleb vastukaaluks kohe meelde ka mõni selline, mida ainult või peamiselt mees teeb.
Ah jaa, ma ei saanud teda sellisena. Minu mees kasvas maaperes, kus isa ehitas lehmakopleid ja muldas kartuleid. Koristamine, söögitegemine, pesupesemine olid naistetööd. Loomulikult tuli mees minu juurde ka sellise suhtumisega. Ma lihtsalt rääkisin talle: vaata, kallis, ringi siin meie 3-toalises linnakorteris. Ütle, milliseid meestetöid sa siin näed? Kas sa tõesti suudad lamada diivanil ja vaadata mind õhtu läbi üksi askeldamas, kui me oleme päeval ometi ühtemoodi palgatööd teinud?
Umbes nii ma rääkisin, korra, teise, kordasin veel mõne korra üle ja asi toimib.
Ma arvan, et minu edu võti on, et ma ei teinud järeleandmisi ega üritanud ennast mehele serveerida mingi superperenaisena. Nõudsin algusest peale viisakalt, aga järjekindlalt, et meie ühises kodus oleks võrdsus. [/tsitaat]

Minu meelest läks su jutt marukahtlaseks hetkest kus sa ütlesid, et pesed oma kardinaid kord aastas. Minu meelest on seda vähe. Ja see, et sa ütled, et teete pooleks tööd ja siis loed üles kõik, mida mees teeb. Ilmselt sa ikka pead järge, kes kui palju teeb, aga siin väidad, et mees teeb vabatahtlikult.

1 eelpool kõneleha rääkis juba kõik mu abikaasa kodutööde punktid ära aga topelt ei kärise, mõlemad täiskohaga tööl, ahetustega, kes kodus, sellega on lapsed kui haiged, vahel ka niisama väiksemad kodus lasteaiast, lapsi 3 ja kõik lasteaialapsed. mees kütab, ehitab ja renoveerib jama, kolisime siia alles suvel ja teha veel palju. metsa teeb et küttepid saada, meie ka oleme juba aias kohmitsenud, võsa maha võtnud ja oksi korjanud. pesu paneb ta pesema ja kuivama ja lappab kokku kui mind pole, kappi panen mina kuna ta ei tee poiste riietel vahet. süüa teeb külalistle tema ja kui tema kodus mina tööl siis ka tema, magustoite ja tavalisemaid eesti köögi roogasid teen mina, tema katsetab igasugu toitudega. lastega tegeleb ta palju, pigem rohkem kui mina sest ta käib nendega iga päev õues müttamas, mina pigem lähen lastega külla või ujumistrenni, kinno vms. ma tean kindlasti et mees panustab majapidamisse rohkem kui mina. kogu puudemajandus ja kütmine ja remont on juba nii suur asi, lumelükkamine ka tema peal.
ma teisiti ei kuutaks ette, ma olen praegugi kogu aeg väsinud. aga 4 aastaga 3 last sünnitada oli kurnav aga mitte vabandus, imetamine otsa 1,5 aastat ja aastae kõrvalt kahe viimasega tööle, mees oli lapsehoolduspuhkusel, laste kõrvalt remondin loomulikult ka mina, värvin ja lihvin ja tapeedin ja teen kõike mida vähegi oskan ja ennekõike millest jõud üle käib. lisatööd teen ka aegajalt.