Teema: Kui peres on rohkem kui 1 laps, kas ema muretseb vähem (muretseja tüüpi ema puhul)?

Olen samuti väga suur muretseja. Mõtlen kohati üle, aga saan sellest õnneks ise ka aru ja hingan sel puhul paar korda rahulikult sisse-välja ja rahunen jälle…mõneks ajaks:)
See vist loomuses ikkagi kinni. Mul on kaks last, vanem saab aprillis kolm ja pisike varsti 5 kuuseks.
Ma ei oskagi öelda, kas see muretsemine ja pidev nö hingevalu lapse/laste pärast on vähenenud. Pigem olen õppinud enda tundeid paremini kontrollima.
Ei oskagi nõu anda, kuidas vähem muretseda, sest teen seda siiski siiani (täpselt samamoodi nagu kirjeldasid, süda tunneb pidevalt muret lapse tervise, heaolu jms pärast), küll aga võin öelda, et teise lapsega on mul vähemalt kergem olnud. Mitte, et ma tema pärast vähem muretseks, aga teise lapsega on ikkagi juba eelnev kogemus olemas ja asjad, mille pärast on vaja muretseda ja mille pärast nii väga mitte, on selged.
Ma ei saa öelda, et kahe lapsega hingevalu kahekordistunud oleks, aga eks see mure on küll juures, et näiteks, kui vanem haigeks jääb, siis võib suure tõenäosusega ka väiksem jääda.

Ja mina veel mõtlesin, et ma olen ainuke sellise \”murega\” ema!:)

Olen ka kohutavalt suur muretseja, teen iseenda elu sellega raskeks, aga ei saa sinna midagi parata. Mul on kaks last suure vahega, sest kartsin ka teise lapse saamist, et kuidas üldse siis toime tulen. Konkreetselt ja ausalt sulle vastates pean ütlema, et muretsemine ei suurenenud kindlasti. Teise lapse tulek on olnud kauaoodatud unistuse täitumine meie perele. Esimene laps on poiss ja siis sündis tütreke. Teise lapsega suudan olla palju rahulikum, ma ei jälginud iga tema esimeste elukuude hingetõmmet ja sain ikka ise ka öösiti magada jne. Üldse tundub teise lapse kasvamine kuidagi loomulikum ja kõik laabub iseenesest. Asjad ei tundu ka nii olulised enam. Ma ei oota pingsalt iga tema hammast ja ei mõõda päevadega, kas ta 6-kuuselt ikka istub või on 5 päeva hiljaks jäänud. Kuigi armastan ka teda meeletult, siis pean ütlema, et suu kasvas hambaid täis iseenesest ja laps hakkas kõndima ja kõike muud tegema kuidagi iseenesest. Minu muretsemine pole küll kuhugi kadunud, selline üldine muretsemine on ikka samasuguseks jäänud. Vahel õhtuti mõtlen oma lastele, et kas ikka kõik on hästi ja kas suurem laps tuleb ettevaatlikult koolist koju ja kas nooremal on ikka kindad õues käes ja ega kurk ei ole paljas ja ega ta ei kuku jne. Aga ma suutsin enne vähemalt sama palju või rohkem muretseda ühe lapse pärast, kui nüüd kahega. Kartsin kohutavalt, et ma ei saa kahe lapsega hakkama, aga ju ikka on õige see, et kui jumal annab lapsed, siis annab ka jõu nendega hakkama saada (usklik ma ei ole 🙂

Ma saan VÄGA täpselt aru sellest, mida sa tunned! Pidevalt nagu miski piinaks, õudne! Selline magus valu… Tead, kuidas ma ise seda määratlen – s.o haavatavus! St alates lapse sünnist olen ma tuhat korda haavatavam (st on tuhandeid lapsega juhtuda võivaid võimalikke sündmusi, mis võivad mind endast välja viia, alates füüsiliselt traumast kuni teoreetilise koolikiusamiseni välja, juba praegu mõtlen sellele õudusega!), ega see mulle ei meeldi! Mind lausa häirib see… Arvasin, et olen ise vähe metsapoole oma muretsemisega, aga näe, üks minusugune on veel! Mu mees õnneks võtab mul tihti hoogu maha…Aga ma tunnistan, et jah, teise lapsega läheb asi lihtsamaks, sa lihtsalt EI JÕUA enam niipalju muretseda ja natuke nagu näed ka, et asjad ei ole kogu aeg rasked-halvasti…Ma küll ei tea, mis saab siis, kui nendega lihtsamaks läheb /noorem on 8-kuune/, kas siis hakkan oma tubli \”hobiga\” jälle hoogsamalt pihta… Aga veelkord – minu vastus Sinu küsimusele on \”jah\”.

Oh teid nunnusid. Ilmselt oleksin täpselt samasugune nagu teie, aga mulle anti kaksikud, nii et tõesti, EI JÕUA end hulluks mõelda ja pabistada kogu aeg. Pigem on teistsugused mured, kui tundub, et üks laps on parem kui teine ja parem laps tundub rohkem meeldivat jne. Sellised süümekad kogu aeg, armastuse jagamises…