Pikalt on räägitud sellest kuidas lahkuda ise päeva pealt töö juurest. Paraku ei leia ma teemasid kuidas VÕTTA töö üle inimeselt kes on päeva pealt lahkunud? Kui inimene on olnud organisatsiooni kuldsammas ja teadnud kogu sealset ajalugu aga küsida pile kelleltki. Kuidas teha endale selgeks kogu tema tööd? kuidas soovitaksite toimida?
Kas sa lahkunud kolleegiga suhelda ei saaks? Kui tõesti mitte (ja loomulikult ei pruugi ta seda soovidagi), siis peaks su otsene ülemus sulle asjad selgeks tegema. Sest ilmselt ju tema su selle lahkunud töötaja asemele palkas, arvates, et saad hakkama?
Pikalt on räägitud sellest kuidas lahkuda ise päeva pealt töö juurest. Paraku ei leia ma teemasid kuidas VÕTTA töö üle inimeselt kes on päeva pealt lahkunud? Kui inimene on olnud organisatsiooni kuldsammas ja teadnud kogu sealset ajalugu aga küsida pile kelleltki. Kuidas teha endale selgeks kogu tema tööd? kuidas soovitaksite toimida?
Olen olnud sellises olukorras ja ei olnud lihtne. Eelmine väga pikaajalike kogemuste ja sisuliselt andmebaasi koostaja ja haldaja töötaja oli koondatud päevapealt. Ütles mulle kui talle helistasin, et tal pole mitte midagi isiklikult minu vastu, aga mind ta siiski ei aita ja hakkama tuleb mul saada üksi ja ise. Keegi teine seda tööd firmas ei teinud kui meie 2. Mina olin üsna algaja ja minu käest ei küsinud ka keegi kas ma olen selliseks muutuseks valmis. Lihtsalt tehti teatavaks, et nüüd on nii. Pool koondatu palgast sain nö motivatsiooniks. Algul tuli ikka lausa nutt peale, sest andmebaasist sõltusid sisuliselt kõik firma töötajad ja minu abi ja oskusi oli igapäevaselt tarvis, aga siis tasapisi hakkasin ühest otsast peale. Mis mul üle jäi. Poole aasta pärast sain juba edukalt hakkama, aga korraliku ajutöö, iseõppimise ja isikliku stressi lisatasude hinnaga leiutasin jalgratta uuesti.
Olen ka olnud seisus, kus inimene lahkus päevapealt ja vihaselt. Tegi tühjaks oma arvuti ja sahtlid-kapid. Mäletan esimest päeva selles tühjas ruumis, kui mõtlesin, et kas siin tõesti keegi üldse töötas. Sisuliselt oleks võinud ka kohtusse anda andmete kustutamise või varguse eest, aga tööga oli vaja kohe edasi minna. Ropp vedamine oli, et audit sisse ei tulnud lähiaastatel, poleks olnud midagi ette näidata. Leiutasin ka jalgratta uuesti. Hulgaliselt ületunde. Ühte juhtumit tean veel, kus inimene ei suutnud lahendada konflikti muudmoodi, kui arvuti tühjendamise ja äraminekuga, tema anti kohtusse ja nikerdas omaenda andmeid taastada veel mitu nädalat, iga infokild saadi advokaadi kirja ja tähtaja peale lõpuks kätte.
Kõik on asendatavad. See aeg, kus keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid end asendamatuteks peavad, on ammu möödas. Järjest enam aitavad sellele ka kaasa it-süsteemid.
Käi läbi kõik protsessi osalised. Ütledki neile, et hetkel on olukord selline. Isiklikult ei tasu midagi võtta. Hakkad otsast pusa neutraalselt harutama. Tööandjalt küsid kõik, mis vaja, et seekord üles ehitada süsteem, mis teeb pidevalt varukoopiaid vms. Ütled, et seekord saab olema kõik ettevõtte raha eest ja tööaja sees toodetud info-väljund ettevõtte oma ja taasesitatav, mitte mingi töötaja peas. See annab ka sulle võimaluse minna tulevikus rahulikult puhkusele ja asendajale asjad üle anda. Võtadki seda, kui lahedat arendusülesannet millegi uuesti üles ehitamiseks, mida saad ka hiljem cv-sse lisada.
mul oli ka olukord, kus inimene lahkus 2 päeva jooksul, aga õnneks õpetas enne ja saan ta käest küsida, aga üldiselt on mul töölepingus kirjas lisaks tööandja õigustele ka tema kohustused, mis puudutab koolitust ja väljaõpet
Kas tõesti siinkirjeldatud olukorrad on niivõrd levinud? Vajalikud ja olulised andmed on ainult ÜHE inimese arvutis? Mingit dokumentatsiooni pole? Loomulikult on selline ettevõtte lõpuks omadega hädas. Piisab sellestki kui see üks andmetega arvuti otsad annab või see üks teadja õnnetusse satub.
Teemaalgataja, kas sa oma ülemuselt oled seda küsimust küsinud?
Jaa. Olukord on päriselt olemas ja ma olen pärinud uue inimesena enesegi üllatusena selle teadmatuse uue ametikohaga kaasa ???? Ülemused ka suurt midagi ei tea. Muidu ma siit nõu ei küsiks kust otsast algama pean. Tavaliselt ikka töökohtades kus olnud olen on ikka inimesed ümberringi kellelt küsida saan. Inimesed lahkelt jagavad teadmisi ja räägivad ja õpetavad. Nende kõrval õpid ja saad targemaks. Nüüd on täielik tühjus ja masendus võtab maad.
Alusta sellest otsast, et ülemus oleks teadlik ja kursis selle olukorraga. Et ta ei saa sult hetkel oodata ja eeldada sellist tööpanust ja tulemusi nagu eelmise töötaja puhul. Et ülemus seisaks sinu eest kui vaja. Kui ülemus kogu jama sulle lihtsalt kaela viskab ja mingit omapoolset toetust ei paku, siis ma tõsiselt kaaluks, kas ikka soovin selles ettevõttes pikemalt töötada.
Mina olen olnud see lahkuja pool. Pikalt töötasin ühes firmas, pm väikese meeskonnaga kasvasime kõvasti panustades garaažifirmast suureks tegijaks. Aga suur raha muutis aastatega omaniku isikuomadusi ja paranoilisus ning lõputu üle varju hüppamise soov viisid konfliktideni. Tasapisi lahkusid kõik, kellega koos alustati.Tuli ka see päev, kui tundsin, et kõik – minu piir on käes. Lahkusin päevapealt. Varsti hakkasid tulema kõned, et kuidas üht või teist asja lahendada. Alguses vastasin lihtsalt viisakalt, et ma pole enam teie töötaja ja ei soovi neid kõnesid. Hiljem lihtsalt ignoreerisin, kuniks need lakkasid. Jah, teemaalgataja poolt vaadatuna kindlasti nõme ja kiuslik käitumine. Minu ja paljude teiste poolt isiklik solvumine, ülekohu või mis iganes. Nagu õeldud, asendamatuid pole. Aga noored nähvitsad, kelle jaoks oleme keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid/onud, saage ise hakkama – meile ei toppind keegi putru lusikaga suhu.
Mina olen olnud see lahkuja pool. Pikalt töötasin ühes firmas, pm väikese meeskonnaga kasvasime kõvasti panustades garaažifirmast suureks tegijaks. Aga suur raha muutis aastatega omaniku isikuomadusi ja paranoilisus ning lõputu üle varju hüppamise soov viisid konfliktideni. Tasapisi lahkusid kõik, kellega koos alustati.Tuli ka see päev, kui tundsin, et kõik – minu piir on käes. Lahkusin päevapealt. Varsti hakkasid tulema kõned, et kuidas üht või teist asja lahendada. Alguses vastasin lihtsalt viisakalt, et ma pole enam teie töötaja ja ei soovi neid kõnesid. Hiljem lihtsalt ignoreerisin, kuniks need lakkasid. Jah, teemaalgataja poolt vaadatuna kindlasti nõme ja kiuslik käitumine. Minu ja paljude teiste poolt isiklik solvumine, ülekohu või mis iganes. Nagu õeldud, asendamatuid pole. Aga noored nähvitsad, kelle jaoks oleme keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid/onud, saage ise hakkama – meile ei toppind keegi putru lusikaga suhu.
Täpselt nii ongi! Ja need solvujad ja end asendamatuna tundvad inimesed on lõpuks kõik kenasti asendatavad.
Lihtsalt ääremärkusena, Eesti on väga pisike. Sõltub ka valdkonnast. Kui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
Nagu öeldud, soovitan suhtuda, kui suurepärasesse võimalusse ise midagi välja töötada ja mitte toita solvujate egosid nendelt info mangumisega. Kui info kadu on üüratu, siis selle olukorra lahendus on kohtutee.
Mina olen olnud see lahkuja pool. Pikalt töötasin ühes firmas, pm väikese meeskonnaga kasvasime kõvasti panustades garaažifirmast suureks tegijaks. Aga suur raha muutis aastatega omaniku isikuomadusi ja paranoilisus ning lõputu üle varju hüppamise soov viisid konfliktideni. Tasapisi lahkusid kõik, kellega koos alustati.Tuli ka see päev, kui tundsin, et kõik – minu piir on käes. Lahkusin päevapealt. Varsti hakkasid tulema kõned, et kuidas üht või teist asja lahendada. Alguses vastasin lihtsalt viisakalt, et ma pole enam teie töötaja ja ei soovi neid kõnesid. Hiljem lihtsalt ignoreerisin, kuniks need lakkasid. Jah, teemaalgataja poolt vaadatuna kindlasti nõme ja kiuslik käitumine. Minu ja paljude teiste poolt isiklik solvumine, ülekohu või mis iganes. Nagu õeldud, asendamatuid pole. Aga noored nähvitsad, kelle jaoks oleme keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid/onud, saage ise hakkama – meile ei toppind keegi putru lusikaga suhu.
Täpselt nii ongi! Ja need solvujad ja end asendamatuna tundvad inimesed on lõpuks kõik kenasti asendatavad.
Lihtsalt ääremärkusena, Eesti on väga pisike. Sõltub ka valdkonnast. Kui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
Nagu öeldud, soovitan suhtuda, kui suurepärasesse võimalusse ise midagi välja töötada ja mitte toita solvujate egosid nendelt info mangumisega. Kui info kadu on üüratu, siis selle olukorra lahendus on kohtutee.
Ta ei öelnud ju, et midagi kustutas, lihtsalt ei aita pärast lepingu lõppemist. Ei peagi. See, kuidas tööd üle antakse, on juhi asi korraldada, mitte ei pea peedistatud töötaja end sellega vaevama.
Andmete kustutamine või hävitamine ei ole loomulikult ok.
Mina olen olnud see lahkuja pool. Pikalt töötasin ühes firmas, pm väikese meeskonnaga kasvasime kõvasti panustades garaažifirmast suureks tegijaks. Aga suur raha muutis aastatega omaniku isikuomadusi ja paranoilisus ning lõputu üle varju hüppamise soov viisid konfliktideni. Tasapisi lahkusid kõik, kellega koos alustati.Tuli ka see päev, kui tundsin, et kõik – minu piir on käes. Lahkusin päevapealt. Varsti hakkasid tulema kõned, et kuidas üht või teist asja lahendada. Alguses vastasin lihtsalt viisakalt, et ma pole enam teie töötaja ja ei soovi neid kõnesid. Hiljem lihtsalt ignoreerisin, kuniks need lakkasid. Jah, teemaalgataja poolt vaadatuna kindlasti nõme ja kiuslik käitumine. Minu ja paljude teiste poolt isiklik solvumine, ülekohu või mis iganes. Nagu õeldud, asendamatuid pole. Aga noored nähvitsad, kelle jaoks oleme keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid/onud, saage ise hakkama – meile ei toppind keegi putru lusikaga suhu.
Täpselt nii ongi! Ja need solvujad ja end asendamatuna tundvad inimesed on lõpuks kõik kenasti asendatavad.
Lihtsalt ääremärkusena, Eesti on väga pisike. Sõltub ka valdkonnast. Kui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
Nagu öeldud, soovitan suhtuda, kui suurepärasesse võimalusse ise midagi välja töötada ja mitte toita solvujate egosid nendelt info mangumisega. Kui info kadu on üüratu, siis selle olukorra lahendus on kohtutee.
Ta ei öelnud ju, et midagi kustutas, lihtsalt ei aita pärast lepingu lõppemist. Ei peagi. See, kuidas tööd üle antakse, on juhi asi korraldada, mitte ei pea peedistatud töötaja end sellega vaevama.
Andmete kustutamine või hävitamine ei ole loomulikult ok.
Sõltub ametikohast. Juhatuse liige on veel viis aastat oma tegevuse eest vastutav. Kui kuldsambake lahkub solvunult, siis on ikka mingi jama suhetes olnud ja ongi valida, kas suhtuda sellesse, kui ägedasse võimalusse või minna toitma kuldsambakese asendamatuse tunnet.
Tasub järele mõelda, miks eelmine inimene niimoodi lahkus ja kas see ikka on positsioon, mida endale soovid. pikaaegsest töökohast ei lahkuta ilma sügava põhjuseta, ja ka sina saad selle endale kaela. Kui võtad selle positsiooni üle nii, et sul on prooviperiood, siis mõtled selle jooksul põhjalikult, mis olid need põhjused, misk eelmine lahkus ja kuidas juhtkond on riske maandanud, et need põhjused kaotada.
Olen 2nädalase etteteatamisega lahkunud, nii et kedagi polnud kohe üle võtmas.
Kirjutasin lõpus nii palju dokumentatsiooni, kui sain, tegin poolikud asjad lõpuni ja proovisin teha nii, et ülevõtmine oleks vähemalt võimalik, veel viimasel päeval käisin sisulistel töökoosolekutel ja siis panin kell 5 selja taga ukse kinni.
Mitte pahatahtlikusest uue inimese vastu, aga ebasümpaatsusest juhtkonna vastu tegin tööd oma avalduses märgitud kuupäevani ja pärast seda ei vastanud meilidele ega kõnedele.
Mina olin seda tööd teinud 3 aastat. Uus inimene pidas positsioonis vastu prooviperioodi. Ja inimene pärast teda 9 kuud.
Järelikult ei olnud mingi unistuste töö, vahet pole, mida juhtkond arvas.
Mina olen ka sellises olukorras olnud, aga see ootamatult koondatav pool. Olin ka väga nördinud ja kurb, aga vastupidiselt eeltoodud näidetele aitasin oma endisi kolleege igati. Ega mul nende vastu midagi ei olnud, ega nemad mind ei koondanud ja nad olid ise ju ka hädas. Aitasin neid veel mitu kuud, nii telefonitsi kui meili teel. Eesti on liiga väike riik, siin ei saa endale lubada, et lööd ukse tagantkätt kinni. Läksidki mõned aastad mööda, firmal hakkas paremini minema ja tööandja kutsus mind tagasi, teise töö peale ja pakkus ka palju suuremat palka.
‘Eesti on väike’ on tugev argument ka vastupidises kontekstis. Mida see ütleb tööandja kohta, kes ei suuda töötaja muret nii palju ära klattida, et töötaja oleks nõus nii palju kauem tööl käima, et jääks üleandmisperiood?
Eestis on päris raske spetsiifilisemat tööjõudu leida ja tööandja ei saa endale rahulolematut töötajat lubada. Vähemalt IT sektoris on päris palju asutusi, kuhu ei leiagi enam normaalseid töötajaid, sest koha halb maine jõuab ette.
Päevapealt lahkumine on kas inimese isikliku elu tragöödia või väga suur käkk tööandja poolt. Ja kui inimene täitis rolli, mida peab ka edaspidi täitma, on tööandja asi lahkuva inimese ees sitsida nii nagu ta oskab, et ka edaspidi oleks võimalik inimesi värvata.
Päevapealt lahkumine on kas inimese isikliku elu tragöödia või väga suur käkk tööandja poolt. Ja kui inimene täitis rolli, mida peab ka edaspidi täitma, on tööandja asi lahkuva inimese ees sitsida nii nagu ta oskab, et ka edaspidi oleks võimalik inimesi värvata.
Just, ja see päevapealt koondatud inimesega lugu on ilmselge tööandja käkk.
Mina olen ka sellises olukorras olnud, aga see ootamatult koondatav pool. Olin ka väga nördinud ja kurb, aga vastupidiselt eeltoodud näidetele aitasin oma endisi kolleege igati. Ega mul nende vastu midagi ei olnud, ega nemad mind ei koondanud ja nad olid ise ju ka hädas. Aitasin neid veel mitu kuud, nii telefonitsi kui meili teel. Eesti on liiga väike riik, siin ei saa endale lubada, et lööd ukse tagantkätt kinni. Läksidki mõned aastad mööda, firmal hakkas paremini minema ja tööandja kutsus mind tagasi, teise töö peale ja pakkus ka palju suuremat palka.
Eks see sõltubki palju sellest, kuidas lahku mindi. Koondamise korral, mis tõesti on majanduslikust olukorrast tingitud ning korrektselt läbi viidud, ei ole endisel töötajal tihti vimma tööandja suhtes. On aga palju olukordi, kus töötajale piltlikult s*****kse hinge ja siis ei saa küll mingit vastutulelikkust oodata. Ja see on juba tööandja enda tehtud olukord.
Olen ka olnud seisus, kus inimene lahkus päevapealt ja vihaselt. Tegi tühjaks oma arvuti ja sahtlid-kapid. Mäletan esimest päeva selles tühjas ruumis, kui mõtlesin, et kas siin tõesti keegi üldse töötas. Sisuliselt oleks võinud ka kohtusse anda andmete kustutamise või varguse eest, aga tööga oli vaja kohe edasi minna. Ropp vedamine oli, et audit sisse ei tulnud lähiaastatel, poleks olnud midagi ette näidata. Leiutasin ka jalgratta uuesti. Hulgaliselt ületunde. Ühte juhtumit tean veel, kus inimene ei suutnud lahendada konflikti muudmoodi, kui arvuti tühjendamise ja äraminekuga, tema anti kohtusse ja nikerdas omaenda andmeid taastada veel mitu nädalat, iga infokild saadi advokaadi kirja ja tähtaja peale lõpuks kätte.
Kõik on asendatavad. See aeg, kus keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid end asendamatuteks peavad, on ammu möödas. Järjest enam aitavad sellele ka kaasa it-süsteemid.
Kuidas tänapäeval selline asi üldse võimalik on. Meil tööl absoluutselt kõik asjad dubleeritud erinevate tehniliste lahendustega.
Päeva pealt lahkunud inimesest saab täitsa aru, pole mõtet ” Eesti on väike” sest selline töösuhte lõpetamine on tööandja enda oskamatus ja saamatus. Normaalses olukorras antakse aega asjad üle anda.
Sõltub ametikohast. Juhatuse liige on veel viis aastat oma tegevuse eest vastutav. Kui kuldsambake lahkub solvunult, siis on ikka mingi jama suhetes olnud ja ongi valida, kas suhtuda sellesse, kui ägedasse võimalusse või minna toitma kuldsambakese asendamatuse tunnet.
Vastutab oma otsuste ja tegude eest, mitte ei pea järeltulijat aitama. Aga jah, kui juhatuse liige lahkub nii, et temast ajalugu ja töötavaid protsesse maha ei jää, on ta oma tööd halvasti teinud. Ma juhatuse liikmed jätaks siit teemast välja.
Mina olen olnud see töötaja. Kuidas see nii juhtus, et ma päeva või isegi poole päeva pealt lahkusin, ei sooviks täpsustada. Olin ettevõttes töötanud 18 aastat ja veel enne seda, kui korralikud kliendibaasid loodi. Suur osa teavet oli mu pea sees.
Oli asi milles oli, aga päraslõunal pakkisin suure osa oma asju kokku ja jätsin kahe kilekotiga tööle, et mees või poeg tuleb ja võtab ära mingil päeval – ise olin ilma autota. Seejärel läksin pubisse ja asusin seal tähistama. Kutsusin mõned sõbrad ka, kes tulid, kui said. Pärast vaatasin, et vastamata kõne ülemuselt.
Veel helistas. Aga kuna ma olin juba napsune, ma ei hakanud võtma vastu. Järgmisel päeval helistasin kohe kell 9 talle ise, sest no ei tea ju, äkki unustasin midagi maha või miskit. Ei. Pakkus mulle, kas ma ei tahaks tulla uut inimest välja õpetama. Mulle sobivad 3-4 tundi päevas ja nädala. Ma ütleisn, et nädal on vähe, aga kaheks ma ei tule. Oli juuli ja no tõesti, milleks.
Saatis mullejärgmisel päeval tööettevõtu lepingu oma allkirjaga, mille sisu oli uue töötaja koolitamine 34 tunni ulatuses lähe kahe lähema nädala jooksul. Tasu… KAKS minu senist kuupalka. Mis te arvate, kas ma läksin ja tegin selle ära. Muidugi. Mõnel päeval 7 tundi, mõnel 2.
Las teevad talle ettepaneku, millest ta eisaa keelduda, kui ta just Nairobisse ei kolinud päevapealt.
Eelmise postitaja tuules…
Mina olen ka sellises olukorras olnud, aga see ootamatult koondatav pool. Olin ka väga nördinud ja kurb, aga vastupidiselt eeltoodud näidetele aitasin oma endisi kolleege igati. Ega mul nende vastu midagi ei olnud, ega nemad mind ei koondanud ja nad olid ise ju ka hädas. Aitasin neid veel mitu kuud, nii telefonitsi kui meili teel. Eesti on liiga väike riik, siin ei saa endale lubada, et lööd ukse tagantkätt kinni. Läksidki mõned aastad mööda, firmal hakkas paremini minema ja tööandja kutsus mind tagasi, teise töö peale ja pakkus ka palju suuremat palka.
“Ask A Manager” lugudes pakuvad sellised vallandatud/koondatud isikud, kelle teadmised siiski ka pärast töölepingu lõppemist eluoluliseks osutusid, oma teenuseid endisele tööandjale kui konsultatsiooni, loomulikult 2-3x kõrgema tunnihinnaga.
Mina olen olnud see lahkuja pool. Pikalt töötasin ühes firmas, pm väikese meeskonnaga kasvasime kõvasti panustades garaažifirmast suureks tegijaks. Aga suur raha muutis aastatega omaniku isikuomadusi ja paranoilisus ning lõputu üle varju hüppamise soov viisid konfliktideni. Tasapisi lahkusid kõik, kellega koos alustati.Tuli ka see päev, kui tundsin, et kõik – minu piir on käes. Lahkusin päevapealt. Varsti hakkasid tulema kõned, et kuidas üht või teist asja lahendada. Alguses vastasin lihtsalt viisakalt, et ma pole enam teie töötaja ja ei soovi neid kõnesid. Hiljem lihtsalt ignoreerisin, kuniks need lakkasid. Jah, teemaalgataja poolt vaadatuna kindlasti nõme ja kiuslik käitumine. Minu ja paljude teiste poolt isiklik solvumine, ülekohu või mis iganes. Nagu õeldud, asendamatuid pole. Aga noored nähvitsad, kelle jaoks oleme keskealised, aastakümneid sama tooli nühkinud tädid/onud, saage ise hakkama – meile ei toppind keegi putru lusikaga suhu.
Täpselt nii ongi! Ja need solvujad ja end asendamatuna tundvad inimesed on lõpuks kõik kenasti asendatavad.
Lihtsalt ääremärkusena, Eesti on väga pisike. Sõltub ka valdkonnast. Kui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
Nagu öeldud, soovitan suhtuda, kui suurepärasesse võimalusse ise midagi välja töötada ja mitte toita solvujate egosid nendelt info mangumisega. Kui info kadu on üüratu, siis selle olukorra lahendus on kohtutee.
Sa ajad nüüd kaks erinevat asja segamini. On kirjeldatud andmeid kustutavat või mis iganes sarnases stiilis lahkumist ja lihtsalt juhtme seinast välja tõmbamist. Mina esindan teist varianti ja nagu mainisin, asendamatuks pole kunagi ennast pidanud. Situatsioonid on alati erinevad nagu kulminatsioonini viiv teekondki. Seega kõike ühte patta panev ja halvustav suhtumine pole õigustatud. Mina ei kustutanud midagi, ei peitnud midagi, ei võtnud kliente kaasa ega tekitanud muul moel tööandjale kahju.
Kaasa võtsin kogemuse, renomee ja puhta südametunnistuse. Vastu seina pole mõtet joosta ja kui hakkad tundma ennast mitte meeskonnaliikme vaid omandina või millegi iseenesestmõistetavana, siis on aeg edasi liikuda. Vahel juhtub nii, et piire ületatakse ja tekkinud sisemist konflikti ei ole muul moel enda väärikust säilitada püüdes võimalik ületada, kui et sa tõused ja sulged enda taga ukse. Minu eesmärk polnud kahjurõõmsalt pihku itsitada. Ma pole nii väiklane. Küll aga ei läinud ühest hetkest mulle enam absoluutselt korda selle firma tegemised. Lõigati seda, mida pikalt külvatud sai. Leidsin kiirelt uue töö, tunnen, et kõik hästi minu elus. Sina oled aga noor. Noor, ambitsioonikas ja auahne. See on hea. Aga elukogemust napib.
ui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
sõltub valdkonnast.
kui nt haridusasutuses maksab tööndja vaid auditooriumi ees oldud tundide eest (tunde valmistatakse üldjuhul ette hoopis kodus, isikliku aja eest), siis ei tasu arvata, et lahkuv õpüetaja peab jätma järgmisele töötajale kõik oma tunnikonspektid, enda koostatud õppematerjalid, töölehed jne. see on intellektuaalne omand ja kuulub nende loojale /nt et õpikut trükki anda) mitte koolidirektorile või KOV-le kui kooli omanikule.
mind on ka pool aastat peale lahkumist tagasi kutsutud, et üht projekti lõpetada. sain nagu üks eelkõnelejagi ca 2 kuupalka lisatasu, aga mul tuli selle eest teha tööd ca 5 nädalat, igal nädalal neist reaalset tööd ca 3h.
ui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
sõltub valdkonnast.
kui nt haridusasutuses maksab tööndja vaid auditooriumi ees oldud tundide eest (tunde valmistatakse üldjuhul ette hoopis kodus, isikliku aja eest), siis ei tasu arvata, et lahkuv õpüetaja peab jätma järgmisele töötajale kõik oma tunnikonspektid, enda koostatud õppematerjalid, töölehed jne. see on intellektuaalne omand ja kuulub nende loojale /nt et õpikut trükki anda) mitte koolidirektorile või KOV-le kui kooli omanikule.
mind on ka pool aastat peale lahkumist tagasi kutsutud, et üht projekti lõpetada. sain nagu üks eelkõnelejagi ca 2 kuupalka lisatasu, aga mul tuli selle eest teha tööd ca 5 nädalat, igal nädalal neist reaalset tööd ca 3h.
Intellektuaalseomandi teemad on tavaliselt lepingus kirjeldatud. Sugugi ei pruugi varalised õigused kuuluda töötajale.
ui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
sõltub valdkonnast.
kui nt haridusasutuses maksab tööndja vaid auditooriumi ees oldud tundide eest (tunde valmistatakse üldjuhul ette hoopis kodus, isikliku aja eest), siis ei tasu arvata, et lahkuv õpüetaja peab jätma järgmisele töötajale kõik oma tunnikonspektid, enda koostatud õppematerjalid, töölehed jne. see on intellektuaalne omand ja kuulub nende loojale /nt et õpikut trükki anda) mitte koolidirektorile või KOV-le kui kooli omanikule.
mind on ka pool aastat peale lahkumist tagasi kutsutud, et üht projekti lõpetada. sain nagu üks eelkõnelejagi ca 2 kuupalka lisatasu, aga mul tuli selle eest teha tööd ca 5 nädalat, igal nädalal neist reaalset tööd ca 3h.
Intellektuaalseomandi teemad on tavaliselt lepingus kirjeldatud. Sugugi ei pruugi varalised õigused kuuluda töötajale.
Et inimese aju ja mõistus on kellegi varaline õigus? Katsuks ikka piiri pidada.
ui inimene lahkub arvutit tühjaks tehes (mõistmata, et tööandja poolt ostetud aja ja raha eest tehtud panus ja intellektuaalne tulem on tööandja oma, mitte solvuja oma), siis on igati õigus seda infot hoiatusena tulevastele tööandjatele levitada. Jällegi sõltub valdkonnast, mõnel kujul kvalifitseerub see intellektuaalse omandi varguse alla ja “saage ise hakkama suure egoga tädid/onud” saab lihtsalt kohtusse anda ja vastutama panna.
sõltub valdkonnast.
kui nt haridusasutuses maksab tööndja vaid auditooriumi ees oldud tundide eest (tunde valmistatakse üldjuhul ette hoopis kodus, isikliku aja eest), siis ei tasu arvata, et lahkuv õpüetaja peab jätma järgmisele töötajale kõik oma tunnikonspektid, enda koostatud õppematerjalid, töölehed jne. see on intellektuaalne omand ja kuulub nende loojale /nt et õpikut trükki anda) mitte koolidirektorile või KOV-le kui kooli omanikule.
mind on ka pool aastat peale lahkumist tagasi kutsutud, et üht projekti lõpetada. sain nagu üks eelkõnelejagi ca 2 kuupalka lisatasu, aga mul tuli selle eest teha tööd ca 5 nädalat, igal nädalal neist reaalset tööd ca 3h.
Intellektuaalseomandi teemad on tavaliselt lepingus kirjeldatud. Sugugi ei pruugi varalised õigused kuuluda töötajale.
Et inimese aju ja mõistus on kellegi varaline õigus? Katsuks ikka piiri pidada.
Aju ja mõistusega töö käigus loodud asjad – materjalid, dokumendid jms – on väga tihti tööandja omand varalises mõttes, st autor on ikka autor, aga raha teenida nendega võib kas ainult tööandja või siis ka tööandja.
aga raha teenida nendega võib kas ainult tööandja või siis ka tööandja.
Varalises mõttes on ta siis tööandja omand kui töövõtja tööülesannetesse on kuulunud sellis(t)e juhendi(te) koostamine ja selle eest on makstud töötasu või on nende kohta eraldi kokkulepe koostamise ja tasu kohta. Kui töövõtja on need lihtsalt koostanud oma elu kergendamiseks ei kuulu nad absoluutselt tööandjale, niiväga kui ta seda ka tahaks.
aga raha teenida nendega võib kas ainult tööandja või siis ka tööandja.
See on iroonia?
Eelkõige peaks tööandja hoolitsema, et keegi ei hoia oma ainult arvuti kõvakettal hädavajalikku infot ( eriti ärisaladust(. Kõik oluline info peaks olema tööandja käes – sh nt lähtekoodid või siis tegevused kaardistatud juhistes, et ka uus töötaja teaks protsessi.
Ja muidugi peab olema võimalik kõike taastada.Meil lahkus (vallandati) ka üks IT inimene, kes omastarust oli kaval ja kustutas kõik, sh oma postkasti. Läks töövaidluseks. Loomulikult tema postkasti sisu taastati, sest seal olid olulised tõendid (et oli kirjad kätte saanud, vastamata jätnud jne)
Tänapäeval on väga oluline korralik backup ja ITsüsteemid.
