Et kui Pärt kirjutab paberil noodilehele ja mitte arvutisse, siis tegelikult ta ei kirjuta? Või kui mõni kirjanik kasutab trükimasinat, siis ta ka ei kirjuta, sest see pole ju arvuti.
Sul pole õrna aimugi loomeprotsessist, aga ikka hüppab.
Vaata, kui sa ainult kirjutad paberile oma mõtteid, siis kui need ära kaovad, ei nuta keegi. Sest nagunii asendajal on hoopis teised mõtted. Niikaua, kuni need on ainult sinu mõtted kuskil lauasahtlis, mida ei ole läbiräägitud otsustajatega, analüütikutega (mõju analüüs), juristidega (kas üldse lubatav, sõnastus jne), nii kaua pole neil mõtetel midagi väärt.
Seaduseelnõu koostamise keerukam protsess on just seal, kus tulevad mängu analüütikud, juristid, It-arendajad ja hakkavad küsimusi küsima – mida see tähendab, mis on selle asja eemsärk, miks see on, aga mis siis saab kui…
Ühtki seadust siin Eestis ei tohiks kirjutada nii, et lihtsalt üks ametnik oma laua taga ilma igasuguse praktilise sisendita tuleb mõttele: kirjutan seaduse. Seadusel peab olema konkreetne vajadus. Ja see ei saa olla ühe ametniku lauasahtlis.
ära võrdle seadust kunstiga. Kuigi ka õiguse loomine on loometöö, siis protsess on hoopis teine – kui ooperi võibki lambist välja mõelda, siis ma väga loodan, et ühtki seadust meil ei ole lambist välja mõeldud (kuigi vahel ikka tundub nii).
Ära kujuta ette, et sa teed midagi erilist. Kõige hirmsamad seadusekirjutajad ongi ministeeriumi ametnikud, kes lihtsalt mõtlevad seadusi välja, omamata mingit kokkupuudet praktikaga ja ei saa aru, kellega on vaja koostööd teha. Nii sünnivadki halvad seadused, kui seadusloomet pidada kunstiks, mitte täppisteaduseks. Seadusloome peaks siiski olema täppisteadus, kus ei ole ruumi loomingulisusel ja väljamõeldisel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 21.09 21:28; 22.09 08:39; 22.09 10:02; 22.09 12:54;