Teema: Kui pikalt depressioon võib kesta?

#3616635:

Mul 1.korda elus depression (loodan, et ka viimast korda) . Suvest saati ning ma ei näe, et asi hakkaks paremaks minema. Perearst kirjutas AD ning olen neid ka võtnud. Alguses peale 2 nädalat AD võtmist läks olemine paremaks ning mulle juba tundus, et on lootust saada tagasi oma tavaline elu jne. Kuid see oligi kuidagi näiline, sest mingi hetk oli jälle enesetunne kehv. Perearsti sõnul võibki see nii olla, et vahepeal on parem ja siis jälle kehvem. Nüüd viimane kuu on küll seis sama hull kui alguses või isegi kehvem. Ma ei taha mitte midagi, mind ei huvita mitte midagi. On mingid tegevused, mida ma teen hambad ristis, sest ma pean, kuid enamus asjast on ikka täiesti kehva enesetunne, nii vaimselt kui füüsiliselt, ikka nii halb on vahepeal olla, et ma olen juba jõudnud mõteteni, et ma võiksin vabalt ära surra, sest ei suuda seda enam taluda. Ma täiesti saan nüüd aru, miks depressiooniga inimesed on läinud vaba surma. Mitte sellepärast, et neil eluisu otsas oleks, vaid sellepärast, et olemasolev olukord on täiesti välja kannatamatu ega ole näha, et see kuidagi muutuks.

Kui inimesel on nohu, siis nädala paariga läheb see üle, enamus haigused taanduvad (kui pole mõni krooniline tõbi)

Kui kaua aga üks depressioon kestab? Miks see ära ei lähe? Ma teen nii palju kui suudan. Käin tööl, korra nädalas suhtlen sõpradega, käin jalutamas, kuulan muusikat, püüan leida positiivseid mõtteid jne, käin perearsti suunamisel psühholoogi juures, kuid ikka on kogu elu ainult üks ängistus ja ma ei saa aru, miks see seisund ikka veel kestab ja tegelikkuses ainult hullemaks läheb. Ma ei suuda enam keskenduda, ma unustan kogu aeg midagi (varasemas elus pole kordagi kalendrit ega märkmikku pidanud kasutama, sest mul mälu oli väga hea), ma olen kogu aeg väsinud, vaatamata sellele, et magan rohkem, ma ei oska enam millestki rõõmu tunda, elus pole nagu enam värve jne. Ma hakkan lihtsalt täiesti ilma põhjuseta nutma, siis veel mingid arusaamatud paanikahood, ärevus, mille puhul ei saa aru, kust, millest see tuli, rinnus pigistab ja selline tunne, et mingi kujuteldamatu raskus on kogu aeg seljas ja õlgadel. Õigemini ei oskagi seda seisundit tunnet sõnades väljendada.

Ma tahaks et see lihtsalt ära lõppeks. Keegi oskab öelda, kaua see kestab? Mitu kuud veel sellist piina taluma peab?

Kes põdenud depressiooni, kuidas terveks saite?

Mul oli septembris eriti hull seis… Mul ka see… et magasin mõned tunnid ja enam magama ei jäänud…

Siin keegi soovitas magneesiumikapsleid… neelan igal õhtul 3 kapslit ja 5 tundi und tuleb vähemasti jutti nüüd… Meeleolu on ka tsipa parem ja rahulikum.

Minu soovitus siis selline – magneesium on natukene enesetunnet parandada aidanud.

Ma ei tea, kas seda oleks sinu enesetunnet arvestades hea ausalt öelda, aga depressioon võib kesta aastaid. Kahjuks. Ma arvan ka, et üks lahendus on proovida teisi ravimeid.

Kas sa haiguslehel pole veel olnud? Depressioon võib kesta aastaid,kuid enamasti on seal vahel helgemad perioodid.
Minul on aidanud kõige paremini see, kui aja täiesti maha olen saanud võtta. Vähemalt kuu haiguslehte, et ei peaks end kogu aeg sundima. Kodutöid tegin ka minimaalselt. Mõnikord olen mõneks ajaks ka üksi kodust eemale läinud, et oleks täiesti kohustustest vaba, sest mind väsitas just kõige enam see “ma pean”.
Õnneks nüüd, kui lapsed on juba iseseisvamad ja töötan osakoormusega, tulen iseendaga paremini toime ning sel sügisel olen vajanud tuge vaid unerohtudega ning paaril korral olen ärevust rahustitega maha võtnud, kuid AD-kuuri pole vajanud. Minu haigus algas 2008.a.
Leia võimalus võtta aeg maha ja tegeleda sellega, mida tahad/vajad. Olgu selleks kasvõi päevad läbi magamine. Kindlasti tuleks ravi mõne psühhiaatriga üle vaadata.

Esmalt ma soovin sulle vastupidamist usku endasse.
Ma olen palju kordi depressiooni käes vaevelnud. See on kohutav.
Tegelikult on AD-ga nii, et esimesed kaks nädalat on eriti hullud ja peale seda läheb paremaks. See, et sul kohe hea hakkas, ei tulene ravimitest. See on sinu enda hea mõtlemise töö, seega proovi seda veel kasutada, sest nagu näha, siis sul see toimis.
Vaheta välja oma AD-d, sest tundub, et need ei sobi sulle. Minu tugev soovitus on, et leia endale mingi sport mida teha, sest sport vallandab ajus õnnehormoone ja see aitab sul paremini võidelda depressiooniga.
Võta võimalikult vähe ravimeid. Psühhiaatritel on komme ka kirjutada rahusteid, ära sa neid võta, sest see on väga libe tee. Ainus mida tasub võtta on AD. Ma tungivalt soovitan füüsilist koormust. Alles paar aastat tagasi ma hakkasin katsetama ja mul ei ole enam probleemi. Suvel korra oli, aga see möödus kiiresti, ainus mida ma tundsin oli tundetus ja äng, aga see kestis ainult nädala ja siis kadus.
Psühhiaatri juurde ma ei soovita minna, ta ainult ravib sümptomeid, aga see ei ole jätkusuutlik. Ära kindlasti alahinda psühholoogi, tema on see, kes sind päriselt aitab.

Ole tubli!

#3616845:

Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll.

Ega ei aita ikka küll.

#3616856:

#3616845:

Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll.

<p style=”text-align: left;”>Ega ei aita ikka küll.

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.</p>

#3616873:

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.

Täiesti võimalik, kuigi olen ehk kümne juures käinud. Eks nii võib ka teistega juhtuda ja depresiivikul pole jaksu neid kümnete kaupa läbi kapata, igaühe juures pool aastat käia ja siis avastada, et kasu pole olnud, ainult raha on kõvasti kulunud. Selle kohta võibki ju öelda, et alati ei aita mingi psühholoog. Ei suuda nemadki imet teha. Sina väidad, et kõigel on mingi põhjus, kindlasti on, aga selle põhjuse teadmine ei kaota seda põhjust ära. Keemiliste muutuste osas ajus ei suuda psühholoog samuti midagi teha.

#3616877:

#3616873:

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.

Täiesti võimalik, kuigi olen ehk kümne juures käinud. Eks nii võib ka teistega juhtuda ja depresiivikul pole jaksu neid kümnete kaupa läbi kapata, igaühe juures pool aastat käia ja siis avastada, et kasu pole olnud, ainult raha on kõvasti kulunud. Selle kohta võibki ju öelda, et alati ei aita mingi psühholoog. Ei suuda nemadki imet teha. Sina väidad, et kõigel on mingi põhjus, kindlasti on, aga selle põhjuse teadmine ei kaota seda põhjust ära. Keemiliste muutuste osas ajus ei suuda psühholoog samuti midagi teha.

Ma tean seda psühholoogi otsimise probleemi. Ka mina otsisin, käisin igasuguste juures(enamasti juba paari nädalaga sain aru, et ei toimi). Haigekassa poolt rahastatud psühholoogid ei olegi eriti head. Ma lõpuks suundusingi tasulisse, kus tuli väga palju asju välja, mis mind mõjutanud on. Sina ei pruugi arusaada, ega teada põhjust, aga kõrval olev inimene, kes on vastava haridusega, saab need probleemid esile tuua. Ja peale selle, ta leevendab depressiooni, depressiooniga kaasneb ju äng ja enesesüüdistus ja psühholoog aitab nende tunnetega hakkama saada ja tegeleda. Mõningal juhul see päästab elu.

Depressiooni põhjus on enamasti käärid unistuste ja tegelikkuse vahel ning suutmatus sellega kohaneda. Süütunne jm sarnased tunded ainult ainult võimendavad depressiooni.

<p style=”text-align: left;”>Võtan elus esimest korda AD-d (olen 45), kuigi depressiooni varem ka olnud. Ravim hakkas mõjuma praktiliselt kohe: esimestel päevadel suisa eufooria, sest vahe eelnevaga väga suur. Aga stabiilselt parem hakkas paari nädalaga. Depressiooni põhjustega tuleb tegeleda. Seekord lihtsalt langesin suuremasse auku, kui tavaliselt ja oli selge, et siin vajan abi ja sain seda tablettide näol, mis tõmbavad pea selgemaks ja aitavad mõelda.</p>
Kõvasti on vaja elu analüüsida, järeldusi teha ja hakata asju teistmoodi tegema, kui midagi on olnud põhjuseks. Kui on töö vale, tuleb tööd vahetada, kui on partner vale, siis tuleb partnerit vahetada, st senist elukorraldust ikkagi muuta. Me võime palju asju endale nö “ilusaks mõelda”. Noh, et mees on ikka hea mees, teenib hästi ja ei joo ja mis iganes, või et töö on prestiizne ja toob kenasti sisse, aga keha ei valeta.

Ega psühholoog ka üksi ei aita. Psühholoog aitab näha ja juhendab. On nagu treener, a trenni tegema ja vaeva nägema pead ikka ise. Oluline on ka see, et kas sa TAHAD sellest olekust üle ja jagu saada. Olen märganud ja aru saanud, et mõned inimesed tegelikult ei tahagi, tahavadki olla need õnnetud ja hädised.

On kogemust masendusega, depressiooniga, tunde järjest voodis lamamisega ilma et magama saaks jääda, hommikul ärkamisega ja nii uimane et heameelega magaks edasi, ja muid seonduvaid sümptome.
Peamine põhjus mis tekitab depressiooni, on ränk pikajaline magneesiumi defitsiit. Muugi mis soodustab selle teket ja püsimist, aga magneesiumi defitsiit määrab kindlaks.
Tellida magneesiumi soola, magneesiumkloriidi. 1 kilo on kuskil 8-10 eurot, ja kui tarbida seda 1tl päeva kohta siis jagub kuskil 7-8 kuuks, seega kuu kohta tuleb suht odav. 1tl on kuskil 5 grammi soola, mis sisaldab kuskil 1 gramm magneesiumi. Seda lahustada joogivees või ka mahlas ja juua, näiteks pool kogust hommikul ja teine pool õhtul. Arvestada et magneesiumi sool on mõru, ja selle puhas veelahus on ka mõru.
Magneesium on üks kõige vajalikematest ainetest närvisüsteemi korrektse toimimise jaoks. Omab kehas üleüldiselt sadu ülesandeid mida täitma peab, seega selle defitsiit on tõsine probleem.
Ametlik magneesiumi päevane vajadus on kuskil 0,4 grammi, mis päriselt on suht tõsine defitsiit sest tegelik vajadus on kuskil 2 grammi (täpsemalt oleneb keha suurusest ja igapäevasest aktiivsusest). Kui pikalt olnud defitsiitne ja järsku keha saab vajamineva koguse, siis tekib siuke tugev rõõmsuse ja kerguse tunne, ja kuna magneesiumil on rahustav mõju siis ka võib uimasust tekitada — seda eelkõige ja kõige tugevamalt just siis kui eelnevalt ränk defitsiit olnud, muidu sellist rõõmsus-kergus-uimasusolekut ei tekita. Tekib selline olek sest kehal olnud tõsine sisene stress-häiritus-ärritus järsku kaob — mis on sarnane kui näiteks raske füüsiline töö mis pikalt kestnud, ja siis see töö saab läbi ja keha puhata, seega kergus- ja rõõmsustunne.
Magneesiumi sool mis kehas keha jaoks üle jääb, eritab keha kuse kaudu kergelt, seega mürgisust selle puhul ei ole. Täiesti ohutu.
Seoses mis keha jaoks ohutu ja mitte… Soovitan lõpetada nö tavalise soola ehk naatriumkloriidi, nn lauasoola, ka roosa ja musta soola ja muu samaväärse, tarbimise täielikult. Sest naatriumi sool, naatriumkloriid, on keha jaoks kahjulik. Sest jääb kehas mineraalsele toimimisele ette, magneesiumile ja kaltsiumile ja ka muudele mineraalidele. Naatriumkloriidi tarbides nõuab keha kuskil 2 korda rohkem vett kui muidu vaja on, et naatriumikloriidi veega koos peamiselt välja higistada. Naatriumkloriidi igapäevase tarbimise pärast on keha mineraalselt toimimiselt pideva stressi ja koormuse all.
Mul oli mitmeid kuid järjest kui naatriumkloriidi ei tarbinud üldse, pärast seda tarbisin sest arvasin et äkki oleks vaja, aga kohe tekkis tugev veejoomistung, mis tekitas küsimärgi et “mis värk?” Siis spetsiifiliselt proovisin järgi, kuskil kuu aega ei tarbinud ja siis uuesti, et näha kas jälle tekib tugev veejoomistung, ja tekkiski. Nüüd polegi naatriumkloriidi tarbinud, ja selles suhtes probleeme ei esine, ja just vastupidi olen märganud et keha ei vaja enam nii palju kaltsiumi ega magneesiumi kui eelnevalt. Keha ei taha naatriumkloriidi üldse, sest see on keha jaoks saastaine.

Valitsuste otsustega pidavat selle aastaga ära lõpetatavat. Ja kui keegi siiski tundub depressioonis olevat siis Tervisteamet featuring pPa pidi rajalt maha võtma ja … no kas Jämejalas siis ruumi pole? Pööningule ikka mahub!

Tean, et saan palju miinuseid aga minu puhul toimis hoopis ebatraditsuiooniline lähenemine.

Olin ka depressioonis, paanikahäired ja muu kõik kokku. Käisin psühholoogide (täiesti mõttetu kamp) ja psühhiaatrite juures (kirjutavad tablette). Elasin tablettidega vahelduva eduga hästi või halvasti.

Aga siis hakkasin ise mõtlema – mida mina olen teinud, et normaalseks saada – see arstide vahet trampimine ja tablettide söömine muudab su sõltlaseks ja röövib viimasegi eneseusu, et ise hakkama saad.

Mida mina tegin – panin rangelt paika järgmise päeva tegevuskava a la hommikul kohe jooksma, siis turule/poodi siis lõuna siis järgmine tegevus jne. öösel magamiseks kasutasin väga leebeid unerohte.

Hommikul ärgates rõõmustasin *hing sees, jee* mitte jälle üks jube päev tulemas, kui nii mõtled ja juba eelolevat päeva kardad siis lähebki asi käest ära. Terve päeva tegeled millegiga, kui midagi teha ei ole siis midagi ikka leiad kasvõi poleeri vanaema lauahõbe üle. Kui laps tahab su tähelepanu siis ära suhtu sellesse *issand jälle, mul on nii paha kas ta tõesti aru ei saa ja üksi ei suuda toimetada* tee hoopis lapsega kasvõi paar lollust või joonista maailma kõige totakam pilt.

Ühesõnaga tee midagi mitte ära kammitse ennast enesehaletsusse. Mina harjutasin kaua aga nüüd tabletivaba ja iga hommik (eriti kui päikeseline juhtub olema) veab suu kõrvuni.

PS. võta kass 🙂 ja koer 🙂