Esileht Ilu ja tervis Kui pikalt depressioon võib kesta?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 58 )

Teema: Kui pikalt depressioon võib kesta?

Postitas:
Kägu

Mul 1.korda elus depression (loodan, et ka viimast korda) . Suvest saati ning ma ei näe, et asi hakkaks paremaks minema. Perearst kirjutas AD ning olen neid ka võtnud. Alguses peale 2 nädalat AD võtmist läks olemine paremaks ning mulle juba tundus, et on lootust saada tagasi oma tavaline elu jne. Kuid see oligi kuidagi näiline, sest mingi hetk oli jälle enesetunne kehv. Perearsti sõnul võibki see nii olla, et vahepeal on parem ja siis jälle kehvem. Nüüd viimane kuu on küll seis sama hull kui alguses või isegi kehvem. Ma ei taha mitte midagi, mind ei huvita mitte midagi. On mingid tegevused, mida ma teen hambad ristis, sest ma pean, kuid enamus asjast on ikka täiesti kehva enesetunne, nii vaimselt kui füüsiliselt, ikka nii halb on vahepeal olla, et ma olen juba jõudnud mõteteni, et ma võiksin vabalt ära surra, sest ei suuda seda enam taluda. Ma täiesti saan nüüd aru, miks depressiooniga inimesed on läinud vaba surma. Mitte sellepärast, et neil eluisu otsas oleks, vaid sellepärast, et olemasolev olukord on täiesti välja kannatamatu ega ole näha, et see kuidagi muutuks.

Kui inimesel on nohu, siis nädala paariga läheb see üle, enamus haigused taanduvad (kui pole mõni krooniline tõbi)

Kui kaua aga üks depressioon kestab? Miks see ära ei lähe? Ma teen nii palju kui suudan. Käin tööl, korra nädalas suhtlen sõpradega, käin jalutamas, kuulan muusikat, püüan leida positiivseid mõtteid jne, käin perearsti suunamisel psühholoogi juures, kuid ikka on kogu elu ainult üks ängistus ja ma ei saa aru, miks see seisund ikka veel kestab ja tegelikkuses ainult hullemaks läheb. Ma ei suuda enam keskenduda, ma unustan kogu aeg midagi (varasemas elus pole kordagi kalendrit ega märkmikku pidanud kasutama, sest mul mälu oli väga hea), ma olen kogu aeg väsinud, vaatamata sellele, et magan rohkem, ma ei oska enam millestki rõõmu tunda, elus pole nagu enam värve jne. Ma hakkan lihtsalt täiesti ilma põhjuseta nutma, siis veel mingid arusaamatud paanikahood, ärevus, mille puhul ei saa aru, kust, millest see tuli, rinnus pigistab ja selline tunne, et mingi kujuteldamatu raskus on kogu aeg seljas ja õlgadel. Õigemini ei oskagi seda seisundit tunnet sõnades väljendada.

Ma tahaks et see lihtsalt ära lõppeks. Keegi oskab öelda, kaua see kestab? Mitu kuud veel sellist piina taluma peab?

Kes põdenud depressiooni, kuidas terveks saite?

+12
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul 1.korda elus depression (loodan, et ka viimast korda) . Suvest saati ning ma ei näe, et asi hakkaks paremaks minema. Perearst kirjutas AD ning olen neid ka võtnud. Alguses peale 2 nädalat AD võtmist läks olemine paremaks ning mulle juba tundus, et on lootust saada tagasi oma tavaline elu jne. Kuid see oligi kuidagi näiline, sest mingi hetk oli jälle enesetunne kehv. Perearsti sõnul võibki see nii olla, et vahepeal on parem ja siis jälle kehvem. Nüüd viimane kuu on küll seis sama hull kui alguses või isegi kehvem. Ma ei taha mitte midagi, mind ei huvita mitte midagi. On mingid tegevused, mida ma teen hambad ristis, sest ma pean, kuid enamus asjast on ikka täiesti kehva enesetunne, nii vaimselt kui füüsiliselt, ikka nii halb on vahepeal olla, et ma olen juba jõudnud mõteteni, et ma võiksin vabalt ära surra, sest ei suuda seda enam taluda. Ma täiesti saan nüüd aru, miks depressiooniga inimesed on läinud vaba surma. Mitte sellepärast, et neil eluisu otsas oleks, vaid sellepärast, et olemasolev olukord on täiesti välja kannatamatu ega ole näha, et see kuidagi muutuks.

Kui inimesel on nohu, siis nädala paariga läheb see üle, enamus haigused taanduvad (kui pole mõni krooniline tõbi)

Kui kaua aga üks depressioon kestab? Miks see ära ei lähe? Ma teen nii palju kui suudan. Käin tööl, korra nädalas suhtlen sõpradega, käin jalutamas, kuulan muusikat, püüan leida positiivseid mõtteid jne, käin perearsti suunamisel psühholoogi juures, kuid ikka on kogu elu ainult üks ängistus ja ma ei saa aru, miks see seisund ikka veel kestab ja tegelikkuses ainult hullemaks läheb. Ma ei suuda enam keskenduda, ma unustan kogu aeg midagi (varasemas elus pole kordagi kalendrit ega märkmikku pidanud kasutama, sest mul mälu oli väga hea), ma olen kogu aeg väsinud, vaatamata sellele, et magan rohkem, ma ei oska enam millestki rõõmu tunda, elus pole nagu enam värve jne. Ma hakkan lihtsalt täiesti ilma põhjuseta nutma, siis veel mingid arusaamatud paanikahood, ärevus, mille puhul ei saa aru, kust, millest see tuli, rinnus pigistab ja selline tunne, et mingi kujuteldamatu raskus on kogu aeg seljas ja õlgadel. Õigemini ei oskagi seda seisundit tunnet sõnades väljendada.

Ma tahaks et see lihtsalt ära lõppeks. Keegi oskab öelda, kaua see kestab? Mitu kuud veel sellist piina taluma peab?

Kes põdenud depressiooni, kuidas terveks saite?

Mul oli septembris eriti hull seis… Mul ka see… et magasin mõned tunnid ja enam magama ei jäänud…

Siin keegi soovitas magneesiumikapsleid… neelan igal õhtul 3 kapslit ja 5 tundi und tuleb vähemasti jutti nüüd… Meeleolu on ka tsipa parem ja rahulikum.

Minu soovitus siis selline – magneesium on natukene enesetunnet parandada aidanud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma avan, et praegused AD-d ei mõju sulle. Äkki peaksid vahetama?

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas seda oleks sinu enesetunnet arvestades hea ausalt öelda, aga depressioon võib kesta aastaid. Kahjuks. Ma arvan ka, et üks lahendus on proovida teisi ravimeid.

 

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ainult perearstiga konsulteerituf.
Miks sa psühholoogi/psühhiaatri poole ei pöördu?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa haiguslehel pole veel olnud? Depressioon võib kesta aastaid,kuid enamasti on seal vahel helgemad perioodid.
Minul on aidanud kõige paremini see, kui aja täiesti maha olen saanud võtta. Vähemalt kuu haiguslehte, et ei peaks end kogu aeg sundima. Kodutöid tegin ka minimaalselt. Mõnikord olen mõneks ajaks ka üksi kodust eemale läinud, et oleks täiesti kohustustest vaba, sest mind väsitas just kõige enam see “ma pean”.
Õnneks nüüd, kui lapsed on juba iseseisvamad ja töötan osakoormusega, tulen iseendaga paremini toime ning sel sügisel olen vajanud tuge vaid unerohtudega ning paaril korral olen ärevust rahustitega maha võtnud, kuid AD-kuuri pole vajanud. Minu haigus algas 2008.a.
Leia võimalus võtta aeg maha ja tegeleda sellega, mida tahad/vajad. Olgu selleks kasvõi päevad läbi magamine. Kindlasti tuleks ravi mõne psühhiaatriga üle vaadata.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võib ka elu lõpuni tulla ja minna.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
    <li style=”text-align: left;”>

    Kas ainult perearstiga konsulteerituf.

    Miks sa psühholoogi/psühhiaatri poole ei pöördu?

  • Ma helistasin oktoobris Lääne-Tallinna haigla psühhiaatriakliinikusse, et psühhiaatri aega saada. Mulle öeldi, et aegu pole, helistage detsembri lõpus tagasi, siis saame veebruari aegu pakkuda. Palusin endale siis veebruariks aja ära broneerida, öeldi, et ei saa, nemad ette ei broneeri. Kui uurisin, kuidas ma abi saan, mul oleks praegu vaja. Kästi pöörduda perearsti poole. Üldse äga ülbe ja ebameeldiv suhtumine oli. Uurisin ka mujalt, kuid haigekassa kulul, ei saa kuhugi ning kahjuks pole sellist üleliigset raha, et tasulisse minna ning mõnel pool polnud isegi tasulisi aegu pakkuda.
+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
    <li style=”list-style-type: none;”>
    <li style=”text-align: left;”>

 

Kas ainult perearstiga konsulteerituf.

Miks sa psühholoogi/psühhiaatri poole ei pöördu?

  • Ma helistasin oktoobris Lääne-Tallinna haigla psühhiaatriakliinikusse, et psühhiaatri aega saada. Mulle öeldi, et aegu pole, helistage detsembri lõpus tagasi, siis saame veebruari aegu pakkuda. Palusin endale siis veebruariks aja ära broneerida, öeldi, et ei saa, nemad ette ei broneeri. Kui uurisin, kuidas ma abi saan, mul oleks praegu vaja. Kästi pöörduda perearsti poole. Üldse äga ülbe ja ebameeldiv suhtumine oli. Uurisin ka mujalt, kuid haigekassa kulul, ei saa kuhugi ning kahjuks pole sellist üleliigset raha, et tasulisse minna ning mõnel pool polnud isegi tasulisi aegu pakkuda.

🙁

Aga aruta siis perearstiga, et sul on olemine jälle halvemaks läinud ja vaadake koos raviskeem üle. Ma siiski soovitaksin ka haiguslehte. Ka meie perele oli see majanduslikult väga keeruline, kuid oluline on tervis paremaks saada, siis jaksad jälle.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selle haiguse puhul on olulisim, et sa ei jääks lootma antidepressantide terveks tegemise võimele. Viimast uskusin/lootsin pikka aega minagi kuid paraku tähendas see vaid aastatepikkust kannatamist. Kusjuures tegin “ravi” kõrvalt kõike seda mida sinagi, kõike mida oskasin ja arvasin kasuks tulevat. Mida pikemaks see periood venib, seda keerulisem ja aega võtvam on hiljem sellega toime tulla

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Esmalt ma soovin sulle vastupidamist usku endasse.
Ma olen palju kordi depressiooni käes vaevelnud. See on kohutav.
Tegelikult on AD-ga nii, et esimesed kaks nädalat on eriti hullud ja peale seda läheb paremaks. See, et sul kohe hea hakkas, ei tulene ravimitest. See on sinu enda hea mõtlemise töö, seega proovi seda veel kasutada, sest nagu näha, siis sul see toimis.
Vaheta välja oma AD-d, sest tundub, et need ei sobi sulle. Minu tugev soovitus on, et leia endale mingi sport mida teha, sest sport vallandab ajus õnnehormoone ja see aitab sul paremini võidelda depressiooniga.
Võta võimalikult vähe ravimeid. Psühhiaatritel on komme ka kirjutada rahusteid, ära sa neid võta, sest see on väga libe tee. Ainus mida tasub võtta on AD. Ma tungivalt soovitan füüsilist koormust. Alles paar aastat tagasi ma hakkasin katsetama ja mul ei ole enam probleemi. Suvel korra oli, aga see möödus kiiresti, ainus mida ma tundsin oli tundetus ja äng, aga see kestis ainult nädala ja siis kadus.
Psühhiaatri juurde ma ei soovita minna, ta ainult ravib sümptomeid, aga see ei ole jätkusuutlik. Ära kindlasti alahinda psühholoogi, tema on see, kes sind päriselt aitab.

Ole tubli!

+5
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Esmalt ma soovin sulle vastupidamist usku endasse.

Ma olen palju kordi depressiooni käes vaevelnud. See on kohutav.

Tegelikult on AD-ga nii, et esimesed kaks nädalat on eriti hullud ja peale seda läheb paremaks. See, et sul kohe hea hakkas, ei tulene ravimitest. See on sinu enda hea mõtlemise töö, seega proovi seda veel kasutada, sest nagu näha, siis sul see toimis.

Vaheta välja oma AD-d, sest tundub, et need ei sobi sulle. Minu tugev soovitus on, et leia endale mingi sport mida teha, sest sport vallandab ajus õnnehormoone ja see aitab sul paremini võidelda depressiooniga.

Võta võimalikult vähe ravimeid. Psühhiaatritel on komme ka kirjutada rahusteid, ära sa neid võta, sest see on väga libe tee. Ainus mida tasub võtta on AD. Ma tungivalt soovitan füüsilist koormust. Alles paar aastat tagasi ma hakkasin katsetama ja mul ei ole enam probleemi. Suvel korra oli, aga see möödus kiiresti, ainus mida ma tundsin oli tundetus ja äng, aga see kestis ainult nädala ja siis kadus.

Psühhiaatri juurde ma ei soovita minna, ta ainult ravib sümptomeid, aga see ei ole jätkusuutlik. Ära kindlasti alahinda psühholoogi, tema on see, kes sind päriselt aitab.

Ole tubli!

Omades depressiooniga pikaajalist kogemust, ei saa ma kõigega eeltoodust nõus olla. Ravimeid tuleb võtta siiski nii palju kui vajalik. Ka rahusteid, kui arst nii otsustab ja teisiti ei ole võimalik toime tulla. Psühhotroopseid ravimeid oskab kõige paremini määrata ikka psühhiaater, seetõttu tundub imelikuna soovitus psühhiaatri poole üldse mitte pöörduda. Tõsi, on nö tabletiusku psühhiaatreid, kuid on ka teisi, valik on alati inimese enda teha. Psühholoog tuleb muidugi kasuks, kuid mitte kõigil juhtumeil ei saa ta päriselt aidata. Sel juhul peab abi soovijal endal olema tunnetus ja tahe abi  järgmiselt tasemelt otsida

+9
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Esmalt ma soovin sulle vastupidamist usku endasse.

Ma olen palju kordi depressiooni käes vaevelnud. See on kohutav.

Tegelikult on AD-ga nii, et esimesed kaks nädalat on eriti hullud ja peale seda läheb paremaks. See, et sul kohe hea hakkas, ei tulene ravimitest. See on sinu enda hea mõtlemise töö, seega proovi seda veel kasutada, sest nagu näha, siis sul see toimis.

Vaheta välja oma AD-d, sest tundub, et need ei sobi sulle. Minu tugev soovitus on, et leia endale mingi sport mida teha, sest sport vallandab ajus õnnehormoone ja see aitab sul paremini võidelda depressiooniga.

Võta võimalikult vähe ravimeid. Psühhiaatritel on komme ka kirjutada rahusteid, ära sa neid võta, sest see on väga libe tee. Ainus mida tasub võtta on AD. Ma tungivalt soovitan füüsilist koormust. Alles paar aastat tagasi ma hakkasin katsetama ja mul ei ole enam probleemi. Suvel korra oli, aga see möödus kiiresti, ainus mida ma tundsin oli tundetus ja äng, aga see kestis ainult nädala ja siis kadus.

Psühhiaatri juurde ma ei soovita minna, ta ainult ravib sümptomeid, aga see ei ole jätkusuutlik. Ära kindlasti alahinda psühholoogi, tema on see, kes sind päriselt aitab.

Ole tubli!

Omades depressiooniga pikaajalist kogemust, ei saa ma kõigega eeltoodust nõus olla. Ravimeid tuleb võtta siiski nii palju kui vajalik. Ka rahusteid, kui arst nii otsustab ja teisiti ei ole võimalik toime tulla. Psühhotroopseid ravimeid oskab kõige paremini määrata ikka psühhiaater, seetõttu tundub imelikuna soovitus psühhiaatri poole üldse mitte pöörduda. Tõsi, on nö tabletiusku psühhiaatreid, kuid on ka teisi, valik on alati inimese enda teha. Psühholoog tuleb muidugi kasuks, kuid mitte kõigil juhtumeil ei saa ta päriselt aidata. Sel juhul peab abi soovijal endal olema tunnetus ja tahe abi järgmiselt tasemelt otsida

Sõnastus oli vale, psühhiaatri poole tuleb pöörduda, aga kindlasti tuleks ülekaaluda mida sa tarvitama hakkad. Aga jääda ainult psühhiaatri peale, on rumal, sest tema ravib ainult sümptomeid. Rahusti on mõnel juhul vajalik, aga mitte alati.Rahusti tekitab sõltuvust ja väga kiirelt, eriti sellises olukorras oleval inimesel. Psühhiaatrid ei süvene, nad teevad oma tööd konveieril. Tableti usku on enamus meie paühhiaatreid, kui sa oled leidnud mõne kes pole, siis palun jaga ka meiega oma leidu.  Nagu ma ütlesin, ravimid ainult parandavad sümptomeid, aga mitte põhiprobleemi. Sellega tegeleb psühholoog. Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll. Depressioon ei ole lihtsalt lambist tekkinud, üldiselt on seal mingi probleem taga, millest see on välja arenenud.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll.

Ega ei aita ikka küll.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sõnastus oli vale, psühhiaatri poole tuleb pöörduda, aga kindlasti tuleks ülekaaluda mida sa tarvitama hakkad. Aga jääda ainult psühhiaatri peale, on rumal, sest tema ravib ainult sümptomeid. Rahusti on mõnel juhul vajalik, aga mitte alati.Rahusti tekitab sõltuvust ja väga kiirelt, eriti sellises olukorras oleval inimesel. Psühhiaatrid ei süvene, nad teevad oma tööd konveieril. Tableti usku on enamus meie paühhiaatreid, kui sa oled leidnud mõne kes pole, siis palun jaga ka meiega oma leidu. Nagu ma ütlesin, ravimid ainult parandavad sümptomeid, aga mitte põhiprobleemi. Sellega tegeleb psühholoog. Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll. Depressioon ei ole lihtsalt lambist tekkinud, üldiselt on seal mingi probleem taga, millest see on välja arenenud

Niiet siis, pöördud psühhiaatri poole, kuid ise ikka kaalud mida tarvitama hakkad või ei hakka?! Muidugi on patsiendil see võimalus ja õigus alati olemas. Kas aga on siis mõtet üldse kellegi poole pöörduda kui ise paremini tead, mis su olukorra paremaks teeb?

Ma ei tea kui paljud psühhiaatrid on tabletiusku, kuid tean, et on ka teisi. Kes otsib, see leiab, nimesid ma siin ei nimeta. Pealegi on nii, et kes sobib ühele, ei pruugi sobida teisele

Depressioonil on kindlasti mingi probleem taga ja psühholoogid püüavad seda ka näha, kuid nende koolitus/tase ei võimalda teinekord näha nii sügavale kui abi saamiseks vajalik oleks

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon ei ole lihtsalt lambist tekkinud, üldiselt on seal mingi probleem taga, millest see on välja arenenud.

See on ka üks keeruline koht, sest ma ei saagi aru, millest see mul tekkis. Tundubki, et täiesti lambist. Üks põhjus, miks, arvab perearst, et mul oli B12 vitamiini puudus (ma ei ole vegan, söön liha), olen nüüd võtnud mitu kuud B12 vitamiini lisaks, selle tase on tõusnud, kuid depressioon ei ole kadunud, vaid mulle tundub, et viimasel ajal hoopis süveneb.

Jah, ma olen tundnud, et füüsiline tegevus toob leevendust, kuid ainult nii kaua, kui ma füüsiliselt aktiivne olen. Nii kui a la maha istun, tuleb veerand-poole tunniga kõik tagasi. Ma ei saa 24/7 kogu aeg midagi füüsilist teha, ma väsin sellest füüsiliselt ära, piir tuleb ette ning vaim närbub põhimõtteliselt kohe kui seisma jään. Nagu ma ütlesin, see on mingi üleüldine kogu keha halvav seisund, mis muudkui püsib ja ei lähe ära. Ma ei oska seda väga kirjeldada, kuid see on väga väga halb enesetunne. Ma tahan sellest lahti saada, aga see EI LÄHE ÄRA. Igasugust füüsilist valu on palju kergem taluda.

Ja siis veel süümepiinad, et mu laps pidanud põhimõtteliselt juba pool aastat igapäeva elus ise hakkama saama, ilma vanemapoolse toetuseta. See mõte on ka täiesti piinav ning ainult see, et ma ei taha, et mu laps peaks terve elu elama teadmisega, et ta vanem võttis endalt elu, hoiab mind tagasi ning sunnib otsima väljapääsu. Kuid hetkel tundub küll see tunnel kottpime ilma igasuguse valguskiireta. Ma oleks nagu täiesti katki ning keegi ei oska parandada.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll.

<p style=”text-align: left;”>Ega ei aita ikka küll.

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.</p>

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sõnastus oli vale, psühhiaatri poole tuleb pöörduda, aga kindlasti tuleks ülekaaluda mida sa tarvitama hakkad. Aga jääda ainult psühhiaatri peale, on rumal, sest tema ravib ainult sümptomeid. Rahusti on mõnel juhul vajalik, aga mitte alati.Rahusti tekitab sõltuvust ja väga kiirelt, eriti sellises olukorras oleval inimesel. Psühhiaatrid ei süvene, nad teevad oma tööd konveieril. Tableti usku on enamus meie paühhiaatreid, kui sa oled leidnud mõne kes pole, siis palun jaga ka meiega oma leidu. Nagu ma ütlesin, ravimid ainult parandavad sümptomeid, aga mitte põhiprobleemi. Sellega tegeleb psühholoog. Ma pole väitega nõus, et kõigil juhtudel psühholoog ei aita. Aitab küll. Depressioon ei ole lihtsalt lambist tekkinud, üldiselt on seal mingi probleem taga, millest see on välja arenenud

Niiet siis, pöördud psühhiaatri poole, kuid ise ikka kaalud mida tarvitama hakkad või ei hakka?! Muidugi on patsiendil see võimalus ja õigus alati olemas. Kas aga on siis mõtet üldse kellegi poole pöörduda kui ise paremini tead, mis su olukorra paremaks teeb?

Ma ei tea kui paljud psühhiaatrid on tabletiusku, kuid tean, et on ka teisi. Kes otsib, see leiab, nimesid ma siin ei nimeta. Pealegi on nii, et kes sobib ühele, ei pruugi sobida teisele

Depressioonil on kindlasti mingi probleem taga ja psühholoogid püüavad seda ka näha, kuid nende koolitus/tase ei võimalda teinekord näha nii sügavale kui abi saamiseks vajalik oleks

Tead, et on teisi, aga nimesi ei nimeta? Huvitav miks? See on kõikidele osapooltele kasulik.
Meie psühholoogide tase on väga hea, aga paraku on need kõik tasulies(40-50 eurot on tavataks). Ja psühholoog lähebki süvitsi, psühhiaater ei lähe.

Ja tablettide analüüsimise all ma pidasin silmas, et ei tasu mõtlemata võtta kõiki sisse, mida sulle kirjutatakse. Kui perearst kirjutab sulle koguaeg AB-si, siis võtad koguaeg sisse? Pimesi teed kõike?  Nagu ma ütlesin, nad töötavad konveieril(kindlasti on ka erandeid, aga nenede nimesi ei avaldata).

+3
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.

Täiesti võimalik, kuigi olen ehk kümne juures käinud. Eks nii võib ka teistega juhtuda ja depresiivikul pole jaksu neid kümnete kaupa läbi kapata, igaühe juures pool aastat käia ja siis avastada, et kasu pole olnud, ainult raha on kõvasti kulunud. Selle kohta võibki ju öelda, et alati ei aita mingi psühholoog. Ei suuda nemadki imet teha. Sina väidad, et kõigel on mingi põhjus, kindlasti on, aga selle põhjuse teadmine ei kaota seda põhjust ära. Keemiliste muutuste osas ajus ei suuda psühholoog samuti midagi teha.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon ei ole lihtsalt lambist tekkinud, üldiselt on seal mingi probleem taga, millest see on välja arenenud.

See on ka üks keeruline koht, sest ma ei saagi aru, millest see mul tekkis. Tundubki, et täiesti lambist. Üks põhjus, miks, arvab perearst, et mul oli B12 vitamiini puudus (ma ei ole vegan, söön liha), olen nüüd võtnud mitu kuud B12 vitamiini lisaks, selle tase on tõusnud, kuid depressioon ei ole kadunud, vaid mulle tundub, et viimasel ajal hoopis süveneb.

Jah, ma olen tundnud, et füüsiline tegevus toob leevendust, kuid ainult nii kaua, kui ma füüsiliselt aktiivne olen. Nii kui a la maha istun, tuleb veerand-poole tunniga kõik tagasi. Ma ei saa 24/7 kogu aeg midagi füüsilist teha, ma väsin sellest füüsiliselt ära, piir tuleb ette ning vaim närbub põhimõtteliselt kohe kui seisma jään. Nagu ma ütlesin, see on mingi üleüldine kogu keha halvav seisund, mis muudkui püsib ja ei lähe ära. Ma ei oska seda väga kirjeldada, kuid see on väga väga halb enesetunne. Ma tahan sellest lahti saada, aga see EI LÄHE ÄRA. Igasugust füüsilist valu on palju kergem taluda.

Ja siis veel süümepiinad, et mu laps pidanud põhimõtteliselt juba pool aastat igapäeva elus ise hakkama saama, ilma vanemapoolse toetuseta. See mõte on ka täiesti piinav ning ainult see, et ma ei taha, et mu laps peaks terve elu elama teadmisega, et ta vanem võttis endalt elu, hoiab mind tagasi ning sunnib otsima väljapääsu. Kuid hetkel tundub küll see tunnel kottpime ilma igasuguse valguskiireta. Ma oleks nagu täiesti katki ning keegi ei oska parandada.

Lihtsalt füüsiline koormus ainult ei toimigi. Aga sport hakkab teatud hormoone vallandama kehas, mis teeb olemise pikemaks ajaks heaks.
See, et sa tunned ennaat süüdi toidab ainu depressiooni.
Kui sa tunned juba, et ikka väga hull on, siis helista kriisiabisse või psühhiaatriahaiglasse, nad saavad sulle mingi SOS aja.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa pole lihtsalt õige psühholoogi juurde sattunud.

Täiesti võimalik, kuigi olen ehk kümne juures käinud. Eks nii võib ka teistega juhtuda ja depresiivikul pole jaksu neid kümnete kaupa läbi kapata, igaühe juures pool aastat käia ja siis avastada, et kasu pole olnud, ainult raha on kõvasti kulunud. Selle kohta võibki ju öelda, et alati ei aita mingi psühholoog. Ei suuda nemadki imet teha. Sina väidad, et kõigel on mingi põhjus, kindlasti on, aga selle põhjuse teadmine ei kaota seda põhjust ära. Keemiliste muutuste osas ajus ei suuda psühholoog samuti midagi teha.

Ma tean seda psühholoogi otsimise probleemi. Ka mina otsisin, käisin igasuguste juures(enamasti juba paari nädalaga sain aru, et ei toimi). Haigekassa poolt rahastatud psühholoogid ei olegi eriti head. Ma lõpuks suundusingi tasulisse, kus tuli väga palju asju välja, mis mind mõjutanud on. Sina ei pruugi arusaada, ega teada põhjust, aga kõrval olev inimene, kes on vastava haridusega, saab need probleemid esile tuua. Ja peale selle, ta leevendab depressiooni, depressiooniga kaasneb ju äng ja enesesüüdistus ja psühholoog aitab nende tunnetega hakkama saada ja tegeleda. Mõningal juhul see päästab elu.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mis ravimit sa võtad? ma ise võtan septembrist alates elus esimest korda AD-d, sest olid samad süptomid, mis sinul. Võtan Elicead ja minul on see küll mõjuma hakanud. Enam ei ole ärevust ja ja musta augu momente, olemine on palju parem. Enam ei pea ka võtma unerohtu ja xanaxit.

Vb see ravim lihtsalt ei sobi sulle ja peaksid laskma midagi muud kirjutada. Digiregistratuuris praegu Tallinnas tõesti aegu pole, aga muudes maakondades on.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Depressiooni põhjus on enamasti käärid unistuste ja tegelikkuse vahel ning suutmatus sellega kohaneda. Süütunne jm sarnased tunded ainult ainult võimendavad depressiooni.

+10
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, et on teisi, aga nimesi ei nimeta? Huvitav miks? See on kõikidele osapooltele kasulik. Meie psühholoogide tase on väga hea, aga paraku on need kõik tasulies(40-50 eurot on tavataks). Ja psühholoog lähebki süvitsi, psühhiaater ei lähe.

Keeruline on seda sulle seletada, miks? Põhimõte on umbes selline, et kui inimene ise otsib ja leiab, siis on sel üks väärtus, niisama kätte antul aga teine väärtus. Mu arvates on osapooltele kasulik juba seegi teadmine, et tasub otsida.

Psühhiaater võib ka süvitsi minna kui ta on samaaegselt näiteks ka psühhoterapeut. Veel on olemas psühhoanalüütikud kes on end koolitanud just raskete juhtumitega toime tulemiseks. Patsiendil peab vaid endal soov ja tahe olema terveks saada, siis, sobivaid valikuid tehes terveks ta ka saab

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kindlasti tuleks arstiga üle vaadata ravimid – kas vajad midagi muud või suuremat annust. Ma tean, millest sa räägid, nagu enda kohta loeks su kirjeldusi. Aga õiged ravimid aitavad, sealt edasi juba tõesti psühholoog, kui sul õnnestub mõne juurde pääseda. Kui omad autot, võid uurida psühhiaatrite aegu ka teistes linnades – seda tegin ise, kui kodulinnas aegu polnud. Väikelinnades on aegu tihti lihtsam saada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Võtan elus esimest korda AD-d (olen 45), kuigi depressiooni varem ka olnud. Ravim hakkas mõjuma praktiliselt kohe: esimestel päevadel suisa eufooria, sest vahe eelnevaga väga suur. Aga stabiilselt parem hakkas paari nädalaga. Depressiooni põhjustega tuleb tegeleda. Seekord lihtsalt langesin suuremasse auku, kui tavaliselt ja oli selge, et siin vajan abi ja sain seda tablettide näol, mis tõmbavad pea selgemaks ja aitavad mõelda.</p>
Kõvasti on vaja elu analüüsida, järeldusi teha ja hakata asju teistmoodi tegema, kui midagi on olnud põhjuseks. Kui on töö vale, tuleb tööd vahetada, kui on partner vale, siis tuleb partnerit vahetada, st senist elukorraldust ikkagi muuta. Me võime palju asju endale nö “ilusaks mõelda”. Noh, et mees on ikka hea mees, teenib hästi ja ei joo ja mis iganes, või et töö on prestiizne ja toob kenasti sisse, aga keha ei valeta.

Ega psühholoog ka üksi ei aita. Psühholoog aitab näha ja juhendab. On nagu treener, a trenni tegema ja vaeva nägema pead ikka ise. Oluline on ka see, et kas sa TAHAD sellest olekust üle ja jagu saada. Olen märganud ja aru saanud, et mõned inimesed tegelikult ei tahagi, tahavadki olla need õnnetud ja hädised.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on depressioon olnud. Olen võtnud AD-si ja käinud kliinilise psühholoogi juures. Väga hästi toimis.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On kogemust masendusega, depressiooniga, tunde järjest voodis lamamisega ilma et magama saaks jääda, hommikul ärkamisega ja nii uimane et heameelega magaks edasi, ja muid seonduvaid sümptome.
Peamine põhjus mis tekitab depressiooni, on ränk pikajaline magneesiumi defitsiit. Muugi mis soodustab selle teket ja püsimist, aga magneesiumi defitsiit määrab kindlaks.
Tellida magneesiumi soola, magneesiumkloriidi. 1 kilo on kuskil 8-10 eurot, ja kui tarbida seda 1tl päeva kohta siis jagub kuskil 7-8 kuuks, seega kuu kohta tuleb suht odav. 1tl on kuskil 5 grammi soola, mis sisaldab kuskil 1 gramm magneesiumi. Seda lahustada joogivees või ka mahlas ja juua, näiteks pool kogust hommikul ja teine pool õhtul. Arvestada et magneesiumi sool on mõru, ja selle puhas veelahus on ka mõru.
Magneesium on üks kõige vajalikematest ainetest närvisüsteemi korrektse toimimise jaoks. Omab kehas üleüldiselt sadu ülesandeid mida täitma peab, seega selle defitsiit on tõsine probleem.
Ametlik magneesiumi päevane vajadus on kuskil 0,4 grammi, mis päriselt on suht tõsine defitsiit sest tegelik vajadus on kuskil 2 grammi (täpsemalt oleneb keha suurusest ja igapäevasest aktiivsusest). Kui pikalt olnud defitsiitne ja järsku keha saab vajamineva koguse, siis tekib siuke tugev rõõmsuse ja kerguse tunne, ja kuna magneesiumil on rahustav mõju siis ka võib uimasust tekitada — seda eelkõige ja kõige tugevamalt just siis kui eelnevalt ränk defitsiit olnud, muidu sellist rõõmsus-kergus-uimasusolekut ei tekita. Tekib selline olek sest kehal olnud tõsine sisene stress-häiritus-ärritus järsku kaob — mis on sarnane kui näiteks raske füüsiline töö mis pikalt kestnud, ja siis see töö saab läbi ja keha puhata, seega kergus- ja rõõmsustunne.
Magneesiumi sool mis kehas keha jaoks üle jääb, eritab keha kuse kaudu kergelt, seega mürgisust selle puhul ei ole. Täiesti ohutu.
Seoses mis keha jaoks ohutu ja mitte… Soovitan lõpetada nö tavalise soola ehk naatriumkloriidi, nn lauasoola, ka roosa ja musta soola ja muu samaväärse, tarbimise täielikult. Sest naatriumi sool, naatriumkloriid, on keha jaoks kahjulik. Sest jääb kehas mineraalsele toimimisele ette, magneesiumile ja kaltsiumile ja ka muudele mineraalidele. Naatriumkloriidi tarbides nõuab keha kuskil 2 korda rohkem vett kui muidu vaja on, et naatriumikloriidi veega koos peamiselt välja higistada. Naatriumkloriidi igapäevase tarbimise pärast on keha mineraalselt toimimiselt pideva stressi ja koormuse all.
Mul oli mitmeid kuid järjest kui naatriumkloriidi ei tarbinud üldse, pärast seda tarbisin sest arvasin et äkki oleks vaja, aga kohe tekkis tugev veejoomistung, mis tekitas küsimärgi et “mis värk?” Siis spetsiifiliselt proovisin järgi, kuskil kuu aega ei tarbinud ja siis uuesti, et näha kas jälle tekib tugev veejoomistung, ja tekkiski. Nüüd polegi naatriumkloriidi tarbinud, ja selles suhtes probleeme ei esine, ja just vastupidi olen märganud et keha ei vaja enam nii palju kaltsiumi ega magneesiumi kui eelnevalt. Keha ei taha naatriumkloriidi üldse, sest see on keha jaoks saastaine.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ka üks keeruline koht, sest ma ei saagi aru, millest see mul tekkis. Tundubki, et täiesti lambist. Üks põhjus, miks, arvab perearst, et mul oli B12 vitamiini puudus (ma ei ole vegan, söön liha), olen nüüd võtnud mitu kuud B12 vitamiini lisaks, selle tase on tõusnud, kuid depressioon ei ole kadunud, vaid mulle tundub, et viimasel ajal hoopis süveneb.

Mina otseselt depressioonidiagnoosi saanud ei ole, lihtsat kahtlustan. Aga talveperioodil on minul kasu olnud D-vitamiini tarvitamisest. Päris pimedal ajal olen tarbinud ka 10000 IU päevas. Samuti on mul valgusravilamp ja see on pakkunud leevendust. Võib-olla on sellest ka sulle abi lisaks AD ja teraapiale.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõvasti on vaja elu analüüsida, järeldusi teha ja hakata asju teistmoodi tegema, kui midagi on olnud põhjuseks. Kui on töö vale, tuleb tööd vahetada, kui on partner vale, siis tuleb partnerit vahetada, st senist elukorraldust ikkagi muuta. Me võime palju asju endale nö “ilusaks mõelda”. Noh, et mees on ikka hea mees, teenib hästi ja ei joo ja mis iganes, või et töö on prestiizne ja toob kenasti sisse, aga keha ei valeta.

Kuidas saab kindlalt teada, et töö või partner on vale? Kergekäeliselt lihtsalt katsetamiseks ei vaheta ju neid välja. Tööd ehk veel, aga partnerit? Kui lapsed on “valed”, siis vahetad need ka välja?

Kas mitte tööta, partnerita ja lasteta olek pole ise depressiooni põhjuseks?

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 58 )


Esileht Ilu ja tervis Kui pikalt depressioon võib kesta?