Teema: Kui pikalt depressioon võib kesta?

Mis mind aitasid:

– Meelelahutuslike podcastide kuulamine (mina sain töö juures kuulata, siis nt koristamise ajal, kartulite koorimise ajal jne)

– Guided meditation, iga päev. Aitas paremini magama jääda. Samuti leiab igasuguseid stress, anxiety reliefe jne. Mida parasjagu vaja.

– 5 HTP toidulisand. Vitamiinid (võimalikult puhtad, st lisaaineteta, hästiomastuvas vormis).

– Otseses mõttes sundima end tegema asju. Kohe pärast ärkamist teed voodi korda. Ei taha nõusid pesta – nii kui see mõte peas on, tõused kohe püsti ja pesed nõud ära.

– Tervislik toit ja aktiivne eluviis. St enda eest hoolitsemine.

– Koduloomade nunnutamine. Kui on koer, siis on eriti hea temaga vabalt rapsida ja keegi ei vaata sind imelikult.

– Lugemine ja audioraamatud.

– Kodus olles üksinda laulmine ja tantsimine (mitte et ma kumbagi neist oskaks). Sellel on mingi mõju, toob eluvaimu sisse.

__

/6 aastat depressiooni, ärevus- ja unehäireid nüüdseks seljataga/

AD’sid on laias laastus 2 tüüpi.On puhas AD mille mõju saabub 1 kuu jooksul. Siis sa märkad et midagi on nagu parem kuid paranemine võtab aega 6 kuud. Ja teised on eriti tugevad AD mille mõju saabub 12 päevaga.Need ei ole puhtad AD vaid neid kirjutatakse ka psühhoosi, skisofreenia, unetuse ja eriti raske depressiooni raviks.Mina olen võtnud neid kangemaid AD’sid ja kiidan. On vaja ainult need 12 päeva ära oodata.Ja sa paraned paari kuuga juba.Kindlasti tuleb iga päev jalutada või teha kiirkõndi 1 tund vähemalt. Diivanil lösutades närvid paranevad väga aeglaselt.

Detsembri lõpuga pidi valituse otsusega ära lõppema.

#3620294:

#3620174:

Tean, et saan palju miinuseid aga minu puhul toimis hoopis ebatraditsuiooniline lähenemine.

Olin ka depressioonis, paanikahäired ja muu kõik kokku. Käisin psühholoogide (täiesti mõttetu kamp) ja psühhiaatrite juures (kirjutavad tablette). Elasin tablettidega vahelduva eduga hästi või halvasti.

Aga siis hakkasin ise mõtlema – mida mina olen teinud, et normaalseks saada – see arstide vahet trampimine ja tablettide söömine muudab su sõltlaseks ja röövib viimasegi eneseusu, et ise hakkama saad.

Mida mina tegin – panin rangelt paika järgmise päeva tegevuskava a la hommikul kohe jooksma, siis turule/poodi siis lõuna siis järgmine tegevus jne. öösel magamiseks kasutasin väga leebeid unerohte.

Hommikul ärgates rõõmustasin *hing sees, jee* mitte jälle üks jube päev tulemas, kui nii mõtled ja juba eelolevat päeva kardad siis lähebki asi käest ära. Terve päeva tegeled millegiga, kui midagi teha ei ole siis midagi ikka leiad kasvõi poleeri vanaema lauahõbe üle. Kui laps tahab su tähelepanu siis ära suhtu sellesse *issand jälle, mul on nii paha kas ta tõesti aru ei saa ja üksi ei suuda toimetada* tee hoopis lapsega kasvõi paar lollust või joonista maailma kõige totakam pilt.

Ühesõnaga tee midagi mitte ära kammitse ennast enesehaletsusse. Mina harjutasin kaua aga nüüd tabletivaba ja iga hommik (eriti kui päikeseline juhtub olema) veab suu kõrvuni.

PS. võta kass 🙂 ja koer 🙂

Oleks see nii lihtne. Ma ei looda ravimitele. Põhiprobleem on selles, et mul on KOGU AEG paha olla, lausa füüsiliselt üle keha, see on hullem kui ükskõik milline füüsiline valu, mida ma kunagi kogenud olen. Täpselt nii ongi, et kui ma teen midagi füüsiliselt, jalutan, koristan, teen remonti jne, siis selle tegevuse aeg on mõningane leevendus, kuid see hull enesetunne on tagasi KOHE, kui ma selle füüsilise liigutamise lõpetan.

Ma keeldusin töö juures ka kodukontorist ja käin edasi töö juures kontoris. Mul on omad rutiinid, mida ma teen tihti peale ka suisa hambad ristis. Kass on meil ka kodus olemas. Kuid kõik see ei ole leevendanud minu enesetunnet, vaid see on läinud viimase kuu ajaga ainult hullemaks ja hullemaks. Mõnele võib tunduda tõesti, ma olen üks hädapätakas, laisk ja iseloomutu, tahtejõuetu jne, kuid tegelikkuses on iga tegevuse taga tohutu enda sundimine ja tahtejõud. Lihtsalt see seisund ei paista kuidagi muutuvat, paremat minemaks, lootusetu tunne on tekkinud. Samas on tekkinud ka mõistmine, miks depressioonis inimesed valivad mõnikord surma, sest see ongi väljakannatamatu, vahet pole, mida sa teed või ei tee, ikka sama seis.

Kui mul pea valutab, siis võtan valuvaigistist ja peavalu läheb mööda. Kui ma murran jalaluu, siis jalg pannakse kipsi ja lõpuks ikka paraned. Kuid hetkel on just see, et mitte millestki ei ole kasu, mitte midagi ei muutu jne

Minu viimane küsimus oligi, kuidas ma saan ise adekvaatselt aru, et nüüd on see olukord, kus ma pean teavitama oma tugiisikut. Ma kardan, et äkki tekib selline seisund, et ma ise ei hinda enam õigesti ennast ning sellel võivad olla sellised tagajärjed, mida ma tegelikult ei taha.

Ma usun, et kergemast depressioonist saab ka lihtsamalt lahti, kuid hetkel tundub, et mul depressioon ainult süveneb ega lähe paremaks. kui paar kuud tagasi lohutasin oma ema, et ära muretse, ma ei plaani enesetappu teha, siis nüüd viimastel päevadel igapäevaselt leian ma ennast mõtlemast sellest, kuidas mul tegelikkuses nüüd ka eluisu täiesti kadunud.

Ma tean täpselt mida sa tunned. Olen olnud täiesti samas olukorras, jõudu ei ole jne. Aga tegelikult on see jõud sinu sees olemas.

Tabletid on sõltlasele sama mis paksule maovähendusoperatsioon. Usud, et miski või keegi tuleb ja võtab selle jõuetuse ära. Aga keegi peale sinu seda teha ei saa.

Kardad, et teed midagi hullu ? Kas sa kardad, et tapad ennast ära ? Ole mureta, ei tapa – ennast tapavad ainult väga tugevad inimesed. Depressioonis inimene ei suuda seda viimast otsust vastu võtta – ta on liiga hädine. Tean, enda nahal üle elatud.

Ühesõnaga nagu enne ütlesin, aktiivsus, tervislik dieet, tegevus. Algul pead ennast sundima, siis muutub rutiiniks ja siis juba nii ongi 🙂

Hommikul esimene samm – tee voodi ära – ei jaksa ja ei taha, ok. pane kõigepealt padjad ritta, puhka ja kui natuke jõudu leiad pane tekk voodile. Pese hambad (ikka jaksad ju püsti seista ja harja liigutada) kui jätkub veel natuke jõudu sisi kammi juuksed ja kreemita ennast, joonista kulmud ilusamaks vms. ilusam ise vaatab peeglist vastu ja üks lahing võidetud.

Jne. terve päev, väikesed sammud … jaksad küll. Ja varsti hakkab parem.

Diivanil teki sees enese haletsemine libistab aga sügavamale ja sügavamale auku.

Väike eesmärk – lähen nüüd X poodi ja ostan selle x maiustuse tulen koju ja naudin selle söömist. Ei, sa ei kuku poes kokku ja koju jõudes ei hakka nööri ja seepi otsima.

Tean, et ütled *sul lihtne rääkida* ja nüüd on küll lihtne kui läbi aastatepikkust tabletisöömist, rahustite ja psühholoogidega võitlemist võtsin ISE midagi ette.

#3620374:

#3620330:

#3620294:

#3620174:

Tean, et saan palju miinuseid aga minu puhul toimis hoopis ebatraditsuiooniline lähenemine.

Olin ka depressioonis, paanikahäired ja muu kõik kokku. Käisin psühholoogide (täiesti mõttetu kamp) ja psühhiaatrite juures (kirjutavad tablette). Elasin tablettidega vahelduva eduga hästi või halvasti.

Aga siis hakkasin ise mõtlema – mida mina olen teinud, et normaalseks saada – see arstide vahet trampimine ja tablettide söömine muudab su sõltlaseks ja röövib viimasegi eneseusu, et ise hakkama saad.

Mida mina tegin – panin rangelt paika järgmise päeva tegevuskava a la hommikul kohe jooksma, siis turule/poodi siis lõuna siis järgmine tegevus jne. öösel magamiseks kasutasin väga leebeid unerohte.

Hommikul ärgates rõõmustasin *hing sees, jee* mitte jälle üks jube päev tulemas, kui nii mõtled ja juba eelolevat päeva kardad siis lähebki asi käest ära. Terve päeva tegeled millegiga, kui midagi teha ei ole siis midagi ikka leiad kasvõi poleeri vanaema lauahõbe üle. Kui laps tahab su tähelepanu siis ära suhtu sellesse *issand jälle, mul on nii paha kas ta tõesti aru ei saa ja üksi ei suuda toimetada* tee hoopis lapsega kasvõi paar lollust või joonista maailma kõige totakam pilt.

Ühesõnaga tee midagi mitte ära kammitse ennast enesehaletsusse. Mina harjutasin kaua aga nüüd tabletivaba ja iga hommik (eriti kui päikeseline juhtub olema) veab suu kõrvuni.

PS. võta kass 🙂 ja koer 🙂

Oleks see nii lihtne. Ma ei looda ravimitele. Põhiprobleem on selles, et mul on KOGU AEG paha olla, lausa füüsiliselt üle keha, see on hullem kui ükskõik milline füüsiline valu, mida ma kunagi kogenud olen. Täpselt nii ongi, et kui ma teen midagi füüsiliselt, jalutan, koristan, teen remonti jne, siis selle tegevuse aeg on mõningane leevendus, kuid see hull enesetunne on tagasi KOHE, kui ma selle füüsilise liigutamise lõpetan.

Ma keeldusin töö juures ka kodukontorist ja käin edasi töö juures kontoris. Mul on omad rutiinid, mida ma teen tihti peale ka suisa hambad ristis. Kass on meil ka kodus olemas. Kuid kõik see ei ole leevendanud minu enesetunnet, vaid see on läinud viimase kuu ajaga ainult hullemaks ja hullemaks. Mõnele võib tunduda tõesti, ma olen üks hädapätakas, laisk ja iseloomutu, tahtejõuetu jne, kuid tegelikkuses on iga tegevuse taga tohutu enda sundimine ja tahtejõud. Lihtsalt see seisund ei paista kuidagi muutuvat, paremat minemaks, lootusetu tunne on tekkinud. Samas on tekkinud ka mõistmine, miks depressioonis inimesed valivad mõnikord surma, sest see ongi väljakannatamatu, vahet pole, mida sa teed või ei tee, ikka sama seis.

Kui mul pea valutab, siis võtan valuvaigistist ja peavalu läheb mööda. Kui ma murran jalaluu, siis jalg pannakse kipsi ja lõpuks ikka paraned. Kuid hetkel on just see, et mitte millestki ei ole kasu, mitte midagi ei muutu jne

Minu viimane küsimus oligi, kuidas ma saan ise adekvaatselt aru, et nüüd on see olukord, kus ma pean teavitama oma tugiisikut. Ma kardan, et äkki tekib selline seisund, et ma ise ei hinda enam õigesti ennast ning sellel võivad olla sellised tagajärjed, mida ma tegelikult ei taha.

Ma usun, et kergemast depressioonist saab ka lihtsamalt lahti, kuid hetkel tundub, et mul depressioon ainult süveneb ega lähe paremaks. kui paar kuud tagasi lohutasin oma ema, et ära muretse, ma ei plaani enesetappu teha, siis nüüd viimastel päevadel igapäevaselt leian ma ennast mõtlemast sellest, kuidas mul tegelikkuses nüüd ka eluisu täiesti kadunud.

Aga kuidas enesetappu sooritada ? See on kuradi keeruline. Alla hüpata kuskilt – kahtlane võid haiglasse ainult sattuda, üles puua – vaja leida õige nöör ja koht ja ka suur võimalus, et midagi nässu keerad ja ärkad haiglas, veenid läbi lõigata – keeruline kui anatoomiat ei tunne ja võtab jube kaua aega lõpu ootamine, mürke pole kuskilt eriti võtta, kodukeemi sisse joomine – see on jube kaua jube valus ja jällegi on võimalus, et ärkad haiglas ja saad liskas depressioonile mingi veel raskema tervisekahjustuse. Ja pealegi ennast tappes teed sa ikka väga paljudele inimestele väga palju haiget. Sinul lihtne sind ei ole aga on suur hilk inimesi kes sooviks, et sa olemas oleksid.

see ongi mind tagasi hoidnud, et ma ei taha seda oma lapsele ja lähedastele. Kuid kuidas ma tunnen ära selle hetke, et nüüd on tõesti jama? Enda tapmises ei näe ma midagi keerulist. kasvõi jääkülmas vees ennast ära uputada.

Kes on olnud samas olukorras, kas teil on olnud nö tugiisik ja kuidas te teadsite, et nüüd peaks kindlasti tugiisikuga ühendust võtma?

Sa ainult arvad, et ennast tappa on lihtne. Ma ka aastaid tagasi proovisin – sõin ära hunniku uinuteid/rahusteid koos alkoholiga. Natukese aja pärast öökisin ennast tagurpidi. Ja järgmised 2 päeva oli nii kehv tunne nagu oleks nädal aega tsüklis olnud. Ma ei usu, et külma veega lihtsam on, alalhoiu instinkt hakkab tööle ja rabeled ennast kaldale tagasi (ujusin ka ükskord ookeanis (mitte Eestis loomulikult) nii kaugele kuni arvasin, et tagasi ujuda enam ei jaksa aga kus siis hüppas minust loom ja energia välja ja tagasi ma ujusin kuigi olin vahepeal vee alla vajunud juba paar korda.

Kui sa alates praegusest minutist mitte homme ega ülehomme endal kratist kinni võtad ja tegutsema hakkad siis sul seda momenti ei tule.

#3620388:

#3620174:

Mida mina tegin – panin rangelt paika järgmise päeva tegevuskava a la hommikul kohe jooksma, siis turule/poodi siis lõuna siis järgmine tegevus jne. öösel magamiseks kasutasin väga leebeid unerohte. Hommikul ärgates rõõmustasin *hing sees, jee* mitte jälle üks jube päev tulemas, kui nii mõtled ja juba eelolevat päeva kardad siis lähebki asi käest ära. Terve päeva tegeled millegiga, kui midagi teha ei ole siis midagi ikka leiad kasvõi poleeri vanaema lauahõbe üle. Kui laps tahab su tähelepanu siis ära suhtu sellesse *issand jälle, mul on nii paha kas ta tõesti aru ei saa ja üksi ei suuda toimetada* tee hoopis lapsega kasvõi paar lollust või joonista maailma kõige totakam pilt. Ühesõnaga tee midagi mitte ära kammitse ennast enesehaletsusse. Mina harjutasin kaua aga nüüd tabletivaba ja iga hommik (eriti kui päikeseline juhtub olema) veab suu kõrvuni. PS. võta kass 🙂 ja koer 🙂

Tundub hea lähenemine, olen siit mitmeid asju isegi proovinud, aga põrganud järgmiste probleemide otsa:

1. Päevakava. Kui see on pikk ja detailne, siis tekitab minus stressi igasugune vahelesegamine ja ootamatused, mis selle paigast viivad. Ja neid ikka tuleb!

Töötab siis, kui panen sinna kirja mõned eesmärgid, mis päeva jooksul tehtud peaks saama. Samas reaalselt jaksan nii vähe teha, et isegi kui ise rahul olen, siis teised ju ikka ei ole. St ei ole OK, kui jõuan vastata päevas kaks kirja kui vaja oleks vastata 10!

St kui ma teen kava, mida ma täita suudan, siis ei ole teised rahul, kui teen kava, mis on vaja ära teha, siis ei saa sellega enam hakkama ja olen ise stressis.

2. Uneprobleeme mul õnneks pole, uinumisraskusi on harva ja hommikuti ärkangi enamasti hea tujuga. Ei karda uut päeva. Aga kui lastakse, siis magan hästi kaua, mistõttu jääb vähe aega päevastele tegevustele.

3. Kogu aeg midagi teha lihtsalt ei jaksa. Kui olengi hommikul rõõmsa ja reipana mitu asja järjest ära teinud, siis olen lõunaks täiesti rampväsinud. Seda probleemi, et pole midagi teha, ei ole, probleem on, et kogu aeg on rohkem teha vaja kui jaksan.

4. Oi, hea meelega teen lastega koos midagi, eriti midagi mõttetut (kui just tõesti täiesti rampväsinud pole), aga kahjuks siis selle aja arvelt jäävad muud asjad tegemata ja kuhjuvad veelgi.

5. Kass mul on ja päikselisi hommikuid naudin täiega, aga ikkagi ei saa töö ja elu igapäevatoimetustega hakkama. Lihtsalt kõik väsitab meeletult, isegi kõige meeldivamad asjad.

Kuidas sa ikkagi saad paika sellise plaani, millega kõik rahul on ja mis end emotsionaalselt ja füüsiliselt läbi ei põleta? Sest tõesti rohud teevad vaid tuimaks, ükskõikseks ja uniseks, psühholoogil käimine aga võtab niigi vähest aega ja energiat ära, st mulle tundub, et senini on neist kahju rohkem olnud kui kasu.

Aga ära mõtle teiste ja nende tahtmiste peale (v.a. väikesed lapsed). Nad ju kõik kõrvalt näevad, et sul on raske aga sa püüad. No ei ole põrand pühitud ? Ja edasi ? Keegi ei lange sellest minestusse. Võta endale aega. Selleks on muidugi koer jube hea – ta vajab jalutamist ja tegelikult vajad sina jalutamist rohkem kui koer. Või mine lillepoodi, osta sealt suvalist rohelist kraami ja hakka söögilauale lilleseadet tegema. Ühesõnaga tee midagi muud. Küll mees jaksab nõud masinasse panna ja suurema korralageduse likvideerida. Sina võta endale aega ja tee seda mida tahad mitte seda mida pead. Mõtle raamist välja.

Ei sa ei pea iga minut ja sekund rassima, tee endale puhkepaus, keeda näiteks üks mõnus tee, keri ennast fliisi sisse ja vaata kasvõi Türgi seepi naerdes nende lollakate üle. Ainuke mida ei tohi teha on enese haletsemine. No ja ongi vahepeal halb aga tuleb ju varsti hea moment. Ma ei oska seda paremini seletada – saa *sõbraks* oma haigusega ja ta on sinuga sinu tahte vastaselt ja teeb sind kurvaks ja haigeks aga haletsemise asemel saa vihaseks a la mida kuradit ! Usu viha on kergem taluda kui halba enesehaletsust. Viha on edasiviiv jõud.

Mina soovitan sul minna kliinilise psühholoogi juurde ja nagu kiiresti. Leia see raha.

#3620410:

#3620406:

#3620374:

#3620330:

#3620294:

#3620174:

Tean, et saan palju miinuseid aga minu puhul toimis hoopis ebatraditsuiooniline lähenemine.

Olin ka depressioonis, paanikahäired ja muu kõik kokku. Käisin psühholoogide (täiesti mõttetu kamp) ja psühhiaatrite juures (kirjutavad tablette). Elasin tablettidega vahelduva eduga hästi või halvasti.

Aga siis hakkasin ise mõtlema – mida mina olen teinud, et normaalseks saada – see arstide vahet trampimine ja tablettide söömine muudab su sõltlaseks ja röövib viimasegi eneseusu, et ise hakkama saad.

Mida mina tegin – panin rangelt paika järgmise päeva tegevuskava a la hommikul kohe jooksma, siis turule/poodi siis lõuna siis järgmine tegevus jne. öösel magamiseks kasutasin väga leebeid unerohte.

Hommikul ärgates rõõmustasin *hing sees, jee* mitte jälle üks jube päev tulemas, kui nii mõtled ja juba eelolevat päeva kardad siis lähebki asi käest ära. Terve päeva tegeled millegiga, kui midagi teha ei ole siis midagi ikka leiad kasvõi poleeri vanaema lauahõbe üle. Kui laps tahab su tähelepanu siis ära suhtu sellesse *issand jälle, mul on nii paha kas ta tõesti aru ei saa ja üksi ei suuda toimetada* tee hoopis lapsega kasvõi paar lollust või joonista maailma kõige totakam pilt.

Ühesõnaga tee midagi mitte ära kammitse ennast enesehaletsusse. Mina harjutasin kaua aga nüüd tabletivaba ja iga hommik (eriti kui päikeseline juhtub olema) veab suu kõrvuni.

PS. võta kass 🙂 ja koer 🙂

Oleks see nii lihtne. Ma ei looda ravimitele. Põhiprobleem on selles, et mul on KOGU AEG paha olla, lausa füüsiliselt üle keha, see on hullem kui ükskõik milline füüsiline valu, mida ma kunagi kogenud olen. Täpselt nii ongi, et kui ma teen midagi füüsiliselt, jalutan, koristan, teen remonti jne, siis selle tegevuse aeg on mõningane leevendus, kuid see hull enesetunne on tagasi KOHE, kui ma selle füüsilise liigutamise lõpetan.

Ma keeldusin töö juures ka kodukontorist ja käin edasi töö juures kontoris. Mul on omad rutiinid, mida ma teen tihti peale ka suisa hambad ristis. Kass on meil ka kodus olemas. Kuid kõik see ei ole leevendanud minu enesetunnet, vaid see on läinud viimase kuu ajaga ainult hullemaks ja hullemaks. Mõnele võib tunduda tõesti, ma olen üks hädapätakas, laisk ja iseloomutu, tahtejõuetu jne, kuid tegelikkuses on iga tegevuse taga tohutu enda sundimine ja tahtejõud. Lihtsalt see seisund ei paista kuidagi muutuvat, paremat minemaks, lootusetu tunne on tekkinud. Samas on tekkinud ka mõistmine, miks depressioonis inimesed valivad mõnikord surma, sest see ongi väljakannatamatu, vahet pole, mida sa teed või ei tee, ikka sama seis.

Kui mul pea valutab, siis võtan valuvaigistist ja peavalu läheb mööda. Kui ma murran jalaluu, siis jalg pannakse kipsi ja lõpuks ikka paraned. Kuid hetkel on just see, et mitte millestki ei ole kasu, mitte midagi ei muutu jne

Minu viimane küsimus oligi, kuidas ma saan ise adekvaatselt aru, et nüüd on see olukord, kus ma pean teavitama oma tugiisikut. Ma kardan, et äkki tekib selline seisund, et ma ise ei hinda enam õigesti ennast ning sellel võivad olla sellised tagajärjed, mida ma tegelikult ei taha.

Ma usun, et kergemast depressioonist saab ka lihtsamalt lahti, kuid hetkel tundub, et mul depressioon ainult süveneb ega lähe paremaks. kui paar kuud tagasi lohutasin oma ema, et ära muretse, ma ei plaani enesetappu teha, siis nüüd viimastel päevadel igapäevaselt leian ma ennast mõtlemast sellest, kuidas mul tegelikkuses nüüd ka eluisu täiesti kadunud.

Aga kuidas enesetappu sooritada ? See on kuradi keeruline. Alla hüpata kuskilt – kahtlane võid haiglasse ainult sattuda, üles puua – vaja leida õige nöör ja koht ja ka suur võimalus, et midagi nässu keerad ja ärkad haiglas, veenid läbi lõigata – keeruline kui anatoomiat ei tunne ja võtab jube kaua aega lõpu ootamine, mürke pole kuskilt eriti võtta, kodukeemi sisse joomine – see on jube kaua jube valus ja jällegi on võimalus, et ärkad haiglas ja saad liskas depressioonile mingi veel raskema tervisekahjustuse. Ja pealegi ennast tappes teed sa ikka väga paljudele inimestele väga palju haiget. Sinul lihtne sind ei ole aga on suur hilk inimesi kes sooviks, et sa olemas oleksid.

see ongi mind tagasi hoidnud, et ma ei taha seda oma lapsele ja lähedastele. Kuid kuidas ma tunnen ära selle hetke, et nüüd on tõesti jama? Enda tapmises ei näe ma midagi keerulist. kasvõi jääkülmas vees ennast ära uputada.

Kes on olnud samas olukorras, kas teil on olnud nö tugiisik ja kuidas te teadsite, et nüüd peaks kindlasti tugiisikuga ühendust võtma?

Sa ainult arvad, et ennast tappa on lihtne. Ma ka aastaid tagasi proovisin – sõin ära hunniku uinuteid/rahusteid koos alkoholiga. Natukese aja pärast öökisin ennast tagurpidi. Ja järgmised 2 päeva oli nii kehv tunne nagu oleks nädal aega tsüklis olnud. Ma ei usu, et külma veega lihtsam on, alalhoiu instinkt hakkab tööle ja rabeled ennast kaldale tagasi (ujusin ka ükskord ookeanis (mitte Eestis loomulikult) nii kaugele kuni arvasin, et tagasi ujuda enam ei jaksa aga kus siis hüppas minust loom ja energia välja ja tagasi ma ujusin kuigi olin vahepeal vee alla vajunud juba paar korda.

Kui sa alates praegusest minutist mitte homme ega ülehomme endal kratist kinni võtad ja tegutsema hakkad siis sul seda momenti ei tule.

Milline sinu soovitus mulle on?

Mul on kindel päevarutiin, ma käin igapäevaselt tööl, ma käin poes jne, ei ole kodus teki all. Mul on aga väga halb olla ja läheb ainult kehvemaks. Eile käisin sõbrannaga jalutamas, ja kui koju hakkasin minema, siis lihtsalt nutsin terve tee, sest see ängistus, mis üle keha on väljakannatamatu ja jõudsin ka mõelda, et oleks palju lihtsam alla anda ja auto alla lihtsalt astuda või ennast ära uputada.

Kõik need asjad, mida siin soovitad, neid ma juba teen, kuid ikka on väga väga halb olla. ongi keeruline, sest ma ei oska seda kirjeldada ja keegi saa aru ka, mida ma tunnen.

See depressioon tuli kuidagi ootamatult nagu välk selgest taevast, ei olnud enne mingit krahhi elus jne

Ma ei ole spetsialist, kaugel sellest. Kirjutasin enda teekonnast ja mul ei olnud kerge depressioon vaid ikka täiesti hull koos paanikahoogude ja ärevushäiretega. Vot nendega on raske ise alguses toime tulla – arvasin et ma lihtsalt suren ära aga mu tollane raviarst tegi mulle väga lihtsalt selgeks, et paanikahoo ajal on küll tunne, et sured aga tegelikult pole veel keegi sellesse surnud.

Depressiooni ravisin kaua tablettidega aga ilma erilise tulemuseta muutusin lihtsalt mingi udu sees mömmiks, enam millestki aru ei saanud ja ei tahtnud ka. Mingil selguse hetkel aga hakkasin aru saama, et ma pean ise midagi muutma mitte keemiat sisse kühveldama (mitte et ma ravimite kasutamist taunik, mõnel toimivad väga hästi). Ma arvan, et pead alustama sellest, et katsud välja mõelda millest sul see jama peale tuli. Ei saa ju olla, et keset päeva pauk käib ja oledki suures augus. Midagi pidi juhtuma. Või lihtsalt sai sul sinu igapäevasest elust kõrini ? Otsi seda põhjust. Kui tunned, et ma saan oma kirjatükkidega sind veidikene kaasa aidata siis anna teada. Avalik foorum pole see koht kus endast rääkida. Imestangi juba, et ei ole saanud 1000 miinust ja isehakanud posija kleepekat …. 🙂

Ei ole siia kirjutanud selleks, et kedagi õpetada vaid rääkisin lihtsalt oma kogemusest, äkki keegi tunneb mingit sarnasust või kasvõi lugedes hoiab pahad mõtted korraks eemale.

Mul on pigem küsimus, et kuidas te väikseste laste ja põhitöö kõrvalt endale üldse depressiooni sümptomeid (nagu voodisse jäämine) lubada saate? Kõik see üles tõusmine, enesehooldus, lapse lasteaeda viimine, tööle minek, töötamine, pidev suhtlemine nii tööl kui kodus, majapidamistööd jms. Need tuleb ju paratamatult ära teha. Ükspuha, kuidas end sealjuures tunned.

Kui ma saaks endale kasvõi paariks päevaks lubada elutempot, kus tõusmine, voodi tegemine ja kammimine on kangelastegu, siis ilmselt tunneksin ma end vaimselt palju paremini kui praegu.

TA-t mõistan, sest ta funktsioneerib. Mina ka. Aga need soovitused päevarutiini osas on mulle küll nagu teiselt planeedilt, sest rutiini kohustuste näol on niigi üle pea.

#3616911:

Depressiooni põhjus on enamasti käärid unistuste ja tegelikkuse vahel ning suutmatus sellega kohaneda.

Selles lauses on päris palju tõde. Inimesed, kes suudavad leppida sellega, et kõik siin elus ei lähe alati, nagu nemad on tahtnud ja tunda tänulikkust ka väga väikeste ja näiliselt endastmõistetavate olukordade eest, mis nende elus on toimunud (töö, lähedased, käed-jalad terved, arved makstud, soojad õueminekuriided olemas…) tulevad depressioonist reeglina tunduvalt kiiremini ja paremini välja, kui need, kes klammerduvad mingisse eluhetke või juhtunusse ja raiuvad jonnakalt, et “seda poleks tohtinud minu elus juhtuda”. Päris palju on kasu sellest, kui harjutad end igal õhtul enne uinumist mõtlema kolmele asjale, mis hoolimata depressioonist ja jamadest sel päeval hästi olid. Mitte suurejooneliselt, vaid väga lihtsalt. Mõnele hetkele, mille puhul hing sekundi murdosaks kergendust tundis. Kui kohe kolme ei leia, aitab esialgu ühest. Ja lõpeta oma elu ja olukorra ja töö ja suhete ja saavutuste võrdlemine kellegi teise omadega.

#3620672:

#3620617:

Mul on pigem küsimus, et kuidas te väikseste laste ja põhitöö kõrvalt endale üldse depressiooni sümptomeid (nagu voodisse jäämine) lubada saate? Kõik see üles tõusmine, enesehooldus, lapse lasteaeda viimine, tööle minek, töötamine, pidev suhtlemine nii tööl kui kodus, majapidamistööd jms. Need tuleb ju paratamatult ära teha. Ükspuha, kuidas end sealjuures tunned.

Kui ma saaks endale kasvõi paariks päevaks lubada elutempot, kus tõusmine, voodi tegemine ja kammimine on kangelastegu, siis ilmselt tunneksin ma end vaimselt palju paremini kui praegu.

TA-t mõistan, sest ta funktsioneerib. Mina ka. Aga need soovitused päevarutiini osas on mulle küll nagu teiselt planeedilt, sest rutiini kohustuste näol on niigi üle pea.

Aga hakkadki vähemtähtsaid asju ära jätma ja edasi lükkama, et saaks mingid olulised asjad tehtud. Palju asju jääbki ripakile ja süvendab probleemi. Mul hakkas ka füüsiline tervis üles ütlema ja haigustega ikka antakse haiguslehti. Teisalt ega haigena ka midagi ei jaksa ja töö mul oli ka selline, kus asendajad minimaalse tegid ära, aga pärast tuli ise järele võtta. Aga energiat polnud. Lõpuks polnudki enam midagi, vaid töö, töö, töö, sest ei jõudnud normaalse tööajaga asju tehtud. Vähendasin koormust, aga ikka ei jõudnud. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui töölt ära tulla 🙁

Kodus ka suuremad olid õppinud juba ise süüa tegema ja väiksemate eest hoolitsema. Kui tööl olin, sai kasutatud ka lapsehoidja ja koduabiliste abi, teenuseid sisse ostetud, aga ongi palju asju, mis on sõna otseses mõttes aastaid ripakil.

Päevad läbi voodis ei ole (kuigi kui on olnud eelmine päev suure füüsilise koormusega, siis võin olla ka – siis laps lihtsalt ei lähe kooli), aga jaksan tohutult vähe ja võlad ainult kasvavad, kasvavad ka probleemid inimestega (lapsed, mees, sugulased), sõpru enam nagunii pole.

Surra mina ei soovi, tahaks lihtsalt kuhugi ära, kus saaks rahus olla ja omas tempos toimetada. Minu puhul aga ei ole probleemiks, et teeksin hirmus palju midagi, vaid lihtsalt tõesti energiatase on ülimadal, väsin kiiresti, taastun aeglaselt. Sageli ei suuda silmigi fookuses hoida, et teksti lugeda. Eks nalja saab ka sellega, sest sageli sulanduvad nii erinevad sõnad kokku – päris naljakaid asju olen suutnud välja lugeda nt uudiste pealkirjadest. Igapäevane huumorinurk 🙂 Mitte nii lõbus on see, et aeg-ajalt ei suuda selgelt rääkida, sõnad lähevad väga sassi ja täiesti mittenaljakas on, et ei suuda selgelt mõelda. Kahjuks midagi muud ka ei oska, millega leiba teenida.

Tubli, jaksad vähemalt millegi üle naerda või kasvõi naerunäoga emotikoni panna 🙂 ka see loeb 🙂

Teemaalgataja, kuidas sul läinud on?

Minul kestis depressioon 3 aastat. Proovisin alguses erinevaid AD-sid. Ükski ei sobinud – olin väga väsinud, uimane, hajameelne, justkui udu sees. AD, mille abil sain depressioonist jagu, oli Elontril. Raskematel aegadel 300 mg, kui kergem hakkas, siis 150 mg. See AD andis meeletult energiat, mida mul varem üldse ei olnud. Lisaks olin motiveeritud ja entusiastlik. Polnud enam probleemi, et ei jaksa midagi teha. Nii et soovitan proovida 🙂

Oma kogemusele tuginedes, ei soovita ennast sundida midagi tegema. Minul tegi see “pean tegema” mõtlemine depressiooni ainult hullemaks. Tekkis veel suurem vastumeelsus ja ahastus. Võtsin enda sundimise asemel hoopis haiguslehe ja puhkasin.

Vahel tulid ka mul need kõige hullemad mõtted pähe, kus mul tekkis lausa hirm selle ees, mida ma teha võin. Nagu poleks usaldanud ennast enam. Mind aitas mõtlemine, et see on haigus, mitte minu tegelik tahe ja kunagi see ju ometi üle läheb.

J.