Esileht Pereelu ja suhted Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 154 )

Teema: Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks

Postitas:
Kägu

Teistele sellised labased manipulatsioonid ei mõju.

Mõjuvad, kui tahavad naisega koos elada. Kui ei taha, siis muidugi ei mõju. Naised lihtsalt ei ole piisavalt kindla selgrooga, et nõnda “manipuleerida”.

 

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teistele sellised labased manipulatsioonid ei mõju.

Mõjuvad, kui tahavad naisega koos elada. Kui ei taha, siis muidugi ei mõju. Naised lihtsalt ei ole piisavalt kindla selgrooga, et nõnda “manipuleerida”.

Kui inimene tahab teisega koos olla, siis piisab empaatiast, et aru saada, et teine inimene ei ole sinu ori ja ei pea päevad läbi sinu järel kraamima. Kui tõesti nii töll on, et endale seda arusaamist antud pole, siis viisaka vestluse tulemusena korrigeeritakse siiski enda käitumist. Kui sellest kasu pole, siis järelikult ületab enda mugavus koosolemise vaeva. Mingid manipulatiivsed võtted sellist ahvi tööle ei pane, kes siiani teiste vaevale vilistanud on.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene tahab teisega koos olla, siis piisab empaatiast, et aru saada, et teine inimene ei ole sinu ori ja ei pea päevad läbi sinu järel kraamima. Kui tõesti nii töll on, et endale seda arusaamist antud pole, siis viisaka vestluse tulemusena korrigeeritakse siiski enda käitumist.

Kahjuks pole elu nii lihtne. Ja mitte kõik, kes kohe aru ei saa, ole töllid. Mõnel on lihtsalt pikad juhtmed, mõnele ei jõua sõnad pärale – Issanda loomaaed on suur ja lai.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingid manipulatiivsed võtted sellist ahvi tööle ei pane, kes siiani teiste vaevale vilistanud on.

Kui olin laps, oli meil teenija. Õigemini kaks. Üks lapsehoidja, kes jäi meiega kuni surmani ning kohtles meid kui lapsi, kuni me kodust lahkusime. Tema tegi ka süüa. Ja koduabiline-koristaja, kes käis 6x nädalas.
Kui astusin ülikooli, polnud ma kordagi põrandaharja ka käes hoidnud. Pesupesemisest rääkimata. Pliidi alla oli ainult selleks tule klõpsutanud, gaasipliit, et tikkude puudumisel sealt suitsule tuld saada. Oma tuba polnud kunagi koristanud, polnud vajadust. Koristaja koristas ümber minu, kui ma magasin poole päevani vabadel päevadel. Nõud jätsin lauale, sest koduabiline tormas niikuinii neid pesema ja kokk-lapsehoidja seisis kõrval, et midagi juurde pakkuda. Mu pead pesi kas lapsehoidja või juuksur. Esimest korda pesin ise oma pead siis, kui olin umbes 24. Oma küüsi ei lõiganud ise kunagi. Väikelapsena lapsehoidja või ema. Hiljem maniküürija, kuhu mind viidi küüsi lõikama, soengut tegema teismelisena. Seda kõike nõukogude ajal. Öelge veel, et sotsialism 🙂

Minul olid need vanemate palgatud tööjõud. Paljudel on see ema, kes seda teeb.

Läksin mehele. Mees alguses ei teinud numbritki, et ma süüa ega midagi teha ei osanud. Olin 26 aastat vana. Esimese söögi, praemuna, tegin vanuses 33. Olin ehk 35, mees koristas mu nõusid ja korjas mu MUSTA pesu magamistoa põrandalt kokku. Pesumasinat käima panema olin juba küll õppinud, aga tühjendanud mitte kunagi. Vastik niiske kraam. Kui esimest korda tolmuimeja käima panin, ma nutsin, sest see oli nii kohutav.
Mees virises, irises. Mul kama. Poolik võileib raamaturiiulis – a korista ära, kui ei meeldi. Siis ta tegi päris karmi liigutuse. Planeeris meile puhkuse üüritalus saaremaal, kuhu muidu ei saanud ju. Koos kolme teise paariga ja ise ei ilmunud kohale. Need pered muidugi ei helitanud, lihtsalt öeldi lihtlausega, et mina pesen see päev nõud ja mis laga sul seal laua all on. Tagantjärele ma tean, et mees oli neid vist instrueerinud. Tasapisi-tasapisi hakkasin aru saama, et teised pole enam mu teenijad. Nagu paljudele, eriti meestele, on ema. Mõni aasta hiljem oli mu kodu nii puhas, et selle oleks saanud puhtaima kodu konkursile panna. Minust sai hügieeni ja toiduga sina peal olev isik, ka töö poolest. Maja läigib, mees muidugi teeb ikka oma osa ka. Jutt, et et inimesed ei muutu, on hülgemöla. Ainus, mida ma seni ei tee, ma ei triigi, aga see pole just otse räpakusega seotud niikuinii.

+4
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingid manipulatiivsed võtted sellist ahvi tööle ei pane, kes siiani teiste vaevale vilistanud on.

Kui olin laps, oli meil teenija. Õigemini kaks. Üks lapsehoidja, kes jäi meiega kuni surmani ning kohtles meid kui lapsi, kuni me kodust lahkusime. Tema tegi ka süüa. Ja koduabiline-koristaja, kes käis 6x nädalas.

Kui astusin ülikooli, polnud ma kordagi põrandaharja ka käes hoidnud. Pesupesemisest rääkimata. Pliidi alla oli ainult selleks tule klõpsutanud, gaasipliit, et tikkude puudumisel sealt suitsule tuld saada. Oma tuba polnud kunagi koristanud, polnud vajadust. Koristaja koristas ümber minu, kui ma magasin poole päevani vabadel päevadel. Nõud jätsin lauale, sest koduabiline tormas niikuinii neid pesema ja kokk-lapsehoidja seisis kõrval, et midagi juurde pakkuda. Mu pead pesi kas lapsehoidja või juuksur. Esimest korda pesin ise oma pead siis, kui olin umbes 24. Oma küüsi ei lõiganud ise kunagi. Väikelapsena lapsehoidja või ema. Hiljem maniküürija, kuhu mind viidi küüsi lõikama, soengut tegema teismelisena. Seda kõike nõukogude ajal. Öelge veel, et sotsialism 🙂

Minul olid need vanemate palgatud tööjõud. Paljudel on see ema, kes seda teeb.

Läksin mehele. Mees alguses ei teinud numbritki, et ma süüa ega midagi teha ei osanud. Olin 26 aastat vana. Esimese söögi, praemuna, tegin vanuses 33. Olin ehk 35, mees koristas mu nõusid ja korjas mu MUSTA pesu magamistoa põrandalt kokku. Pesumasinat käima panema olin juba küll õppinud, aga tühjendanud mitte kunagi. Vastik niiske kraam. Kui esimest korda tolmuimeja käima panin, ma nutsin, sest see oli nii kohutav.

Mees virises, irises. Mul kama. Poolik võileib raamaturiiulis – a korista ära, kui ei meeldi. Siis ta tegi päris karmi liigutuse. Planeeris meile puhkuse üüritalus saaremaal, kuhu muidu ei saanud ju. Koos kolme teise paariga ja ise ei ilmunud kohale. Need pered muidugi ei helitanud, lihtsalt öeldi lihtlausega, et mina pesen see päev nõud ja mis laga sul seal laua all on. Tagantjärele ma tean, et mees oli neid vist instrueerinud. Tasapisi-tasapisi hakkasin aru saama, et teised pole enam mu teenijad. Nagu paljudele, eriti meestele, on ema. Mõni aasta hiljem oli mu kodu nii puhas, et selle oleks saanud puhtaima kodu konkursile panna. Minust sai hügieeni ja toiduga sina peal olev isik, ka töö poolest. Maja läigib, mees muidugi teeb ikka oma osa ka. Jutt, et et inimesed ei muutu, on hülgemöla. Ainus, mida ma seni ei tee, ma ei triigi, aga see pole just otse räpakusega seotud niikuinii.

Kellele sa oma  fantaasiaid siin kirjutad? Nõukaajal ei olnud mitte ühtegi pere, kus oleks olnud teenija.

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teistele sellised labased manipulatsioonid ei mõju.

Mõjuvad, kui tahavad naisega koos elada. Kui ei taha, siis muidugi ei mõju. Naised lihtsalt ei ole piisavalt kindla selgrooga, et nõnda “manipuleerida”.

Nii ongi. Kui see jobust mees naisest ei hooli, siis on tal tõesti kama kaks. Kui aga hoolib, siis tulebki erinevat moodi läheneda. Sugugi õilsam ei ole näägutada ja kaagutada, aastaid. Kui aga armastad siiski, siis proovid ju nii ja naa. Me kõik oleme midagi elust õppinud alles mitmendal korral, kui see tõesti ajudesse jõuab. Seni on sõnad ainult üks soe õhk, umbes sama tühjad sõnad nagu kooliaegne õpetajate targutus, et sa õpi ikka endale, mitte koolile. Mida iganes, mõtleb kahemees ja venitab kummi edasi. Ükskord aga võib mõistus persest pähe tulla, kui tänitamise ja rääkimise asemel demotakse praktikas, millest ilma jääd, kui ei õpi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kellele sa oma  fantaasiaid siin kirjutad? Nõukaajal ei olnud mitte ühtegi pere, kus oleks olnud teenija.

Oh jäta. See, et sina neid ei tundnud, ei tähenda, et neid polnud. Koduabilisi oli ikka paljudel. Me elasime mõne korteriga majas. Kõigis neis korterites käis aknapesija ja puudelõhkuja. Kell lapsed, neil ka lapsehoidja. Neid professoritel ja direktoritel, dekaanidel, kirurgidel ja rektoritel polnud selleks mingit vajadust ise briketti keldrisse loopida ega võimalus kell 15 koolist tulnud lapsi, põll ees, pliidi juures pannkookidega kostitada.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kellele sa oma fantaasiaid siin kirjutad? Nõukaajal ei olnud mitte ühtegi pere, kus oleks olnud teenija.

Oh jäta. See, et sina neid ei tundnud, ei tähenda, et neid polnud. Koduabilisi oli ikka paljudel. Me elasime mõne korteriga majas. Kõigis neis korterites käis aknapesija ja puudelõhkuja. Kell lapsed, neil ka lapsehoidja. Neid professoritel ja direktoritel, dekaanidel, kirurgidel ja rektoritel polnud selleks mingit vajadust ise briketti keldrisse loopida ega võimalus kell 15 koolist tulnud lapsi, põll ees, pliidi juures pannkookidega kostitada.

Fantaasia

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle teenijajutu peale. Eks vähestel oli, aga hiljem kuulsin ka mõnest, kellel oli. Aga tahtsin öelda selle peale, et jah teistel tegid emad, aga mitte seda kõike ja alati. Väikestel lõigati küüned ja koristati toad jne. Mida suuremaks ju laps sai, seda vähem tegi neid asju ema. Lapsed ikka ise tegid neid asju.
Aga tean, et ühel vabriku direktoril oli teenija vene ajal. Tean seda, et teenijaks oli pensile jäänud naine, siis sai ju vist 55 a vanuselt. Võeti kuuekümnendatel minu teada. Teati rääkida, et naine ise ei teinud midagi, ka teed ei keetnud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli sama umbes ja kõik lõppes lahutusega.Nüüd tõesti tunnen puhkust ja hingerahu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ka vist see ees. 25-aastat abielu, aga sellest 10-aastat mitte pidevat kooselu. Praegult mees ei tööta Eestis, aga kui pikematel puhkustel siin käib, siis mingi 4-5 päeva on ok ja siis hakkab tal selline kerge kiunumine pihta. Päevadega see kiunumine ja rahulolematus tal siis süveneb ja ajab juba mind ka närvi.

Õnneks me ei karju, aga selliseid nähvamisi tuleb ikka ette, stiilis -“miks see taldrik siin vedeleb” , mina vastu- “poiss jättis” , siis pobiseb kurjalt midagi nina alla, aga pojale ka midagi ei ütle. Mina siis kamandan poissi ja sõitlen meest, et miks ta poisile käsku ei anna, et mida ta ootab, miks mina pean ütlema jne. Ja see pidev “mis me täna sööme?”. See küsimus ajab mind eriti närvi, sest ta teab, et mina söön kõike ja söögi teeme tema tahtmise järgi. Milleks küsida, mingu poodi, toogu ained,küll ma siis teen või teeb ise. Sellised tobedad väiksed nägelused. Mitte tihti, aga ikka tuleb ette.

Aga siis ta peab jälle ära sõitma ja oleme paar viimast päeva enne ärasõitu ilusti sõbralikud, sest teame, et varsti taas saame omaette olla.

Nii et minu soovitus ka sulle, proovige rohkem eraldi olla. Meil vähemalt praegult toimib hästi. Eks näis, kuidas siis, kui mees päriselt siia jääb. Meil ka suvilakökats, eks peame siis vahelduvalt sinna põgenema, et teineteisest puhata ja mitte riidu minna. Lahku oleks küll kahju minna, tahaks ikka koos lõpuni olla.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Fantaasia

Loomulikult on fantaasia. Käisin tollases nn. eliitkoolis ja pooled lapsed olid parteibosside, juhtivtöötajate ja kultuuritegelaste omad – mitte kellelgi polnud mingit teenijat, nalja teed. Sellist asja poleks tollal sallitud.

Aga läheks nüüd teema juurde tagasi. Teemaalgataja ütleb, et kõik vestlused lähevad tüliks. Eespool soovitasin kodust väljas käia – pidasin selle all silmas mitte niipalju füüsilist väljaskäiku, kui raskuskeskme kodust välja nihutamist, prioriteetide muutmist, vähem kodule keskendumist ning nende asjade üles otsimist, mis tõeliselt rõõmu teevad – on selleks siis hobi, inimene, sport, haridus, kogumine. Kui inimene on ise rahul, siis on ta leplikum ka kodustes suhetes. Siis peavad aga mõlemad ühtviisi toimima.

Teine variant on vähem rääkida, vähem koos olla. Milleks neid vestlusi pidada, kui minnakse tülli? Üksteist austada ja impeeriumi pidada võib ka distantseerudes. Pealegi annab selline distants mõtlemisaega ning võimalust kaaluda, kas ollakse üldse midagi kaotamas või mitte.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Logisin sisse, et kirjeldada, millest meil tekib palju tülisid:

Kiroonateemad. Mina olen vaktsineeritud ja tema vaktsineeris psna värskelt minu survel. Nüüd on igas asjas süüdi vaktsiin (ja mina kes vaktsineerima sundis)

Enne seda olid tülid, et ei saanud kinno, restosse jms. Sest tal polnud vaktsiini. Mina käisin ilma tenata ja tema tegi stseene.

Mulle meeldib tantsida ja reisidel käia, temale mitte. Kui kaasa tuleb, siis käitub nõmedalt. Kui kaasa ei tule, kahtlustab mind petmises.

Palju tülisid on raha teemal. Tema arvab, et ma tohin oma raha kulutada ainult tema peale. Aga mina ostan endaga spaasse kaasa sageli sõbrannasid (mõnel pole hetkel üldse raha, end.turismitöötajad, giidid jms).

Peeretamise teemal on palju tülisid.

Toidu teemal lõoutu nimekiri tülused, näiteks: ostan karbi heeringat, minu arvates piisav kahele. Tema vingub, et kas ainult endale ostsid.

Tema armastab tšillit ja pm kõik toidud on ühe maitsega – tšillised, mida mina ei söö.

Rohkem ei viitsi.

 

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sry palju tähevigu, ei viitsinud kotist prille tuua.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnneks me ei karju, aga selliseid nähvamisi tuleb ikka ette, stiilis -“miks see taldrik siin vedeleb” , mina vastu- “poiss jättis” , siis pobiseb kurjalt midagi nina alla, aga pojale ka midagi ei ütle. Mina siis kamandan poissi ja sõitlen meest, et miks ta poisile käsku ei anna, et mida ta ootab, miks mina pean ütlema jne. Ja see pidev “mis me täna sööme?”. See küsimus ajab mind eriti närvi, sest ta teab, et mina söön kõike ja söögi teeme tema tahtmise järgi. Milleks küsida, mingu poodi, toogu ained,küll ma siis teen või teeb ise.

Kui täpselt minu elu. Aga selle pealt muidugi lahutama küll ei ruttaks. Eemale hoidmine on hea küllalt. Kui oma vanemaid vaatan, siis küll see lähenemine jälle tuleb mõne aja pärast, kui mõlemal üksteist rohkem vaja hakkab olema.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimesed, mis teil viga on? Ükski suhe ei saa toimida kui üksteises meeleheitlikult iga päev vigu otsida ja siis järjekindlalt nende üle viriseda. Nagu ahistajaga elaks koos, kes kogu aeg laetud revolvrit hoiab ja teineteise pihta iga väiksemagi asja eest sitalarakaid laseb.

Oma kaaslasega teeme iga päev miskit teineteise heaks. Hommikuse kohvi ja võileiva täpselt nii nagu tema tahab. Prügi välja, laua puhtaks vastastikku ja ainult tema pärast. Poest miskit mis tean et ta armastab. Väsinuna vead ennast jalutama sest tema tervisele on see hea. Teinekord jälle vastupidi, lükkan ise lume kui hilja töölt tuli. Tema ajab tihti minu eest asju sest olen jahupea, unustan või ei saa hakkama. Püüan meeles pidada kuidas talle meeldis et need köögiasjad on seal sahtlis reas, tema ei pahanda kui valesti reas on sest teab, et ma unustan, mitte tahtlikult ei säti valesti. Mõtleme kuidas üksteist vahel üllstada, kiita. Vahel ragistame ka, ilma sslleta oleks ebanormaalne, oleme õppinud peale ragistamist pikalt asju selgeks rääkima, niikaua kaevame kui põhi käes. ilma süüdistamata kui vähegi välja tuleb.  Kuni tunne jälle heaks saab.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kunagi mõtlesin, et suhted kesk- ja vanemas eas on sellised rahulikud, teravused lihvitud ja tuleb selline mõnus kulgemine, siis tänaseks olen aru saanud, et pigem läheb aasta aastalt kõik keerulisemaks, inimesed muutuvad ja teine pool ei pruugi nende muutustega enam (vaimselt) toime tulla.

Probleeme on vaka all palju, rääkida ei suuda, ei oska – läheb kiirelt teineteise süüdistamiseks. Psühholoogist ei näe erilist abi. Mõlemad pooled tunnevad, et pingutavad, aga teine ei oska seda väärtustada. Üks pool tunneb end ahistatuna, teine tõrjutuna. Jutuajamised lõpevad tülide, pisarate ja päevadekaupa vaikimsega. Mehe kunagine enesekindlus on hääbunud, mina naisena tunnen, et minu valikud ja elulisi otsuseid justkui piiratakse, halvustatakse.

Teisalt, aastate jooksul on ju ehitatud tohutu impeerium – pered, sugulased, sõbrad, kodud, maakodud – kõik on omavahel põimunud ja seotud nii füüsiliselt kui materiaalselt. Lahkuminekut ei soovi, kuid kooselu tulevik tundub aina tumedam.

Kui võtta nt klassika “Stseenid ühest abielust” siis peale tuld ja tormi jõutakse ikka omavahel armastuseni, mis edasi kannab. Aga vahel on küll tunne, et kas või mis see armastus üldse on, rääkimata kirest, mida ei julge enam soovidagi, lihtsalt oleks rahul kui oleks hea tugev suhe, saaks taas rääkida maailmaasju, pereasju ilma tülli minemata, käia käsikäes ja naerda – olen näinud ka selliseid vanemaid paare 🙂

Kes on sarnases olukorras olnud – kas on lootust siiski mingile tasakaalule tulevikus?

Mida teil seal jagada on ja mida sul siis teisele süüks panna on? Endast saab alustada, lõpeta igasugune süüdistamine ja võta teist sellisena nagu  ta on. Oli noorena enesekindel, noo vägev. Kõik noored on enesekindlad, enam ei ole, noo ja siis. Olgu milline on. Noo mida on teil jagada ja süüdistada? Mõtle korraks, et ta on homme surnud, enam pole? Mida sa jääd temast meenutama ? Või sured ise homme? Mida on tülitseda? Mida ? Tasakaal tulevikus luuakse TÄNA!. Sa loodad, et kui ise ei muutu, et teine muutub ja siis on kõik hästi. Lõpeta igasugune teisete ja teise süüdistamine, enda süüdistamine ja tee 1 samm selles suunas, mida sa kontrollida saad, otsustades, et tunned end hästi.  Kujuta korraks ette, et homme viiakse teid “külmale maale” jõuga, kaotate kõik. Mida sa ütleks endale selles olukorras, kus kõik su impeerium on hävinud, et mida oleks pidanud tegema siis kui kõik see veel alles oli ?  Mida soovitaks endale praegu “homses” olukorras, kus kõik on hävinud ? Ja tee selle nõuande järgi kohe praegu.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

#3927133:
#3927125:
Reaalsus on ju see, et võid igasugu draamat teha, aga kui teine on räpakas ei muutu mitte midagi, aitab ainult välja kolimine.

Ei ole nii. See on sinu kogemus. Mul on reaalne kogemus, kuidas täiskasvanud räpakotist tehti umbes poolteise kuuga suhteliselt puhas inimene, kellest umbes veel aasta hiljem sai ülipuhas inimene.

See räpakus on hoolimatus ja laiskus ning mingid stseenid seda välja ei juuri.

Ma arvan, et see on üldine valearvamus. Räpakus võib tihtipeale olla lihtsalt energiapuudus. Laiskusel on sageli oma põhjus, paljud inimesed vajavad rohkem puhkust ja selleks, et puhkamise aega saada, jätavad nad tühistele pisiasjadele tähelepanu pööramata. Mina elasin aastaid oma pedandist mehega nii, et sundisin end läbi hullu väsimuse ja valude ja ebamugavuse kõike korras hoidma, sedt nii on ju ÕIGE. Olin pidevalt ja pidevalt järjekordses viirushaiguses. Seniks, kuni ma täielikult läbi põlesin, korralikult kroonilise haiguse sain ja siis avastasin, et kui ma oma keha kuulan, saab väga hästi elatud nii, et ma ei ole kogu aeg viirushaigustes. Lihtsalt niipea, kui ma tunnen, et mul on tõesti puhkust vaja, siis ma puhkangi. Viskan diivanile ja lösutan. Ei korja laste sodi kokku, ei pese põrandaid, ei tee asju õigesti, vaid teen kuidagi kiirelt enam- vähem ära ja jätan enesele aega puhkamiseks. Kui tunnen end eriti väsinuna, ei tee kodus üldse midagi, sest maailm pöörleb ikka edasi, keegi nälga ei sure ja kõik need tohutu tähtsad asjad, mida tegema peab, ei ole tegelikult tähtsad. Tervis on oluliselt tähtsam. Mina lihtsalt pean leppima tõsiasjaga, et mina ei ole nii võimekas kui mõni teine ja ma ei saa eneele lubada pidevalt kõige õigesti tegemist, ssst tervis ei pea vastu. Mida vanem oled, seda rohkem puhkamise aega vaja on.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vanad need vanem-ja keskealised inimesed on? 50?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Logisin sisse, et kirjeldada, millest meil tekib palju tülisid:

Kiroonateemad. Mina olen vaktsineeritud ja tema vaktsineeris psna värskelt minu survel. Nüüd on igas asjas süüdi vaktsiin (ja mina kes vaktsineerima sundis)

Enne seda olid tülid, et ei saanud kinno, restosse jms. Sest tal polnud vaktsiini. Mina käisin ilma tenata ja tema tegi stseene.

Mulle meeldib tantsida ja reisidel käia, temale mitte. Kui kaasa tuleb, siis käitub nõmedalt. Kui kaasa ei tule, kahtlustab mind petmises.

Palju tülisid on raha teemal. Tema arvab, et ma tohin oma raha kulutada ainult tema peale. Aga mina ostan endaga spaasse kaasa sageli sõbrannasid (mõnel pole hetkel üldse raha, end.turismitöötajad, giidid jms).

Peeretamise teemal on palju tülisid.

Toidu teemal lõoutu nimekiri tülused, näiteks: ostan karbi heeringat, minu arvates piisav kahele. Tema vingub, et kas ainult endale ostsid.

Tema armastab tšillit ja pm kõik toidud on ühe maitsega – tšillised, mida mina ei söö.

Rohkem ei viitsi.

Püha jumal! Mingid teismelised olete vmi?

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii. teemaalgataja esitas pika nimekirja sellest, mida ta mees valesti teeb. Mehel oleks arvatavasti sama pikk nimekiri tema kohta 🙂 Tüüpiline, te olete üksteisest suht tülpinud, ei austa enam üksteist ja teise juures käib 100+1 asja närvidele. Mitte ainult sina temast, arvata võib, et tema on täpselt sama tüdinud sinust.

Aga nüüd küsin ma ka, nagu siin üks Kägu ilusa jutu kirjutas: mida te teete üksteise HEAKS. Mida hindate üksteises? Mispärast te armusite ja kokku jäite? Seda head pidi ju rohkem olema? Aga nüüd näete üksteises ainult vigu ja keskendute nendele.

Kunagi intervjueeriti ühte 70+a abielus olnud paari, et mis ikka õnneliku kooselu saladus on. Vastus oli lihtne: “Üksteise vastu peab hea olema.” Teie ei ole. Miks ei ole? Sest nagu alati, närib tunne, et mina teen ja olen, aga vot tema. Miks mina pean hea olema, kui tema on nii- ja naasugune? Muutku ennast, vot siis saan olla hea, aga sellisele mühakale ma hea ei ole. Nii ei muutu miskit paremuse suunas, kibestute ja kui ei lahuta, siis närite lihtsalt elu lõpuni üksteise kallal.

Muuda ennast, muutub maailm,

mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;

kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,

nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!

 

Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:

muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, –

tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski

kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

H.Runnel

Ja palun ärge keerake seda teemat sokipesemise jms teemaks, teemaalgataja räägib ju hoopis muust. Kaotatud lähedusest, hingelisest kaugenemisest ja pika kooselu väsimusest teisest inimesest.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad elavasid  aastaid nii, et kevadel sõidab ema maale, isa käib seal nädalavahetusel.  Abielu kestis 51 aastat, kuni ema suri. Olen ise 24  a. abielus – magame  juba 5 aastat eraldi tubades – minu  norskan ja armastan sooja, mees tahab jahedas magada, ka meil on maakodu, kuihu sõidan reedel ja mees tuleb laupäeval järgi. Meile sobib selline elustiil – saame  piisavalt olla koos ja ka omaette.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen, tänud kaasamõtlejatele ja soovituste andjaile. Mõned asjalikud küsimused suutsin natuke enda jaoks lahti mõelda küll.

Ma olen nõus, et on vaja pigem eraldiolemise aega, ma teen ja toimetan omi asju niipalju kui saan ikka iseseisvalt, käin nädalavahetustel sõbrannadega kuskil jms, minu mehe meelest aga võiksin ma ikka rohkem ja rohkem perele elada. Üks laps on täiskasvanud, teine 13, ja mul on just jõudu, jaksu ja huvi leida endale rohkem hobisid, reisida, ma olen suur kultuurihuviline jne, tema on selline vanakooli mees, kelle jaoks naine võik ikka rohkem nagu kodukana olla.

Teda häirib mu iseseisvus – sellised repliigid nagu, sina saad ju ise osta mis vaja, eks sa ise tead, teed ju nagunii mis tahad, sina oled ju alati nii tugev ja tead täpselt mis õige, mis siis nüüd on jms. No milleks?

Alguses ei pannud ma seda tähele, aga nüüd tuleb see kuidagi välja. Sest kõik süüdistused mida ma olen või pole – jõuavad ikka sinna, et rohkem võiks temaga diivanil kaisus lösutada ja olla selline malbe kiisu – aga ma pole kunagi olnud selline. Alguses võlus teda minu olek, isepäisus, ja igas seltskonnas staar olemine, nüüd nagu ei taha enam. Ma ei saa ennast ju niipalju muuta. Kusjuures ma pingutan ikka oma meelest, ei ole nii, et suva. Kodu on kena, lauad lookas, kohustuslikud teatrid-kinod- dekolteed.

Ma tunnen et ta on kurb pigem selle üle, et lapsed on suureks saanud, kadunud on see lastega pere virr-varr, mida ta väga nautis. Tal on kahju, et ta on 50 ja jäänud on vb 10-20 kvaliteetset eluaastat. Tal on kahju, et ta pole oma perega nii lähedane, kui ta tahaks. Ta on ka kade minu peale, et ma olen selline (vabandust enseupitamise pärast) särav staar igas seltskonnas, mul on väga huvitav ja nauditav töö, palju sõpru. Ma olen tavaliselt lõbus ja fun.  Et miks ma kodus selline pole? No aga kuidas ma olen? Mida ma siin staaritsen 🙂 Ok see on natuke irooniaga. Igaljuhul jah – see meie kuningriik hakkab nagu seest veidi mädanema ma tunnen, rääkida me ei saagi selletõttu, et tema vaatenurgast oleks see suhe täiesti muretu, kui mina ennast muudaksin. Mina aga nii ei arva. Mu nõrgad kohad on tõesti hoolivus ja toeks olemine, kaissu pugemine ja hellitamine – aga ma pole kunagi selline olnud ja nüüd on see probleem. Ma ei oska lihtsalt olla enam. Ma ei muutu ju.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

No aga oled muutunud juba ju, ja temale vastuvõetamatus suunas! Pole ka enam lapsi, kellega rahmeldada ja kellega ennast perena tunda, ja lapselastega rahmeldamiseni on nähtavasti veel aega. Tulebki teineteise silmasära valgel see aeg üle elada, aga sina tuuseldad mööda maailma ringi. Seega?

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa ei taha oma mehe kaisus olla, siis pole paarisuhtes muidugi midagi teha.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teda häirib mu iseseisvus – sellised repliigid nagu, sina saad ju ise osta mis vaja, eks sa ise tead, teed ju nagunii mis tahad, sina oled ju alati nii tugev ja tead täpselt mis õige, mis siis nüüd on jms. No milleks?

Keegi eelpool väitis, et oled muutunud. Sinu enda kirjelduse järgi tundub siiski vastupidi, et oled sama: iseseisev, rõõmus jne. Tsiteeritud lõik toob mu meelest just välja tegeliku probleemi: mehel on mure. Ta on kaotanud mingil põhjusel oma jalgealuse ja siis inimesed hakkavadki kadestama teisi, kellel tundub, et on asjalood paremad.

Ära süüdista ennast ja ära võta südamesse. Mehele oleks enesekindlus ja siht tagasi saada. Üksi Sa seda muidugi ei suuda, aga juba sellega, et ei solvu, ei võta hinge, suudad vähemalt mitte süvendada negatiivsust kodus ja tänu sellele vähemalt ei süvene!

Ta ei ole ju teine inimene! Küllap on kõik needsamad head omadused ikka veel alles, mis teid on koos hoidnud? Tuleb see mure ja mossitamise kiht kuidagi murda.

Võib-olla püüda harjutuseks risti vastupidi käituda oma esmasele reaktsioonile? See nõuab harjutamist alguses, aga ikka parem, kui mitte midagi püüda muura. Näiteks tema midagi osatab, norib näiteks mõne ostu kohta – lähed tema juurde, teed kalli ja sasid juukseid, teed väikse musi ja ütled et, jah, kallis, mulle on see tõesti tähtis. Millega Sind saaks rõõmustada?

Kas mehel on tööalaselt kõik korras? Ilmselt ta tunneb miskipärast, et “teda ei ole vaja”. Sina ka ju nii iseseisev. Vaja oleks aidata teda. Leida mingi asi, kus ta saaks oma enesekindlust tagasi. Enesega rahujalal olev inimene ei näri teiste kallal. Ja tööga/hobidega hõivatud inimesel pole aega märgatagi, et teisel ta kõrval “jube hästi läheb”, kuna tal on endal piisavalt huvitav.

Peaasi, mitte oma solvumise ja mossitamisega õli tulle valada. Katsu see nõiaring katkestada alustuseks. Kui solvumist tekib, st see mõjutab Sind liigselt, siis on Sul endal enesekindlusega probleeme või võtad tema tunded liiga enda kanda. Sa võiksid teda aidata, aga mitte tema tekitatud negatiivsust enda sisse võtma. Kui juba üks osapool suudab jääda hästi rahulikuks, on teisel ka raskem närvi minna 🙂 Üksi pole võimalik kakelda.

Eraldumise kasutegurit ei usu. See teeb veelgi suurema lõhe, milleks. Mehel on ju hoopis tähelepanu vaja või mõtestatud ajatäitmist. Ja kui ta sellega ise hakkama ei saa (meil kõigil on elus selliseid perioode), siis miks maaslamajat veel lüüa, parem toetada, kui on soov ja võimalus.

 

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sinu mehel on vaja leida hobi, sõpruskond. Minu äi täitis selle tühimiku sellega, et hakkas kõigil lastel abis käima küll aeda ehitamas, küll lapselapsi hoidmas, küll lund lükkamas. Aga sina omalt poolt saad mehega toetavalt rääkida, mitte südamesse võtta ja võibolla teadlikult leida igas päevas see 5 minutit, mil  istudki teleka ette tema kaissu. Ja võibolla kord kuuski plaanidki spetsiaalselt mingi ühistegevuse, mis mehele ka meeldib/sobib.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eraldumise kasutegurit ei usu. See teeb veelgi suurema lõhe, milleks. Mehel on ju hoopis tähelepanu vaja või mõtestatud ajatäitmist. Ja kui ta sellega ise hakkama ei saa (meil kõigil on elus selliseid perioode), siis miks maaslamajat veel lüüa, parem toetada, kui on soov ja võimalus.

Ma ei nõustu. Mees peab ise oma murega hakkama saama, mitte ei pea naine muutuma selleks, et mees end halvasti ei tunneks – viimane ei lahendaks mitte midagi, vaid tekitaks maailma ühe õnnetu juurde. Sa justkui soovitaksid, et olge parem mõlemad õnnetud. Nagu see midagi paremaks teeks. Ei, vastupidi, teemaalgataja peab edasi olema tema ise ning mees peab jõudma arusaamisele, et kedagi ei saa õnnelikuks teha, õnnelikuks peab ise hakkama.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eraldumise kasutegurit ei usu. See teeb veelgi suurema lõhe, milleks. Mehel on ju hoopis tähelepanu vaja või mõtestatud ajatäitmist. Ja kui ta sellega ise hakkama ei saa (meil kõigil on elus selliseid perioode), siis miks maaslamajat veel lüüa, parem toetada, kui on soov ja võimalus.

Ma ei nõustu. Mees peab ise oma murega hakkama saama, mitte ei pea naine muutuma selleks, et mees end halvasti ei tunneks – viimane ei lahendaks mitte midagi, vaid tekitaks maailma ühe õnnetu juurde. Sa justkui soovitaksid, et olge parem mõlemad õnnetud. Nagu see midagi paremaks teeks. Ei, vastupidi, teemaalgataja peab edasi olema tema ise ning mees peab jõudma arusaamisele, et kedagi ei saa õnnelikuks teha, õnnelikuks peab ise hakkama.

Sa soovitad mehel muutuda, aga miksmitte seda varianti, et mõlemad tulevad poolele teele? See, et naine särab ja sätendab omaette, see ei tee seda suhet ju paremaks vaid viib neid teineteisest veel kaugemale.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa soovitad mehel muutuda, aga miksmitte seda varianti, et mõlemad tulevad poolele teele? See, et naine särab ja sätendab omaette, see ei tee seda suhet ju paremaks vaid viib neid teineteisest veel kaugemale.

Ei, ma ei soovita mehel muutuda, vaid just mitte muutuda – mitte muutuda kibestunuks, kadedaks, igavaks. Ta ju pole selline olnud, muidu poleks naine temaga peret loonud. Mina soovitan naisel olla tema ise ja mehel olla tema ise ning see ei pea toimuma käsikäes. Mees peab sellest aru saama, et mitte naine ei saa teda õnnelikuks teha, vaid ta ise peab selleks hakkama, meelde tuletama, kes ta päriselt on. Me ju unustame perekonda luues tihti iseenda isiksuse ära ning laste suureks saades tuleb see jälle meelde tuletada, mitte kaaslasele ette heita, kui too suudab ise keegi olla.

+3
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 154 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui pikk suhe (25+) läheb aina keerulisemaks