Minu naaber oli jube parm, ütleme siis allakäigu trepi viimasel astmel. Mingil moe sattus Lootuse külla, nüüd on karsklane, pereisa, käib tööl. Ema ütles selle peale, et hakka või ise jumalat uskuma, et sellisest joodikust normaalse inimese tegi. Nüüd käib siin kandis külas, naised, lapsed kaasas. Seega tuleb uskuda inimesse, inimene võib muutuda – kui ise tahab.
Lapsepõlves hakkasin suhtlema venna ja õega, kes käisid minust klass tagapool. Praeguseks olen unustanud, kas nad olid kaksikud või oli üks lihtsalt varem kooli pandud. Ei tea. Tüdruk oli kooli kaunitar, poiss kooli üks nutikamatest. Käisime külas, suhtlesime igapäevaselt, aga keskkooli lõppedes meil side kadus täiesti. Mina läksin teise linna õppima, sõbrannal oli juba viimases klassis püsisuhe ja olime niikuinii veidi võõramaks jäänud. Sõber läks sõjaväkke.
Nüüdseks ma tean, et mõlemad hakkasid kõvasti jooma. Koos ja koos selle õe mehega. Kakeldi jne. Klassikaaslased rääkisid, et nägid neid kolmekesi prügikastides ja seda naisterahvast maani täis ja porise, kusesena kuskil turul ennast õlle eest transporditöötajatele pakkumas seksiks.
Mööda oli keskkooli lõpust läinud u 15 aastat ja mul tekkis soov, et vaataks nad üle, äkki saan aidata või nii. Kui mitte muu, siis söögi või küttepuuude või ravimitega. Otsima ma neid teise linna ei osanud kuskile minna ja kartsin, et ei tunne äragi.
Kirjutasin FBs nende sugulasele. Ta vastas. Naine oli 32-33 aastasena leitud surnuna mingist joomapunkrist. Sugulane ütles, et insult. Võimalik, et see oli viisakas võimalus vältimaks ütlust, et surnuks pekstud või kuskilt kukkunud. Vend aga olevat endiselt tänaval ja võimatu olukorras – krambid, magu läbi, pekstud, haige, hammasteta.
Veel 11 aastat edasi ja mõne aasta eest sain sõbrataotluse FBs mulle tundmatult inimeselt. Tean’d mis mul viga oli, aga ma võtsin selle vastu ja see oli see vend. Abielus ja võtnud abikaasa perenime. Tootmisettevõttes alam-keskastme juht, üle 10 alluva. Omandanud 2 bakat (!). Kuidas ta sellest sõna otseses mõttes täiskakatud pükste ja täitanud okseste riiete staadiumist välja sai, ta keeldub rääkimast. Küll aga on mul rõõm…ja see kõlab küll imelikult…et ta pärast 5 täiskarsklase aastat saab juba viimased 5-6 võtta sünnipäevadel klaasi konjakit ja ei kukugi joooma ja üle 1 ei taha ka. Minu vaatevinklist on see ime. Enamik neist peavad alkost kaarega ringi käima terve elu.
Ma ise arvan, et tänu Lootuse Külale, aga ta ise ei kinnita seda ega lükka ümber. Igatahes pole ta eriti usklik.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 09.09 13:15; 09.09 14:08; 09.09 15:22;
