Teema: Kui pole enam tuge

Kui ta sulle ütleb, et oled talle kallis ja armastab, siis peaks olema võimalik temaga ka rääkida. Eks valudes elamine on kindlasti väga raske ja mõjutab ka vaimset poolt, aga siiski peaks ta ju olema võimeline aru saama, et sul on ka raske ja tema muutunud käitumine mõjutab ka sinu hakkama saamist. Võid ju temalt küsida, et mis siis saab, kui sina ka enam ei jaksa, kui sinu tervis ka üles ütleb. On olemas valukabinetid ja valuravi meeskonnad (need on esimesed vasted, mis googeldades tulid).
Võibolla oleks ka hea, kui sa ise näiteks mõne terapeudi või psühholoogi juures käia saaksid, et ennast neutraalses keskkonnas maha laadida saaksid.
Jõudu sulle!

Arst on määranud ravi, et peab pidevalt voodis pikutama või? Kord kuus peseb end, hambaid ei pese üldse? Pidevalt pahas tujus ja ei luba remondimehigi külla? Appi. Küsiks kohe, kuidas on lood depressiooni ja taastusraviga? Tuge sa loomulikult haige inimese käest ära oota. Ega suurtes seljavaludes inimene ei hakka sul lasteaeda last viima ega kodus midagi tegema. Hoolitseks enda eest rohkem, oleks see juba isegi suureks abiks. Küll aga võiksid konsulteerida perearstiga, et mees tegusamaks muutuks. Arst teab täpselt vastata, kuidas ja mis on parim. Ravivõimlemine, ujumine, isegi mõõdukas kõndimine on ju kasuks tervisele.

Kuna kodus on väike laps, siis suitsetamine on ohtlik ja kahjulik lapse tervisele, eriti kui mees ise veedab enamuse ajast voodis.

Kui ta nii haige on nagu sa kirjutad, siis peaks ju hoopis sinust talle tuge olema. Eks abielu, see ongi tõusud ja mõõnad, heas ja halvas.

Mehel on lisaks ilmselt depressioon ja tundub, et süvenev. Kindlasti häirib teda ka see võõras laps.

Kurb lugeda, et oled sellises seisus…samas lugedes kui palju on su kukil, julgen küll kiita ja öelda, et oled väga tubli ja tugev naine!

Depressioon. Räägid mehega sellest, mida ta saab teha. Kui rahulikukt ja armsalt rääkimine ei aita, siis läbi kavaluse paned ta end liigutama. Ei vii sööki tema tuppa vaid tuleb ise järgi. Palud tal midagi teha, rõhutad, et see on sulle oluline. Las lieb lapsele raamatut vms. Arveid saab ta ju arvutis maksta vms.

Külaliste osas nt ära seltskonda külla kutsu, aga sõbrannaga vaikselt teises toas lobisemine on ok. Teist saad ju toetada, kui ka sina ise tunned, et elu on mõnus.

Vau. Selline kannatlikkus sinu poolt, kui mees ei panusta suhtesse ja teie ühisesse ellu põhimõtteliselt mitte midagi.

Mõnes mõttes olen ise sarnases olukorras. Mehel oli mitu aastat tagasi spordiga seotud vigastus, mis ei tahtnud kuidagi ära paraneda. Valu tõttu kõndis ta natuke teistmoodi, mille tulemusel tekkisid pinged ka teistesse lihastesse, seljavalud, närvivalud ja probleemid aina eskaleerusid. Ükski arst, füsioterapeut, massöör teda aidata ei osanud ja valu oli igapäevane, tööl ei saanud enam normaalselt istuda, sporti teha ammugi mitte. Mehel oli juba enne seda vigastust depressiooni esinenud ja tal on kalduvus olla negatiivne, pessimistlik ja halvas tujus. Pidevad valud muidugi võimendasid seda.

Kuigi nüüdseks on see esialgne valuperiood möödas, siis esinevad tal aegajalt lühemad ja pikemad perioodid, kus valud on tagasi.

Meil ei läinud küll asi kordagi nii hulluks nagu teil, mees käis tööl edasi ja hügieeni osas ka midagi ei muutunud, aga ta hakkas oma frustratsiooni pere peal välja elama, istus pidevalt omaette telefonis, oli endassetõmbunud, ütles asju, millega tahtis nagu meelega haiget teha, kritiseeris kõike. Eriti häiris mind see, kui ta laste peale karjus, vahel loopis nende juuresolekul asju. Samuti ei tahtnud ta eriti teiste inimestega suhelda, oma perega natuke suhtles, aga kuskile külla või üritusele ta eriti minna ei tahtnud. Tihti juhtus nii, et ta oli lubanud tulla, aga hakkas enne minekut nagu meelega tüli norima, et saaks siis öelda et ta ikkagi ei tule. Olin samuti ummikus, olukorras, kus lahku minna ei tahaks väikeste laste pärast, aga sellist elu ka ei tahtnud.

Tülitsesime seetõttu palju ja ega need tülid pole päris ära kadunud, aga asi on läinud palju paremaks. Ütlesin mehele konkreetselt, et sellist käitumist lastega ma ei luba. Ja et üleüldse, et kui tal nüüd jäävadki need valud olema elu lõpuni, kas ta kavatsebki nii käituma jääda, et see pole ju mõeldav. See pani teda natuke mõtlema. Mind ennast aitas veel see, kui ma otsustasin, et ei lase ennast tema pidevast halvast tujust enam mõjutada. Varem võtsin seda hästi isiklikult, aga siis otsustasin, et see ei pea minu tuju mõjutama ja mina võin ise oma asja ajada ka ilma temata. St et kui tal on paha tuju, siis ma vōin ka üksi midagi teha või ainult koos lastega. See näitab mehele, et sul on oma elu ka ja sa ei sõltu temast.

Minu mehel on diagnoositud krooniline haigus juba aastaid tagasi. Samuti kaasnevad sellega lakkamatud valud. Vaatamata valudele, ei kohtle mees meid lastega halvasti, aitab kodustes tegemistes nii palju, kui saab. Ja hügieeniga ka probleeme pole. Valud ei saa olla põhjus, et käituda oma kallite inimestega halvasti. Saada mees spetsialisti juurde, kui vaja, ultimaatumiga. Suitsetamine ja ülekaal tema olukorrale samuti kaasa ei aita.

Minu arust sa näed tonti, kus seda ei ole. Mees on välimiselt kiuslik, aga hingelt soe. Saan aru, ta käib sulle närvidele. Niikaua, kui oma ubrikus istub võib taluda, aga kui veab oma paksu kere ja tusase näo külmakappi tuulutama, siis sinus kihvatab. Oma valudest räägib ta kaastunnet lunides.

Miks sa ei maini, kui vana ta on. Kasvõi suurusjärk. See selgitaks paljutgi. Mees on armukade seepärast, et kardab mahajätmist. Sinu jutu põhjal juba viis aastat õigustatud kartus. Peagi läheb see täide. Korra kuus pesta on patt. Tema toas on siis kõikidel asjadel jube konihais küljes. Kas mees voodisse urineerib? Või seda tagumist asja? See, et ta ühise söögilaua taha ei roni, on sulle kindlasti kergenduseks. Samuti jätab sind ükskõikseks, et ta hambaid ei pese. Paljudel naistel on vastupidi nuhtlus, et vastik mees peseb muudkui hambaid ja ronib seejärel suudlema. Mitu korda teie kuus seksite? Äkki mees sellest tunnebki puudust ja kogu tema pahurus on reaktsioon naise eemaletõukamisele. Kui tulevad kinnitused, et oled kallis, ja armastab sind, siis kõik pole veel kadunud. Varsti läheb lennuk Kanaaridele. Võtke piletid

Esiteks tahan öelda, et oled tubli ja tugev naine!

Olen ise olnud  sarnases olukorras, kus sinu mees. Raske opp, tugevad valud, pereliikmetest sõltuv, endaga vaevu hakkama saav. Ei olnud lihtne ei mulle, ega ka pereliikmetel. Ma ei ole üldse inimene, kes valaks oma viha teiste peal välja, aga sellesse perioodi sattus küll hetki, kus pereliikmete headele soovidele sai vastatud oluliselt kurjemini kui oleks võinud.  Tänases hetkes olen neile ülimalt tänulik, et nad mind aitasid ja ise seejuures hulluks ei läinud.

Kõigepealt- kas mees saab valuvaigisteid? Kui ei, siis arstiga konsulteerida. Valu kannatama ei pea ega tohikski, see viib keha stressi.

Teiseks-saan jutust aru, et mees liigub, seega on ta teoreetiliselt ka võimeline pesema minema või on seal mingi muu asi takistuseks? Äkki tal on liiga suured valud, et pesta ennast? Äkki ta sooviks sinu abi? Uuri seda temalt sõbralikult. Enda kogemusest võin öelda, et kui kogu aeg on valus ja halb olla, siis pesema minek nõuab tõesti rohkem energiat kui lihtsalt voodis lamamine.

Kolmandaks-räägi temaga, kuula ta muresid, isegi kui sa teda otseselt aidata ei saa.  Samas räägi ka enda tunnetest, püüa seda teha võimalikult neutraalselt, mitte teda süüdistades.

Neljandaks-otsi professionaalset abi nii endale kui mehele. Psühholoog, nõustaja vms.

Jõudu ja jaksu!

Kes toob sellele mehele selle ebatervisliku söögi koju? Kes teeb seda ebatervislikku sööki kodus? et valudest vabal ajal käib poes ja vaaritab pliidi ees?  Ärge ostke koju asju, mis tema tervist kahjustavad.

#3644594:

Peseb ennast kord kuus, hambaid ei pese üldse, ühise laua taga ei söö, suitsetab palju

Iu.

Kui ta enda eest ei hoolitse, saab tema olukord ainult halvemaks minna.

Kas ta kusagil füsioteraapias ei käi? Aga väga vähese füüsilise koormuse korral oleks juba ka enda sagedasem pesemine natuke nagu trenni asemel. Virgutav ja ergutav.

Ning jah, ära osta koju ebatervislikku toitu.

#3644755:

Ega suurtes seljavaludes

Mina ei lugenud lugu seljavaludest. Sina nägid sellist kohta?
Vbl ongi seljaprobleemid, kuid siinkohal on lokaalne probleem muus, nimelt Perekooli käo elavas ettekujutuses ja eelduses. See aga võib (ja viibki!) teema täiesti kreeni keerata. Olen ise teinud teemasid, kus kirjeldan midagi, mille keegi siis tõlgendab oma äraarvamise järgi ning lõpuks tuleb loobuda, sest alsest probleemist pole enam midagi järele jäänud. Lisaks on siinses keskkonnas täiesti äraspidiselt/üldse mitte aru saadavad mõisted nagu “näiteks” (see on kohe TOP 10-s esimesel kohal), “peaaegu”, “võib olla”, “sageli/harva”, “üritama” ja muu ebakindlas kõneviisis öeldud sõnad. Kui TA ikka kirjutab “vahel”, siis tähendab see kogu aeg ja kui “näiteks”, siis sellest hakatakse kinni ja nii ongi. Samas filmi/raamatu teemades on hämmastav, kuidas väga paljud ei taba nii ilmselget mõtet, kuigi võiks ju arvata, et fantaasia on hea.

Teemaalgatajale soovin vastupidamist. Väga kurb lugeda (ja ma ei ole eriti “vesise südamega” inimene). Paremat nõu ei oska tõesti muud anda kui siin juba soovitatud on – mehega rääkimine ja ravile suunamine. Elame heal ajal, kus igasuguseid spetsialiste on murdu. Keegi ikka oskab aidata, aga selleks pead eelnevalt mehega rääkima ja ta nõusse saama.

#3645228:

Naisel on ka topelt koormus – teenida perele ülalpidamist ja elada kaasa mehe muredele.

Jättes hetkeks haiguse kõrvale, siis vastupidiseid olukordi, kus mees tervet peret ja iseennast ülal peab ning naise muresid peab kuulama, on ju oluliselt rohkem. Kui loen neid koduste naiste kadestage-mind-mul-on-see-võimalus-kodus-olla lugusid, siis on juba läbi arvutiekraani kahju neist meestest, keda nii süüdimatult ekspluateeritakse.