Esileht Pereelu ja suhted Kui pole enam tuge

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Kui pole enam tuge

Postitas:
Kägu

Kun minu postitus kuulutati perekoolikasutamistingimustele mitte vastavaks, siis kustutan selle ära. Saaks sama moodi lihtsalt kustutada probleemid!

+32
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas ta valuvaigisteid ei võta? Lase perearstil taastusravile saata, saab ka psühholooglist nõustamist.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta sulle ütleb, et oled talle kallis ja armastab, siis peaks olema võimalik temaga ka rääkida. Eks valudes elamine on kindlasti väga raske ja mõjutab ka vaimset poolt, aga siiski peaks ta ju olema võimeline aru saama, et sul on ka raske ja tema muutunud käitumine mõjutab ka sinu hakkama saamist. Võid ju temalt küsida, et mis siis saab, kui sina ka enam ei jaksa, kui sinu tervis ka üles ütleb. On olemas valukabinetid ja valuravi meeskonnad (need on esimesed vasted, mis googeldades tulid).
Võibolla oleks ka hea, kui sa ise näiteks mõne terapeudi või psühholoogi juures käia saaksid, et ennast neutraalses keskkonnas maha laadida saaksid.
Jõudu sulle!

+23
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled samasuguseid kopi-paste teemasid juba 100 teinud.

+1
-34
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled samasuguseid kopi-paste teemasid juba 100 teinud.

Oi! See on uudis! Ma pole siin umbes 5 aastat käinud. Järelikult on veel teisigi samas olukorras. Levinud probleem siis. Ehk peaks see mind lohutama?

Vabandan tõesti kõigi ees kes on sarnast teemat juba lugenud. Minule on see õnneks üks ja ainus.

+20
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa oled samasuguseid kopi-paste teemasid juba 100 teinud.

Miks see keelatud on?

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arst on määranud ravi, et peab pidevalt voodis pikutama või? Kord kuus peseb end, hambaid ei pese üldse? Pidevalt pahas tujus ja ei luba remondimehigi külla? Appi. Küsiks kohe, kuidas on lood depressiooni ja taastusraviga? Tuge sa loomulikult haige inimese käest ära oota. Ega suurtes seljavaludes inimene ei hakka sul lasteaeda last viima ega kodus midagi tegema. Hoolitseks enda eest rohkem, oleks see juba isegi suureks abiks. Küll aga võiksid konsulteerida perearstiga, et mees tegusamaks muutuks. Arst teab täpselt vastata, kuidas ja mis on parim. Ravivõimlemine, ujumine, isegi mõõdukas kõndimine on ju kasuks tervisele.

Kuna kodus on väike laps, siis suitsetamine on ohtlik ja kahjulik lapse tervisele, eriti kui mees ise veedab enamuse ajast voodis.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled samasuguseid kopi-paste teemasid juba 100 teinud.

See pole konkreetselt tema olnud.
Aga ANALOOGILIST SISU toodetakse siin tõesti väga tihti:

– soovin mehest lahku minna,
– mingit tuge temast ammu juba pole (meeste põhjused mittetoetamiseks varieeruvad alates keskeakriisist ja armukesest kuni haiguseni välja), aga
– elame juba 10a mehe pinnal ja kuhugi minna pole,
– haige ema on ka veel kukil.
– Ja et kas “kõikvõimsad” perekoolikad, palun, suudaks foorumi kaudu kogu asja korda teha, ise ei oska/ei taha/ei saa.

Oleks sellest minu meelevaldsest nimekirjast TA-l midagi teisiti, siis oleks ju lihtne: “Palun, hakka astuma, kui sa ennast normaalselt end üleval ei suuda pidada. Haige võid sa olla, aga sinu vingumist ma elu lõpuni küll ei kavatse taluda, mine vingu kuksil mujal.”
Lihtne.
Aga kuna seda varianti ilmselt pole, siis tuleb edasi kannatada.

+3
-31
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta nii haige on nagu sa kirjutad, siis peaks ju hoopis sinust talle tuge olema. Eks abielu, see ongi tõusud ja mõõnad, heas ja halvas.

Mehel on lisaks ilmselt depressioon ja tundub, et süvenev. Kindlasti häirib teda ka see võõras laps.

+3
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju mehi sa tead, kes sellist olukorda kannataks? Et tagatoas vedeleb mingi paks ja suitsetav memm, kes ennast ei pese ja ainult tänitab. Suurem osa mehi oleks läinud juba esimese paari kuu jooksul. Kui perre sünnib puudega laps, laseb samuti 80 protsenti mehi jalga ja soetab uue pesakonna. Naised on need eneseohverdajad, mille eest neid mitte keegi ei täna. Mina võtaks prioriteediks lapse ja kui mees käituda ei oska, jääb ta üksi.

+32
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurb lugeda, et oled sellises seisus…samas lugedes kui palju on su kukil, julgen küll kiita ja öelda, et oled väga tubli ja tugev naine!

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arst on määranud ravi, et peab pidevalt voodis pikutama või? Kord kuus peseb end, hambaid ei pese üldse? Pidevalt pahas tujus ja ei luba remondimehigi külla? Appi. Küsiks kohe, kuidas on lood depressiooni ja taastusraviga? Tuge sa loomulikult haige inimese käest ära oota. Ega suurtes seljavaludes inimene ei hakka sul lasteaeda last viima ega kodus midagi tegema. Hoolitseks enda eest rohkem, oleks see juba isegi suureks abiks. Küll aga võiksid konsulteerida perearstiga, et mees tegusamaks muutuks. Arst teab täpselt vastata, kuidas ja mis on parim. Ravivõimlemine, ujumine, isegi mõõdukas kõndimine on ju kasuks tervisele.

Kuna kodus on väike laps, siis suitsetamine on ohtlik ja kahjulik lapse tervisele, eriti kui mees ise veedab enamuse ajast voodis.

Kust sa selle seljavalu välja lugesid?

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Depressioon. Räägid mehega sellest, mida ta saab teha. Kui rahulikukt ja armsalt rääkimine ei aita, siis läbi kavaluse paned ta end liigutama. Ei vii sööki tema tuppa vaid tuleb ise järgi. Palud tal midagi teha, rõhutad, et see on sulle oluline. Las lieb lapsele raamatut vms. Arveid saab ta ju arvutis maksta vms.

Külaliste osas nt ära seltskonda külla kutsu, aga sõbrannaga vaikselt teises toas lobisemine on ok. Teist saad ju toetada, kui ka sina ise tunned, et elu on mõnus.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu arust sõltub palju, mis on mehe diagnoos ja prognoos. Kui tal on raske, pöördumatu ja letaalse lõpuga haigus, siis ma ikkagi kannataksin vapralt lõpuni.

Kui on mingi krooniline haigus, mis ei parane, kuid ei tapa, siis on täitsa kindel, et midagi ei muutu. Ilmselt läheb mehe norimine ja virin ja enda eest mitte hoolitsemine veel hullemaks ja kõik süveneb. Sel juhul ma kindlalt lahkuksin sellise mehe juurest. Saan aru, et valu ja paha olla, aga see ju ei ole vabandus mühaklikkusele, enda eest hoolitsemata jätmisele, külaliste keelamisele ja muudele halbadele iseloomu joontele. Usun, et valu võib teha pahuraks, aga teemaalgataja kirjeldusest loen välja ka lihtsalt lodevust ja ka niisama vastikut iseloomu.

Õige point oli sellel, kes ütles, et näidake kas või üht meest, kes viitsiks sellise naise kõrvale jääda, kes vedeleb tagatoas ja ei pese ennast. Lisaks keelab-käseb ja koguaeg kõrva ääres kraaksub.

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vau. Selline kannatlikkus sinu poolt, kui mees ei panusta suhtesse ja teie ühisesse ellu põhimõtteliselt mitte midagi.

Mõnes mõttes olen ise sarnases olukorras. Mehel oli mitu aastat tagasi spordiga seotud vigastus, mis ei tahtnud kuidagi ära paraneda. Valu tõttu kõndis ta natuke teistmoodi, mille tulemusel tekkisid pinged ka teistesse lihastesse, seljavalud, närvivalud ja probleemid aina eskaleerusid. Ükski arst, füsioterapeut, massöör teda aidata ei osanud ja valu oli igapäevane, tööl ei saanud enam normaalselt istuda, sporti teha ammugi mitte. Mehel oli juba enne seda vigastust depressiooni esinenud ja tal on kalduvus olla negatiivne, pessimistlik ja halvas tujus. Pidevad valud muidugi võimendasid seda.

Kuigi nüüdseks on see esialgne valuperiood möödas, siis esinevad tal aegajalt lühemad ja pikemad perioodid, kus valud on tagasi.

Meil ei läinud küll asi kordagi nii hulluks nagu teil, mees käis tööl edasi ja hügieeni osas ka midagi ei muutunud, aga ta hakkas oma frustratsiooni pere peal välja elama, istus pidevalt omaette telefonis, oli endassetõmbunud, ütles asju, millega tahtis nagu meelega haiget teha, kritiseeris kõike. Eriti häiris mind see, kui ta laste peale karjus, vahel loopis nende juuresolekul asju. Samuti ei tahtnud ta eriti teiste inimestega suhelda, oma perega natuke suhtles, aga kuskile külla või üritusele ta eriti minna ei tahtnud. Tihti juhtus nii, et ta oli lubanud tulla, aga hakkas enne minekut nagu meelega tüli norima, et saaks siis öelda et ta ikkagi ei tule. Olin samuti ummikus, olukorras, kus lahku minna ei tahaks väikeste laste pärast, aga sellist elu ka ei tahtnud.

Tülitsesime seetõttu palju ja ega need tülid pole päris ära kadunud, aga asi on läinud palju paremaks. Ütlesin mehele konkreetselt, et sellist käitumist lastega ma ei luba. Ja et üleüldse, et kui tal nüüd jäävadki need valud olema elu lõpuni, kas ta kavatsebki nii käituma jääda, et see pole ju mõeldav. See pani teda natuke mõtlema. Mind ennast aitas veel see, kui ma otsustasin, et ei lase ennast tema pidevast halvast tujust enam mõjutada. Varem võtsin seda hästi isiklikult, aga siis otsustasin, et see ei pea minu tuju mõjutama ja mina võin ise oma asja ajada ka ilma temata. St et kui tal on paha tuju, siis ma vōin ka üksi midagi teha või ainult koos lastega. See näitab mehele, et sul on oma elu ka ja sa ei sõltu temast.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu abikaasal on ka kroonilised valud. Kaelas küll. Tal on need olnud juba sellest ajast peale, kui me tuttavaks saime, nii et ma olen sellega täitsa harjunud ja ei mõtle sellele igapäevaselt. Paar korda nädalas ma siiski masseerin teda ja nüüd viimastel aastatel võtab ta ka pidevalt valuvaigisteid. Jah, tal on ka kehva tuju perioode, aga ta teab hästi, et oma kaelavalu ta teiste pereliikmete peale välja ei vala. Vahel juhtub, aga meil kõigil on ju kehvi hetki. Ta saab hästi aru, kui talle seda tagasi peegeldada ja uurida, kas ta valuvaigistit on ikka täna võtnud.

Seega, saab ka haige inimesega suurepäraselt pereelu elada ilma pideva pahuruseta. ma soovitaks küll sul rääkida temaga otse. Räägi, et su jõud hea tuju üleval hoida hakkab lõpema ja sul on vaja muutusi. Kui mees end tõesti muutma pole nõus, ehk ei saa aru oma rollist sinu energia raiskamises, siis pead olema muidugi valmis ka lahku minema.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mehel on diagnoositud krooniline haigus juba aastaid tagasi. Samuti kaasnevad sellega lakkamatud valud. Vaatamata valudele, ei kohtle mees meid lastega halvasti, aitab kodustes tegemistes nii palju, kui saab. Ja hügieeniga ka probleeme pole. Valud ei saa olla põhjus, et käituda oma kallite inimestega halvasti. Saada mees spetsialisti juurde, kui vaja, ultimaatumiga. Suitsetamine ja ülekaal tema olukorrale samuti kaasa ei aita.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina arvan ka, et peamine probleem on depressioon, mis võtab igasuguse suutlikkuse ja tahtmise tegutseda või üldse millegi nimel üritada. Antidepressandid aitaks kindlasti olukorda leevendada (ja ega antud olukorras enam midagi kaotada ei ole ka). Kui ravimi abil sellest mustast august välja saaks rabeletud, siis hakkaks juba muud asjad teda motiveerima. Hetkel on tema maailm nii väikeseks jäänud, ta on peaaegu kogu aeg iseenda ja oma mõtetega üksi, ilmselt on seal palju viha, kurbust ja ebaõigluse tunnet.

Emotsionaalse tervise paranemine aitab ka füüsilise poole paranemisele kaasa, aga praegu tundub küll, et päris omal jõul ta sellest august välja ei roni, ravimid võiks ikka toeks olla.

Sa kirjutasin nii ilusti, et te olite pikalt üheskoos õnnelikud, aga mehe haiguse tõttu on kõik kokku kukkumas. Ma arvan, et sa oled praegusest olukorrast väsinud ja tüdinud, kuna see on juba päris pikalt kestnud. Lepi mehega kokku mingi aeg, mil saate maha istuda ja asju arutada (suuri ja tähtsaid jutuajamisi ei peaks tegema nii, et see teise poole jaoks ootamatult tuleb). Tehke koos plaan, kuidas praegusest olukorrast välja hakata tulema. Ütle talle ausalt, et armastad teda, aga oled väsinud, sest sinule on langenud topeltkoorem. Mõtle enda jaoks valmis, mis on need peamised asjad, millest tahad rääkida (nt et ta perearstiga antidepressantidest räägiks, iga päev peseks ja oma hammaste eest hoolitseks). Kui kõigest korraga rääkida, ei jää lõpuks midagi fookusesse, seega vali 2-3 kõige olulisemat asja.

Oluline on meeles pidada, et ta ei ole meelega vastik, vaid oma haiguse, valude ja depressiooni tõttu ummikus. Aga selle kõige keskel on tal ilmselt tekkinud tunnelnägemine, mis keskendub ainult iseenda olukorrale ja ta ei pruugi teadagi kui viimase piiri peale sina oled jõudnud ja kui raske on sul sellist elu ühiselt jätkata.

Edu! Sa oled väga tubli olnud siiani ja loodetavasti läheb mehel varsti paremaks ning saate ühiselt jätkata. Ja kui ei saa, on see ka okei. Keegi ei pea end teise nimel lõputult ohverdama. Vahel muudavad nii suured sündmused inimesi nii, et nad ei olegi kunagi enam endised. Sel juhul tuleb sinul enda eluga edasi minna ja last kaitsta.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust sa näed tonti, kus seda ei ole. Mees on välimiselt kiuslik, aga hingelt soe. Saan aru, ta käib sulle närvidele. Niikaua, kui oma ubrikus istub võib taluda, aga kui veab oma paksu kere ja tusase näo külmakappi tuulutama, siis sinus kihvatab. Oma valudest räägib ta kaastunnet lunides.

Miks sa ei maini, kui vana ta on. Kasvõi suurusjärk. See selgitaks paljutgi. Mees on armukade seepärast, et kardab mahajätmist. Sinu jutu põhjal juba viis aastat õigustatud kartus. Peagi läheb see täide. Korra kuus pesta on patt. Tema toas on siis kõikidel asjadel jube konihais küljes. Kas mees voodisse urineerib? Või seda tagumist asja? See, et ta ühise söögilaua taha ei roni, on sulle kindlasti kergenduseks. Samuti jätab sind ükskõikseks, et ta hambaid ei pese. Paljudel naistel on vastupidi nuhtlus, et vastik mees peseb muudkui hambaid ja ronib seejärel suudlema. Mitu korda teie kuus seksite? Äkki mees sellest tunnebki puudust ja kogu tema pahurus on reaktsioon naise eemaletõukamisele. Kui tulevad kinnitused, et oled kallis, ja armastab sind, siis kõik pole veel kadunud. Varsti läheb lennuk Kanaaridele. Võtke piletid

0
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tuttava mehel avastati raske haigus, nüüd on ka töötu – mehe psüühikale mõjub see väga. Ta on nüüd naise ülalpeetav, teiseks on  haige. Naisel on ka topelt koormus – teenida perele ülalpidamist ja elada kaasa mehe muredele. Aga nad on peaaegu 20 aastat abielus ja sa ei jäta ju oma haiget kaasat.

Samas, kui sõber murdis kaelaluu ja jäi halvatuks, siis elukaaslase lahkumise ei tinginud see, et pidi mehe eest hoolitsema (mehel oli alakeha halvatus), vaid teda kohtutavalt väsitas mehe negatiivne ellu suhtumine.  Ütles, et lihtsalt vaimselt põles selle mehe kõrval läbi.

Seega soovitan TA endale ka nõustajat, psühholoogi.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks tahan öelda, et oled tubli ja tugev naine!

Olen ise olnud  sarnases olukorras, kus sinu mees. Raske opp, tugevad valud, pereliikmetest sõltuv, endaga vaevu hakkama saav. Ei olnud lihtne ei mulle, ega ka pereliikmetel. Ma ei ole üldse inimene, kes valaks oma viha teiste peal välja, aga sellesse perioodi sattus küll hetki, kus pereliikmete headele soovidele sai vastatud oluliselt kurjemini kui oleks võinud.  Tänases hetkes olen neile ülimalt tänulik, et nad mind aitasid ja ise seejuures hulluks ei läinud.

Kõigepealt- kas mees saab valuvaigisteid? Kui ei, siis arstiga konsulteerida. Valu kannatama ei pea ega tohikski, see viib keha stressi.

Teiseks-saan jutust aru, et mees liigub, seega on ta teoreetiliselt ka võimeline pesema minema või on seal mingi muu asi takistuseks? Äkki tal on liiga suured valud, et pesta ennast? Äkki ta sooviks sinu abi? Uuri seda temalt sõbralikult. Enda kogemusest võin öelda, et kui kogu aeg on valus ja halb olla, siis pesema minek nõuab tõesti rohkem energiat kui lihtsalt voodis lamamine.

Kolmandaks-räägi temaga, kuula ta muresid, isegi kui sa teda otseselt aidata ei saa.  Samas räägi ka enda tunnetest, püüa seda teha võimalikult neutraalselt, mitte teda süüdistades.

Neljandaks-otsi professionaalset abi nii endale kui mehele. Psühholoog, nõustaja vms.

Jõudu ja jaksu!

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis su probleem on? Et mees ei pese või et pead ise arvet maksma ja autoremonti orgunnima?

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes toob sellele mehele selle ebatervisliku söögi koju? Kes teeb seda ebatervislikku sööki kodus? et valudest vabal ajal käib poes ja vaaritab pliidi ees?  Ärge ostke koju asju, mis tema tervist kahjustavad.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma voin lohutuseks öelda, et olen ise 17a uksi kõigega toime tulnud lapsi 3,kool,töö ja autokool, koer. Lisaks ka muud kohustused. Tuge ja abi pole iial saanud isegi abielus olles. Elu on isegi elamata enda jaoks jäänud. Mis puudutab aga teie mehe käitumist on ilmselgelt tegemist depresiivse inimesega. Soovitan psühholoogi mehele ja teie mõistvat abikaasa suhtumist. Teie mees vajab abi!

Jaksu sinna!

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peseb ennast kord kuus, hambaid ei pese üldse, ühise laua taga ei söö, suitsetab palju

Iu.

Kui ta enda eest ei hoolitse, saab tema olukord ainult halvemaks minna.

Kas ta kusagil füsioteraapias ei käi? Aga väga vähese füüsilise koormuse korral oleks juba ka enda sagedasem pesemine natuke nagu trenni asemel. Virgutav ja ergutav.

Ning jah, ära osta koju ebatervislikku toitu.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kohutavalt pikad ja lohisevad postitused siin teemas. katsuks natuke konkreetsemalt kirjutada`? kes seda kõike niimoodi lugeda jõvvap.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega suurtes seljavaludes

Mina ei lugenud lugu seljavaludest. Sina nägid sellist kohta?
Vbl ongi seljaprobleemid, kuid siinkohal on lokaalne probleem muus, nimelt Perekooli käo elavas ettekujutuses ja eelduses. See aga võib (ja viibki!) teema täiesti kreeni keerata. Olen ise teinud teemasid, kus kirjeldan midagi, mille keegi siis tõlgendab oma äraarvamise järgi ning lõpuks tuleb loobuda, sest alsest probleemist pole enam midagi järele jäänud. Lisaks on siinses keskkonnas täiesti äraspidiselt/üldse mitte aru saadavad mõisted nagu “näiteks” (see on kohe TOP 10-s esimesel kohal), “peaaegu”, “võib olla”, “sageli/harva”, “üritama” ja muu ebakindlas kõneviisis öeldud sõnad. Kui TA ikka kirjutab “vahel”, siis tähendab see kogu aeg ja kui “näiteks”, siis sellest hakatakse kinni ja nii ongi. Samas filmi/raamatu teemades on hämmastav, kuidas väga paljud ei taba nii ilmselget mõtet, kuigi võiks ju arvata, et fantaasia on hea.

Teemaalgatajale soovin vastupidamist. Väga kurb lugeda (ja ma ei ole eriti “vesise südamega” inimene). Paremat nõu ei oska tõesti muud anda kui siin juba soovitatud on – mehega rääkimine ja ravile suunamine. Elame heal ajal, kus igasuguseid spetsialiste on murdu. Keegi ikka oskab aidata, aga selleks pead eelnevalt mehega rääkima ja ta nõusse saama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kindlasti häirib teda ka see võõras laps.

Jälle! TA pole rääkinud võõrast lapsest, vaid eestkostel lapsest. Ja et see laps on TA eestkostel ehk et see võib vabalt ka mehe enda/mõne tema sugulase laps olla.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Naisel on ka topelt koormus – teenida perele ülalpidamist ja elada kaasa mehe muredele.

Jättes hetkeks haiguse kõrvale, siis vastupidiseid olukordi, kus mees tervet peret ja iseennast ülal peab ning naise muresid peab kuulama, on ju oluliselt rohkem. Kui loen neid koduste naiste kadestage-mind-mul-on-see-võimalus-kodus-olla lugusid, siis on juba läbi arvutiekraani kahju neist meestest, keda nii süüdimatult ekspluateeritakse.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma voin lohutuseks öelda, et olen ise 17a uksi kõigega toime tulnud lapsi 3,kool,töö ja autokool, koer. Lisaks ka muud kohustused. Tuge ja abi pole iial saanud isegi abielus olles. Elu on isegi elamata enda jaoks jäänud. Mis puudutab aga teie mehe käitumist on ilmselgelt tegemist depresiivse inimesega. Soovitan psühholoogi mehele ja teie mõistvat abikaasa suhtumist. Teie mees vajab abi!

Jaksu sinna!

Kui tegemist pole pereliikme haigusega, siis miks sedasi ennast ohverdada? Ma isegi ei oska praegu kiita või medalit anda niisuguse mina-üksi-kõike-teen ellusuhtumise pärast.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui pole enam tuge