Esileht Pereelu ja suhted Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 67 )

Teema: Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.

Postitas:
Kägu

On keegi kogenud, et psühholoogi juures käimine on pigem negatiivselt mõjutanud?

 

+12
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes ennast aidata ei taha, seda ei aita psühholoog ka. Psühholoog on ikka nendele, kes otsivad ja on ise kõik teinud, mis vähegi on osanud ja siis on jäänud oma teadmistest väheseks. Miks peaks üldse keegi aitama kedagi ja siis see keegi on veel tänamatu, öeldes, et näed aga sinust ei olnudki abi.  Psühholoog on samasugune inimene nagu kõik teised, õppinud teatud aineid ja ongi kõik. Psühholoogiks võib õppima minna keegi, kellel on endal suured probleemid ja proovib abi saada. Nii et muidugi võib psühholoog võib mõjuda hinnanguliselt kehvasti. KUi aga avastab tahtliku kahju tekitamise, siis tuleb minna ja poliseisse avaldus teha, mitte siia perekooli teema.

+5
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimene asi on see, et psühholoog pean minu meelest kliendile inimesena sobima, klappima, olema sümpaatne. Koostööd ei tule psühholoogiga, kes inimesena ei klapi.

Teine asi on see, et psühholoog saab tegeleda sellega, mida klient endast välja annab. Kui inimene räägib üht aga tegelikult on mure hoopis mujal, siis selleni ei olegi võimalik jõuda.  Psühholoog saab tegeleda ainult sellega, mis klient talle räägib. Loomulikult ta urgitseb ja otsib ja püüab asjade põhjusteni jõuda, aga kui klient jääb kitsalt mingitesse piiridesse, siis ei saa ja psühholoog sealt piiridest kuidagi välja.

Ja kolmas on see, et klient peab ise tahtma teha midagi teisiti, midagi muuta. Kui klient seda tegelikult ei taha, siis võibki jääda psühholoogi juures käima, mingit muutust ei tule.

Aga kõige eeldus on minu meelest siiski esimene asi, ehk et klient ja psühholoog klapivad inimestena.

+24
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Mul on vaid positiivne kogemus. Erinevatega läbi aastakümnete juba. Kui inimene isiksusena pole sobinud, pole lihtsalt teist korda tema juurde läinud.

Soovitan mitte käia selle psühholoogi juures keda sa ei usalda. Otsi mõni teine.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Mul on vaid positiivne kogemus. Erinevatega läbi aastakümnete juba. Kui inimene isiksusena pole sobinud, pole lihtsalt teist korda tema juurde läinud.

Soovitan mitte käia selle psühholoogi juures keda sa ei usalda. Otsi mõni teine.

Suurt abi pole sa neilt siis ju ikkagi saanud, kui lausa aastakümneid psühholoogide juures käid.

+13
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sügavuti oma tundemaailmas kaevata ning sasipuntraid harutada, võib see kohati nii valus olla, et võibki tekkida tunne, kuidas enesetunne on läinud halvemaks. Tegelikult on see ajutine halb või kohati lausa väljakannatamatu tunne vajalik, et saaks alustada tervenemisega. Endale ausalt otsa vaatamine võib olla ülimalt raske ning võib tekkida tung kõik sinnapaika jätta ja rahulikult ilma raskeid teemasid torkimata edasi tiksuda.

NB: aga selle tunde kõrval peab siiski olema sisetunne, et psühholoogiga on inimesena klapp ja side olemas

 

+17
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb psühholoogist. Mulle mõjus positiivselt, sain oma küsimustele vastused, kuid julgesin avatult küsida ja rääkida. Sul on asi ehk selles, et sa ei usalda psühholoogi ja tunned nagu poleks kasu?

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogi juurde minemine on sama nagu trenni minemine. Treener saab sind juhendada, aga kui sa ise midagi muuta ei taha ega vaeva näha ei taha, siis ei ole sellest suurt kasu. Psühholoog võib küll sulle selgitada, miks su elus on mingi asi nii või naa, aga kui soovid muutust, pead ise vaeva nägema. Ajus on mõttemustrid, neuronite vahelised teed välja kujunenud, et seda muuta, on vaja harjutamist ja see on raske. Samamoodi räägivad paljud, et psühhiaatri ravist pole kasu, depressioon ei lähe üle. Uuringutega on tõestatud, et 50 protsendile inimestest ei mõju tabletiravi, samas liikumine ja alkoholist loobumine mõjub 80 protsendile. Sellegipoolest suurem osa inimesi ei hakka trenni tegema, söövad ikka tablette edası. Ka mõtete muutmine ja treenimine on sama raske. Lisaks on inimestel palju minevikutraumasid, mis nad on alla surunud. Igapäevaelu enam-vähem sujub, aga kohati tulevad need traumas siiski pinnacle. Et neist lahti saada, on vaja need uuesti üles kaevata, läbi arutada, teraapiat teha, mis võtab kaua aega ja on samamoodi valus protsess. Siis mõnele tundubki, et hoopis hullemaks läks. Ajutiselt võibki hullemaks minna, et asjast lõpuks üle saada.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Mul on vaid positiivne kogemus. Erinevatega läbi aastakümnete juba. Kui inimene isiksusena pole sobinud, pole lihtsalt teist korda tema juurde läinud.

Soovitan mitte käia selle psühholoogi juures keda sa ei usalda. Otsi mõni teine.

Suurt abi pole sa neilt siis ju ikkagi saanud, kui lausa aastakümneid psühholoogide juures käid.

Sul pole jälle koolist abi olnud – ikka oled lolliks jäänud! Ok – solvasin sellepärast, et luua paralleel. Kohe ka vabandan, sest see oli ainult näide. Hambaarsti juures käid ju igal aastal, samuti günekoloogi juures. Siis küll ei ütle, et nendest abi pole, sest peab pidevalt käima.  Kui tahad heas füüsilises vormis olla, teed ju koguaeg selle nimel tööd: vaatad toitumist, teed trenni. Ja teed seda koguaeg, eksole. Teinekord võtad treenerigi – on lihtsam. Sama ka psühholoogiga – on lihtsam ja ladusam.

Mul pole mingeid meeletuid lapsepõlve ja minevikutraumasid, aga aegajalt käin (näiliselt ka ilma põhjuseta) psühholoogi juurest läbi. Pärast on klaarim. On ka juhtunud, et lähen mõnda väikest probleemi arutama, aga jutuajamise käigus selgub, et tegelik probleem pole üldse selles, vaid hoopis ühes teises asjas. Mina isiklikult soovitan psühholoogi kõigile.

Psühholoog – nõustajatele õpetatakse esimese asjana seda, et kliendil on õigus valida endale sobiv. Ja ongi normaalne, et käid ühe ja teise juures kuni leiad sobiva. Nii nagu leiad katse-eksituse meetodil sobiva treeneri või lauluõpetaja või günekoloogi või koristaja või kelle iganes.

+12
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olin vaimselt vägivaldsest suhtest lahkumas ja viimaseks sammuks otsisin psühholoogi tuge. Psühholoog keskendus minule hoo andmise asemel hoopis mu partneri tunnetele ja sellele, et ma teda ja tema tundeid mõistaksid ning haavatavas seisus olles hakkasin psühholoogi mõjutusel muudkui toetama ja mõistma oma partnerit. Et eks partneri käitumisel on ka oma põhjused ja juured ja tema vajab ka abi ning mina peaksin teda mõistma jne.. Partner muidugi ei muutunud sellest abist ja mõistmisest, mida ma psühholoogi pealekäimisel ja suunamisel talle andsin, aga mina väsisin ja muutusin veel nõrgemaks ning kokkuvõttes kaotasin peaaegu aasta selle psühholoogi pärast. Lõpuks loobusin psühholoogist, taastusid paar kuud psühholoogi “abist”, korjasin end vaimselt kokku ja läksin lahku.

+25
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsepõlvekodus andis psühholoog tõuke teismelise õe enesetapukatseks 🙁 Selmet vanemat ja last lepitada, hakkas ka psühholoog teismelist süüdistama (vaatas olukorda vaid läbi ema silmade) ning nii ta läks. Ei olnud mässumeelne endale kõike lubav noor. Pigem tuge ja mõistmist vajav.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes ennast aidata ei taha, seda ei aita psühholoog ka. Psühholoog on ikka nendele, kes otsivad ja on ise kõik teinud, mis vähegi on osanud ja siis on jäänud oma teadmistest väheseks. Miks peaks üldse keegi aitama kedagi ja siis see keegi on veel tänamatu, öeldes, et näed aga sinust ei olnudki abi. Psühholoog on samasugune inimene nagu kõik teised, õppinud teatud aineid ja ongi kõik. Psühholoogiks võib õppima minna keegi, kellel on endal suured probleemid ja proovib abi saada. Nii et muidugi võib psühholoog võib mõjuda hinnanguliselt kehvasti. KUi aga avastab tahtliku kahju tekitamise, siis tuleb minna ja poliseisse avaldus teha, mitte siia perekooli teema.

Selle rasvase kirjaga seoses – aga kas siis psühholoog on tasuta või ta teeb seda heategevusena?

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoog on samasugune inimene nagu kõik teised, õppinud teatud aineid ja ongi kõik. Psühholoogiks võib õppima minna keegi, kellel on endal suured probleemid ja proovib abi saada. Nii et muidugi võib psühholoog võib mõjuda hinnanguliselt kehvasti. KUi aga avastab tahtliku kahju tekitamise, siis tuleb minna ja poliseisse avaldus teha, mitte siia perekooli teema.

Samasugune inimene või mitte, aga kui ta oma teenuste eest raha küsib, siis on arusaadav, et patsient tahan ka tulemusi saada. Elektriku või torulukksepa puhul sa ju ei arva, et samasugune inimene, missiis et teenust ei saanudki.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samasugune inimene või mitte, aga kui ta oma teenuste eest raha küsib, siis on arusaadav, et patsient tahan ka tulemusi saada. Elektriku või torulukksepa puhul sa ju ei arva, et samasugune inimene, missiis et teenust ei saanudki.

Aga pea pole sama asi kui mingi elektrikapp, et ühendad juhtmed ja asi töötab. Tulemus oleneb palju ka patsiendist. Kui palkad toitumisnõustaja või eratreeneri, siis ka tihtipeale tulemus puudub, aga nende puhul saab inimene aru, milles asi oli.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

on mõlemat – nii kahju kui kasu. otsustavaks teguriks on sobiva spetsialisti leidmine, sellise, kellega just sina tunned end mugavalt. psühholoogi amet on keerulisem kui eratreeneri või hambaarsti jms oma, sest tegeleb otseselt mõtlemisega. öeldakse, et kõik algab peast.

mäletan, kui töökohal käis psühholoog atesteerimas, ühele kolleegile ei meeldinud absoluutselt see spetsialist, kusjuures ta väljendas end julgelt ja avatult. tulemuseks oli psühholoogipoolne kättemaks, mistõttu lõpuks kolleeg pidi töölt lahkuma. kokkuvõttes polnud hullu, sest teises ametisektoris läks ta tööelu väga edukalt.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogide vastu pole mul midagi, kindlasti on kellelgi mingis eluetapis neist kasu. Küll aga olen elukogemuse pinnalt (olles mõned korrad elus külastanud ka psühholoogi) jõudnud selleni, et liigne minevikutraumades või lapsepõlves kaevamine ja analüüsimine ei pruugi olla kõige konstruktiivsem lahend, et hingerahu saada.

Küll aga tasub teadvustada, milliste minevikus kogetud negatiivsete tunnete külge me kinni oleme jäänud, aga niipea kui see on teadvustatud, on paras aeg see seljataha jätta. Selleks sobivad pikaajaliste arutelude ja dialoogide asemel psühholoogiga palju paremini muud teraapiad nagu TRE, emotsioonide vabastamise tehnikad (TMK) jne

Selle asemel, et heietada aastaid sellest, kuidas mu ema mu venda rohkem armastas kui mind või kuidas kõik mu tänased probleemid on tingitud sellest, kuidas mu eelmine elukaaslane mind alandas, piisab sellest, et teadvustada, kuidas me kaldume oma probleemides süüdistama teisi, kes meiega valesti käitusid.

Samal hetkel, kui taipan, et mingi minevikus toimunud olukord teeb mulle täna veel haiget, kasutan seda teadvustamist ja lasen selle emotsiooni vabaks (selle jaoks on spetsiaalsed tehnikad, ei ole keerulised).

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on olnud mõlemad kohemused. Esimeste psühholoogude jaoks olid minu probleemid liiga suures ja nende oskuses ei olnud piisavad. Aga ma ei andnud alla – leidsin psühholoogi, kes oli minu jaoks väga hea. 25 aastat traumat sain ma pooleteist aastaga korda. Ma olen väga rõõmus, et ei andud alla vaid otsisin sobiva.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sügavuti oma tundemaailmas kaevata ning sasipuntraid harutada, võib see kohati nii valus olla, et võibki tekkida tunne, kuidas enesetunne on läinud halvemaks. Tegelikult on see ajutine halb või kohati lausa väljakannatamatu tunne vajalik, et saaks alustada tervenemisega. Endale ausalt otsa vaatamine võib olla ülimalt raske ning võib tekkida tung kõik sinnapaika jätta ja rahulikult ilma raskeid teemasid torkimata edasi tiksuda.

Niisugune see laialtlevitatav jutt on jah – et mine kisu psühholoogi juures oma hing võimalikult lahti, ja küll psühholoog selle siis uuesti kokku paneb, tänu millele väljud psühholoogi kabinetist endisest parema ja tervemana.

Tegelikkus on see: teise inimese hinge lahtikiskumine on lihtne, ent tagasi kokku panek sootuks teine tera. Töötan rehabilitatsioonitiimis klientidega, ja minu juurde on sattunud päris mitmeid inimesi, kellel psühholoog on seisundi muutnud endisest halvemaks, ning jätnudki nii. Selle asemel, et inimene nüüd uuesti ilusti kokku panna, jäetakse ta endiselt n-ö lahti ja hakatakse sees sorkima, üritades kaevata välja võimalikult palju inimesele haiget tegevaid mälestusi ja tundmusi, ning neid üle võimendada. Lõpuks on inimene omadega veel rohkem puntras kui enne, süüdistab teisi ja leiab, et tema ei pea oma tegude eest kunagi vastutama.

Tihtipeale on psühholoogid ajanud segamini inimese vaimse häire mingi füsioloogilise teemaga. Näiteks, kui kuulmispuudega laps saadeti psühholoogi vastuvõtule, et too uuriks, miks laps tunnis kaasa ei tee, tõlgendas psühholoog ta jutule mittereageerimist vaimse häirena ja kirjutas kanged ravimid välja. Laps tarvitas iga päev neid ravimeid, kuid tunnis kaasa tegema sellegipoolest ei hakanud – kuna ta ei kuulnudki õpetaja juttu.

Kahjuks ei ole osale psühholoogidest antud kaasa piisavat süvenemisvõimet ega elutarkust, ka empaatiast võib jääda vajaka. Liigne pealiskaudsus takistab keskenduda inimese ja tema pere tegelikule aitamisele. Võimu on psühholoogidele antud palju, kuid tagasisidet nende tööle tegelikult eriti anda ei saa. Suurim mure on, et viimasel ajal on liiga palju ülesandeid hakatud heitma psühholoogide kaela, oodates et nood lahendaksid ära teiste instantside (õpetajad, arstid, ametnikud jts) tegemata jäänud tööd. Nt kurdab inimene sotsiaalametnikule muret, et ei tule rahaliselt toime, ametnik saadab ta psühholoogi juurde. Või kurdab koolikiusatava lapse ema, et õpetaja koolis on valinud ta lapse välja ja kiusab teda – taas saadetakse laps psühholoogi juurde ja ongi kõik, selle sammuga loetakse juhtum lahendatuks justkui.

+9
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tihtipeale on psühholoogid ajanud segamini inimese vaimse häire mingi füsioloogilise teemaga. Näiteks, kui kuulmispuudega laps saadeti psühholoogi vastuvõtule, et too uuriks, miks laps tunnis kaasa ei tee, tõlgendas psühholoog ta jutule mittereageerimist vaimse häirena ja kirjutas kanged ravimid välja. Laps tarvitas iga päev neid ravimeid, kuid tunnis kaasa tegema sellegipoolest ei hakanud – kuna ta ei kuulnudki õpetaja juttu.

Ajad vist midagi segamini, psühholoog ei kirjuta ravimeid.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sügavuti oma tundemaailmas kaevata ning sasipuntraid harutada, võib see kohati nii valus olla, et võibki tekkida tunne, kuidas enesetunne on läinud halvemaks. Tegelikult on see ajutine halb või kohati lausa väljakannatamatu tunne vajalik, et saaks alustada tervenemisega. Endale ausalt otsa vaatamine võib olla ülimalt raske ning võib tekkida tung kõik sinnapaika jätta ja rahulikult ilma raskeid teemasid torkimata edasi tiksuda.

NB: aga selle tunde kõrval peab siiski olema sisetunne, et psühholoogiga on inimesena klapp ja side olemas

Sulle müüakse sinu raha eest iseenda kannatusi. Elu läheb edasi, traumad jäävad. Inimene peab hingelt ise kujunema iseenda psühholoogiks. Mina ei usalda psühholooge, kuigi jah, inimese kujunemisel peab olema adekvaatne tugi. Psühholoog alati seda pole. Pigem mõni hingehoidja, aga ta peab olema tõesti tark ja suure hingega. Pealegi võivad psühholoogid su peale kaebama minna, kui ei tea, mida õigesti rääkida.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas paar korda nädalas psühholoogi juures käimine võib aidata? Jah, kui sul on ülejäänud aeg toetav meeskond ümber ja ise omalt poolt kaasa aitad.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei usalda psühholooge

Miks sa neid ei usalda?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikkus on see: teise inimese hinge lahtikiskumine on lihtne, ent tagasi kokku panek sootuks teine tera. Töötan rehabilitatsioonitiimis klientidega, ja minu juurde on sattunud päris mitmeid inimesi, kellel psühholoog on seisundi muutnud endisest halvemaks, ning jätnudki nii. Selle asemel, et inimene nüüd uuesti ilusti kokku panna, jäetakse ta endiselt n-ö lahti ja hakatakse sees sorkima, üritades kaevata välja võimalikult palju inimesele haiget tegevaid mälestusi ja tundmusi, ning neid üle võimendada. Lõpuks on inimene omadega veel rohkem puntras kui enne, süüdistab teisi ja leiab, et tema ei pea oma tegude eest kunagi vastutama.

See on asjalik jutt. Minuga just täpselt nii juhtuski. Aastaid tagasi tegi mu tütar kaks enesetapukatset, lisaks elas (teadlikult) tänaval, ka talvel, peitis end, lasi politseil otsida ja minul arvata, et ta on surnud jne. Ma olin nii katki, et ma ei tea siiamaani, kuidas ma ise ellu jäin. Sattusin selles ägedas faasis psühhiaatri juurest suunatuna ka ühe psühholoogi juurde, kus ta küsis ja sorkis ja tegelikult ka kaudselt ja umbmääraselt mind süüdistas (ütles, et ema, nüüd on aeg ka peeglisse vaadata ja oma vigu hakata parandama jne – aga ma ei teadnud sel hetkel üldse, mis vead mul olid, see oli selline puusalt tulistamine ja huupi pildumine).

See seanss toimus nii, et esimese viie minuti sees hakkasid mul pisarad tilkuma. Proovisin end koguda ja edasi rääkida-vastata, aga ei suutnud, murdusin ja pmst nutsin kogu see tund aega. Nutsin 55 minutit lakkamatult järjest, vahepeal mingeid sõnu luksudes. See psühholoog muudkui tegi oma tööd edasi ja see seisnes selles, et ta ei teinud mitte midagi peale küsimuste esitamise ja minu nutmise vaatamise. Lõpuks ma sain enam-vähem paanikahoo ja ei suutnud enam millelegi vastata, vaid kordasin nürilt ‘ta sureb nagunii, ma tean’ vms.

Kui see inimene oleks olnud hea spetsialist, siis oleks ta sel esimesel seansil mind rahustanud ja lohutanud. Mul oleks olnud vaja veidi emalikku-inimlikku ninnutamist, head toetavat sõna, julgustamist – just sel esimesel korral, sest sellisena, nagu ma olin, ei olnud ma võimeline mingit tööd enda probleemiga tegema. Kui see inimene oleks olnud hea spetsialist, siis ta mõistnuks seda, mõistnuks minu hetkeseisundit ja vajadusi ja käitunuks sel seansil nii, nagu MINA seda tol hetkel vajanuks, mitte nii, nagu talle võib-olla koolis õpetatud oli.

Enam ma tema juurde kordagi ei läinud.

Tütar on elus ja elab hästi.

+27
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kägu 18.31

Krt, et oma postitust muuta ei saa, täitsa nõme.

Tahtsin lisada, et ei, see nutuseanss ei teinud midagi paremaks, ma olin juba ammu oma murega näost näkku seisnud ja kõike teadvustanud. See seanss tegi kõik edasise kulgemise ainult halvemaks, süüdistasin ennast, ei julgenud enam ka psühhiaatri juurde minna, ei julgenud ühegi teise psühholoogi juurde minna, muutusin politseiga suheldes paranoliselt kahtlustavaks jne. Andsin alla ja loobusin tegutsemast.

Mitte midagi head selline valu võimendamine minuga ei teinud.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoog on samasugune inimene nagu kõik teised, õppinud teatud aineid ja ongi kõik. Psühholoogiks võib õppima minna keegi, kellel on endal suured probleemid ja proovib abi saada. Nii et muidugi võib psühholoog võib mõjuda hinnanguliselt kehvasti. KUi aga avastab tahtliku kahju tekitamise, siis tuleb minna ja poliseisse avaldus teha, mitte siia perekooli teema.

Samasugune inimene või mitte, aga kui ta oma teenuste eest raha küsib, siis on arusaadav, et patsient tahan ka tulemusi saada. Elektriku või torulukksepa puhul sa ju ei arva, et samasugune inimene, missiis et teenust ei saanudki.

Elektriku ja torumehega on veidi lihtsam. Me lihtsalt ütleme neile, mis lõpptulemust tahame, aga ei kirjuta ette, mis teed pidi selleni jõuda ega tee sel teel ka mingeid takistusi.

Psühholoogi juurde minnakse tihtipeale kindla murega, aga samas ei ole paljud inimesed valmis tunnistama, et nad ise oma hädades mingitpidi süüdi võiks olla, iseendaga tööd peaks tegema või oma elu juures midagi muutma peaks.

Kui me torumehele ütleks, et tahame, et potist vesi jälle alla hakkaks minema, aga seda ummistust, mis seal ees on, ei tohi puutuda, leidku ta mingi muu viis, siis ei saaks ka see pott korda. Kui ummistus ikkagi ees on, siis meeldib see meile või mitte, tuleb alustuseks just see likvideerida ning siis hakkab ka pott jälle korralikult tööle.

+8
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema on selline inimene, kelle elus on palju asju valesti ja ta on kindlal veendumusel, et selles on kõik teised inimesed süüdi. Küll tema vanemad, küll tema õed, küll ebaõnn, küll eksmees. Ta pole mitte kunagi elus mitte ühegi asja kohta tunnistanud, et on selles ise süüdi, tema ise on alati see lilleke keset pasamerd. Kui mõnest ummikseisust püüda temaga rääkida, hakkab kohe vastu süüdistama, purskub koheselt pisaramerre ja hakkab ennast haletsema stiilis, et “ega mina ei oskagi midagi, ega mina polegi midagi kunagi õigesti teinud” ja lihtsalt ulub kõva häälega nutta. Vastutust kunagi millegi eest ei võta.

Psühholoogide juures on korduvalt käinud, aga pärast esimest-teist visiiti teatab, et see psühholoog ei tea ega oska ikka midagi ning enam ei lähe. Temale sobiks psühholoog, kes paitaks pead ja kiidaks kaasa, et tõesti on kõik teised pahad ja sina ainsana hea, aga kuna sellist ei leidu, siis polegi abi loota.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates oleneb palju sellest kas see visiit toimub teraapiana kus ta annab nõu ja juhendab või on niisama psühholoog, kes küsib vaid küsimusi ja ootab, et sina räägiksid. See oleneb ka inimesest endast, mõni vajabki vaid seda, et saaks kõik südamelt ära rääkida võõrale ja on palju kergem olla. Teraapia on siiski töö oma probleemidega, kodused ülesanded jms.

Minul just halbu kogemusi tavalise psühholoogiga, nendest polnud midagi kasu. On samuti tekitanud negatiivseid tundeid pere vastu näiteks, solvumist.

Aidanud on kognitiivteraapia ja väga hästi mõjus gestaltteraapia.

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Mul on vaid positiivne kogemus. Erinevatega läbi aastakümnete juba. Kui inimene isiksusena pole sobinud, pole lihtsalt teist korda tema juurde läinud.

Soovitan mitte käia selle psühholoogi juures keda sa ei usalda. Otsi mõni teine.

Suurt abi pole sa neilt siis ju ikkagi saanud, kui lausa aastakümneid psühholoogide juures käid.

Püüan siis selgitada miks mul on kogemus erinevatega.

Mul on 2 täiskasvanud erivajadusega last. Mõlemad ei saa kunagi iseseisvaks. Üks neist on ka depressiivne. Käin periooditi seetõttu psühholoogide juures.

Et läbi ei põleks.

Kui nad väikesed olid, oli mul lahutus. Sest laste isa otsustas mujal uut elu alustada. Meie probleemsed lapsed jäid minu kaela.

Seega abi oli vägagi vajalik tookord, et mustast august välja tulla.

Tänu psühholoogilisele abile on mul isiklikus ja tööelus kõik hästi, aga ma ei saa kuidagi muuta ja olematuks teha oma laste erivajadust.

Seega ei jaga sinu arvamust. Et pole abi saanud kuigi käin aastaid.

Ei käi aastaid. On olnud ka pause.

Püüan lihtsalt ennetada läbipõlemist ja otsin abi kui taas olukord kehvenema hakkab.

Omastehooldus on üks vägagi kurnav asi meie ühiskonnas…

 

 

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikkus on see: teise inimese hinge lahtikiskumine on lihtne, ent tagasi kokku panek sootuks teine tera. Töötan rehabilitatsioonitiimis klientidega, ja minu juurde on sattunud päris mitmeid inimesi, kellel psühholoog on seisundi muutnud endisest halvemaks, ning jätnudki nii. Selle asemel, et inimene nüüd uuesti ilusti kokku panna, jäetakse ta endiselt n-ö lahti ja hakatakse sees sorkima, üritades kaevata välja võimalikult palju inimesele haiget tegevaid mälestusi ja tundmusi, ning neid üle võimendada. Lõpuks on inimene omadega veel rohkem puntras kui enne, süüdistab teisi ja leiab, et tema ei pea oma tegude eest kunagi vastutama.

  1. See on asjalik jutt. Minuga just täpselt nii juhtuski. Aastaid tagasi tegi mu tütar kaks enesetapukatset, lisaks elas (teadlikult) tänaval, ka talvel, peitis end, lasi politseil otsida ja minul arvata, et ta on surnud jne. Ma olin nii katki, et ma ei tea siiamaani, kuidas ma ise ellu jäin. Sattusin selles ägedas faasis psühhiaatri juurest suunatuna ka ühe psühholoogi juurde, kus ta küsis ja sorkis ja tegelikult ka kaudselt ja umbmääraselt mind süüdistas (ütles, et ema, nüüd on aeg ka peeglisse vaadata ja oma vigu hakata parandama jne – aga ma ei teadnud sel hetkel üldse, mis vead mul olid, see oli selline puusalt tulistamine ja huupi pildumine).

    See seanss toimus nii, et esimese viie minuti sees hakkasid mul pisarad tilkuma. Proovisin end koguda ja edasi rääkida-vastata, aga ei suutnud, murdusin ja pmst nutsin kogu see tund aega. Nutsin 55 minutit lakkamatult järjest, vahepeal mingeid sõnu luksudes. See psühholoog muudkui tegi oma tööd edasi ja see seisnes selles, et ta ei teinud mitte midagi peale küsimuste esitamise ja minu nutmise vaatamise. Lõpuks ma sain enam-vähem paanikahoo ja ei suutnud enam millelegi vastata, vaid kordasin nürilt ‘ta sureb nagunii, ma tean’ vms.

    Kui see inimene oleks olnud hea spetsialist, siis oleks ta sel esimesel seansil mind rahustanud ja lohutanud. Mul oleks olnud vaja veidi emalikku-inimlikku ninnutamist, head toetavat sõna, julgustamist – just sel esimesel korral, sest sellisena, nagu ma olin, ei olnud ma võimeline mingit tööd enda probleemiga tegema. Kui see inimene oleks olnud hea spetsialist, siis ta mõistnuks seda, mõistnuks minu hetkeseisundit ja vajadusi ja käitunuks sel seansil nii, nagu MINA seda tol hetkel vajanuks, mitte nii, nagu talle võib-olla koolis õpetatud oli.

    Enam ma tema juurde kordagi ei läinud.

    Tütar on elus ja elab hästi.

Mul on ka lapse enesetapukatse kogemus. Aga mina sain küll väga head abi psühholoogilt. See oli pool aastat tagasi ja siiani käin regulaarselt tema juures. Psühhiaatrit pole õnneks mina vajanud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogiteenuse reklaamides öeldi veel mõni aeg tagasi, et pöördu psühholoogile siis, kui sul ei ole lähedast, kellega rääkida. Nüüd aga on neis reklaamides hakatud juba konkreetselt taunima oma lähedastega suhtlemist – öeldes et ära koorma lähedasi oma muredega, vaid pöördu psühholoogi poole.

Ehk teisisõnu – kogu meie elu püütakse muuta teenuste tarbimiseks. Iga viimane kui asi, nüüd juba isegi oma abikaasa/lapsega rääkimine, püütakse asendada, delegeerida “spetsialistile”. Teise inimesega rääkimise eest tuleb tarbida vastavat teenust, riigile makse maksta jne. Mõnes mõttes nukker tendents.

+12
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 67 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.