Esileht › Pereelu ja suhted › Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.
Muide, oma pereliikmeid ei tohikski psühholoog nõustada, ka arstil ei ole eetiline oma pereliikmeid ja sõpru ravida. Seda kõike sellepärast, et emotsioon tuleb mängu ja ei suuda enam erapooletult mõelda.
Täpselt nagu arstid ise jäävad haigeks, kuigi nad on arstid, on ka psühholoogide peres probleeme, kuigi nad teavad, kuidas neid lahendada. Oma lähedaste puhul see kõik lihtsalt ei toimi nii nagu võõra patsiendi puhul.
Ma ei oleks selles stsenaariumis nii kindel. Sellele leinavale emale ilmselt tol hetkel tundus jah, et parm nüüd leidiski need õiged sõnad, leinajas käis mingi klõps ja olidki õiged tööriistad käes, millega elu järjele saada. Tegelikult aga oli ta juba aasta aega leinanud ja kuigi talle võis tunduda, et ta tammub samal kohal, oli ta siiski tegelikult edasi liikunud ja oligi selleks klõpsuks valmis, kuigi ta ei teadvustanud seda endale. Oleks parm need sõnad talle aasta või pool aastat varem öelnud, siis vbl ei oleks need nii maagiliselt mõjunud. Lihtsalt aeg oli seal bussi oodates kätte jõudnud eluga edasi liikuda.
Nii et inimene oli aasta aega endaga tööd teinud ja ühel hetkel asjad nihkusid paika ning ta leidis endas olnud jõu edasi liikuda? Kõlab nagu tal oli päris hea psühholoog ja ta ise oli vapper ja tubli.
Midagi nii meelevaldset ja oletuslikku pole ammu lugenud. Umbes et, inimene nägi polikliiniku nagis rippumas psühholoogikitlit, siis kulus aasta aega, ja siis mingil ajahetkel sai inimene oma leinast üle – kohe võibki öelda, et “Psühholoog aitas!”
Samuti võib inimene aasta aega ka ise endaga tööd teha ja hingerahu leida ilma psühholoogitagi.
Midagi nii meelevaldset ja oletuslikku pole ammu lugenud. Umbes et, inimene nägi polikliiniku nagis rippumas psühholoogikitlit, siis kulus aasta aega, ja siis mingil ajahetkel sai inimene oma leinast üle – kohe võibki öelda, et “Psühholoog aitas!” Samuti võib inimene aasta aega ka ise endaga tööd teha ja hingerahu leida ilma psühholoogitagi.
Mis sa plärtsud teiste inimeste arvamuse peale? Jutt on ju sellest, et vaevalt see parm seal bussipeatuses selleks võluvitsaks osutus, lihtsalt aeg oli oma töö teinud. Seda taheti öelda.
Midagi nii meelevaldset ja oletuslikku pole ammu lugenud. Umbes et, inimene nägi polikliiniku nagis rippumas psühholoogikitlit, siis kulus aasta aega, ja siis mingil ajahetkel sai inimene oma leinast üle – kohe võibki öelda, et “Psühholoog aitas!” Samuti võib inimene aasta aega ka ise endaga tööd teha ja hingerahu leida ilma psühholoogitagi.
Mis sa plärtsud teiste inimeste arvamuse peale? Jutt on ju sellest, et vaevalt see parm seal bussipeatuses selleks võluvitsaks osutus, lihtsalt aeg oli oma töö teinud. Seda taheti öelda.
Aga ei olnud ju algses kirjas nii öeldud, vaid seal seisis hoopis: <span style=”background-color: #ffffcc; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; font-style: italic;”>Kõlab nagu tal oli päris hea psühholoog… </span>
Loomulikult teeb aeg oma töö, täpipealt seda minagi öelda tahtsin 🙂
Väga huvitav! Tütar on elus, kuid kui tohib küsida, kas ka teie vahel on suhted head?
Väga huvitav! Tütar on elus, kuid kui tohib küsida, kas ka teie vahel on suhted head?
Jah. Meie suhted on praegu head, ta on stabiilne. Ta on hilja (täiskasvanuna) diagnoositud asperger. Tookord ei olnud diagnoosi. Ma ei jäta teda iialgi, tehku mis tahab (ta on näiteks mulle teiste inimeste ees näkku sülitanud), ma armastan teda lõpuni, kuni surm meid lahutab.
Psühholoog on ju ka vaid inimene. Kas psühholoog peab unustama vastuvõtul oma seisukohad, tunded ja mõtted ja ravima mingi õpitud skeemi alusel?
Kui nt minu tuttav psühholoog ei suhelnud aastaid oma pojaga või vastupidi.
Kuidas saab see psühholoog mind aidata samas probleemis, kui ma tunnen et ei oska enam oma lastega suhelda ja kaugeneme ja see teeb mind õnnetuks.
Seda küll et ega kirurg ka ise oma jalga opereeri. Aga ta siiski teab kuidas seda opereerida.
Esiteks on see päris väike võimalus, et sa satud psühholoogi juurde, kelle isiklikus elus on täpselt sama probleem, mis sinul. Seega ei pea sa tõenäoliselt seda kunagi kogema. Aga minu teada on psühholoogid täiesti teadlikud (st õppe käigus räägitakse), et võib tulla ette mingi selline valdkond, mida nad ei pruugi olla suutelised lahendama, mis on (nt sel hetkel) nende endi nö puue või pimekoht, ja nad teavad, et sellisel juhul on eetiline selle konkreetse probleemiga klient mujale suunata. Kuigi muidugi psühholoogid (jälle minu teada – ma ei ole üks nendest) tegelevad ka oma enda probleemidega õppe ja koolituste käigus nii või teisiti, seega nad vähemalt peaksid olema pädevad ka neid probleeme lahendama. Aga noh, ebapädevaid ja vigu tegevaid inimesi on muidugi igal elualal, kahjuks. Siiski olen arvamusel, et enamik terapeute on tasemel.
Ka sõprusringkonnas on kaks psühholoogi, kes on tõesti väga terava tähelepanu ja analüütilise mõtlemisega, muidugi ka empaatilised ja oma valdkonnas väga hästi orienteeruvad. See paistab välja igast jutuajamisest, mis mul nendega sel teemal on olnud, ja neid olnud on palju, sest mind väga huvitab see valdkond. Samas jällegi on üks sõber või pigem tuttav, kes samuti selleks pürgib ja minu meelest absoluutselt ei sobi, sest ta ise on nii jäigalt kinni oma minevikus, süüdistab samuti oma puudujäämistes kõiki teisi ja – mis mind eriti ärritab – sildistab inimesi ilma filtrita psühhopaatideks, nartsissistideks, lihtsalt lollideks jne 🙂 ma tõesti loodan, et temast terapeuti ei saa, aga õnneks teatavasti kõigist huvilistest ja pürgijatest ei saagi.
Ise tegin enne psühholoogile aja kirja panemist päris korraliku taustauuringu, et mis on täpselt nende haridus, spetsialiseerumisvaldkonnad ja eelnevad töökohad. Valisin ühe välja ja siiani on väga konstruktiivsed kohtumised olnud, aga mu teraapia on ka alles alguses. Ent juba vaatan mingeid asju teise, kuidagi selgema pilguga, ei ketra peas pidevalt samu negatiivseid mälestuspilte ja mõtteid, püüan vältida nõiaringe jne. Loodan ja usun, et jätkub ülesmäge.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.