Nõus, et lastest ei peaks rääkima aga oma suhtumisega, et teraapiaid pole vaja ja las laps areneb omas rütmis, tegid nad valesti. Juhuslikult tean ühte sama sündroomiga last, kellega tegeleti kohe kui diagnoos tuli, kasutati ära kõik teraapiad, tugiisku abi jms. Ning poiss kõnnib, räägib, saab asjadest aru, oskab ise süüa ja ennast riidesse panna. Iga asja jaoks on oma aeg, kui lapse arengus mingi aeg mööda lasta, siis tagantjärgi on üsna võimatu asju muutma hakata. Füüsiliselt kasvab tüdruk edasi, kas te kujutate ette, kui raske on 70 kilosel inimesel mähet vahetada, tema menstruatsiooniperioodidega tegeleda, pubeka tujudega ( normintellektiga lapsedki mingis vanuses on pöörased, uksed pauguvad jms. Usun, et omal ajal proovisid arstid ja lastekaitsespetsialistid neid ka selles suunas mõjutada aga siis keelduti abist, sest nii oli mugavam, lihtne oli öelda et kõik tuleb omal ajal. Aga tundub et ei tulnud. Kui on väike armas 3 aastane naeratav laps, on raske ennast ja teisi petta jutuga, et kõik saab korda, kasvab välja, küll me hakkama saame. muidugi igaüks elab nagu oskab ja tahab, me ei ole totalitaarses riigis, kus inimesi juhitakse keeldude ja käskudega. Oma valikute tagajärgedega peab lihtsalt elama. Võimalik, et neil on juba olemas tulevikuks mingi plaan, erihooldekodu näiteks. Puudega lapse pensioni ja toetusi makstakse ainult 16 eluaastani.
Vabandust, kui see minu kirjutatu võiks solvamisena tunduda, see ei ole sellisena mõeldud. Loodan, et see vähemalt pani nad mõtlema, midagi on võimalik ka praegu teha.