Samas kommentaaris ütles, et ei mäleta kõikide nende (oma laste kaasade ja laspselaste)) nimesid, mistõttu kutsub kõiki mehi Erikuteks.
Vat seda pole kirjutanud 🙂 Ära jama. Kirjutasin umbes sedaviisi, et kuna ühenimelisi on tihti laua taga mitmeid, näiteks Mariasid ja E(e)rikuid, siis seltskond kõnetab üksteist peamiselt “hei!, palun ulata…” Mitte ainult mina.
Teiseks, ma töötan enamasti kodust, kuigi kuidas see asja puudutaks. Kolmandaks, abikaasa on ka kõva toimetaja köögis ja töötab ka 4 p nädalast kodust. Neljandaks, lõunasööke ei ole, kui oleme reisil või ise kutsutud kuskile. Mõistagi 🙂 Viiendaks. Kodus ma kasutan max 1 küünarkarku, sest meil on ühekorruseline ja lävepakkudeta maja. Kuuendaks, pere toob osa lõunalauast kaasa, näiteks magusa või puuviljad.
See jutt, et inimene ei jaksaks oma õdesid-vendi ja lapsi-lapselapsi võõrustada, on pisut hämmastav. Kord nädalas paar-kolm tundi ja osa nädalaid jääb vahele. Mina jaksan, vabalt. Mis see kartulite keetmine, kahe kana grillimine, salati hakkimine, kastmekannu toomine, heeringa ja hapukoore liuale panemine, sepiku, või ja maitseainete lauale asetamine, seeenepurgi avamine, laua katmine, siis kahel inimesel aega võtab ka teie meelest? 🙂 Tund vaikset tuterdamist + kana ettevalmistusaeg.
Üks pikem reis abikaasaga aastas on väga mõnus. Tasub proovida, soovitan. Ka siis, kui olla osa ajast pehmelt öeldes kehva sammuga. Ent jätan teid nüüd arutama, mida ma suudan või ei, sest paistab, et osa teist on eksperdid isegi meie laste ning minu ja mu mehe õdede-vendade arvu suhtes, sest seda ju ei saavat olla.