küsimus suurele ringile lähtuvalt minu lähikonnast – kuidas käituksite süüdi oleva lapsega, kui ta vigastab raskelt ja mitte kogemata vaid kiusamise-kisklemise käigus oma venda või õde? et kui oma laps vigastab võõrast last, on jube küll, aga ikka vanem kaitseb oma vägivaldset last ja leiutab ettekäändeid miks nii. aga kui laps vigastab oma õde/venda, siis teine teema. mida teeksite?
Minu jaoks ei ole mingit vahet, keda laps vigastab – olgu see oma vôi vôôras. Kui see on sihilikult korda saadetud, tuleb lapsega tôsiselt rääkida ja karistus määrata.
Mitmelapselises peres juhtub ikka lastevahelisi tülisi, eriti kui veidi suuremaks saavad ja vanusevahe mônel hetkel väga kriitiline. Tihti on alustajaks hoopis teine pool, aga tähtis on ôpetada lapsele olukorda kontrollima ôppida ja mitte sellist saatusliku lööki vastu pead vôi nina andma.
Mitte kunagi ei vabandaks ma oma vägivaldset last, sest kui sellist käitumisviisi ei muudeta kohe, siis pärast on hilja. Vägivaldset last tuleb aidata oma käitumist muutma.
mis tähendab vigastab – kas asi juhtus mänguhoos või laps plaanis seda -viimasel juhul kindel minek psühholoogi juurde, esimesel juhul teostan ise juurdlust.
Poiste vahel ikka tuleb nagistamist ja väiksemal on peas nagu luuletus- Andu tegi haiget! kuigi võib olla veeres ise diivanilt alla
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mis tähendab vigastab – kas asi juhtus mänguhoos või laps plaanis seda[/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
vastus on teemapüstituses:
[tsitaat] kui ta vigastab raskelt ja mitte kogemata vaid kiusamise-kisklemise käigus oma venda või õde? [/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Keretäis tappa![/tsitaat]
keretäis tappa teeb asja hullemaks. probleem on vägivallatseja peas ja seda saab parandada ikkagi vastava probleemiga tegeledes. vajadusel ka spetsialistelt abi otsides.
Mul tekkiks pigem küsimus, kuidas kindlaks teha, et ta seda meelega tegi. No jah, kui ta just ise ütleks mulle seda, et vihkab teist ja kiusu pärast talle viga tegi. Eks see karistamine sõltuks ikka kiusaja vanusest ka, kas ta on 3.a., 9.a. või 15.a. Kolmandaks sõltuks karistus ka sellest, mis vigastusi tekitati. Kui ikka üks laps on üliraskes seisundis haiglas, siis ma vist küll ei suudaks teise karistamisele keskenduda ja mõelda.
Aga rääkida tuleks sellise lapsega, selgitada välja, miks ta nii teisega käitus, leida lahendus, et see edaspidi ei korduks, kasvõi koos spetsialistiga ning selgitada ka sellele lapsele, mis selliste tegude tagajärjed võivad olla (surm, eluaegne puue).
Karistus kui selline sõltuks siiski aga ikka lapse vanusest.
Kui laps selliselt käitub, et ta tahtlikult kedagi vigastab, siis ta ikka vajab ise ka abi.
kui asi on nii kaugele läinud, et lapsed juba tahtlikult oma õde-venda vigastavad, siis vaataks ma küll esimese asjana peeglisse ja mõtleks sügavalt järele, mis on selle põhjus? see peab olema ikka väga suur viha, et teist tahtlikult ja raskelt vigastada- ja sellisel vihal peab olema põhjus.
ma olen ise mitmelapselisest perest pärit ja ka mul endal on mitu last- tülisid oli meil omal ajal ja on olnud ka lastel, aga mingeid suuremaid vigastusi küll pole juhtunud ja ka väiksemad on pigem ikka mõtlematusest tingitud
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
vot näiteks kui just sellise õe poolt vigastatakse teist, mida teeksite? lapsena, täiskasvanuna pole muffigi teha enam.[/tsitaat]
Kui laste omavahelised suhted on viidud nii kaugele, et need üksteist tappa tahavad, siis kerepeale peaksid hoopis vanemad saama! Laps ise ei sünni kurjana siia Maailma!
Kunagi ei tohi tembeldada last halvaks, vaid lapse käitumist tuleb taunida ja seda tuleb koheselt lapsele seletada, et tema käitumine oli vale. Alati järgneb karistus, kui on kellelegi tahtlikult haiget tehtud. Karitsus ei tohi olla kunagi füüsiline vägivald, sest laps õpib sellise käitumise omakorda ära ja ei õpi seega situatsioonist midagi, kui et vägivalla kasutamine on norm. Näiteks võta hoopis lapselt lühiajaliselt ära mõni hüve (mingi tegevus vms mis talle meeldib, aga nüüd jääb sellest ilma). Oleneb kui suure lapsega on tegemist, tuleb tal ka lasta vabandada teise lapse ees. Lapsele tuleb mõista anda, et tegu on vale ja sina emana oled tema KÄITUMISES pettunud, aga mitte lapses endas. Muide pika moraali lugemine samuti ei aita. Lühike ja konkreetne sõnum ja mõnikord on mõnele lapsele piisavaks karistuseks see, kui ema lihtsalt on väga tõsine ja vaikib temaga mõnd aega, küll aga peab alati viisakas olema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma juba lapsepõlves kaklesin õega ja nüüd 30-selt siiani tunnen tunnet,et ma võiks ta ära tappa, kui see kuidagi välja ei tuleks.
Miinustage terviseks, aga ma ei tea, millest see tuleb.
Vanusevahe 2 aastat, ainuke loogiline järeldus on armukadedus, et ema hoiab teda rohkem, kui mind.
Reaalses elus läheb minul igas valdkonnas paremini, kui temal, aga see tunne pole kadunud, et viskaks klotsiga vastu nägu 🙁 Ta lihtsalt ärritab mind oma olemasoluga ja nii ongi.
[/tsitaat]
otsi abi, sul on tõsised probleemid! Armukade? Õe peale? Täiskasvanud inimene? Nii et valmis õe tapma? What??!!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
vastus on teemapüstituses:
[/tsitaat]
Tegelikult ei ole vastus teemapüstituses. On ikka suur vahe, kas lapsed kaklevad ja saab üks viga. Küll pahatahtliku kiusamise käigus, aga eesmärk siiski ei olnud venda/õde päriselt vigastada. Või lähebki üks laps teist teadlikult vigastama.
Esimesel juhul võib veel loota, et nüüd reaalne vigasaamine ehmatas sel süüdioleval lapsel mõistuse pähe tagasi. Teine juhus on kindlasti psühhiaatri pärusmaa, ükski normaalne psüühikaga laps ei taha teist last reaalselt vigastada.
Lapsele tuleb selgeks teha, et kui selline tegevus viib teda otse vangi. Et kui ta oleks vanem, siis tuleks kohus ja ta peaks aastaid elama hoopis teiste reeglite järgi. Nii et siin oleneb palju vanusest ka. Kui on vanem kui 13 ja vigastused on tõsised, siis kaaluks sügavalt asjale ametliku käigu andmist. Sest mida kiiremini arusaadakse, et nii ei tehta, seda parem. Ka ei pea ma õigeks vanemate poolt oma lapse kaitsmist kui on vigastatud kedagi teist ja laps on ilmselgelt süüdlane. Meie riigis on korralik kohtusüsteem ja uurimist teostab politseid. Nii et kui on tegemist üle 13 aastasega, annaksin asjale ametliku käigu. Kindlasti kaasaks ka psühholoogi ja psühhiaatri. On üsnagi võimalik, et lapsel on mingi vaimne häire, mis ehk vajaks ravi. Seda mina tuvastada ei suudaks.
Kas tegemist on ühe pere lastega ehk siis kas ema ja isa on samad ja kas elavad koos ?
Kui tegemist on eri isade lastega võib laps hakata teisele kättemaksma selle eest, et teine pole täpselt sama mis tema. Samuti viha oma vanemate tegude suhtes võib pöörduda kõige nõrgema vastu. Nii et kindlasti tasub analüüsida ka oma elu, et kas sellega pole mitte laps seatud psüühiliselt sellisesse seisu, et tal polegi muud valikut. Vägivald ,mida vanemad võivad lapsele põhjustada, seda vanem tihti ei märka. Märkab seda, kui laps hakkab vägivalda kellegi veelgi väiksema vastu kasutama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma juba lapsepõlves kaklesin õega ja nüüd 30-selt siiani tunnen tunnet,et ma võiks ta ära tappa, kui see kuidagi välja ei tuleks.
Miinustage terviseks, aga ma ei tea, millest see tuleb.
Vanusevahe 2 aastat, ainuke loogiline järeldus on armukadedus, et ema hoiab teda rohkem, kui mind.
Reaalses elus läheb minul igas valdkonnas paremini, kui temal, aga see tunne pole kadunud, et viskaks klotsiga vastu nägu 🙁 Ta lihtsalt ärritab mind oma olemasoluga ja nii ongi.
[/tsitaat]
täitsa siiralt ja ilma õeluseta soovitan, et otsi abi. su enda pere loomisel võivad sellised allasurutud tunded vallanduda väga tugevalt, kui nt su enda lapsed sinu tähelepanu pärast rivaalitsema hakkavad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
otsi abi, sul on tõsised probleemid! Armukade? Õe peale? Täiskasvanud inimene? Nii et valmis õe tapma? What??!![/tsitaat]
lapsepõlves löödud haavad valutavad eluaeg.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma juba lapsepõlves kaklesin õega ja nüüd 30-selt siiani tunnen tunnet,et ma võiks ta ära tappa, kui see kuidagi välja ei tuleks.
Ta lihtsalt ärritab mind oma olemasoluga ja nii ongi.[/tsitaat]
Ja Sa, jõhkard, oled ise ema? Ja mis Sa siis teed, kui Su laps peaks Sind millegagi ärritama?
Sinusugused tuleks ainuüksi sellise mõtte pärast ühiskonnast isoleerida!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]need, kes ütlevad, et vanem on süüdi – mis te siis endaga peale hakkaks sellisel juhul? või teie puhul süüdi mees, vanaema, eksmehe uus naine jne, st teie ei pea midagi tegema? et vaid võõra lape puhul süüdi ema?[/tsitaat]ma ei keskenduks mitte niivõrd sellele, kes on süüdi vaid pigem tuleks leida põhjus e see, millega on mööda pandud, siis e on ka võimalik mingine vigade parandus. ainult näpuga näitamisest ja süüdistamisest pole ju nii ehk nii miskit tolku
mis siin nämmutada, peksjat last tuleb aidata ja kui ise ei oska, siis psühholoogi juurde ja leppida tõsiasjaga, et ka lapsevanem ise vajab koolitust laste kasvatamisel. Kogu lugu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma juba lapsepõlves kaklesin õega ja nüüd 30-selt siiani tunnen tunnet,et ma võiks ta ära tappa, kui see kuidagi välja ei tuleks.
Miinustage terviseks, aga ma ei tea, millest see tuleb.
Vanusevahe 2 aastat, ainuke loogiline järeldus on armukadedus, et ema hoiab teda rohkem, kui mind.
Reaalses elus läheb minul igas valdkonnas paremini, kui temal, aga see tunne pole kadunud, et viskaks klotsiga vastu nägu 🙁 Ta lihtsalt ärritab mind oma olemasoluga ja nii ongi.
[/tsitaat]
Mul sama asi. Mul õega vanusevahe 18 kuud. Mina siis see vanem. Praegu tahab mu õde olla hirmus sõber, aga ma paraku ei suuda unustada, et kuigi lollike, oli ta pere nunnu ja lemmik ja iludus, aga minu osa oli olla lihtsalt tark ja asjalik laps, kelle pärast ei pidanud keegi muretsema.
Minul läheb päris hästi, tal tiba kehvemini.
Kaklesime muidugi ka. Siiani (40+ vanuses) on mu käeseljal mu ilusa õe küünejäljed. Just küünistamine oligi see, miks ma teda omal ajal kõigest hingest vihkasin.
Minu käest küsiti, miks ma väiksemale haiget teen.
Käige jah aastaid psühholoogi juures ja heietage aastaid vägivalla kahjulikusest sama ajal, kui lapsuke kedagi järjepidevalt vigastab. Selle nn \”humaansusega\” hakatakse ikka täiesti lolliks minema, lasped kasvavad üle pea – see igalt poolt näha.
Mul pojal oli mingil hetkel 3-aastasena hammustamismaania. Lasteaias hammustas, ühel lausa vere välja. Oma paarikuist õde ka, näpust. Algul püüdsime heaga, käisime loomaaias tiigrit vaatamas ja rääkisime, et tiiger on puuris sellepärast, et ta hammaustada ei saaks. Et väikesed hammustavad poisid jõuavad ka puuri, kui muidu ei saa. Mingi aeg aitas – kuni peaaegu hammustas õel näpu otsast. Olin enne juba hoiatanud, et kui veel jama on (hammustas enne seda lasteaiakaaslasel põse veriseks), siis saab vitsa.
No ja saigi vitsa. Ühe korra. Sellest 2 aastat möödas ja kedagi pole hammustanud enam.
Minu meelest on täiesti vale seisukoht \”vägivald õpetab vägivalda\” ütelda vitsa andmise kohta. Lapsi ei tohi loomulikult peksta, \”tappa anda\”, alandada, togida, lahtise käega lüüa, vihaga lüüa jne, jne. Aga vits harvadel juhtudel on omal kohal.
Mida vits õpetab – et vägivald, mida sa teiste vastu kasutad, tuleb sinuni tagasi. See on väga oluline õppetund elus.
Käige pealegi aastaid psühholoogide juures ja lkeerake oma laste mõistus täiesti segi. Iga lapsevanem ISE peaks psühholoogi juurde minema ja õppima last kasvatama.
Nüüd on mu poeg ja tütar lahutamatud, nagu kaksikud. Kõike teevad koos, ei mingit armukadedust – kallistavad ja musitavad üksteist ja lahus olles igatsevad üksteist lausa pisarateni. Seda võibolla sellepärast, et iga päev ütlen neile mõlemale, et armastan neid üle kõige maailmas. Üks on maailma kõige armsam poiss ja teine maailma kõige armsam tüdruk. Minu jaoks vähemalt.
Eks tuleb ikka põhjuseid otsida, miks laps nii käitub. Loe seda raamatut \”Õed ja vennad rahujalal\” (oli vist selline pealkiri, täpselt ei mäleta), äkki sealt saad häid mõtteid.
Meil kaks väikse vahega last, kusjuures noorem on füüsiliselt palju suurem, raskem ja tugevam vanemast.
Ja kui see noorem oli nii 1-2,5 aastane, oli tal õudne komme virutada suurele õele raskete ja kõvade mänguasjadega pähe:( Nt õde joonistas maas, tema tuli, võttis pealeistutava auto, tõstis selle kõrgele peal kohale ning lasi siis täie hooga alla õe pea suunas, ise naeris häälekalt…. õnneks jõudsin auto õhust kinni püüda, muidu mul võib-olla polekski enam ühte last.
Tegelesin probleemiga hästi tõsiselt. ALguses käisime ka psühholoogi juures, kuid tema nämmutas niisama et kallistage aga palju ja andke turvatunnet. No seda me tegime niigi, kuid kõvade mänguasjadega teisele pähe peksmine jätkus omasoodu. Ma ei võinud sekunditki neid üksi jätta, isegi tualetti võtsin nad endaga alati kaasa ja seisid minuga juures poti kõrval. Jube väsitav ja stressav. Lõpuks aitas ikkagi karjumine, sõimamine ja vits. Nende asjade peale noorema naer lõpuks lakkas ning ta jäi mind vähemalt vaatama.
Praeguseks on mul kaks hästi läbisaavat lasteaialast, kellel reeglid selged- kätega kakelda tohivad, kuid kõvade mänguasjadega pähe virutada on absoluutselt keelatud. Vägivalda ei tohi õigustada, kuna see võib maksta lapsele elu. Nii mõnigi mu tuttav on eluajaks sant \”tänu\” just lapsepõlves teiselt lapselt saadud raskele vigastusele.
Seega, selle probleemiga peab tegelema, ja intensiivselt. Juba üsna väikesele lapsele on võimalik õpetada arvete klaarimist nii, et teist last raskelt ei vigastaks! Kaklemine ja tülitsemine on ok, kuid lastele tuleb vahendeid valimata igal juhul võimalikult ruttu selgeks teha, et teise silmade küünistamine, hammustamine ning teravate/ kõvade asjadega kallaleminek on ABSOLUUTSELT keelatud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
