Teema: kui su pikaaegsed sõbrannad su elust kaovad

Sa oled lapsik.

Kui vana sa oled?
No aga ole siis üksi. Vähemalt ei saa keegi nuga selga lüü, seegi hea asi omaette.
Iseasi, kui mingil hetkel elus ikka puudust hakkad tundma, ega ilmaasjata pole vanemate inimeste suurim probleem üksildus (kas koos üksindusega või ka inimeste keskel annab üksildane olla). Küllap nemadki on siis oma sõbrannad erinevatel ettekäänetel elust välja lülitanud.
Andestamine ei kuulu vist sinu repertuaari ja sina ise pole elus kunagi kellegiga valesti käitunud ega ülekohut teinud?

Tubli oled! Elu ka kindlasti palju rahulikum.

#3245675:

Mulle tundub, et mulle tahetigi halba.

Selliste inimestega pole muidugi mõtet suhelda, kes noa selga löövad. Eks aeg ja sellised asjad olegi mõõdupuu, kes on väärt sõber olema ja kes mitte. Aga ometi on ju olemas ka häid inimesi, kellega sõbrustada?
Ma lihtsalt mõtlesin küsida vanust, kuna sinu kogemus piirdus mingi lasteaiaealiste ja koolilaste omavaheliste suhetega, kus ehk tehaksegi lollusi mõtlematusest ja ei osata arvestada, mis see teisele inimesele teeb.
Minu parim sõbranna on minu 1.klassi pinginaaber, oleme nüüdseks 40+, pole eales tülis olnud ega olnud põhjust viha pidada. Samasugusid suhteid soovin sulle edaspidiseks eluks!

Kooliaegsetest sõbrannadest on järgi jäänud 0. Mina läksin ära ülikooli, nemad jäid kodulinna, abiellusid, said lapsed. Kui ma mehele läksin, siis esimene juba lahutas. Kui mul läks laps kooli, sai üks juba vanaemaks. Seega võõraks jäime.
Aga teemaagatajale – kui te enam ei suhtle, kust sa siis tead, et just kadeduse (noormehed tiirlevad minu ümber) sõprus otsa sai?

Kade olemise jutt on kahtlane jutt. Ma nõus, et jaa, kui keegi on ilus või andekas, siis jah, ka sõbrad võivad kadedad olla. Aga et lausa pidevalt seetõttu suhted katkevad ja et üks ilus, andekas ja tore inimene lausa üksik, no ei usu. Siis ikka niimoodi, et oled liiga ülbe või teed teistele kohatuid märkusi. Ise arvad, et oled aus, aga teistele jääb mulje, et meelega solvad. Ilusad neiud teevad ka tihti nii, et ise hõõruvad end algavatesse suhetesse sisse, kuigi meest ei tahagi. Lihtsalt näitavad oma võimu niimoodi. Eks sa nüüd väidad, et sa ei ole ülbe jne, aga vaata ringi, ilus ja andekas Getter Jaani ei tundu üksik näiteks, kuigi kadedust kohtab rohkem ilmselt kui sina.

30-aastaselt võiks ikka oma eluga juba edasi minna, mitte mingite kooliaegsete intriigide küljes rippuda. Sina elad ühes riigis, nemad teises, mingit kokkupuudet ju ei ole enam, pole kindel, kas nad neid sündmusi ja asjugi enam mäletavad, kõik on oma eluga edasi läinud.

Keskendu oma tööle, hobidele, käige rohkem väljas, leidke peresõbrad. Kui ise uusi sõpru seal riigis ei leia, siis keegi elukaaslase tutvusringkonnast äkki on selline, kellega rohkem suhtlust tekib.

#3245710:

Ju siis need pikaaegsed sõbrannad ei olnud sinu inimesed. Ikka juhtub.

Ega need nn lapsepõlvesõbrad ei jäägi alati, aga see ei tähenda, et uusi ei tekiks. Minul oli ka põhikoolis lähedane sõbranna, me veetsime sisuliselt 24/7 aega koos ja olime väga lähedased. Ta sai väga noorelt lapse (kes küll on minu teada siiani põhiliselt tema vanemate kasvatada) ja läks teise kooli, peale seda kuidagi meie suhtlus hakkas vähemaks jääma ja praegu me ei suhtle sisuliselt üldse. Vahel väga harva vahetame sotsiaalmeedias paar sõna ja kuna me üksteist jälgime, siis tema tegemistega olen ikka kursis. Hetkel ausaltöeldes ei kujutaks ette, et kas ja mida mul temaga üldse pikemalt rääkida oleks. Kooli ajal olid meie huvid ühised, aga kui ma teda praegu vaatan, siis ma hästi ei kujutaks ette teda nn südamesõbrannana – põhikooli ta vist lõpetas ära, aga mitte rohkem, kogu aeg on tal pidu ja pillerkaar, igal nädalavahetusel on uued pildid kuskil klubides jne. Mina olen aga läinud ammu juba teist teed, lõpetasin ülikooli ja töötan erialasel tööl. Aeg-ajalt ikka klubitamas või peol käin, aga sellist iga-nädalavahetus-näpud-püsti elu ei kujutaks küll enam ette.

Üks sõbrannade grupp on mul samuti põhikooli ajast ja saame siiani väga hästi läbi (ca 12-14 aastat oleme suhelnud). Oleme kõik küllaltki erinevad ja väga tihti enam kokku ei saa, aga üldiselt ikka iganädalaselt (vahel ka igapäevaselt) suhtleme. Teine sõbrannade grupp on aga ülikoolist, kellega oleme tuttavad vaid loetud aastaid ja võin öelda, et kohati usaldan neid isegi rohkem kui oma nn lapsepõlve sõbrannasid. Lisaks oleme me sama eriala inimesed ja ühiseid jututeemasid on ka rohkem kui nende teiste sõbrannadega. Nende inimestega ma tunnen, et nad ka rohkem mõistavad minu vaateid ja on nn minu masti inimesed. Seega lähedasi suhteid võib tekkida igal ajal ja igal pool, see, et lapsepõlveaegsete sõpradega minnakse lahku, ei ole üldse harv juhus, sest elu jooksul inimesed ikka muutuvad ja täiskasvanuks saades võivad lihtsalt elud väga erinevaks minna.

#3245722:

Eelmisele kirjutajale. Sain teada, et kadedusest sai suhtlus läbi, sest üks sõbrannadest oli vihane, et ma meeldisin noormehele, kes talle meeldis. Sel ajal olime juba ka täisealiseks saamas. Meie suhtest selle noormehega midagi ei tekkinud.

Mis kadedus? Sa ju selgelt lõid ise sõbrannale noa selga. Teadsid, et sõbranna on armunud, aga lõid ikka noormehega ise “suhte”, millest niikuinii midagi välja ei tulnud. Kui reetlikult veel üks inimene suudab oma sõbrannaga käituda?

See “kõik käituvad minuga halvasti, sest on kadedad!” on nii armas enesepetujutt, kuidas minule tehti liiga, kuigi mina pole mingit paha teinud ega paha olnud, mina olen viks ja hea, aga nemad kadedusest teevad kõik mulle halba. Muud põhjust ei peagi siis otsima ega ennast analüüsima, kõik on jokk, teised on süüdi ja kõik.
Mida sul enam oma heietuse kustutamisest kasu on.
Sõprussuhted on vastastikused!

#3247659:

üks sõbrannadest oli vihane, et ma meeldisin noormehele, kes talle meeldis. Sel ajal olime juba ka täisealiseks saamas. Meie suhtest selle noormehega midagi ei tekkinud.

Naiseliku ussistumise musternäide, lõid teise naise (oma sõbranna!) armastatu üle lihtsalt sellepärast, et sa said seda teha, kuigi sul selle poisi vastu mingeid tundeid polnudki. No kahju jah, et su nuga vastu tema selga haiget sai! Ja siis ootad veel temalt sõprust.
Hea teemaalgataja, mine ja otsi peegli eest vastust, miks sul sõpru pole. Kui nii käitub üks, hea küll, oli sigasõbranna, aga kui sind reedavad kõik, siis on mingi viga ikka ka sinus.

#3245649:

Mul oli väga noorest east saadik 3 väga head sõpra (seda enda arvates).

Jah tõesti kurb, kui tuleb kohviku asemel käia surnuaias. Kui su 3 väga head sõpra on veel elus, rõõmusta. Nad on leidnud oma raja, see ei ühti enam sinu omaga, aga nad on ELUS!!! vahel vaja mõnda aastat vahet, et sõprus uuesti lõkkele lööks, aga vahel jäävad sellest head mälestused. Kõige hullem, mis teha saad, et viskad ägedad mälestused ka minema, kui sinu meelest “keegi” reedab. Tegelikult või ise olla see, kes on sõprade heades tunnetest ja mõtetest nii ülelasknud, et sind ei taheta enam näha. Aga viisakusest keegi midagi ei ütle, lihtsalt hoitakse eemale. Sõber on see, kes teeb silma rõõmsaks juba seetõttu, et ta on. Ta ei pea kuhugi tulema, midagi tegema. Lihtsalt rõõm, et ta on. KUi ootad sõbralt, mingeid teeneid, kooskäimisi jne, siis see, kes sõber pole, oled sa ise.