Teema: Kui suhe enam ei toimi ja ei soovi enam koos olla

#3492782:

#3492587:

Võin juba praegu öelda, et ei lähe see paar elusees lahku, sest naine kardab üksinda elamist. Vastasel juhul oleks ammu juba lahutanud.

Sa võtad vähe palju arvata võhivõõra inimese kohta, niiet tõmba tagasi. Minul lihtsalt võtab lõpliku otsuse tegemine palju aega, aga on siis ka kindlalt nii ja tagasivõtmist ega mingit kahevahel kehklemist ei toimu. Ma pean teadma, et ma olen asjas kindel, kui tegutsema hakata. Nüüd on see tehtud ja välja öeldud. Pealegi pole nagunii lastega pere laialiminek mingi uiu ja tuju või paari tüli peale tark mõte. Olen enne üksinda elanud 10a ja midagi karta seal pole, ära poogi mingeid imelikke ideid teistele külge.

Ei võtnud midagi omst peast, sinu eelnevaltkirjutatud teksti põhjal siiski. Sa olid seal ise kõik välja kirjutanud mismoodi teil on. Tunned end kodumasina ja lapsehoidjana, olete isegi pereteraapias käinud, sa ei tunne ennast ammu partnerina, paarisuhe lonkab, lapsed ei näe armastust vanemate vahel….. Pärast sellist juttu tuled ütlema, et “arvad palju, võhivõõras”. Peamine, mis ma su jutust tegelikult välja lugesin,on see, et ka mees on lahkuminekuga nõus. Teil ei ole ju lahkuminek mõne väikese tüli pinnalt, vastupidi, te olete kõik teed juba läbi teinud, alates omavahel rääkimistest, lõpetades teraapiani välja. Ise kirjutasid ka, et lastel ei ole hea vaadata, kuidas vanemad tülitsevad ja ei näe armastust vanemate vahel. Sellest kõigest järeldasingi, et ei lähe sa kuhugi lahku kui nii kaua oled vastu pidanud selles kooselus.
Teisele käole oled küll ütleja, kuidas üksi on ikka lihtsam elada. Teoorias tugev, sa ei ole lastega üksi elanud, seega, ei tea sa üksikvanemate elust midagi, ainult teoorias. Enne kui teistel palud siin avalikus foorumis “tagasi tõmmata”, siis võiksid sa ise sama teha ja mitte siin teise inimesega vaielda, kellel sinust erinev arvamus, seda enam, et teised toetuvad oma väidetes faktidele ja on need olukorrad ise läbi teinud, sina kirjutad teoorias.

#3492965:

#3492940:

kellel sinust erinev arvamus, seda enam, et teised toetuvad oma väidetes faktidele ja on need olukorrad ise läbi teinud

Palun siis kirjuta oma kogemus, mitte ära targuta käo kallal, kes pole isegi teemaalgataja, kes nõu küsis. Mina ei palunud sul oma personaalküsimust lahata, vaid vastasin teemaalgatajale. Tee sina sama. Räägi oma olukorrast ja kogemustest, väidetest ja faktidest!

Kui sa mu esimese postituse oleksid lõpuni lugenud, siis ka oleksid tähele pannud, et minu kommentaar sisaldas ka soovitust teemaalgatajale. Palun, siin see on veelkord.
Teemaalgatajale: need lahkumineku teemad tuleb väga põhjalikult läbi kaaluda ja mõelda. Ja esimese asjana arvestadagi, et sina võidki jääda üksinda lapsi kasvatama, mees aga võib leida enda kõrvale uue naise. Kui sa seda suudad aktsepteerida ja see sind ei häiri ega kahetsema ei pane, siis on järelikult õige otsus. Aga kui tekib sellest kurbus hinge ja kahetsus, siis ikkagi võiks mehega kokku jääda, ideaalseid inimesi ei ole, vaevalt sa isegi ideaalne oled, seega pead mõned asjad läbi kaaluma.

Mina olen nüüd üksikvanem, mitte küll omal soovil ja ma valiksin iga kell tagasi pereelu, kus kasvatasime koos ühtse perekonnana lapsi.

Meie peres oli ka niimoodi. Käisime mõlemad tööl, aga kodune elu oli minu õlul.
Lõpuks tegime mehega kokkuleppe, et mina jään koduseks. Tegelen laste ja kodutöödega..ning kui tema töölt tuleb siis saab rahus puhata:D Mees maksab mulle igakuist tasu ja olen hetkel rahul. Kodu ja lapsed hoitud ja endale jääb ka aega. Mees ka rahul ja pingeid meie vahel enam pole!

#3493174:

Meie peres oli ka niimoodi. Käisime mõlemad tööl, aga kodune elu oli minu õlul.

Lõpuks tegime mehega kokkuleppe, et mina jään koduseks. Tegelen laste ja kodutöödega..ning kui tema töölt tuleb siis saab rahus puhata:D Mees maksab mulle igakuist tasu ja olen hetkel rahul. Kodu ja lapsed hoitud ja endale jääb ka aega. Mees ka rahul ja pingeid meie vahel enam pole!

Tüüpoline, kui enam argumente ei ole, siis hakkame vastaspoolt kaagutamises süüdistama. Nii kergesti ei tasu ärrituda kui sa ise oma kodust omukorda nii detailselt kirjeldasid. Sellest ju kogu asi alguse saigi, et võtsid sõna, kuidas üksi elamine oleks parem kui kooselu, elades ise juba 10 aastat vähemasti suhtes, mis sind ei rahulda. Ei ole vaja targutada kui omal puudub lahkumineku kogemus ja üksi lastekasvatamise kogemus. Minu jagatud soovitus teemaalgatajale on igati asjakohane. Mul on pikaaegse abielu kogemus, aga on ka lahkumineku kogemus, mis tähendab ka lastega üksinda elamist. Teemaalgataja peamine küsimus siin oligi ju, et inimesed jagaksid oma kogemusi, kuidas pärast lahutust elu on, kuidas üksinda lastega hakkama saadakse või kas tasub jääda sellesse suhtesse edasi, kus olukord selline, et mees ei panusta ega hooli. Loomulikult, ei hakka kohe ütlema, et “minge lahku ja kõik”. Sinul on aunult kooselu kogemus, aga selle põhjalt soovitasid lahku minna. Ja sinul on ka kõik pereterapeudid läbi käidud, mehega neil teemadel räägitud, mees ka lahkuminekuga nõus, erinev situatsioon ju teemaalgatajast, kes alles oma mõtetes seda arutab. Võibolla peaks tema ka eelnevalt mehega pereteraapias käima, mehega olukorda arutama ja oma peas ka asjad põhjalikult läbi mõtlema, mitte kohe lahku mimema.

#3494058:

Mul oligi plaanis pereteraapiasse minna, aeg juba kirjas. Aga juhuslikult avastasin, et mees suhtleb teisega, jälgin vaikselt kõrvalt kui kaugele mees on võimeline minema. Peale seda saadan mehe pikalt, kui olen ta vahele võtnud. Mul ei ole rohkem sellist tolgust enda ellu vaja.

Paraku see mees vist seetõttu kodus inetult käitubki kui teise naisega suhtleb. Sellistel puhkudel nad kodus kipuvadki nõmetsema. Kurb igatahes, et nii läks.

#3494058:

Mul oligi plaanis pereteraapiasse minna, aeg juba kirjas. Aga juhuslikult avastasin, et mees suhtleb teisega, jälgin vaikselt kõrvalt kui kaugele mees on võimeline minema. Peale seda saadan mehe pikalt, kui olen ta vahele võtnud. Mul ei ole rohkem sellist tolgust enda ellu vaja.

Viimase kahe päeva sees avastasid? Ja MIDA see “vaatan, kaugele läheb” sulle ometigi annab?? Milleks veel seal passida, mees andis sulle kuldse võimaluse ilma patuoinas ja perelõhkuja olemata minema astuda (kui see peaks sulle tähtis olema, “kes süüdi on”), mida sa ju plaanisid isegi, mida sa veel ootad?? Mingit õnnelikku lõppu ja koos loojangusse ratsutamist teie suhtel ju ei ole ega tule, kui kumbki tahab juba suhtest välja. Meeste puhul on lihtsalt tavaline, et nad otsivad maandumiseks uue naise. Nüüd saad tema peale näpuga näidata (kuigi eks reaalselt on lahkukasvamises ikka mõlemad süüdi, aga ega kõrvalseisjad neid detaile ei näe) ja ise olla “süütu kannataja ja truu naine”.
Kui kodu on sinu, siis tõstad tema asjad ukse taha ja kõik, mis sa sarvikust enam hellitad.

#3492241:

#3492236:

Ja ometi said sa sellise mehega mitu last?

Jah, ja iga lapsega muutubki see lõhe suuremaks, mida peaks mees aitama ja mida üks inimene lõpuks enam ei jõua ära katta. Kas sulle tuleb üllatusena, et kolme lapsega on vanemate koormus suurem kui ühega? Ja mõlemad väsivad koormuse all, see rohkem, kes rohkem teeb. Lapsi tahtsime mõlemad ja peret, küllap see oligi üks asi, mis meid nii kaua koos on hoidnud, et lastel oleks pere ja mõlemad vanemad. Aga kui ikka paarisuhet praktiliselt pole, kui selle eest ei ole viitsitud hoolitseda, siis ongi mees rahakott ja naine kodumasin, lastele veel ema ja isa, aga meest ja naist teineteisele pole enam kuskilt võtta.

Et siis ühe lapsega ei peaks mees aitama? Normaalne mees teeb poole kodutöödest ka siis, kui veel ühtegi last pole. Suhtumises on asi, mitte laste arvus.

#3495128:

See on vale – inimesed ei muutu.

Inimsed ei muutu aga nende käitumine muutub küll – mugavamaks. Mul on olude tõttu väga hästi dokumenteeritud suhe (kirjad, päevikumärkmed, salvestised) ja ma võin kinnitada, et algusaegade tähelepanelikkus ja valmisolek pingutada (koos reaalsete tegudega) olid ikka hoopis midagi muud kui 4 aastat hiljem. Ilma laste, ühise rahakoti ja majapidamiseta, mis on tavalised pingete allikad.

Inimsed ei muutu aga nende käitumine muutub küll – mugavamaks. Mul on olude tõttu väga hästi dokumenteeritud suhe (kirjad, päevikumärkmed, salvestised) ja ma võin kinnitada, et algusaegade tähelepanelikkus ja valmisolek pingutada (koos reaalsete tegudega) olid ikka hoopis midagi muud kui 4 aastat hiljem. Ilma laste, ühise rahakoti ja majapidamiseta, mis on tavalised pingete allikad.

Siin muudkui tänitatakse küll, et mis teete siis sellistega lapsed, oodake kuni armumine üle läheb. Aga tegelikult muutub ju inimeste suhtumine ja käitumine sellele vaatamata. Ka siis kui lapsed saadakse pärast 5a koosolemist jne.
Aja jooksul võetakse teist ja tema tehtud üha iseenesestmõistetavalt. Milleks talle lilli tuua, romnatikat teha, spontaanselt kiita, hellust avaldada, õhtusöök/hommikusöök valmis teha, tema eest ise koristada vms, kui ta on ju nagunii olemas kogu aeg. Milleks pingutada. Igav.
Ilmselt nii sellised mehed mõtlevad. Armunununa on vaja naine hirmsasti kätte saada, igal võimalikult viisil pingutades muljet avaldada. Pärast lihtsalt vedelevad diivanil ja sügavad kotte.
Masendav, aga tõsi.
Kui paljud mehed üldse jäävad vähegi pikemas suhtes hellaks, hoolivaks ja arvestavaks?

#3495437:

hoolitsevad, aga pärast tüdinevad.

Kui armumine üle läheb, siis algab see, mida nimetatakse “tööks suhtega”. Õoid ära, mis teisele meeldib ja pakud seda (räägid teise armastuse keelt) ja teed partnerile selgeks, mis on sinu armastuse keel, milles rääkimine sinule annab tunde, et oled armastatud. Kui mõlemad teevad suhte hoidmise nimel “tööd” ehk siis pingutavad, asjad laabuvad, igasuguste arusaamatuste kiuste.
Minu kogemus nii vahetult kui ka kõrvaltvaatajana on see, et naised, vähemalt Eestis, pingutavad kordades enam suhte nimel – ja sageli mitte ainult vajadusest (laste, ühise majapidamise või nn mehelõhna pärast), vaid seetõttu, et nad siiralt tahavad seda suhet selle mehega, kõikide mehe puuduste kiuste. Aga kui ikka teine pool ei pinguta, siis väsitakse ühel hetkel ära.

#3495437:

Inimsed ei muutu aga nende käitumine muutub küll – mugavamaks. Mul on olude tõttu väga hästi dokumenteeritud suhe (kirjad, päevikumärkmed, salvestised) ja ma võin kinnitada, et algusaegade tähelepanelikkus ja valmisolek pingutada (koos reaalsete tegudega) olid ikka hoopis midagi muud kui 4 aastat hiljem. Ilma laste, ühise rahakoti ja majapidamiseta, mis on tavalised pingete allikad.

Siin muudkui tänitatakse küll, et mis teete siis sellistega lapsed, oodake kuni armumine üle läheb. Aga tegelikult muutub ju inimeste suhtumine ja käitumine sellele vaatamata. Ka siis kui lapsed saadakse pärast 5a koosolemist jne.

Aja jooksul võetakse teist ja tema tehtud üha iseenesestmõistetavalt. Milleks talle lilli tuua, romnatikat teha, spontaanselt kiita, hellust avaldada, õhtusöök/hommikusöök valmis teha, tema eest ise koristada vms, kui ta on ju nagunii olemas kogu aeg. Milleks pingutada. Igav.

Ilmselt nii sellised mehed mõtlevad. Armunununa on vaja naine hirmsasti kätte saada, igal võimalikult viisil pingutades muljet avaldada. Pärast lihtsalt vedelevad diivanil ja sügavad kotte.

Masendav, aga tõsi.

Kui paljud mehed üldse jäävad vähegi pikemas suhtes hellaks, hoolivaks ja arvestavaks?

Minu mees on hell, hooliv ja arvestav, sest ta armastab mind. Mina teda muidugi ka.
Koos oleme olnud üle 10 aasta.

#3498762:

Minu mees on hell, hooliv ja arvestav, sest ta armastab mind. Mina teda muidugi ka. Koos oleme olnud üle 10 aasta.

Tore, õnnitlen. Aga Sa ilmselt siia teemasid ja ei tee sellest, et suhe ei toimi.

Mul on sarnane olukord, umbes kuu aega tagasi ütlesin mehele, et tahan lahku minna. Mees ei osale kodustes töödes, tema suhted lastega pole kiita ja ta ei jaga minuga oma mõtteid/tundeid. Oleks siis, et pingutab kodust väljas tööd teha, aga ei. Ma teadsin tegelikult ette, et ta nii käitub. See on tema kodune kasvatus ja väga introvertne iseloom. Mida ma poleks arvata osanud, oli see, et mu kannatus katkeb. Samuti elab minu juures ja väldib elu eest väljakolimise juttu. Meil tegelikult konflikti ei ole, kuna ma ei plaani ka uut meest otsida, siis mulle sobiks vabalt kui ta palju aega meie juures veedaks – “laste pärast”. Aga ööseks võiks ikka kuhugi mujale minna. Ma juba näen ette, et enne kui ma ei sõima-karju tema ei liigu 🙁 Vastik-vastik, ma ei ole selleks valmis.

#3499987:

#3491863:

#3491656:

Mees pole siiani aru saanud, et ma ei jõua kõiki üksi teha. Nüüd olengi seisus, kus väldin meest, sest lihtsalt ei suuda temaga enam koos olla.

Teemaalgataja on klassikaline perekoolikas.

Kes arvab, et mees on samasugune selgeltnägija nagu perekoolikad, käod tavaliselt on.

Mehega RÄÄKIDA ta ei oska, mees eesti keelt ei oska, mees on suisa debiil, mis iganes.

Aga teematada ta oskab.

Muidugi, ma ei usu, et sellel mitte eriti arenenud teemaalgatajal nüüd väga arenenud mees oleks, kes kõigest aru saaks, aga ikkagi.

Mingi etapp on vahelt neil puudu. Ilmselt pole isegi proovitud mitte.

Kui naine sellise teema siia teeb, siis on eelnevalt ta juba aastaid muudkui rääkinud ja rääkinud oma jobust mehega, kes ei kuula, ega hooli. Ehk, siis on selge, et RÄÄKIMISEST pole kasu, ainult tegudest. Tegelt suurema enamuse meeste puhul polegi rääkimisest kasu. Naine peab alati mingite tegudega reageerima, et mees aru saaks asjast. Mehed lülitavad aju välja kui naine nendega probleeme arutab. Nad nimetavad seda näägutamiseks ja ignoreerivad. Ja nii naised muudkui räägivad ja räägivad seinaga aastate viisi, kuni kaob igasugune armastus ja austus mehe vastu ning siis jätavad mehe maha. Alles siis ehmatavad mehed tavaliselt üles ja küsivad lolli näoga, et mis siis juhtus, et kõik oli ju korras….

Rääkimisel ja rääkimisel on suur vahe. Ei ole vaja mingit pikka leierdamist ega arutelu vaid ütledki, vajadusel kasutades lihtlauseid: mul on selline probleem ja mul on sinu abi vaja, et seda lahendada. Siis pakud välja omapoolse lahenduse(jällegi võimalikult konkreetselt ja lihtsalt) ning kuulad ära mehepoolse lahenduse. Lisaks veel see, et peale seda on mehel vaja veits aega, et see uus probleemilahendus omaks võtta ja selle järgi oma käitumist sättida.

#3499987:

Tegelt suurema enamuse meeste puhul polegi rääkimisest kasu. Naine peab alati mingite tegudega reageerima, et mees aru saaks asjast. Mehed lülitavad aju välja kui naine nendega probleeme arutab. Nad nimetavad seda näägutamiseks ja ignoreerivad. Ja nii naised muudkui räägivad ja räägivad seinaga aastate viisi, kuni kaob igasugune armastus ja austus mehe vastu ning siis jätavad mehe maha. Alles siis ehmatavad mehed tavaliselt üles ja küsivad lolli näoga, et mis siis juhtus, et kõik oli ju korras….

Ega naistega ka palju parem ei ole. Räägid, räägid. Vastuseks saad, et “aga mulle sobib nii nagu praegu on ja mina sitsima ning nöörimööda käima ei hakka”. Ja siis kui ütled, et aitab kah, ma nüüd lähen, siis on imestus suur, et “oleks sa siis sõnagi rääkinud”.