Sündis teine laps ja nüüd mehega suhted totaalselt sassis.Karjume koguaeg ja mina muudkui nutan,mul ausalt temast ükskõik, tahaks ainult ära minna, aga pole kuskile minna .Vanem laps on meil ka , aga enne teist last olid suhted vahel head ja vahel sassis.Nüüd ikka tundub, et varsti lahutus ees.
Või võib veel midagi muutuda paremuse poole`?Äkki kellegil kogemused?
Laps veel ju nii pisike ka -3 kuune.
Näitan 3 postitust - vahemik 1 kuni 3 (kokku 3 )
Teema: Kui suhted mehega enne last sassis, kuidas pärast last suhted?
03.06.2012 19:10
To report this post you need to login first.
03.06.2012 21:37
Nooh, pm tuleb roppu vaeva näha, et korda saada. Mõlemal. Nii ei saa, et üks pingutab ja teine mitte. Meil oli ka enne teist last nii ja naa olukord. Kuna käisin teises linnas tööl, siis võis seda pikamaasuhteks nimetada, eks ikka oli igatsus ja nii, kuid lõpuks harjusime. Harjusime üksi olema. Teine laps oli väga oodatud, kuid kuna ta sündis kõvasti enne tähtaega, siis pm dekreeti ma ei jõudnudki jääda. Plaanisin pikka dekreeti, et saaksime taas teineteise ja kooseluga harjuda. Aga, noh, pm töölt sünnitama ja siis koju. Karm. Seda enam, et minu ennaegne oli pikalt haiglas, igatsugu muremõtteid pea täis ja kellegi õlale toetuda ei ole. Elasime mehega eraldi seda kõike läbi. Nutsin palju, mees ei mõistnud, miks ma nii palju ulun ja tülid olid väga kerged tekkima.
Praegu, mil pisem on aastane, on olukord selline, et me oleme vist nagu toakaaslased. Mõni õhtu ma mõtlen, et täna üldse 10 lauset tuleb täis, mis me üksteisega vahetanud oleme. Liiga tihti mõtlen, et võtan oma kaks last ja kolin ära. Aga samas siin on ju laste kodu. Minu kodu ka. Olgugi, et kohti oleks küll, kuhu minna (mul isiklik korter välja üüritud). Ma ei mäleta, millal me viimati seksisime. Esimesed 8 kuud peale lapse sündi magasime eraldi tekkide all, nüüdseks oleme ühe teki alla tagasi kolinud, kuid ometigi magame eraldi voodinurkades. Jah, me ei karju ega tülitse enam teineteisega. Kuid me ka ei räägi. Ega suhtle üldse. Minu aeg kulub laste peale, mees on tööl, tuleb koju, sööb kõhu täis, on arvutis ja hiljemalt kl 21 juba magab. Täna jäi kl 20 diivanile magama ja kui ma pisema voodisse panin, kobis ka tema teise tuppa. Vaatame suuremaga veel telekat ja varsti sätin tema magama, siis asun elamist koristama ja ise magama. Et homme täpselt sama rada pidi käia.
Mulle ei meeldi mu elu. Aga ma ei ole endas veel selgusele jõudnud, kas meie suhe on väärt pingutamist või mitte. Meil on oktoobris pulmakuupäev paika pandud. Aga me kumbki ei ole lillegi liigutanud, et see teoks saaks. See vist juba räägib iseenda eest, eksole.
Ühesõnaga, kurb.
To report this post you need to login first.
04.06.2012 08:25
Minul on suurem laps 3.a ja väike saab 3.kuuseks, mees on nüüdseks juba 3 aastat välismaal tööl käinud, läks siis kui esimene laps oli veel mõne kuune. Põhimõtteliselt olen lapsi üksi kasvatanud, sest mees on tihti ligi 2 kuud ära ja siis mõne nädala kodus. Ma olen juba harjunud üksi olema, kui mees koju tuleb, siis on elu jälle sassis ja ma juba ootan, millal ta ära läheb:S
Ma hoolin temast väga, kuna oleme juba 8 aastat koos olnud, siis tundub, et armastus on kadunud ja tekkinud nö harjumus.
Mees küll ütleb tihti, et igatseb ja armastab mind, kuid ma pole kindel, kas mina ka sama tunnen.
Ma kohati süüdistan isegi teda, et ma olen nagu üksikema ja pean kõigega ise hakkama saama, lisaks kõigele ta veel näägutab mu kallal, et ma kasvatan lapsi valesti ja olen liiga karm jne.
Ühesõnaga meie suhe on ka sassis ja kõige hullem on see, et ma olen üksi harjunud juba ja saaks üksi ka hästi hakkama, lihtsalt hetkel olen veel majanduslikult mehest natuke sõltuv, kuigi ka see pole põhjendus seda suhet jätkata.
To report this post you need to login first.
Näitan 3 postitust - vahemik 1 kuni 3 (kokku 3 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
