Kahjuks mitte. Päris kindlalt. Olen sellist mõtet isegi mõned korrad kunagi veeretanud ja saanud aru, et kui mul olnuks täiesti teistsugused vanemad ja lapsepõlv, siis oleksin ise ka palju paremini hakkama saanud ja õnnelik. Nimelt mul sellised klassikalised töönarkomaanidest vanemad, kes kunagi kiindumust välja ei näidanud ega isegi ei kallistanud,. Omavahel ka ei näidanud ja tegelikult nad teinteist ei armastanudki. Kaklesid, tülitsesid palju ja üldiselt oli kodus selline tige ja pingeline õhkkond. Saime palju kriitikat ja vähe soojust. Mingil põhjusel olen olnud maast madalast väga ebakindel ja madala enesehinnanguga. Läbi elu tundnud, kuidas see takistanud mul edu saavutamast ja seadnud piiranguid ja takistusi eluga edasi liikumisel. Samuti olnud problemaatilised lähisuhted ja suur usaldamatus.
Kui oleks olnud selline tore ja toetav pere, siis kindlasti oleksin praegu palju õnnelikum ja enesekindlam, rõõmsameelsem inimene. Vanemad on siiani koos, aga sellest ajast saadik, kui lapsed välja kolisid, on sealne õhkkond iga aastaga üha hullemaks läinud. Praegu käin seal vähe ja see väga toksiline, pidevalt riiakas ja agressiivne keskkond on raske taluda. Pole siiani lapsi saanud ega püsivat kaaslast leidnud ning tunnen, et pigem olen elu lõpuni lastetu, kui loon ise samasuguse pere.
Sealjuures ma nende peale vimma ei pea ega süüdista. Täiskasvanuks saades ongi ju ainult iseendal vastutus ja võiks edasi liikuda olenemata sellest, mismoodi üles kasvanud. Paraku tunnen, et see keskkond on siiski korraliku põntsu mu enesehinnagule ja teiste usaldamisele pannud ja kuidagi pole suutnud sellest terveneda, kuigi aastakümned möödas. Paraku kujundab lapsepõlv inimeses ikka päris palju ja kui lapsena on väga madal enesehinnang, usaldus maailma vastu puudub, siis on raske sellest niisama lihtsalt vabaneda.