Nende sisu peaks olema selline, mis ei tekitaks niigi pingelisel kevadperioodil lisastressi ning neist ei sõltuks ka gümnaasiumikoht, mis niigi läbi tiheda konkursi tulnud.
Vabandust, aga kui eksamied ei oleks, siis mis selle kevade nii pingeliseks teeks? Gümnaasiumikatsed on varakevadel ära, kust edasi see pinge tuleks? Sellest, millist kleiti või ülikonda lõpuaktusel kanda või?
Põhikoolilõpetajate taset võib sama hästi kontrollida läbi tasemetööde, selleks ei pea eksamit tegema.
Mis vahet seal on, kuidas seda kutsuda kui sisu sellest ei muutu?
Nende sisu peaks olema selline, mis ei tekitaks niigi pingelisel kevadperioodil lisastressi ning neist ei sõltuks ka gümnaasiumikoht, mis niigi läbi tiheda konkursi tulnud.
Kui mõne gümnaasiumi koht sõltub eksamitulemusest, siis täpselt samamoodi võib gümnaasiumikoha ju sõltuma panna tasemetöö tulemusest.
Ja mis pingelisest perioodist jutt käib? Minu üheksandikul pole ammu nii palju vaba aega olnud. Nädalase vahega kolm eksamit teha pole just koormav.
Minu laps kommenteeris pärast eksamit, et oli olnud pingeline. Pärast seda kui ta kirjeldas, mis ülesanded olid olnud ja mis küsimused teda painama olid jäänud, siis hakkasin veidi kartma, kas tegi üldse ära oma 50%. Tulemuseks tuli üllatuslik 100%.
Kirjelduse järgi ei tundunud tegelikult väga lihtne eksam ning ülesehituse poolest erinev viimase viie aasta eksamitest. Minu laps näiteks aeg-kiirus-teepikkus võrrandiga ülesandeid väga ei korranud ning püstprismat (olevat vist üks valikülesanne olnud) samuti mitte, kuid kuidagi ta ikkagi need õigesti ära tegi.
Kui mõne gümnaasiumi koht sõltub eksamitulemusest, siis täpselt samamoodi võib gümnaasiumikoha ju sõltuma panna tasemetöö tulemusest.
Sa vist ei saa aru, mis on tasemetöö? Tasemetööd ei hinnata, st hinnatakse kooli, mitte töö tegijat. Kui tasemetöö tulemusega hinnatakse töö tegijat, siis pole see enam tasemetöö, vaid eksam või kontrolltöö.
No ega see, et piletid olid, ei tähendanud, et õppima pidi. Nutikamad läksid ka siis eksamile selle baasil, mida olid eelnevalt tundides õppinud. Ma oma põhikooli lõpueksameid ei mäleta, aga aasta 89 oli matemaatika keskooli lõpueksameid kaks. Suuline oli piletitega ja eraldi eksam siis kirjalikuna, kus ülesandeid lahendasime. Mina ei õppinud kummakski, sain 5 mõlemad.
Kuidas ma ei talu, kui keegi lahterdab “need, kes ei õpi ja hea tulemuse saavad, on nutikamad”. Ütlen nii – minu tugevas koolis ja range õpetajaga ei oleks keegi ilma õppimata häid hindeid saanud. Tõestada võid ju loogika pealt, aga enne peab teoreemi peast teadma. Võib-olla teadsid sa nagunii kõiki teoreeme peast, miks mitte, kui huvitab. Kõik kindlasti ei tea ja ei peagi teadma.
Ma olen 100% kindel, et ka õpetajatel on lihtsam, kui poleks järjest vaja parandada sadu sisseastumiskatsete töid, seejärel tegeleda vestluste ja järjekordadega, ning peale seda valmistada lapsed ette eksamteks ja siis jälle sadu töid parandada.
Väikeste koolide puhul on muidugi pinge väiksem.
See vaidlus on siin sarnane sellega, mis kunagi käis koolivaheaegade ümber – osad ei tahtnud kuidagi lahti lasta aastakümnete vanusest traditsioonist ja harjumusest (“Aga alati on ju nii olnud!”). Lõpuks tehti ikkagi see uuendus ära.
Kui mõne gümnaasiumi koht sõltub eksamitulemusest, siis täpselt samamoodi võib gümnaasiumikoha ju sõltuma panna tasemetöö tulemusest.
Sa vist ei saa aru, mis on tasemetöö? Tasemetööd ei hinnata, st hinnatakse kooli, mitte töö tegijat. Kui tasemetöö tulemusega hinnatakse töö tegijat, siis pole see enam tasemetöö, vaid eksam või kontrolltöö.
Olid ajad, kui hinnati ka tasemetöid ja kuna õpetajatel oligi sellega seoses suur pinge, pani mõni selle pinge lastele ka, nt ütles, et veerandihinne sõltub tasemetöö hindest jms. Eksamitöid ju praegu ka ei hinnata. Ja kui sa ütled, et tasemetöö on nii mõttetu ja hinnatakse ainult kooli, siis kurb küll, aga need tulemused tuleksid ka väga kehvad, kuna keegi ei pingutaks seal, sest midagi sellest ju ei sõltu. Nii et eliitkoolid näeksid tavakoolidest veel palju kordi rohkem edukamad välja, kuna seal on rohkem igasugu loomu poolest andekaid, kes ka õppimata hea tulemuse saavad. Tavakoolides on ka neid, kes üldse ei suudagi programmi täies mahus omandada, ja muidugi ka neid, kes mõtlevad, et neil seda matemaatikat nagunii elus vaja ei lähe jne.
Eksamitöid ju praegu ka ei hinnata.
Mis mõttes ei hinnata? Protsendid pole hinnang? Loomulikult on. Olulisem (st. eksamit tasemetööst eristav) on, kas sellest hinnangust midagi sõltub. Eksamitulemusest sõltub, nagu teame, kohati pääs gümnaasiumisse. Tasemetööst ei sõltu.
Ja kui sa ütled, et tasemetöö on nii mõttetu ja hinnatakse ainult kooli, siis kurb küll, aga need tulemused tuleksid ka väga kehvad, kuna keegi ei pingutaks seal, sest midagi sellest ju ei sõltu.
See ongi tulemus. Kui keegi ei pinguta, siis näedki, mis on tegelik tase. Kui osad pingutavad ja teised mitte, siis ei näe.
Nii et eliitkoolid näeksid tavakoolidest veel palju kordi rohkem edukamad välja, kuna seal on rohkem igasugu loomu poolest andekaid, kes ka õppimata hea tulemuse saavad.
See on kuidagi vale või imelik, et eliitkoolid paremad välja näevad?
Kui mõne gümnaasiumi koht sõltub eksamitulemusest, siis täpselt samamoodi võib gümnaasiumikoha ju sõltuma panna tasemetöö tulemusest.
Sa vist ei saa aru, mis on tasemetöö? Tasemetööd ei hinnata, st hinnatakse kooli, mitte töö tegijat. Kui tasemetöö tulemusega hinnatakse töö tegijat, siis pole see enam tasemetöö, vaid eksam või kontrolltöö.
Ma tean väga hästi, et ei hinnata. Ja sama hästi tean, et on õpetajaid, kes sellest hoolimata hindavad.
Ma saan aru, et sul on oma isikliku lapse pärast mure. Aga oleksid võinud veidi varem selle muretsemisega alustada. Viimasel hetkel õppima hakates ongi raske. Ükskõik, kas tegu on tasemetöö või eksamiga. Ja eksamikogemust on ka vaja. Vähemalt neil on vaja, kes ainult põhikooliga piirduda ei kavatse.
Kui mõne gümnaasiumi koht sõltub eksamitulemusest, siis täpselt samamoodi võib gümnaasiumikoha ju sõltuma panna tasemetöö tulemusest.
Sa vist ei saa aru, mis on tasemetöö? Tasemetööd ei hinnata, st hinnatakse kooli, mitte töö tegijat. Kui tasemetöö tulemusega hinnatakse töö tegijat, siis pole see enam tasemetöö, vaid eksam või kontrolltöö.
Meie koolis on iga trimestri lõpus tasemetöö mida hinnatakse ja millel on väga suur kaal trimestri hinde kujunemisel. Nii on see 9 klassis kui ka 7 klassis.
Neil tuleb seda eksamikogemust gümnaasiumis nagunii.
Ma saan aru, et sul on oma isikliku lapse pärast mure. Aga oleksid võinud veidi varem selle muretsemisega alustada. Viimasel hetkel õppima hakates ongi raske. Ükskõik, kas tegu on tasemetöö või eksamiga. Ja eksamikogemust on ka vaja. Vähemalt neil on vaja, kes ainult põhikooliga piirduda ei kavatse.
Mul ei ole absoluutselt mingit isiklikku muret, matemaatika on lapse jaoks lihtne. Ma räägin süsteemist, mis ei ole hetkel loogiline
Ma tean väga hästi, et ei hinnata. Ja sama hästi tean, et on õpetajaid, kes sellest hoolimata hindavad.
Kindlasti on igasuguseid hulle. Enamik õpetajaid siiski ei hinda, saavad tasemetöö mõttest aru.
.
Meie koolis on iga trimestri lõpus tasemetöö mida hinnatakse ja millel on väga suur kaal trimestri hinde kujunemisel. Nii on see 9 klassis kui ka 7 klassis.
See on kontrolltöö, mida kool mingil põhjusel tahab tasemetööks nimetada. Meie räägime riiklikest tasemetöödest.
Ja eksamikogemust on ka vaja. Vähemalt neil on vaja, kes ainult põhikooliga piirduda ei kavatse.
Palun selgita, mispoolest erineb gümnaasiumikatse kogemus eksamikogemusest? Mida eksamikogemuses enamat on kui katsekogemuses? Pealegi minu laps tegi eelmisel aastal eksamit ning kindlasti teeb ta nii 10. kui 11. klassis eksameid. Piisav kogemus enne riigieksameid.
Ja kui sa ütled, et tasemetöö on nii mõttetu ja hinnatakse ainult kooli, siis kurb küll, aga need tulemused tuleksid ka väga kehvad, kuna keegi ei pingutaks seal, sest midagi sellest ju ei sõltu. See ongi tulemus. Kui keegi ei pinguta, siis näedki, mis on tegelik tase. Kui osad pingutavad ja teised mitte, siis ei näe.
Mis paneb sind külla uskuma või arvama, et tasemetöö puhul mitte keegi ei pinguta?
Minul oli esimene eksam 5.klassis (olen 40) ja mina seda õigeks ei pea, et seda eksamitegemise piiri järjest kaugemale nügitakse. 9.klassi lõpuks olid eksamid mu jaoks juba nii tavalised, et ei osanud enam stressatagi. Põhikooli lõpus oli kuus eksamit. Eksamikogemus on ikka teine, kui katsetekogemus. Katsed teevad mõned ära ilma igasuguse lisaõppimiseta.
Põhikooli lõpus oli kuus eksamit.
Ikka 4. Keskkkooli lõpus oli 6.
Eksamikogemus on ikka teine, kui katsetekogemus. Katsed teevad mõned ära ilma igasuguse lisaõppimiseta.
Ei usu iial, et need, kes katseteks ei õpi, eksamiteks õpivad.
Ei olnud neli. Meie koolis oli põhikooli lõpus 6 ja gümnaasiumis 8.
Kuidas ma ei talu, kui keegi lahterdab “need, kes ei õpi ja hea tulemuse saavad, on nutikamad”. Ütlen nii – minu tugevas koolis ja range õpetajaga ei oleks keegi ilma õppimata häid hindeid saanud. Tõestada võid ju loogika pealt, aga enne peab teoreemi peast teadma. Võib-olla teadsid sa nagunii kõiki teoreeme peast, miks mitte, kui huvitab. Kõik kindlasti ei tea ja ei peagi teadma.
Ma ei öelnud ometi, et nutikamad ei õpi. Nad ei õpi ekstra eksamiteks. Kirjutasin: Nutikamad läksid ka siis eksamile selle baasil, mida olid eelnevalt tundides õppinud.
Või tegelikult lisaksin siia selle, et minu puhul siis kõige selle baasil, kuidas olin matemaatikaga kõik eelnevad aastad süvendatult tegelenud. Ei õppinud ma tõesti iialgi ühtegi teoreemi konkreetselt pähe. Aga need olid ju kõikides neis ülesannetes, mis ma lahendasin pidevalt kasutuses ja sealt jäid nad meelde. Ekstra eksamiks õppida ei olnud tõesti enam vaja, sest baas oli all nii tugev. Õpetaja rangus ei puutu minu puhul küll kuidagi asjasse, teadmised olid mul ju olemas. Lihtsalt enne eksamit teoreemide päheõppimist ei olnud.
Ja üldse oli mu kommentaar sellele inimesele, kes kurtis, et praegusel süsteemil pole nutikamatel vaja õppida. Tema selle sõna “nutikad” sisse tõi, ise ma poleks seda kasutanud. Tema tekstist tuli välja nagu oleks see vahetult enne eksamit õppimine eraldi väärtus omaette, ilma milleta ei ole eksamil üldse mõtet. Väärtus on ikka see, kui teadmised on olemas ja oskad neid igat moodi seostada ja kasutada. Aga mitte enne eksamit tuupimises. Enamus siiski õpivad ka praegu enne eksameid, väiksem osa ei pea õppima. Ja samamoodi oli ka suuliste eksamite ajal neid, kes suutsid eelnevalt õpitu baasil eksamaid teha.
Otsisin tunnistuse välja – 6 eksamit põhikooli lõpus – bioloogia, geograafia, ajalugu, matemaatika, eesti keel, inglise keel.
Minul oli esimene eksam 5.klassis (olen 40) ja mina seda õigeks ei pea, et seda eksamitegemise piiri järjest kaugemale nügitakse. 9.klassi lõpuks olid eksamid mu jaoks juba nii tavalised, et ei osanud enam stressatagi. Põhikooli lõpus oli kuus eksamit. Eksamikogemus on ikka teine, kui katsetekogemus. Katsed teevad mõned ära ilma igasuguse lisaõppimiseta.
Kui sa oled 40-aastane, siis sa lõpetasid põhikooli 1997 või sealkandis. Alates 1995. aastast on põhikooli lõpetamisel 3 eksamit, nagu ka praegu. 6 eksamit pole kunagi olnud. Ära soga.
Või tegelikult lisaksin siia selle, et minu puhul siis kõige selle baasil, kuidas olin matemaatikaga kõik eelnevad aastad süvendatult tegelenud.
No just. Sina tegelesid süvendatult, seepärast ei olnudki vaja õppida. Aga mida sina väitsid? Nagu oleks see olnud omane tollasele süsteemile. Tollal ei õppinud eksamiteks üksikud erandid. Praegu ei õpita klasside, koolide viisi – seal, kus on “nutikamad” ehk siis katsetega sisse saanud lapsed, aga ka muidu tugevamates koolides, kus katsete tase on kaks korda eksamitasemest kõrgem.
Meie koolis oli 6 eksamit. Just kirjutasin oma tunnistuselt maha. Ma ei tea, kus oli 3. Tänapäeval kasutatakse selle kooli kohta väljendit eliitkool. Tollal sellist sõna veel ei kasutatud.
Mis vahet on üldse, mis süsteem oli 20-30 aastat tagasi? Praegu on teistmoodi elu ja kohandugem sellega.
Meie koolis oli 6 eksamit. Just kirjutasin oma tunnistuselt maha. Ma ei tea, kus oli 3. Tänapäeval kasutatakse selle kooli kohta väljendit eliitkool. Tollal sellist sõna veel ei kasutatud.
Oled sa päris kindel, et sa 40 oled? Muud ei oska küll enam küsida 😀 Väljendit “eliitkool” kasutati ikka päris kindlasti juba 90-ndate alguses, äkki varemgi.
Võib-olla Tallinnas kasutati, meil ei kasutatud. Kui ise pole näinud, ei tähenda, et pole olnud.
Praegu võivad teised ajad olla küll, aga mis on viimaste aastate üks põhikaebusi – noored ei oska-taha-suuda pingutada.
Minu laps kommenteeris pärast eksamit, et oli olnud pingeline. Pärast seda kui ta kirjeldas, mis ülesanded olid olnud ja mis küsimused teda painama olid jäänud, siis hakkasin veidi kartma, kas tegi üldse ära oma 50%. Tulemuseks tuli üllatuslik 100%.
Kirjelduse järgi ei tundunud tegelikult väga lihtne eksam ning ülesehituse poolest erinev viimase viie aasta eksamitest. Minu laps näiteks aeg-kiirus-teepikkus võrrandiga ülesandeid väga ei korranud ning püstprismat (olevat vist üks valikülesanne olnud) samuti mitte, kuid kuidagi ta ikkagi need õigesti ära tegi.
Nendest tuli valida üks
Võib-olla Tallinnas kasutati, meil ei kasutatud. Kui ise pole näinud, ei tähenda, et pole olnud.
Praegu võivad teised ajad olla küll, aga mis on viimaste aastate üks põhikaebusi – noored ei oska-taha-suuda pingutada.
Ja-jah, noorus on kogu aeg hukas olnud sõltumata aastaarvust.
Ja kui sa ütled, et tasemetöö on nii mõttetu ja hinnatakse ainult kooli, siis kurb küll, aga need tulemused tuleksid ka väga kehvad, kuna keegi ei pingutaks seal, sest midagi sellest ju ei sõltu. See ongi tulemus. Kui keegi ei pinguta, siis näedki, mis on tegelik tase. Kui osad pingutavad ja teised mitte, siis ei näe.
Mis paneb sind külla uskuma või arvama, et tasemetöö puhul mitte keegi ei pinguta?
Elu. Ja miks nad peaks pingutama? Neid ei hinnata, midagi neil sellest ei olene.
Kui vana oled? Minu kooliajal (80ndad) küll olid kõik eksamid piletitega ja koosnesid teooriast ning ülesannetest. Piletis oli üks teoreem või valem (tõestus, selgitus), üks tekstülesanne, üks puhas arvutus. Ma ei ütle, et see õigem eksami lahendus on, aga praegusel eksamil pole ju mingit mõtet, kui enne eksamit üldse õppima ei pea. Mu laps pole enne kumbagi eksamit õppinud – ei enne emakeelt ega ka nüüd. Milleks sellist eksamit siis üldse teha kui 1) sellest ei sõltu midagi; 2) selleks ei pea õppima?
No ega see, et piletid olid, ei tähendanud, et õppima pidi. Nutikamad läksid ka siis eksamile selle baasil, mida olid eelnevalt tundides õppinud. Ma oma põhikooli lõpueksameid ei mäleta, aga aasta 89 oli matemaatika keskooli lõpueksameid kaks. Suuline oli piletitega ja eraldi eksam siis kirjalikuna, kus ülesandeid lahendasime. Mina ei õppinud kummakski, sain 5 mõlemad. Ja vähe sellest, ka ülikooli sisseastumiseksamid matemaatikateaduskonda olid nii suuline kui kirjalik. Ja jälle ilma õppimata sain mõlema eest max punktid. Suulisel eksamil veel eksami vastuvõtja muigas, et selle tõestuse sa mõtlesid küll kohapeal ise välja. Aga kuna tõestus oli õige (kuigi kasutasin tõestuseks teist meetodit, kui see, mis raamatus oli), siis seda parem mulle. Näitas, et ma ei õpi asju lihtsalt pähe, vaid saan aru ja vajadusel leian ka lahenduse.
Kohe kindlasti ei olnud ka meie ajal eksami mõtteks mälutreening. Jah, paljud muidugi just sellega tegelesid, õppisid lihtsalt kõikide piletite vastused sõnasõnalt pähe. Ja eks said selle eest viie ka. Aga minu meelest on küll selline õppimine mõttetu. Vähemalt matemaatika puhul.
Nelja-viieline õpilane seda lihtsat eksamit nüüd küll läbi ei kuku lihtsalt seepärast, et hommikul oli halb olla. Mu lapsel eksam juba valmis, ütles, et kohutavalt lihtne oli. Ta matemaatikas tugev ka, aga kui tema tegi tunniga, siis kolme tunniga teeb iga keskmine laps ära.
Tegelikult võib kukkuda küll, kui halb on ja närv üles ütleb. Nelja-viieline, kes on need neljad-viied saavutanud korraliku õppimisega, aga ei tunne ennast kõiges täiesti kindlalt, võib lihtsalt kokku joosta ja mitte suuta mõelda.
Ma ise jooksin niimoodi kokku, kui esimest korda vabariiklikul matemaatikaolümpiaadil olin. Kõik tundus hirmus ja kole ja siis läks süda pahaks ja ma ei suutnud mitte millestki midagi aru saada. Närvi annab muidugi treenida, järgmistel aastatel ma enam kokku ei jooksnud ja jõudsin ka oma tulmustes parimate sekka.
See muideks on üks põhjus, miks peaks eksameid tegema. Harjutada ka selle närviga toimetulekuks, seda läheb tulevikus vaja.
Fafafafaa
