Esileht Pereelu ja suhted Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 117 )

Teema: Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

Postitas:
Kägu

Kuidas reageeriksite? Olles ise täiskasvanud, pereinimene.

 

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma tulen nii moraalitust perekonnast, et mul reaalselt ongi nii. Ma ise olen üks nendest lastest. Mind on alati soojalt vastuvõetud ja mina võtaksin ka. Kuigi minu õel nii ei olnud, tema olemasolu ei tunnistata. Aga see on mõistetav, eks need lapsed ei suutnud uskuda, et nende isa on nii teinud.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtleks, et küllap on neid veel. Sooje tundeid ei tekitaks.

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina üldiselt neid järsku tekkinud sugulasi ei poolda, sest elu on näidanud, et kontakteerumisel on alati tagamõte.

+15
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleksin “ohooo”. Mis seal ikka. Kui on kena inimene, suhtleksin. Kui ei meeldi, ei suhtleks.

+22
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väldin

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

No sõltub ju, mida ta tahab.  Kas lihtsalt “otsib oma juuri” ja siis jätab rahule või on pealetükkiv “mängime perekonda”. Mingit võõrast nö avasüli oma perre loomulikult ei võta ja ka sõbraks vägisi ei saa – kõik peab minema ikka loomulikult. Aga ausalt ei oska midagi arvata, et mida ma peaksin selle inimesega rääkima vmt – ta ei ole ju minu pere, sõber, ei keegi. Midagi pole teha – mina oma vanemate tegude eest ei vastuta ja ei soovi ka nende tagajärgedega tegeleda; minu õed-vennad on ikka need, kellega koos kasvasin (isegi kui selgub, et nt tegelikult oleme kõik lapsendatud).

 

+16
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga ausalt ei oska midagi arvata, et mida ma peaksin selle inimesega rääkima vmt – ta ei ole ju minu pere, sõber, ei keegi. Midagi pole teha – mina oma vanemate tegude eest ei vastuta ja ei soovi ka nende tagajärgedega tegeleda;

Ma tahaksin küll teada, mis mälestused tal minu isast on 🙂 Tõenäolisemalt oleks meil ju ühine isa. Või miks ema temaast loobus, kui meil oleks ühine ema. Mida ta mäletab ja teab. See avardaks minu maailmapilti, kui seda teaksin. Avaks nii mõnegi uue vaatenurga, lahendaks mõnegi vastuseta ja poolikuks jäänud küsimuse. Paljastaks näiteks mingi lapsepõlvemälestuse tagamaad, näiteks isa komandeeringutest või ema soovimatusest rääkida oma hilisteismelise-east. Aga muus osas, nagu öeldud, ui kena inimene, suhtleksin. Kui ei, siis mitte. Viisakaks jääksin igal juhul ning kui teda huvitab, jagaksin ka meie ühise vanema kohta oma mälestusi.

Julges teha, peab aru saama, et kui see välja tuleb, on sel tagajärjed. Kui ka elusolevale vanemale see ei meeldiks.

+11
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleksin “ohooo”. Mis seal ikka. Kui on kena inimene, suhtleksin. Kui ei meeldi, ei suhtleks.

Ma sooviks samuti mõelda. Aga reaalselt vist ei ole. Isa suri, kui olin esimeses klassis. Minu ajal vist ei saanud seda väga olla, ta oli haige siis juba küllalt. Võin mõelda, et see võis olla enne minu emaga kohtumist, kuna minu isa oli 35+, kui minu emaga kohtus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindel ei. Ei suudaks. No kohe üldse ei oleks minu teema. Hoidku eemale.

+4
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu onutütrel ilmus poolõde välja, kui mõlemad olid juba küpses eas, nende mõlema isa surnud ja ka onutütre ema surnud, nii et tema vist ei saanudki teada, et ta mehel oli veel üks laps. Hakkasid küll alguses suhtlema, onutütrel oli väga hea meel õe üle, aga õige pea jäi see kuidagi soiku. Ei ole seda lähedust nagu tekkinud, kui ikka noorena ei suhelnud.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu onutütrel ilmus poolõde välja, kui mõlemad olid juba küpses eas, nende mõlema isa surnud ja ka onutütre ema surnud, nii et tema vist ei saanudki teada, et ta mehel oli veel üks laps. Hakkasid küll alguses suhtlema, onutütrel oli väga hea meel õe üle, aga õige pea jäi see kuidagi soiku. Ei ole seda lähedust nagu tekkinud, kui ikka noorena ei suhelnud.

Aga ei peagi ju lähedaseks saama. Täiesti piisab inimlikust sõbralik olemisest. Kui sidet ei teki, siis tere, head päeva täiesti piisab hiljem tänaval kohtumisel. Tema pole ju millestki süüdi. Süüdi on üks inimese enda vanematest. Seetõttu ma ei mõista postitusi sisuga “kindel ei”. Valus tõde oma enda ema või isa kohta, aga pea liiva alla peitmine ju ei aita.

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga ausalt ei oska midagi arvata, et mida ma peaksin selle inimesega rääkima vmt – ta ei ole ju minu pere, sõber, ei keegi. Midagi pole teha – mina oma vanemate tegude eest ei vastuta ja ei soovi ka nende tagajärgedega tegeleda;

Ma tahaksin küll teada, mis mälestused tal minu isast on 🙂 Tõenäolisemalt oleks meil ju ühine isa. Või miks ema temaast loobus, kui meil oleks ühine ema. Mida ta mäletab ja teab. See avardaks minu maailmapilti, kui seda teaksin. Avaks nii mõnegi uue vaatenurga, lahendaks mõnegi vastuseta ja poolikuks jäänud küsimuse. Paljastaks näiteks mingi lapsepõlvemälestuse tagamaad, näiteks isa komandeeringutest või ema soovimatusest rääkida oma hilisteismelise-east. Aga muus osas, nagu öeldud, ui kena inimene, suhtleksin. Kui ei, siis mitte. Viisakaks jääksin igal juhul ning kui teda huvitab, jagaksin ka meie ühise vanema kohta oma mälestusi.

Julges teha, peab aru saama, et kui see välja tuleb, on sel tagajärjed. Kui ka elusolevale vanemale see ei meeldiks.

No nüüd küll fantaseerid. Mis sinu lapsepõlvemälestusi paljastaks see? hakkad endale ise mingeid lapsepõlvetraumasid ette kujutama, et isa/ema oli see ja seepärast selline. No ei ole nii. Mitte kuidagi ei puutu minu lapsepõlve see, kui isal oli veel üks laps kuskil või ema andis enne meid lapsendada. Isegi kui nende käitumine oli mingil määral mõjutatud enda traumadest – see ei muuda ju sinu lapsepõlve enam, ei vabanda vanemaid välja nt sulel vitsa andmise eest või mis iganes….

See kõlab täpselt jälle nii, et siis leiad vabanduse, miks oma elu kehva on – et vanematel mingi trauma ja nüüd sina kannad taaka. Ei ole ju nii.

Ma üldse ei saa aru, kust tuleb see vajadus koguaeg surkida lapsepõlve mälestustes ja mingeid “põhjusi avada”. Jah, mälestused on olulised, aga elada tuleb olevikus, mõeldes tulevikule, mitte aga minevikus surkides ja minevikku üha uuesti läbi elades.

Ja kuna küsimus oli poolõe/venna kohta, siis mis puutub siia “julged teha, peab tagajärgedeks valmis olema” – mina ju ei teinud. vanemad tegid 😀 Mina ei pea mingiteks tagajärgedeks valmis olema.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga ei peagi ju lähedaseks saama. Täiesti piisab inimlikust sõbralik olemisest. Kui sidet ei teki, siis tere, head päeva täiesti piisab hiljem tänaval kohtumisel. Tema pole ju millestki süüdi. Süüdi on üks inimese enda vanematest. Seetõttu ma ei mõista postitusi sisuga “kindel ei”. Valus tõde oma enda ema või isa kohta, aga pea liiva alla peitmine ju ei aita.

Mnu onutütar polegi selle õe peale kuidagi pahane, veid oma isa peale, aga ka mitte enam nii hullusti, sest isa on ammu surnud. Küll aga on minu jaoks siin see häiriv asjaolu, et mu onu teadis lapsest, aga ei soovinud temaga suhelda ega aidanud mitte kuidagi. See tõmbas minu arvamust oma onust küll väga palju alla. Onutütar seda ei usu, ta arvas, et ei teadnud, aga see poolõde ütles küll, et ta ema ütles isale ja ei takistanud kuidagi suhtelmist vms, aga onu ei olnud huvitatud.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul nii juhtus. Ilmus välja Austriast. Isa oli veoautojuht ja nüüd 3 aastat tagasi tuli välja, et isal oli Austrias üks silmarõõm. Poiss on nüüdseks 22, isa suri 15 aastat tagasi. Me ei teadnud temast midagi. Lasime teha DNA testi, sünnitunnistusel oli ka isa nimi olemas, kuigi poiss sai ema perekonnanime. Tundub tore poiss, räägib inglise keeles meiega. Erilist sidet pole, kuid hea on temast teada. Mu vanim tütar suhtleb rohkem temaga. Neil vanusevahe vaid 4 aastat. Meie ema teda ei tunnista kuigi DNA test näitas meiega sugulust.

Kõige keerulisemad ongi peresuhted. Raske võib olla leppida, et kuskil on veel salajasi sugulasi. Minul isa vastu austus ei kadunud. Eks tal olid omad põhjused miks see kõik nii juhtus.

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

On ka nii olnud, poolõed on täitsa olemas – ma küll teadsin nende olemasolust juba teismelisena, aga siis ei olnud kombeks suhelda nii.
Ühel hetkel tekkis ühel poolõel huvi ja otsis mu üles, mõned külaskäigud ja kohvikus istumised on meil olnud ka. Ilmselt kui kokku taas põrkame, siis jääme jutustama ja siiani saame hästi läbi, aga püsisuhtlust ei ole tekkinud. Minevik ja sugulased on erinevad, praegused elud eri linnades – no ei teki sellist sooja kontakti nagu pärisõdedega, kellega koos üles kasvasin. Aga midagi nende olemasolu vastu mul ka ei ole.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sain kogemata teada, kui järjekordne politseinik küsis, et kas mina või mu õed ei tahaks mu asotsiaalist isa eest hoolitseda.

Rohkem infot politsei andnud, ei nime, ei miskit. Ise otsima ei asunud. Nemad ka mitte. Ei ole tunnetust.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See pole lihtsalt võimalik 🙂

Aga kui oleks, siis kui on tore inimene, ikka suhtleks, aga ilmselt sooje suhteid sealt ei tuleks, selline viisakas 🙂

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Usutavasti on nad olemas, oleksin rõõmus sellise võimaluse üle neid näha.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No nüüd küll fantaseerid. Mis sinu lapsepõlvemälestusi paljastaks see? hakkad endale ise mingeid lapsepõlvetraumasid ette kujutama, et isa/ema oli see ja seepärast selline. No ei ole nii. Mitte kuidagi ei puutu minu lapsepõlve see, kui isal oli veel üks laps kuskil või ema andis enne meid lapsendada. Isegi kui nende käitumine oli mingil määral mõjutatud enda traumadest – see ei muuda ju sinu lapsepõlve enam, ei vabanda vanemaid välja nt sulel vitsa andmise eest või mis iganes….

See kõlab täpselt jälle nii, et siis leiad vabanduse, miks oma elu kehva on – et vanematel mingi trauma ja nüüd sina kannad taaka. Ei ole ju nii.

Ma üldse ei saa aru, kust tuleb see vajadus koguaeg surkida lapsepõlve mälestustes ja mingeid “põhjusi avada”. Jah, mälestused on olulised, aga elada tuleb olevikus, mõeldes tulevikule, mitte aga minevikus surkides ja minevikku üha uuesti läbi elades.

Ja kuna küsimus oli poolõe/venna kohta, siis mis puutub siia “julged teha, peab tagajärgedeks valmis olema” – mina ju ei teinud. vanemad tegid 😀 Mina ei pea mingiteks tagajärgedeks valmis olema.

Miks süüdistama. Mina ei süüdista oma vanemaid milleski, ka mitte selles, et üks pettis teist ja hiljem teine jättis esimese maha. Küll aga tahaksin ma teada, kas mu isa ikka hoolitses oma salalapse eest. See muudaks minu arusaama temast kui ääretult lahkekäelisest härrasmehest kindlasti, kui teaksin, et ta ei maksnud, kuigi teadis. Ei ole kõik ainult nii, et kui minuga oli hea, siis pole vahet, kas ta teistega käitus kui tõbras. Minu meelest tõde teada on alati okei.

Pidevalt minevikus sorkida – seda ei tee. Kas sa püüad mulle midagi sinu enda elust peegeldada? Pole sellist kommetki.

Küll aga kuulaksin huviga, kui oleks mingit uut infot. Näiteks oli päris huvitav ligi 35-aastasena teada saada, et olin väikelapsena 14 kuud voodihaige, mida ema ja isa miskipärast mu eest varjasid. See avas silmad nii mitmelegi mälestusele. Näiteks viis tagasi arusaamani, miks mu kõik esimesed mälestused on sellest, kuidas olen selili ja keegi annab mulle midagi või räägime. Kui sina ei tahaks selliseid asju oma elust teada, selge. Mina tahaksin.

Mis puudutab seda “julged teha, pead ka tagajärgedeks valmis olema”, sellele järgnes minu postituses lausejupp

Kui ka elusolevale vanemale see ei meeldiks.

Ehk siis kirjutasin, et kui elusolev vanem kulges teha, peab ta olema valmis tagajärgedeks. Kui see talle ka ei meeldi. Mis sulle arusaamatuks siin jäigi?

+11
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie ema teda ei tunnista kuigi DNA test näitas meiega sugulust.

Sinu emaga ta ei olegi ju sugulane.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minuga on nii juhtunud. Tegemist ei olnud salalapsega ja ma ise pole ka salalaps. Isa oli abielus minu emaga, lahutas, katkestas meiega suhted  ja 23 aastat hiljem abiellus uuesti ning sai veel ühe lapse. Kui see laps sai täiskasvanuks, siis me mõned korrad kohtusime, aga lähedasi suhteid ei tekkinud, kuigi me mõlemad oleme ainukesed lapsed ja teisi õdesid-vendi meil ei ole.

Natuke kahju on küll, aga midagi pole teha. Kui lapsena suhtlemist ja koos kasvamist ei ole, siis täiskasvanutena enam lähedussuhteid ei tekita.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võtsin teadmiseks.
Olles ise suurest perest pärit, on  mul vaevu aega, et oma lihaste õe-venna peredega suhelda ja suhteid hoida. Ei ole huvi ega aega ammugi, et perekonniti läbi käima hakata või kuidagi sõbrustada.

 

 

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tahaksin teada ja kui tunduks tore inimene, siis ka lähemalt suhelda. Kindlasti tunneksin väga suurt huvi tema elu ja isiksuse vastu. Mul on 1 “täitsa ametlik” õde olemas ja ei usu, et kuskil ilmapeal veel võiks olla õvesid, ema-isa on juba üle 40 aasta õnnelikus abielus ja väga teineteist hoidvad, aga tegelikult ju ei tea, mida (eelkõige isa) päris noorena teha võis või mis millalgi hiljem ikkagi juhtuda oleks võinud… Väga üllatunud oleksin küll, aga igatahes ei tõrjuks seda uut õde/venda, vaid sooviks temaga tuttavaks saada.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna ma ise olen see “armukese laps” kellel ühtegi päris õde-venda ka pole, siis oleksin väga õnnelik kui mõni mu poolvendadest minuga ühendust võtaks ja suhelda sooviks. Ise nendega ühendust võtta ei kavatse sest nagu siinsestki teemast näha, siis sellisid järsku väljailmuvad poolsugulased kuigi teretulnud pole.

+13
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtleksin järele, kas vanematel testament tehtud ja paberid korras. Kui jah, siis vaataks edasi, tutvuks inimesega lähemalt. Olen kahtlustava iseloomuga ja kuna vanematel varakest on, mida pärandada, siis kardan küll igasuguste õngitsejate saabumist.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seetõttu ma ei mõista postitusi sisuga “kindel ei”. Valus tõde oma enda ema või isa kohta, aga pea liiva alla peitmine ju ei aita.

Tõde on see, et ei ole vaja suhelda kui ei taha. Inimestel ikka eelnevaid suhteid olnud, kuid kuskilt jookseb piir.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtleksin järele, kas vanematel testament tehtud ja paberid korras. Kui jah, siis vaataks edasi, tutvuks inimesega lähemalt. Olen kahtlustava iseloomuga ja kuna vanematel varakest on, mida pärandada, siis kardan küll igasuguste õngitsejate saabumist.

Aga kui ta ongi päriselt su ühe vanema laps, kelle sinu vanem on jõhkralt hüljanud? Kes on pidanud kasvama näiteks lastekodus või üksikema vaesuse piiril elavas kodus, sest sinu vanem ei suvatsenud ei kasvatada ega maksta? Siis ka sooviksid ikka kogu vanema vara oma tagumiku all hoida?

Mõtlen õudusega, milliseid inimesi meie seas on…

+16
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kui ta ongi päriselt su ühe vanema laps, kelle sinu vanem on jõhkralt hüljanud? Kes on pidanud kasvama näiteks lastekodus või üksikema vaesuse piiril elavas kodus, sest sinu vanem ei suvatsenud ei kasvatada ega maksta? Siis ka sooviksid ikka kogu vanema vara oma tagumiku all hoida?

See on siis minu otsus, kas ma toetan teda või mitte. Aga esivanemate kodu ma küll võhivõõraga jagama ei hakka. Ja ei maksa nüüd ikka nii äärmusesse ka minna, et lastekodu ja vaesuse piir.

Mõtlen õudusega, milliseid inimesi meie seas on…

Jaa, just. Sa küll mõtled sellega mind, aga täpselt samal põhjusel soovin ma end kaitsta õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada. Eks oma roll mu suhtumises on ka sellel, et olen üsna kindel, et kui mu isa ilma peal olevast lapsest teadnud oleks, siis oleks see laps juba ammu meile tuttav ning hoolitsetud. Järelikult ei saa minu vanemat kuidagi selle lapse raskes elus ja ema valikutes süüdistada.

+10
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.

+14
-9
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 117 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend