Teema: Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

Ma tulen nii moraalitust perekonnast, et mul reaalselt ongi nii. Ma ise olen üks nendest lastest. Mind on alati soojalt vastuvõetud ja mina võtaksin ka. Kuigi minu õel nii ei olnud, tema olemasolu ei tunnistata. Aga see on mõistetav, eks need lapsed ei suutnud uskuda, et nende isa on nii teinud.

Mina üldiselt neid järsku tekkinud sugulasi ei poolda, sest elu on näidanud, et kontakteerumisel on alati tagamõte.

Väldin

#4054815:

Aga ausalt ei oska midagi arvata, et mida ma peaksin selle inimesega rääkima vmt – ta ei ole ju minu pere, sõber, ei keegi. Midagi pole teha – mina oma vanemate tegude eest ei vastuta ja ei soovi ka nende tagajärgedega tegeleda;

Ma tahaksin küll teada, mis mälestused tal minu isast on 🙂 Tõenäolisemalt oleks meil ju ühine isa. Või miks ema temaast loobus, kui meil oleks ühine ema. Mida ta mäletab ja teab. See avardaks minu maailmapilti, kui seda teaksin. Avaks nii mõnegi uue vaatenurga, lahendaks mõnegi vastuseta ja poolikuks jäänud küsimuse. Paljastaks näiteks mingi lapsepõlvemälestuse tagamaad, näiteks isa komandeeringutest või ema soovimatusest rääkida oma hilisteismelise-east. Aga muus osas, nagu öeldud, ui kena inimene, suhtleksin. Kui ei, siis mitte. Viisakaks jääksin igal juhul ning kui teda huvitab, jagaksin ka meie ühise vanema kohta oma mälestusi.

Julges teha, peab aru saama, et kui see välja tuleb, on sel tagajärjed. Kui ka elusolevale vanemale see ei meeldiks.

Kindel ei. Ei suudaks. No kohe üldse ei oleks minu teema. Hoidku eemale.

#4054869:

Minu onutütrel ilmus poolõde välja, kui mõlemad olid juba küpses eas, nende mõlema isa surnud ja ka onutütre ema surnud, nii et tema vist ei saanudki teada, et ta mehel oli veel üks laps. Hakkasid küll alguses suhtlema, onutütrel oli väga hea meel õe üle, aga õige pea jäi see kuidagi soiku. Ei ole seda lähedust nagu tekkinud, kui ikka noorena ei suhelnud.

Aga ei peagi ju lähedaseks saama. Täiesti piisab inimlikust sõbralik olemisest. Kui sidet ei teki, siis tere, head päeva täiesti piisab hiljem tänaval kohtumisel. Tema pole ju millestki süüdi. Süüdi on üks inimese enda vanematest. Seetõttu ma ei mõista postitusi sisuga “kindel ei”. Valus tõde oma enda ema või isa kohta, aga pea liiva alla peitmine ju ei aita.

#4054877:

Aga ei peagi ju lähedaseks saama. Täiesti piisab inimlikust sõbralik olemisest. Kui sidet ei teki, siis tere, head päeva täiesti piisab hiljem tänaval kohtumisel. Tema pole ju millestki süüdi. Süüdi on üks inimese enda vanematest. Seetõttu ma ei mõista postitusi sisuga “kindel ei”. Valus tõde oma enda ema või isa kohta, aga pea liiva alla peitmine ju ei aita.

Mnu onutütar polegi selle õe peale kuidagi pahane, veid oma isa peale, aga ka mitte enam nii hullusti, sest isa on ammu surnud. Küll aga on minu jaoks siin see häiriv asjaolu, et mu onu teadis lapsest, aga ei soovinud temaga suhelda ega aidanud mitte kuidagi. See tõmbas minu arvamust oma onust küll väga palju alla. Onutütar seda ei usu, ta arvas, et ei teadnud, aga see poolõde ütles küll, et ta ema ütles isale ja ei takistanud kuidagi suhtelmist vms, aga onu ei olnud huvitatud.

On ka nii olnud, poolõed on täitsa olemas – ma küll teadsin nende olemasolust juba teismelisena, aga siis ei olnud kombeks suhelda nii.
Ühel hetkel tekkis ühel poolõel huvi ja otsis mu üles, mõned külaskäigud ja kohvikus istumised on meil olnud ka. Ilmselt kui kokku taas põrkame, siis jääme jutustama ja siiani saame hästi läbi, aga püsisuhtlust ei ole tekkinud. Minevik ja sugulased on erinevad, praegused elud eri linnades – no ei teki sellist sooja kontakti nagu pärisõdedega, kellega koos üles kasvasin. Aga midagi nende olemasolu vastu mul ka ei ole.

See pole lihtsalt võimalik 🙂

Aga kui oleks, siis kui on tore inimene, ikka suhtleks, aga ilmselt sooje suhteid sealt ei tuleks, selline viisakas 🙂

#4054878:

No nüüd küll fantaseerid. Mis sinu lapsepõlvemälestusi paljastaks see? hakkad endale ise mingeid lapsepõlvetraumasid ette kujutama, et isa/ema oli see ja seepärast selline. No ei ole nii. Mitte kuidagi ei puutu minu lapsepõlve see, kui isal oli veel üks laps kuskil või ema andis enne meid lapsendada. Isegi kui nende käitumine oli mingil määral mõjutatud enda traumadest – see ei muuda ju sinu lapsepõlve enam, ei vabanda vanemaid välja nt sulel vitsa andmise eest või mis iganes….

See kõlab täpselt jälle nii, et siis leiad vabanduse, miks oma elu kehva on – et vanematel mingi trauma ja nüüd sina kannad taaka. Ei ole ju nii.

Ma üldse ei saa aru, kust tuleb see vajadus koguaeg surkida lapsepõlve mälestustes ja mingeid “põhjusi avada”. Jah, mälestused on olulised, aga elada tuleb olevikus, mõeldes tulevikule, mitte aga minevikus surkides ja minevikku üha uuesti läbi elades.

Ja kuna küsimus oli poolõe/venna kohta, siis mis puutub siia “julged teha, peab tagajärgedeks valmis olema” – mina ju ei teinud. vanemad tegid 😀 Mina ei pea mingiteks tagajärgedeks valmis olema.

Miks süüdistama. Mina ei süüdista oma vanemaid milleski, ka mitte selles, et üks pettis teist ja hiljem teine jättis esimese maha. Küll aga tahaksin ma teada, kas mu isa ikka hoolitses oma salalapse eest. See muudaks minu arusaama temast kui ääretult lahkekäelisest härrasmehest kindlasti, kui teaksin, et ta ei maksnud, kuigi teadis. Ei ole kõik ainult nii, et kui minuga oli hea, siis pole vahet, kas ta teistega käitus kui tõbras. Minu meelest tõde teada on alati okei.

Pidevalt minevikus sorkida – seda ei tee. Kas sa püüad mulle midagi sinu enda elust peegeldada? Pole sellist kommetki.

Küll aga kuulaksin huviga, kui oleks mingit uut infot. Näiteks oli päris huvitav ligi 35-aastasena teada saada, et olin väikelapsena 14 kuud voodihaige, mida ema ja isa miskipärast mu eest varjasid. See avas silmad nii mitmelegi mälestusele. Näiteks viis tagasi arusaamani, miks mu kõik esimesed mälestused on sellest, kuidas olen selili ja keegi annab mulle midagi või räägime. Kui sina ei tahaks selliseid asju oma elust teada, selge. Mina tahaksin.

Mis puudutab seda “julged teha, pead ka tagajärgedeks valmis olema”, sellele järgnes minu postituses lausejupp

#4054878:

Kui ka elusolevale vanemale see ei meeldiks.

Ehk siis kirjutasin, et kui elusolev vanem kulges teha, peab ta olema valmis tagajärgedeks. Kui see talle ka ei meeldi. Mis sulle arusaamatuks siin jäigi?

Minuga on nii juhtunud. Tegemist ei olnud salalapsega ja ma ise pole ka salalaps. Isa oli abielus minu emaga, lahutas, katkestas meiega suhted  ja 23 aastat hiljem abiellus uuesti ning sai veel ühe lapse. Kui see laps sai täiskasvanuks, siis me mõned korrad kohtusime, aga lähedasi suhteid ei tekkinud, kuigi me mõlemad oleme ainukesed lapsed ja teisi õdesid-vendi meil ei ole.

Natuke kahju on küll, aga midagi pole teha. Kui lapsena suhtlemist ja koos kasvamist ei ole, siis täiskasvanutena enam lähedussuhteid ei tekita.

Mina tahaksin teada ja kui tunduks tore inimene, siis ka lähemalt suhelda. Kindlasti tunneksin väga suurt huvi tema elu ja isiksuse vastu. Mul on 1 “täitsa ametlik” õde olemas ja ei usu, et kuskil ilmapeal veel võiks olla õvesid, ema-isa on juba üle 40 aasta õnnelikus abielus ja väga teineteist hoidvad, aga tegelikult ju ei tea, mida (eelkõige isa) päris noorena teha võis või mis millalgi hiljem ikkagi juhtuda oleks võinud… Väga üllatunud oleksin küll, aga igatahes ei tõrjuks seda uut õde/venda, vaid sooviks temaga tuttavaks saada.

Mõtleksin järele, kas vanematel testament tehtud ja paberid korras. Kui jah, siis vaataks edasi, tutvuks inimesega lähemalt. Olen kahtlustava iseloomuga ja kuna vanematel varakest on, mida pärandada, siis kardan küll igasuguste õngitsejate saabumist.

#4054961:

Mõtleksin järele, kas vanematel testament tehtud ja paberid korras. Kui jah, siis vaataks edasi, tutvuks inimesega lähemalt. Olen kahtlustava iseloomuga ja kuna vanematel varakest on, mida pärandada, siis kardan küll igasuguste õngitsejate saabumist.

Aga kui ta ongi päriselt su ühe vanema laps, kelle sinu vanem on jõhkralt hüljanud? Kes on pidanud kasvama näiteks lastekodus või üksikema vaesuse piiril elavas kodus, sest sinu vanem ei suvatsenud ei kasvatada ega maksta? Siis ka sooviksid ikka kogu vanema vara oma tagumiku all hoida?

Mõtlen õudusega, milliseid inimesi meie seas on…

#4055027:

õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.