Mul oli sarnane olukord. Olin täiskasvanud, juba oma pere.
Kusjuures tegelikult olen ma üksiku lapsena eluaeg igatsenud endale õde või venda, või isegi mitut. Siiani mäletan seda lapsepõlve ängistavat tunnet, et olen täitsa üksi vanemate vastu, ei ole peres kedagi teist last. Põdesin sellepärast väga. Kogu aeg oli tunne, et vanemad suhtuvad minusse rangemalt ja ootavad rohkem, kui mitme lapsega peredes. Mitme lapsega peredes tundus, võeti asju kuidagi vabamalt, kuna oli näha et lapsed ongi sellised. Minu puhul aga võrdlusvõimalus puudus ja sestap peeti mind justkui kogu aeg väikseks täiskasvanuks, st eeldati seda.
Täiskasvanuks saades ainsa lapse probleemid jätkusid. Abielludes oli soov kolida kaugemale elama, kuid jälle – vanemad üksi ja jäävad üha eakamaks ja haigemaks – ei saa vabalt minna kuhu tahad.
Nii et eluaeg on mind saatnud unistus õdedest-vendadest. Noh ja nüüd, mil siis tuli see telefonikõne, sihuke pinda sondeeriv, et noh, suhtleksime ja… Siis oli mu vanus juba 40+ ja ei mingit emotsiooni. Rääkisime selle naisega, ta ütles, et ma võin mõelda järele ja ta jääb ootama mu ühendusevõttu. Panin toru ära ja rohkem pole temaga kontaktsi võtta soovinud.
Miks? Lihtsalt… meil ei ole mitte ühtegi ühist mälestust. Ta on minule võõras inimene. Olgugi, et meil justnagu geenides olemas mingi ühisosa, see ei tee teda minu pereliikmeks ega õeks.