Esileht Pereelu ja suhted Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 95 )

Teema: Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

Postitas:
Kägu

Mul oli sarnane olukord. Olin täiskasvanud, juba oma pere.

Kusjuures tegelikult olen ma üksiku lapsena eluaeg igatsenud endale õde või venda, või isegi mitut. Siiani mäletan seda lapsepõlve ängistavat tunnet, et olen täitsa üksi vanemate vastu, ei ole peres kedagi teist last. Põdesin sellepärast väga. Kogu aeg oli  tunne, et vanemad suhtuvad minusse rangemalt ja ootavad rohkem, kui mitme lapsega peredes. Mitme lapsega peredes tundus, võeti asju kuidagi vabamalt, kuna oli näha et lapsed ongi sellised. Minu puhul aga võrdlusvõimalus puudus ja sestap peeti mind justkui kogu aeg väikseks täiskasvanuks, st eeldati seda.

Täiskasvanuks saades ainsa lapse probleemid jätkusid. Abielludes oli soov kolida kaugemale elama, kuid jälle – vanemad üksi ja jäävad üha eakamaks ja  haigemaks – ei saa vabalt minna kuhu tahad.

Nii et eluaeg on mind saatnud unistus õdedest-vendadest. Noh ja nüüd, mil siis tuli see telefonikõne, sihuke pinda sondeeriv, et noh, suhtleksime ja… Siis oli mu vanus juba 40+ ja ei mingit emotsiooni. Rääkisime selle naisega, ta ütles, et ma võin mõelda järele ja ta jääb ootama mu ühendusevõttu. Panin toru ära ja rohkem pole temaga kontaktsi võtta soovinud.

Miks? Lihtsalt… meil ei ole mitte ühtegi ühist mälestust. Ta on minule võõras inimene. Olgugi, et meil justnagu geenides olemas mingi ühisosa, see ei tee teda minu pereliikmeks ega õeks.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga esivanemate kodu ma küll võhivõõraga jagama ei hakka.

See on ju selle järeltulija esivanemate kodu ka? Või kui pead silmas sinult su ema või emapoolsete vanaema-isa kodu, siis muidugi mitte.

Point on selles, et see laps o n juba ilma jäänud ühe vanema armastusest terve oma elu, mingi materiaalne kompensatsioon on nagunii väike selle kõrval. Tema pole süüdi, et inimestel on abieluvälised suhted ja rasestumisvastaseid vahendeid ka kasutada ei osata.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.

Tundub tõesti, et mõnel on ainukeseks põhjuseks, miks ei soovita poolõe või -vennaga suhelda see, et kardetakse, et peab oma vanemate pärandust jagama hakkama.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tema pole süüdi, et inimestel on abieluvälised suhted ja rasestumisvastaseid vahendeid ka kasutada ei osata.

Mina ka ei ole selles süüdi. Seega kindlustan ma ennast nagu võimalik. Kui mu isal peaks olema soov oma testamendiga midagi sellele lapsele jätta, siis loomulikult ma ei vaidle. Aga see on tema otsus. Ja lihtsalt juhuse hooleks ma ei jäta seda, st. testament peab määrama.

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.

Jäta rumal jutt. Mina olen selle vara eest hoolitsenud viimased 20 aastat, oma raha ja aega lõpmatult sinna investeerinud. Ei ole ikka küll nii, et tuleb keegi tundmatu ja ma annan sellest varast osa ilma võitluseta ära.

+11
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub tõesti, et mõnel on ainukeseks põhjuseks, miks ei soovita poolõe või -vennaga suhelda see, et kardetakse, et peab oma vanemate pärandust jagama hakkama.

Ei, miks ainukeseks. Mul ei ole vaja mingeid võõraid sugulasi juurde, ka ilma päranduseteemata. Ja mängi siin pealegi õilishinge, aga kui sul endal oleks sama olukord, siis vaevalt sa rõõmuga oma vara tundmatule annaksid ja rõõmustaksid ka veel, et oi, nüüd on mul üks õde/vend rohkem. Ma mõtlen lihtsalt praktiliselt, ei lange nunnudesse emotsioonidesse.

+10
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siiani mäletan seda lapsepõlve ängistavat tunnet, et olen täitsa üksi vanemate vastu, ei ole peres kedagi teist last. Põdesin sellepärast väga. Kogu aeg oli tunne, et vanemad suhtuvad minusse rangemalt ja ootavad rohkem, kui mitme lapsega peredes.

Minul oli terve mu lapsepõlve jooksul täpselt sarnane tunne, ainult et poolteks olid mina vs vanemad ja mu õde. Mina olin see rumalam ja halvem laps. Vanemad kasutasid minu suhtes väga tihti kasvatusmudelit “miks sina selline saamatu oled?”, “vaata, kui tubli su õde on”.

Pole vahet, kas sul on õde või vend, kui pere kokku hoiab.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.

Tundub tõesti, et mõnel on ainukeseks põhjuseks, miks ei soovita poolõe või -vennaga suhelda see, et kardetakse, et peab oma vanemate pärandust jagama hakkama.

Ja mittesuhtlemine ei päästa ka midagi. Tean olukorda, kus mees suri ja ilmnesid 2  nö sohilast. Tehti DNA testid ja mehe pärandus läks võrdselt jagamisele kõigi laste vahel.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Point on selles, et see laps o n juba ilma jäänud ühe vanema armastusest terve oma elu, mingi materiaalne kompensatsioon on nagunii väike selle kõrval. Tema pole süüdi, et inimestel on abieluvälised suhted ja rasestumisvastaseid vahendeid ka kasutada ei osata.

No ei ole see alati nii. Minu poolvennal oli korralik suur kodu ja armastavad vanemad, mis sest, et isa, kes teda 3-aastasest peale kasvatas, polnud tema bioloogiline vanem. Lisaks oli tal ka mitu õde-venda. Ja ta polnud ka abieluväline kõrvalhüpe.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tehti DNA testid ja mehe pärandus läks võrdselt jagamisele kõigi laste vahel.

No seda ma räägingi, et vaja on testamenti. Alaealiste laste puhul muidugi ei päästa see ka. Täisealiste puhul küll.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks oma roll mu suhtumises on ka sellel, et olen üsna kindel, et kui mu isa ilma peal olevast lapsest teadnud oleks, siis oleks see laps juba ammu meile tuttav ning hoolitsetud.

Jah, kui sa oled TÄIESTI kindel, siis räägime uuesti. Seni sul kirjutada mingitest õnneotsijatest või kullakaevuritest on väga kohatu, kuni on kasvõi kasvõi 1% võimalust, et su isa näiteks teadis ja jättis lapse virelema. Seksida kõlbas, toita mitte.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

õnneotsijate eest, kelle ainus mõte on kuskilt kasu saada

Sel lapsel on täpselt samasugune sünniõigus su (JA TEMA) vanema varale kui sinul. Seaduslik õigus. Sina ei ole mingi ainuotsustaja oma vanemate vara üle, niiet kes siin hetkel ahne ja õnneotsija on, jääb pisut kaheldavaks.

Tundub tõesti, et mõnel on ainukeseks põhjuseks, miks ei soovita poolõe või -vennaga suhelda see, et kardetakse, et peab oma vanemate pärandust jagama hakkama.

Ja mittesuhtlemine ei päästa ka midagi. Tean olukorda, kus mees suri ja ilmnesid 2 nö sohilast. Tehti DNA testid ja mehe pärandus läks võrdselt jagamisele kõigi laste vahel.

Õige.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen selle vara eest hoolitsenud viimased 20 aastat, oma raha ja aega lõpmatult sinna investeerinud. Ei ole ikka küll nii, et tuleb keegi tundmatu ja ma annan sellest varast osa ilma võitluseta ära.

Õige ja 100% nõus! Oletame, et ma olen su nn. kadunud asjade seas olnud armas poolõde. Mul peab endal nii palju koore all olema, et ma ei tule sinult, meie isa ühiste geenide pärast midagi nõudma. Peaksin ikka päris juhma olema, kui hakkaksin omale teiste pere asju tahtma. Siis oleks mul mõistusega midagi väga pahasti.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, kui sa oled TÄIESTI kindel, siis räägime uuesti.

Ei, ma ei näe vajadust seda teemat sinuga uuesti arutada. Ma olen selle enda jaoks läbi mõelnud, hinnanud ära võimaluse, et mu isa oli viimane sigudik, leidnud selle nullilähedase olema – ja selle pealt teen oma otsuse. Kui selgub uut infot, mõtlen ümber. Kellegagi seda arutama ma ei pea ja sulle võib mu mõttekäik mitte meeldida, ega see midagi ei muuda.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on siis minu otsus, kas ma toetan teda või mitte. Aga esivanemate kodu ma küll võhivõõraga jagama ei hakka. Ja ei maksa nüüd ikka nii äärmusesse ka minna, et lastekodu ja vaesuse piir.

Ei, see ei ole sinu otsus. Kui su vanem ta hülgas, siis on see ka tema ÕIGUS. Sina istu ja mõtle, kuidas su vanem sai selline jõhkard olla. Sinu esivanemate kodu on ka tema esivanemate kodu. See, et sind maha ei jäetud või hüljatud, ei ole kuidagi sinu teene. Sina ei otsusta siin mitte midagi ja inimene, kel on sünnijärgne õigus oma ema või isa varale on täpselt sama palju pärija kui sina. Õudne, kui kitsarinnalised inimesed, täiesti haige.
Mis äärmused? Kui isa teadis ja ei maksnud, siis ta ju ei toitnud oma last. See, et kas teda toitis pooleõe või poolvenna ja sinu uskumatust julmaurist isa asemel mõni tõeline MEES, ei puutu asjasse. Ta on sama isa laps ja tal on õigused. Kui isa (või ema) oleks püksid jalas hoidnud, siis oleks see vara üleskasvatatud lapse (näiteks sinu). Kahjuks nad ei hoolinud järelikult nii palju ka.

+7
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen selle enda jaoks läbi mõelnud, hinnanud ära võimaluse, et mu isa oli viimane sigudik, leidnud selle nullilähedase olema

Laps, kes teab oma isa seksuaalelu peensusteni, oskab seda detailideks võtta, uurida ja hinnata – see on midagi äkki õiguskaitseorganitele.

+1
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei, see ei ole sinu otsus.

Kui minu vanem jätab vara testamendiga minule, siis, nuta või peksa seina, aga see on minu otsus, kas jagan vara kellegagi või mitte. Ja see, et keegi on kunagi kedagi eostanud, ei ole mingi alus seda eostajat automaatselt selliste nimedega kutsuda, nagu sina seda endale lubad. Püüa ikka nüüd mingi objektiivsus säilitada. Millest selline raev? Võib-olla on sul selle teemaga mingid isiklikud hingetraumad – kahju, aga ära ela neid minu peal välja.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps, kes teab oma isa seksuaalelu peensusteni, oskab seda detailideks võtta, uurida ja hinnata – see on midagi äkki õiguskaitseorganitele.

Mine jah ikka täitsa rappa ära oma loogikatega.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei, see ei ole sinu otsus.

Kui minu vanem jätab vara testamendiga minule, siis, nuta või peksa seina, aga see on minu otsus, kas jagan vara kellegagi või mitte

Jah, seda muidugi. Kui ta on testamenti vaid ühe lapse kasuks tehes teist korda tõbras, siis muidugi on see sinu otsus. Aga sina ju ei ole tõbras?
(Eeldame siinkohal, et ta teadis lapsest. Kui ei teadnud, siis loomulikult ei saanud ta ka midagi maksta ega aidata)

+3
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen selle vara eest hoolitsenud viimased 20 aastat, oma raha ja aega lõpmatult sinna investeerinud. Ei ole ikka küll nii, et tuleb keegi tundmatu ja ma annan sellest varast osa ilma võitluseta ära.

Õige ja 100% nõus! Oletame, et ma olen su nn. kadunud asjade seas olnud armas poolõde. Mul peab endal nii palju koore all olema, et ma ei tule sinult, meie isa ühiste geenide pärast midagi nõudma. Peaksin ikka päris juhma olema, kui hakkaksin omale teiste pere asju tahtma. Siis oleks mul mõistusega midagi väga pahasti.

No oletame, et isa on ise olnud suure päranduse pärija, siis mina küll ei näe põhjust, miks ei peaks tema hüljatud laps midagi saama.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa aru, miks see, kes kõrvale visati, peaks teist korda kõrvale visatama. Lihtsalt kuna tal polnud seda õnne, et oma isa või ema oleks teda kasvatanud. Õnneks enamus inimesi on siiski normaalsed.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, seda muidugi. Kui ta on testamenti vaid ühe lapse kasuks tehes teist korda tõbras, siis muidugi on see sinu otsus. Aga sina ju ei ole tõbras?

Aga seda ma ju ütlesingi – see on siis minu otsus. Kui näen, et tegemist on normaalse inimesega, siis on variandid võimalikud. Kui aga näen, et tegu on mingi äriplaaniga, siis mitte. Loomulikult sõltub ka asjaolust, mis lugu selle lapsesaamise taga on.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnneks enamus inimesi on siiski normaalsed.

Mis see “normaalne” sinu arust on? Et inimesed õnnelikult näiteks oma kodust pool võhivõõrale annavad?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnneks enamus inimesi on siiski normaalsed.

Mis see “normaalne” sinu arust on? Et inimesed õnnelikult näiteks oma kodust pool võhivõõrale annavad?

Kas just õnnelikult, aga sooja südamega. Segadusmoment on loomulikult arusaadav. See pole ju selle inimese valik, et ta on võhivõõras, kuigi samade poole vanavanemate laps. See pole tema süü, et ta pole näiteks kunagi kohtunud oma vanavanematega, kelle talu teine laps püüab oma taskusse toppida. Tal polnud selleks võimalustki! Ent jah, pean seda normaalseks, et esmalt ei peteta, teiseks kui ka juhtus, siis ei varjata ja kolmandaks makstakse, kui ka kasvatada ei taheta. Näiteks juhusuhtest sündinud lapse puhul, kellest teatakse. Jah, see on minu jaoks normaalsus. Mitte see, et pannakse oma lihane laps piltlikult öeldes pappkastiga kuskile ukse taha nagu väljavisatud kassipoeg. Las keegi teine kasvatab, toidab, kasib, kasib mu oma last, sest issi või emme ei julge või pigem ei raatsi.

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, seda muidugi. Kui ta on testamenti vaid ühe lapse kasuks tehes teist korda tõbras, siis muidugi on see sinu otsus. Aga sina ju ei ole tõbras?

Aga seda ma ju ütlesingi – see on siis minu otsus. Kui näen, et tegemist on normaalse inimesega, siis on variandid võimalikud. Kui aga näen, et tegu on mingi äriplaaniga, siis mitte. Loomulikult sõltub ka asjaolust, mis lugu selle lapsesaamise taga on.

Ahsoo. Selleks, et saada end maha jätnud päriisa ja iseenda vanavanemate pärandusest osa, on üks tingimus – peab hakkama meeldima. Poe, nagu suudad. Püüa rohekm meeldida, või muidu. Püüa olla normaalne täpselt nii, nagu talle meeldib. Ära ole omamoodi! Tantsi, koer. Õudne….

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kastiga aia taha, tantsi koer, poe nagu jaksad … no on sul ikka fantaasia ja liialdusvõime. Lase edasi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei suhtleks sellise välja ujunud  inimesega

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui aga näen, et tegu on mingi äriplaaniga, siis mitte.

Kuidas saaks olla äriplaan, kui soovida õiglast osa oma lihase lapsevanema varast, kes pole vaevunud isegi kasvatama ning on ilma jätnud nii emast või isast kui ka ühtedest vanavanematest. Riputanud oma lihase lapse kasvatamise vaevad ja kulud teiste inimeste kaela. Peres kasvanud laps on ju juba kõik saanud oma lihaselt isalt, tema mitte midagi.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on mitu poolvenda. Ühest olen ammu teadlik ja tahaksin küll temaga rohkem suhelda ja ilma mingisuguse tagamõtteta. Ei kujuta ettegi, et mis tagamõte sel veel olema peaks. Teine poolvend tuli üllatusena mitte ammu aega tagasi ja temaga suhtleme ka aegajalt. Samas on ka paar poolvenda, kellega suhtlemisest ma pole huvitatud. See kõik oleneb ikka sellest, et milline inimene ise on ja kas meil on omavahel millestki rääkida.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas saaks olla äriplaan, kui soovida õiglast osa oma lihase lapsevanema varast, kes pole vaevunud isegi kasvatama ning on ilma jätnud nii emast või isast kui ka ühtedest vanavanematest. Riputanud oma lihase lapse kasvatamise vaevad ja kulud teiste inimeste kaela. Peres kasvanud laps on ju juba kõik saanud oma lihaselt isalt, tema mitte midagi.

Oota, aga kui on teistpidi, et sellel kunagi kõrvale lapse teinud isal on võlad ning ise on ta hooldekodus ja vaja arveid maksta … kas siis on ka see uus laps “lihane laps” ja valmis kõike kandma? Heas ja halvas, kas pole nii? Või on ta sinu arust väärt kandma ainult pärandust, aga vastutust vanema eest mitte? Vastutagu aga see seaduslik laps, saba ja sarvedega. Tehku kniksu, vabandagu poolvenna/õe ees, kinkigu maja ära ja maksku üksi isa võlgu edasi? Ma nüüd ka liialdasin, et paremini aru saaksid. Teatud seltskond vahepealseid võimalusi ju ei tunnista, kõik olgu äärmustes.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvatavasti ei suhtleks, sest neid minu inimesi, kellega kohe klikib, neid on ikka väga vähe ja see % ei tundu eriti suur olevat, et see poolõde-vend see inimene oleks. Muud põhjust ma ei leia,et peaks suhtlema. Geneetiliselt võib ju sugulane olla aga tegelikult on tegemist võõra isikuga, keda ma ei tea ega tunne ja pingutatud suhtlusel mu elus kohta ei ole, ma ei oska seda lihtsalt.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 95 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend