Teema: Kui teie ellu ilmuks poolõde/vend

#4055043:

See on ju selle järeltulija esivanemate kodu ka?

Minu meelest on emotsionaalses mõttes ikka vahe, kas räägitakse lapsepõlvekodust, vanavanemate kodust kus “ametlik laps” sageli külas käis või siis tundmatu isa kodust, millest “mitteametlik laps” võib-olla teadlikki polnud. Seaduse silmis on mõlemil võrdsed õigused.

Minu suguvõsas on olnud juhtum, kus sugulane sai keskealisena teada, et tal on poolõde. Tema isa ise rääkis sellest peale oma naise surma. Natuke suhtlesid, isa suhtles vist rohkem oma kunagise armukese ja tütrega. Elasid ema majas, mida isa oli küll abielu jooksul praktiliselt uueks ehitanud, ema vanematele kuulunud maal, mis tagastati üheksakümnendate keskel peale ema surma. Isa oli pärija ja sai tagastatud maa endale nimele (praegu mõtlen, et miks sugulane tema lapsena osa ei saanud, aga ega ma neid asju nii täpselt ei tea kuidas need siis käisid ja millal tagastamise avaldus sisse anti, võib-olla oli ema siis veel elus). Isa müüs suurema osa tagastatud maadest (ema vanematele kuulunust) maha, jäi ainult suhteliselt väike krunt maja ümber, mida nad olid kogu nõukogude aja kasutanud. Saadud rahast toetas ta nii oma ametlikke lapsi kui ka nende poolõe peret.

Kas isa surma järel oleks ka poolõde pidanud osa majast saama (ametlikult oleks tal ju selleks õigus olnud, kui isadus on tuvastatud, kas oli ka reaalselt ma ei tea), tegelikult ju mitte, sest sai niigi osa petetud naise vanemate pärandusest?

Tundub veidi kohatu sugulaselt küsida, et mis sinu poolõest on saanud, ta ise oli üsna šokis kui teada sai ja sellest rääkis, tean et korra vähemalt kohtusid.  Hiljem pole juttu olnud, pensioniealised inimesed kõik.

#4055163:

#4055157:

#4055149:

Õnneks enamus inimesi on siiski normaalsed.

Mis see “normaalne” sinu arust on? Et inimesed õnnelikult näiteks oma kodust pool võhivõõrale annavad?

Kas just õnnelikult, aga sooja südamega. Segadusmoment on loomulikult arusaadav. See pole ju selle inimese valik, et ta on võhivõõras, kuigi samade poole vanavanemate laps. See pole tema süü, et ta pole näiteks kunagi kohtunud oma vanavanematega, kelle talu teine laps püüab oma taskusse toppida. Tal polnud selleks võimalustki! Ent jah, pean seda normaalseks, et esmalt ei peteta, teiseks kui ka juhtus, siis ei varjata ja kolmandaks makstakse, kui ka kasvatada ei taheta. Näiteks juhusuhtest sündinud lapse puhul, kellest teatakse. Jah, see on minu jaoks normaalsus. Mitte see, et pannakse oma lihane laps piltlikult öeldes pappkastiga kuskile ukse taha nagu väljavisatud kassipoeg. Las keegi teine kasvatab, toidab, kasib, kasib mu oma last, sest issi või emme ei julge või pigem ei raatsi.

Tundub, et siin võtab sõna üks solvunud sohilaps, kes on pärandusest ilma jäänud.

#4055335:

#4055269:

Mul on mitu poolvenda. Ühest olen ammu teadlik ja tahaksin küll temaga rohkem suhelda ja ilma mingisuguse tagamõtteta. Ei kujuta ettegi, et mis tagamõte sel veel olema peaks. Teine poolvend tuli üllatusena mitte ammu aega tagasi ja temaga suhtleme ka aegajalt. Samas on ka paar poolvenda, kellega suhtlemisest ma pole huvitatud. See kõik oleneb ikka sellest, et milline inimene ise on ja kas meil on omavahel millestki rääkida.

On ikka maailm! Vähemalt neli ootamatut poolvenda. Ma ei kujuta hästi ette, et ma selle infoga toime tuleks. Okei, üks kord isa vääratab või on nooruse armastus vms. Aga neli?

Ütlesin, et 1 oli ootamatu, sest temast ei teatud pikka aega.  Ka minu esimene reaktsioon teada saamisest polnud positiivne, aga see poolvend osutus vägagi toredaks inimeseks ja pole ühtki põhjust, miks temaga suhelda ei võiks. Ka tema on kannatanud, sest isa ei võtnud teda pikka aega omaks ja kasvas isata. Ei maksa ette kujutada ja hukka mõista asjaolusid teadmata. Need kõik vennad isa poolt tulid  peale minu vanemate lahutust ja ikka peale seda kui isa ära kolis ja me kõik oleme erinevas vanuses. Nii, et vähemalt seda tean, et minu ja mu ema kõrvalt ei petnud isa kedagi. Kui ta järgnevalt mõnda naist ka pettis, siis see pole minu asi ja iga mõtlev inimene saab ka aru, et lapsed pole süüdi vanemate tegudes või tegemata jätmises. Nüüd meid ühendab lein, sest kahjuks isa läks pilvepiiri taha. Varajagamist meil pole, sest seal polegi midagi jagada. Selliseid juhuseid on elus palju ja võta teadmiseks, et neid salalapsi, kellest kas keegi või mõni ei tea, on päris palju. Tean mõnda ka väljaspool oma suguvõsa. Ühel juhul näiteks ilmus laps välja alles siis kui vanem suri ja vara jagamiseks läks. Vara sai endale poeg, kellest midagi ei teatud ja midagi ei saanud kasupoeg, keda titest peale kasuisa kasvatanud oli.

#4055137:

Sinu esivanemate kodu on ka tema esivanemate kodu.

Kujutad ette kui isa on p.ldiku jätnud oma lastele. Ega sa ei taha ju, et su vanemad õed-vennad pelleris elavad. Selle jaoks peaks olema kohe oma seadus, kui nooremal poolõel või poolvennal hästi läheb, peab ta jagama on hästi minemist. Isa ju ühine, miks siis ei peaks jagama. Ja kui hirmsasti tekib soov suhelda, siis normaalne ju, et pakkudki ennast ikka appi kartult kõplama või heina tegema. Eks selle I naise ees ole ka ju vaja oma ema patustamine kuidagi heastada.

#4055441:

Samas sai ju see nö päris laps ka varanduse ainult sellepärast, et ta sündis mingisse perre. Ja kui isa tegi veel lapsi, siis mis mõttes see sohilaps halvem on, samamoodi on tema sünnijärgne vara, mis see pärislaps rohkem selle saamiseks tegi, samamoodi oma isa vara noolib. Kui kellegi peale vihane olla, siis oma isa peale, kes tilli ei osanud püksis hoida.

Vot selle varanduse, mida päris laps pärib, on kokku higistanud selle lapse ema ja isa, võimalik, et  selle lapse ema üksinda.  Selle maja laps on pidanud kodutöid tegema, ema-isa hooldama, oma rahaga panustanud.  Aga sina? mida sina oled selle varanduse heaks teinud? Mine küsi oma ema käest varandust.

#4055453:

Mis minule kaela kargad, ma räägin täiesti teoreetiliselt, minul pole mingeid sohilapsi ega sohiõdesid- ega vendi. Aga sina muutud ju naeruväärseks, mis kodutöid tegema? Sind peeti ju üleval, eks ikka natuke pead siis midagi liigutama selle pere heaks, kus sa elad. Seda ma varanduse noolimisel mingiks argumendiks ei peaks.

Teoreetiliselt-teoreetiliselt, perekonnaseadus näeb ka teoreetiliselt ette, et elatist saav laps käib saadud miinimumi eest oma elatist maksvat vanemat abistamas. Näed sa neid lapsi puid tuppa tassimas või pesuhunnikuid kokku lappimas? Mis sul siin niiväga naeruväärset on? Eks ikka natuke peaksid lapsed ka siis midagi liigutama selle vanema heaks, kes raha annab. Ja tead, mul ka ei ole poolikuid sugulasi, kuid nii naeruväärselt nagu sina neid sohikateks kutsud, ega see ka päris korras inimese jutt ei ole.

On ilmunud. Raha tahtis.

Ma ei sooviks oma isa kaudu poolvendadest või-õdedest küll mitte midagi teada. Kui varem pole neid näinud v nendega suhelnud, siis täiskasvanuna ammugi mitte.

Päris aus olles – ega mu pärisvennadki mingid eriliselt lähedased ole. Paljude sõpradega on koos palju rohkem tegemist ja läbikäimist.

#4055987:

Miks üldse peaks kuidagi reageerima kui selgub midagi su vanemate eraelu kohta ? Tahad reageerid, tahad ei reageeri.

Siin tundub ju põhimure olevat, et äkki tulevad vanema varandust noolima, mida inimene on juba enda omaks pidanud.

#4055275:

#4055173:

Kuidas saaks olla äriplaan, kui soovida õiglast osa oma lihase lapsevanema varast, kes pole vaevunud isegi kasvatama ning on ilma jätnud nii emast või isast kui ka ühtedest vanavanematest. Riputanud oma lihase lapse kasvatamise vaevad ja kulud teiste inimeste kaela. Peres kasvanud laps on ju juba kõik saanud oma lihaselt isalt, tema mitte midagi.

Oota, aga kui on teistpidi, et sellel kunagi kõrvale lapse teinud isal on võlad ning ise on ta hooldekodus ja vaja arveid maksta … kas siis on ka see uus laps “lihane laps” ja valmis kõike kandma? Heas ja halvas, kas pole nii? Või on ta sinu arust väärt kandma ainult pärandust, aga vastutust vanema eest mitte? Vastutagu aga see seaduslik laps, saba ja sarvedega. Tehku kniksu, vabandagu poolvenna/õe ees, kinkigu maja ära ja maksku üksi isa võlgu edasi? Ma nüüd ka liialdasin, et paremini aru saaksid. Teatud seltskond vahepealseid võimalusi ju ei tunnista, kõik olgu äärmustes.

Miks maja ära kinkima? Ainult osa 🙂

Jah, muidugi, kui temast saab ametlikult näiteks sinu isa laps, siis on tal juba seadusest tulenev kohustus panustada. Selle tagamisega tegelevad juba vastavad organid. Näiteks kohus. Sina ei ole jumal.

#4056045:

Minu ja sinu ühine lödipükaist isast polnud nii palju meest, et minu sündi sinu emale ausalt tunnistada ning suhelda minuga kui oma tütrega. Ta puges voodi alla, rahast oli kahju, tal kama, mis minust edasi sai. Argpüks ja ihnuskoi.

Ja kus su ema sel ajal oli, miks ta isaduse tuvastamist ja elatist ei nõudnud? Süüdista ikka mõlemaid.

#4056067:

Jah, ikka mõlemaid võiks süüdistada tõenäoliselt. Oleneb, aga põhimõtteliselt jah. On võimalik muidugi, et jorss ähvardas või solvas nii rämedalt. Tõenäolisemalt on muidugi ka emal süüd. Kasvõi selles, et standardi nii madalale lasi, et mingi inimprügiga seksis. Aga ema oli ju see, kes tasus 100% kõik mu kasvatamisega seonduvad kulud ja kandis kõik minu emotsionaalsed ja peresuhtevajadused. Tema jäi ja võttis vastutuse. Isane lasi jalga nagu viimane mölakas.

Aga kust tead, et see armas emme polnud kepi ajal nii purjus, et ei mäleta, kellega seksis? Või oli neid nii palju, et ei suutnud otsustada, keda issiks teha? Või oli paar lahku minemas ja naine vigurdas end rasedaks, et meest kinni hoida, aga ei õnnestunud? Või tahtiski naine üksi last, ei iitsatanud mehele midagi, valis lihtsalt hea seemne välja – aga pärast sai raha otsa ja mõtles, et võtaks ikka mehelt natuke raha ka? Ühesõnaga – lisaks sinu ühele versioonile selle poolõe tekkimisest on veel musttuhat versiooni. See, et sa nii uhkelt kirvega kõiki taoliselt ootamatult isaks saanuid lödipüksteks, mölakateks, inimprügiks ja kelleks kõigeks veel nimetad, näitab, et sul on mingi draama selle asjaga ja sa oled väga ühes suunas kaldu.

#4056045:

Aga mulle ei antud ju sellist võimalustki. Ma ei saanud tulla teile nõusid pesema või remonti tegema, sest isa kükitas vait kui hiir ja peitis end kui viimane amööb. Minu ja sinu ühine lödipükaist isast polnud nii palju meest, et minu sündi sinu emale ausalt tunnistada ning suhelda minuga kui oma tütrega. Ta puges voodi alla, rahast oli kahju, tal kama, mis minust edasi sai. Argpüks ja ihnuskoi. /MUidugi ainult näitena kirjutatud hüljetud lapse seisukohast/

Ei ole need abielumeestega ringi sahkerdavad naised midagi nii inglid. See ema on ikka ise olnud üks lõdva ja lödipüks.

/ Ei ole näitena kirjutatud. Päriselus näeb neid naisi päris palju/

#4056106:

#4056067:

Jah, ikka mõlemaid võiks süüdistada tõenäoliselt. Oleneb, aga põhimõtteliselt jah. On võimalik muidugi, et jorss ähvardas või solvas nii rämedalt. Tõenäolisemalt on muidugi ka emal süüd. Kasvõi selles, et standardi nii madalale lasi, et mingi inimprügiga seksis. Aga ema oli ju see, kes tasus 100% kõik mu kasvatamisega seonduvad kulud ja kandis kõik minu emotsionaalsed ja peresuhtevajadused. Tema jäi ja võttis vastutuse. Isane lasi jalga nagu viimane mölakas.

Aga kust tead, et see armas emme polnud kepi ajal nii purjus, et ei mäleta, kellega seksis? Või oli neid nii palju, et ei suutnud otsustada, keda issiks teha? Või oli paar lahku minemas ja naine vigurdas end rasedaks, et meest kinni hoida, aga ei õnnestunud? Või tahtiski naine üksi last, ei iitsatanud mehele midagi, valis lihtsalt hea seemne välja – aga pärast sai raha otsa ja mõtles, et võtaks ikka mehelt natuke raha ka? Ühesõnaga – lisaks sinu ühele versioonile selle poolõe tekkimisest on veel musttuhat versiooni. See, et sa nii uhkelt kirvega kõiki taoliselt ootamatult isaks saanuid lödipüksteks, mölakateks, inimprügiks ja kelleks kõigeks veel nimetad, näitab, et sul on mingi draama selle asjaga ja sa oled väga ühes suunas kaldu.

Tegin oma kommentaaris selle osa boldiks, mida sa ei osanud lugeda.

#4056225:

Tõenäolisemalt on muidugi ka emal süüd. Kasvõi selles, et standardi nii madalale lasi, et mingi inimprügiga seksis.

Emal on süüd küll, aga ema võttis oma tegude eest vastutuse ja kasvatas lapse üksi üles. Seega on tema ikkgi tublim inimene kui see, kes lapse maha salgas.