Tõenäolisemalt on muidugi ka emal süüd. Kasvõi selles, et standardi nii madalale lasi, et mingi inimprügiga seksis.
Emal on süüd küll, aga ema võttis oma tegude eest vastutuse ja kasvatas lapse üksi üles. Seega on tema ikkgi tublim inimene kui see, kes lapse maha salgas.
No täpselt.
Emal on süüd küll, aga ema võttis oma tegude eest vastutuse ja kasvatas lapse üksi üles. Seega on tema ikkgi tublim inimene kui see, kes lapse maha salgas.
Need lapsed siin, kes ütlevad, et ei hakkaks poolõe või poolvennaga raha jagama, sest need on võõrad, on ju täpselt oma isasse. Too ei raatsinud oma lihasele lapselegi maksta, vaid tegi sääred ja puges urgu. Mis iseloomujooni sealt siis ikka oodata on, lisaks päritud omadustele ka isa poolt kooselu jooksul sissekasvatatud ahnus, ihnus ja väiklus. Vähemalt sellest küüned enda poole kasvatamise ajupesust on jäänud üksikema kasvatada olnud poolõde või poolvend puudutamata.
Kui ilmuks, siis meie puhul jääb see variant ära, et peaks midagi jagama. Ma arvan vähemalt. Seda lihtsalt ütlen selle siinse vaidluse ja kuuma koha peale. Isa on ammu mul lahkunud. Vara tal ei olnud. Emal on korter, aga isaga pole sellel mingit seost. Isa lahkus 45 a tagasi.
Tegin oma kommentaaris selle osa boldiks, mida sa ei osanud lugeda.
Hea nali. Aga sa ju justnimelt tulistad ainult selle isa pihta. Ema süüst räägib kogu su pika lõime jooksul täpselt seesama üks neutraalne lause, mille ise just boldiks tegid. Aga isa kohta … ohhoioioo.
Emal on süüd küll, aga ema võttis oma tegude eest vastutuse ja kasvatas lapse üksi üles.
Ka seda me ei tea (ja ei tea ka see isa), kas ema võttis vastutuse või lihtsalt ei jäänud muud üle. Ammugi ei tea me, kas see laps on üldse kasvatatud või on ise kasvanud.
Ka seda me ei tea (ja ei tea ka see isa), kas ema võttis vastutuse või lihtsalt ei jäänud muud üle.
Mis mõttes, muud ei jäänud üle. Alati saab ka aborti teha.
Minu isal näiteks oli kõrvalehüpe ja sai abieluvälise lapse. Aga ta ei salanud teda maha, see poolvend ei hüpanud kuskilt põõsast välja, vaid suheldi, aidati, maksti elatist. Aga kui mul kuskilt täiskasvanueas “ilmuks” välja keegi poolõde või -vend, siis ei suudaks sellest vanemast küll enam lugu pidada. Poolvend või -õde muidugi poleks selles süüdi ja temaga suhtleks ikka.
Mis mõttes, muud ei jäänud üle. Alati saab ka aborti teha.
Alati ei saa. Variante, miks selline laps sünnib, on meeletult. Näiteks neil juhtudel, kui mees pole isegi nii palju mees, et kohe alguses armukesele (kes ei pruukinud ju teadagi, et tegemist on abielumehega) öelda, et ta ei osale kasvatamises. Sõbranna jäeti näiteks mehe poolt maha, kui laps oli paarikuune, sest mees ei saanud enam niisama lihtsalt seksi kohe kui tahtis. Sõbranna teadis, et mehel on ühe naisega laps, aga et neil on pulmaplaanid ja kuupäev ka kokku lepitud, polnud aimugi. Teinekord aga ei luba tervis. Kolmandal mees lubab pikalt, aga ei lahuta kunagi. Neljas otsustab, et jätab ikka ellu lapse, kui ka lapse isa ei taha midagi temast kuulda. Viiendal juhul leiab naine uue mehe või ka vana armastuse, kes lubab lapse üles kasvatada.
Teinekord aga ei luba tervis
Mis tervis ei luba aborti teha, aga sünnitada lubab?
Teinekord aga ei luba tervis
Mis tervis ei luba aborti teha, aga sünnitada lubab?
WOW mis küsimus 🙂 Parem uuri ise.
WOW mis küsimus 🙂 Parem uuri ise.
Sellist asja pole ju olemas, mida siin uurida. Ajad mingit pläma suust välja.
WOW mis küsimus 🙂 Parem uuri ise.
Sellist asja pole ju olemas, mida siin uurida. Ajad mingit pläma suust välja.
Ei tea, millest sina räägid, mina ei saanud omal ajal aborti teha, kuigi oleksin soovinud. Kindlasti on neid põhjuseid teisigi, kui minul oli. Kartsin siis, et valuvaigistid ja narkoos on loodet kahjustanud. Muidugi olen nüüd õnnelik, et ei teinud. Jäin 7. rasedusnädalal auto alla ja kui kondid said kokku lapitud ning kõik vajalikud lõikused tehtud, kanged ravimid maas, siis oli käes 7. kuu algus.
WOW mis küsimus 🙂 Parem uuri ise.
Sellist asja pole ju olemas, mida siin uurida. Ajad mingit pläma suust välja.
Ei tea, millest sina räägid, mina ei saanud omal ajal aborti teha, kuigi oleksin soovinud. Kindlasti on neid põhjuseid teisigi, kui minul oli. Kartsin siis, et valuvaigistid ja narkoos on loodet kahjustanud. Muidugi olen nüüd õnnelik, et ei teinud. Jäin 7. rasedusnädalal auto alla ja kui kondid said kokku lapitud ning kõik vajalikud lõikused tehtud, kanged ravimid maas, siis oli käes 7. kuu algus.
Ok. Perekoolile omaselt visatakse õhku võimalus, et tervislik seisund ei lubanud aborti teha, sellepärast pidi sünnitama. Ja siis on näide selline, et raseduse alguses juhtus õnnetus ja olin sünnituseni koomas. Sellist asja juhtub kindlasti nii palju, et sellist asja aktsepteeritava põhjusena välja tuua.
Ja siis on näide selline, et raseduse alguses juhtus õnnetus ja olin sünnituseni koomas.
Ma ei olnud koomas kordagi, ära mõtle ise asju välja. Sa pead ikka ise uurima, mis haigustega abort ei ole nagu väga okei, aga keiser on, näiteks.
Vähemalt sellest küüned enda poole kasvatamise ajupesust on jäänud üksikema kasvatada olnud poolõde või poolvend puudutamata.
No sel juhul ta ei tulekski ju midagi nõudma.
Vähemalt sellest küüned enda poole kasvatamise ajupesust on jäänud üksikema kasvatada olnud poolõde või poolvend puudutamata.
No sel juhul ta ei tulekski ju midagi nõudma.
Ta ei tuleks ju nõudma midagi võõrast. Talle vereliini pidi kuuluvat osa lihtsalt vastu võtma.
Vähemalt sellest küüned enda poole kasvatamise ajupesust on jäänud üksikema kasvatada olnud poolõde või poolvend puudutamata.
No sel juhul ta ei tulekski ju midagi nõudma.
Ta ei tuleks ju nõudma midagi võõrast. Talle vereliini pidi kuuluvat osa lihtsalt vastu võtma.
Jajah 😀 Endale kuuluva osa “vastu võtmine” ei ole loomulikult sarnanegi sellesama osa “nõudmisele” 😀
Jajah 😀 Endale kuuluva osa “vastu võtmine” ei ole loomulikult sarnanegi sellesama osa “nõudmisele” 😀
Võime selle kohta ka nõudmine öelda. Igatahes on see õigusega tema oma.
Nii see ka päris ei ole, et näiteks on isal kaks tütart, kaks õde.
Üks õde saab eluaeg isalt tähelepanu, kingitusi ja raha, reise ja ehk majagi. Teine õde aga üldse mitte midagi, isa temast ei hooli. Ta peab terve lapsepõlve ja noorusaja isa tähelepanuta ja materiaalselt isa toetuseta, nadilt läbi ajama. Ja siis peaks sinu meelest “Tuhkatriinu” ka isa surma korral moka maas pidama, vaikselt seina äärde hoidma, kuna seni eelistatud “peretütrel” on nn õigustatud ootus, et ka siis on kõik tema. KÕIK! TEMA!
Endale kuuluva osa “vastu võtmine” ei ole loomulikult sarnanegi sellesama osa “nõudmisele”
Näed, sinagi möönad, et see osa kuulub talle. Kõik pole veel kadunud ka sinus.
Näed, sinagi möönad, et see osa kuulub talle. Kõik pole veel kadunud ka sinus.
Ei kuulu talle, kuulub võrdselt tema isa kõigile lastele. Samas pole see ei selle eelistatud peretütre ega ka võõra tütre otsustada või jagada, isa võib testamendiga jätta täiskasvanud laste puhul ükskõik kellele oma vara. Ja kui ta juba ühte on eluaeg poputanud ja teist tõrjunud, siis pole põhjust oodata, et see tõrjutu mingit pärandust saab.
Minu lapsed on need ‘võõrad lapsed’, kes on sündinud väljaspool abielu. Abielu minu laste isa ja tema naise vahel lahutati 2 a pärast meie laste sündi. Isa mingit testamenti eluajal ei teinud ja kui ta siis ootamatult suri, oli pärijaid neli – abielust sündinud 2 last ja minu 2 last. Kõik lapsed olid selleks hetkeks täiskasvanud. Siis oli küll neil esimesel kahel lapsel ja nende emal kohutav teema ja draama, et miks on pärijaid neli, mitte vaid nemad kaks last. Meie kuidagi initsiatiivi üles ei näidanud, vastupidi, minu lapsed olid ehmunud, kui notarilt kiri tuli ja nad pärijateringi olid arvatud. Samas oli nende sünnitunnistustel nende isa nimi.
Kõik lahenes nii, et 4 noort pidid kokku saama ja kõik asjad omavahel korda ajama. Minu lapsed said pärandusest võrdselt 1/4 ja 1/4. Kahe erineva ema lapsed praegu omavahel ei suhtle, on võõrad. See on nende oma vaba valik.
Võime selle kohta ka nõudmine öelda. Igatahes on see õigusega tema oma.
Sa pead silmas juriidilist õigust? Sel juhul ei peaks ju kellelgi midagi kobiseda olema, kui isal on tehtud testament selle tütre kasuks, kelle kodu pärandamisest juttu on. Juriidiline õigus ju ja nii on. Inimene pärandab oma vara, kellele soovib. Ja kellele on pärand määratud, ei pea seda kellegagi jagama.
Kui sa aga pead silmas moraalset õigust ehk õiglust, siis on asjad keerulisemad ja pole samuti sugugi nii mustvalged kui sina seda siin kirjeldad. Aga sellest on juba korduvalt räägitud ja ma ei hakka üle kordama.
Kõik lahenes nii, et 4 noort pidid kokku saama ja kõik asjad omavahel korda ajama. Minu lapsed said pärandusest võrdselt 1/4 ja 1/4. Kahe erineva ema lapsed praegu omavahel ei suhtle, on võõrad. See on nende oma vaba valik.
Ikka lapsed pidid sinu ja abielumehe kokkukeeratud soppa lahendama. Kui elatakse oma elu keeruliseks, siis tuleb kindlasti teha ka testament, mitte jätta see supp lastele lürpida. Muidugi on sellises olukorras “vaba valik” mitte suhelda, sest lapsed aeti omavahel tülli enne, kui nad oleks saanud midagi ise otsustadagi. Lihtsalt asetati nad ebameeldivasse olukorda ilma et nad oleks seda palunud.
Kõik oleneb ju sellest mis kavatsustega ta sinu ellu tuleb.
Kui tuleb sõbralikult, siis vastuvõtt on soe, aga kui mitte, siis ei saa ka mina soojust pakkuda
Muidu aga poleks minul selle vastu midagi
Kõik lahenes nii, et 4 noort pidid kokku saama ja kõik asjad omavahel korda ajama. Minu lapsed said pärandusest võrdselt 1/4 ja 1/4. Kahe erineva ema lapsed praegu omavahel ei suhtle, on võõrad. See on nende oma vaba valik.
Ikka lapsed pidid sinu ja abielumehe kokkukeeratud soppa lahendama. Kui elatakse oma elu keeruliseks, siis tuleb kindlasti teha ka testament, mitte jätta see supp lastele lürpida. Muidugi on sellises olukorras “vaba valik” mitte suhelda, sest lapsed aeti omavahel tülli enne, kui nad oleks saanud midagi ise otsustadagi. Lihtsalt asetati nad ebameeldivasse olukorda ilma et nad oleks seda palunud.
Minu lastel pole häda midagi. Nemad said süllekukkunud päranduse. Probleem on esimestel lastel ja nende emal. Nii ongi, et kuna mees ei ajanud eluajal asju korda, on nüüd minu lastel pärandus ja abielunaise lastel ja nende emal mõru meel. Mina oma lastega ei ole ju oma elu keeruliseks elanud, meil puhas võit.
Mina oma lastega ei ole ju oma elu keeruliseks elanud, meil puhas võit.
Väga lahe jah mingile abielumehele lapsed treida ja siis ise selle üle uhke olla. Palju õnne siis.
Mina oma lastega ei ole ju oma elu keeruliseks elanud, meil puhas võit.
Väga lahe jah mingile abielumehele lapsed treida ja siis ise selle üle uhke olla. Palju õnne siis.
Mis on sinu probleem?
Mis on sinu probleem?
Mis probleem, ei salli lihtsalt selliseid liiderdajaid ja selle üle veel uhke olijaid. Ilmselt poleks see mees testamendiga su lastele midagi soovinud pärandada ja sina uhkustad, et saite ikka käpad taha, nii tore.
Mina oma lastega ei ole ju oma elu keeruliseks elanud, meil puhas võit.
Väga lahe jah mingile abielumehele lapsed treida ja siis ise selle üle uhke olla. Palju õnne siis.
Mis on sinu probleem?
Ilmselt on tema probleem selles, et sina näed siin mingit võitu ning enda rolli teise pere laste ja naise õnnetuses ei näe üldse. Ometi on see roll ju väga suur. Kogemata sündisid sul need 2 last või? Või sa ei teadnud, et mees on abielus? No vot. Ja ometi tegid selle mehega 2 last ning panid ka tema nime sünnitunnistusele. Ja nüüd kehitad rõõmsalt õlgu – oih, puhas võit, mina ei tea midagi!
Ja kellele on pärand määratud, ei pea seda kellegagi jagama.
Ei pea muidugi. Aga tõenäoliselt ei ole ta lihtsalt meeldiv inimene. Nagu enne öeldi – isasse.
a kellele on pärand määratud, ei pea seda kellegagi jagama. Ei pea muidugi. Aga tõenäoliselt ei ole ta lihtsalt meeldiv inimene. Nagu enne öeldi – isasse.
Kõigile ei saagi meeldida. Arvata võib, et see päranduse jagamist ootav poolõde ka just meeldiv ei tundu.
Ja kellele on pärand määratud, ei pea seda kellegagi jagama.
Ei pea muidugi. Aga tõenäoliselt ei ole ta lihtsalt meeldiv inimene. Nagu enne öeldi – isasse.
Need, kellele on pärand määratud, ei ole meeldivad inimesed, tegelikult peaksid nad end süüdi tundma? Või mis see mõte sul oligi? Ei, ei pea. Aga nad võivad näidata üles muidugi vastutulelikkust – aga ilmselgelt tehakse seda ainult juhul, kui välja ilmunud laps ei ülbitse, ei nõua, ei kakle, ei süüdista. See on hea tahte avaldus – ja head tahe peab olema vastastikune.
