Mina ei soovita Eestisse jääda.
Inimene juba läks lahku enda elukaaslasest ja ei ole 5 kuu jooksul leidnud enda võimetele, haridusele ja kogemusele vastavat tööd, seega ma ei soovita tõepoolest minna näiteks Rimisse kassapidajaks, sest eestlase suhtumine “lihttöö” tegijasse on siiani põlastav ning see võib anda lisahoobi juba olemasolevale vabisevale enesehinnangule.
Lisaks jätkub olemasolev probleem: raha hakkab jätkuma ainult elementaarseks ots-otsaga kokku tulekuks…
Mina, vastupidi, ei peaks üksiku inimesena üldse traagiliseks seda, kui elus oleks periood, kus raha jätkub ainult elementaarseks. Üksikuna (kui ei ole lapsi ülal pidada) saab ju ikka mingi aja madalapalgalisena hakkama. Mina pigem (kui töötu seisuses olemine rahaliselt liiga raskeks muutub) läheks südamerahuga mingile näit. Rimi tööle – ega see, jah ei paku midagi kõrgharidusega inimesele – aga samas pole ka mingeid muresid – kui tööpäev lõppeb, paned ukse enda taga kinni, kõnnid koju ja oled vaba. Samal ajal muidugi otsiks erialast tööd. Ning kui kõrgharidus ja töökogemus on olemas – küll see erialne töökoht ka ühel päeval tuleb. Lihtsalt, probleem on selles, et kuni sa töötuna tööd otsid, on kohutav vaimne pinge peal (“kui ma nüüd ei saa töökohta – siis varsti suren vist nälga”) aeg tiksub iga päevaga närvesöövalt töötuskindlustuse lõppemise poole – ja see tõesti laastab inimest. Samas, kui teemaalgataja töötaks suvatöökohal, mis minimaalse äraelamise tagab – see võtaks närvipinget kohe vähemaks. Ja siis ühel päeval on erialane töö olemas ja võib rõõmsalt uut elueteappi alustada.
Kui sa, teemaalgataja, lähed aga välismaale, hambad ristis ja nagu põgenemise korras (et oma elukaaslasest lahkumineku valu ja masendus nö. “Eestisse maha jätta”) , püüdes ennast lihtsalt minimaalsete kuludega sisse seada – siis, reeglina, satud sa ka mingile lihttööle kuhugi samasuguste lihttööliste “laagrisse”. Päeval vihud endale kui kõrgharidusega inimesele mitte üldse harjumuspärast tööd teha – õhtul aga konutad mingis ebaõdusas toanurgas oma tuttvast keskkonnast, lähedastest – sõbrad, vanemad – eemal. Kõik see olustik ei pruugi sinu masendust üldsegi vähendada – võid tunda hoopis, et “võõras nõme koht ja mina pean siin olema” või midagi sellist.
Mis puudutab seda, kuidas spetsialistiks/juhiks kohe mujal ei saada, siis see polegi nii halb. Ühiskonna, normide, kultuuri, töökeskkonna tundma õppimiseks ei ole üldse halb töötada paar aastat madalamal ametil. Pärast seda kui kõik on selge, võib karjääri teha väga kõrgelt, kui ainult tiivad kannavad..
Et niimoodi väita, tuleks kohalikku tööturgu ikka enne tunda. Kui tegu on erialaga, mille spetsialiste ka kohalikud ülikoolid toodavad hulgakaupa igal aastal ja eralaste töökohtade ümber käib tunglemine – siis ei pruugi mingil mujalt tulnul olla üldse nii lihtne otsa peale saada. “Kõrgharitute ületootmine” ehk siis, et lihttöökohad on vabad, kuna kohalikud ei taha teha, aga samal ajal noored kõrgharitud ei leia töökohta, on probleemiks lääneriikides.
Ning see võib töötada vastu mujalt tulnute unistusele alustada lihttööst ja jõuda siis oma erialale, mida kodumaal õpitud sai, välja. Muidugi, kui on mingi selline töö, mis ühelt poolt vajab kvalifikatsiooni, aga teisalt kohalikud põlgavad raskeks ega taha seda õppida (näiteks meditsiiniõde) – siis, jah, võetakse avasüli vastu. Aga kohalike hulgas popi ja tahetud eriala puhul ei tarvitse üldse nii olla.
Jah, Eestis ajutiselt mingile mitte-erialasele tööle minnes võib ka olla töö ise väga võõristav – aga vähemalt on töökoha ust enda taga kinni pannes oma armas linn (või mõni muu koht), oma tuttavad ja armsad kohad, oma sõbrad, vanemad alles. See toetab ikka uskumatult palju. Ja kui lõpuks ühel päeval erialane töökoht tuleb, läheb elu hooga edasi.
Kui välismaal oleks ootamas erialane töö – see oleks jälle hoopis teine olukord. Kui sa tõesti leiaks siit Eestist endale erialase töökoha välismaale, siis tasuks minna küll. Minu meelest kõrgharitud inimesel välismaale tasubki minna põhiliselt kahel juhul:
1) kui on ootamas väga hea erialane töökoht – mis annaks hinnalise kogemuse ning millest Eestisse tagasitulemisel saaks uhke rea cv- sse – või siis, kui pole enam soovi tagasi pöörduda, võimaldaks jäädagi kuhugi välismaa tippkeskusesse karjääri tegema elu lõpuni
b) kui on tekkinud kiindumus mõne välisriigi vastu: “Oi, ma nii unistan elada Islandil”.