Soovitan väga,et laske lastel ise valida,mis neile väga meeldib,mis on nende suurim unistus ja ostke ära.
Ähh, võib ikka niimoodi ka valikul mööda panna – siis on laps muidugi oma valikuga eksinud, mitte täiskasvanu. Näiteks meie poiss sai neljaselt sünnipäevaks ühe väikese Playmobili, kus oli kataloog ka juures, ja valis sealt endale kõige-kõige lemmikumad asjad välja, mida ta siis hirmsasti tahtis. No sai sealt valikust ühe komplekti jõuluks, aga praktiliselt ei hakanudki sellega mängima. Esimest korda kokku panna oli huvitav, pärast enam mitte.
Mina pigem väldiksin uute asjade ostmist, eks see kola hakkab silma riivama, pole me lapsega kumbki väga koristamislembesed, muretsen ka oma ökoloogilise jalajälje pärast, jne. Aga vahel tõesti kangesti tahaks lapsele rõõmu teha ja mõni vidin on ka endale kui nõukaaegse lapsepõlvega inimesele jube huvitav. Siiski kuuene juba mõistab selliseid kokkuleppeid: nüüd enne sünnipäeva (s.o 4-5 kuud) ühtegi suuremat asja ei osta, paneme selle sinu soovinimekirja.
Päris hästi on töötanud ka see süsteem, et laps teab: ta ei saa mänguasju ja maiustusi mitte preemiaks hea käitumise eest, vaid sellepärast, et ma tahan talle rõõmu valmistada. Muidugi, kui ta on nt päev otsa iga väikse asja pärast vinguma hakanud, pole minul ka enam kuigi hea tuju ja see tahtmine kaob ära…