Käies külas ja vaadates töölkäivate lapsevanemate laste mänguasjakoguseid on silme eest kirjuks läinud. Põhjendatud on seda kolossaalset asjade kogust enamalt jaolt sellega, et kuna lapsega tegelemiseks on vähe aega, siis püütakse seda kompenseerida uute asjadega.
Mina, olles kodune, käin tihti kasutatud asjade poodides, kui sealt hakkab silma midagi soodsat (a’la euro-paar), olen ikka ostnud oma lasteaiaealisele lapsele. Kui ta õhtul siis koju olen toonud, tavaliselt asja kohe kätte ei anna. Annan siis, kui ta väga hea laps on olnud, millegagi väga üllatanud või siis, kui hakkab haigus tulema, et pisut meeleolu tõsta seeläbi. Muidugi, kui koos oleme second-hand kauplustes käinud ja talle midagi silma jääb, luban kodus kohe kasutusele võtta. Nüüd jäin aga ise ka mõttesse, et tegelikult neid asju on kogunenud juba nii palju ja püüdes erapooletult asja vaadata, lapsele mängurõõmu jätkub nendest väheseks ajaks. Ilmselt oleks mõistlik siiski piirata nende soetust. Teisalt jälle, vaadates poodides asjade hindasid ja võrreldes, kui soodsalt võib leida midagi taaskasutusest, tärkab minus rott: kui nii soodsalt saab, siis miks mitte.
Siit ka minu küsimus, kui tihti ostate teie oma lastele mänguasju?