Põdesin ka teismeea lõpus söömishäireid ja ses mõttes see kinnisideeline kaalulangetus on mulle tuttav asi küll. Aga ei arvanud, et nii paljud igapäevaselt oma kehakaalule mõtlevad, ent pidevalt kaaluvad jms. Nõu ei oska sulle väga anda. Ma ise otsisin küll ka professionaalset habi, viibisin haiglaravil, käisin psühhiaatreid ja psühholooge pidi, võtsin erinevaid ravimeid, aga see kõik siiski ei aidanud mind palju. Ületasin haiguse alles hiljem täiskasvanuna. Justkui kasvasin lihtsalt välja sellest. Kaasa aitas mõtete mujale saamine, energia mujale suunamine, hobidega tegelemine, muude eesmärkide loomine, nendeni jõudmine. Selle teekonna käigus lihtsalt sain piisavalt muud tõestust, et elus on nii palju muud kui see kehakaalu taga ajamine, võimalikult piitspeenike olemine jms. Samas tean, et see jutt ei aita väga palju neid, kes pole oma eluga veel sealmaal, et ebavajalikult lihtsalt lahti julgeda lasta. Loodan vaid, et jõuad sinna pigem varem kui hiljem!
Selliseid naisi on väga palju. Mina ka teiega ühes paadis. Algas see jama 13-aastaselt ja on läbi elu kestnud vahelduvate perioodidega siiani. Hetkel olen 51. Vahepeal nagu taandub iseenesest ja siis jälle algab.
Olen käinud psühholoogi juures, teraapias, psühhiaatri juures, endokrinoloogide juures… Haiglaravil pole sellepärast olnud, aga pidevalt olen püüdnud abi otsida küll. Siiani pole head abi leidnud ja siis elangi selles rütmis, et vahepeal tuleb “haigus” peale ja siis annab mõne aja pärast natukene järele.
Päriselt ülekaaluline ei ole ma mitte kunagi olnud. Kui välja arvata see, et osade raseduste ajal võtsin normaalsest palju rohkem juurde – üle 30 kilo. Minus tekitab paanikat see, et mul on kilpnäärme alatalitlus ja see takistab kehakaalu langetamast ja/või seda hoidmast.