Teema: kui tihti teie mehed oma emaga suhtlevad

#3302488:

Ühelgi tuttaval ei ole oma mehega sellist teemat, vahel harva käivad perega oma ämma juures.

Perekoolis on umbes 12 korda aastas täpselt selline teema.
See teeb keskmiseks esinemissageduseks 1 kord kuus.

Kuna teema on 1 kord kuus üleval, siis on iga korda ka jõudud enam vähem samadele järeldustele, et mees tahab kodust minema saada; mees tahab lastest rahu saada; mees tahab naisest rahu saada; mees ei viitsi kodutöid teha, näine käib kodus pinda jne.

Miks naine sellise memmeka omale valinud on, ei oska tavaliselt mitte ükski sellise teema algataja selgitada.

Kui ämm on 70, siis mees võib olla 40+, teemaalgataja jutt kõlab aga nii lapsikult, nagu oleks ta keskmiselt 20 a vana. Hm. Sul mehe eksnaise ja lastega ei ole veel probleeme tekkinud?

#3302493:

Ehk on tal süda rahul, kui veendub oma silmaga, et emaga kõik korras?

Kõik mõtlevad sedapidi. Et 69 aastase naise, kes on igati kõbus ja traksis, peaks tõesti iga päev muretsema ja oma silmaga tõesti veenduma, et kõik oleks korras. See on väga hea mõte.

……..

P.S. Üks asi on veel sellise teema algatajaid ühendav joon:
– mitte ükski neist EI JULGE oma “mehe” käest küsida, et kle, Ants, mis sul viga on ja miks sa seal oma ema juures iga päev pead käima…

Ehk siis selles suhtes (ilmselt ka muus) on kõik teemaalgatajad kodus kõnepuudega.

Väga harva. Ema elab teises riigis ja kui ise helistab oma pojale, siis vaid suhtlevad, aga ta räägib ka vaid enda asjadest. Lastelastest ka ei huvitu.

#3302528:

Sa ikka saad ju aru, et on vahe, kas tegu on kõbusa linnas elava vanainimesega või sellisega, nagu sinu ämm – tasakaal ja tervis jupsivad, pood on 5 km?

Ja kust sina täpselt tead, kui kõbus see ämm on?! Vahest on tegu sellise inimesega, kellel pole kombeks kurta ja iga pea-või kõhuvalu tervele ilmale kuulutada? 70 on 70 ja täiesti terveid inimesi nende hulgas praktiliselt pole. Kõik, mis liigub, see kulub.

#3302549:

naise ving käib närvidele

See räägib ka selle teooria kasuks, et neil naistel puudub mehega usalduslik suhe, mistõttu nad ka ei suuda küsida, et miks käid seal.

Minu ämm (ja äi) elavad ka meiega samas linnas. Küll mitte 5-minuti kaugusel, aga no nii 20 minutit autosõitu on vahemaa.

Minu mees jõuab oma vanemate juurde üsna harva – umbes paar korda kuus. Ämma-äia jaoks on see täitsa ok, aga minu silmis on see häbiväärselt harva. Nad on ikkagi mõlemad juba 80 ringis ja kuigi vapralt iseseisvad ja naljalt mingit abi vastu ei võta, olen ma nende pärast mures.
Ja sellepärast helistan ma ise oma ämmale ülepäeviti, lihtsalt niisama. Ja mõnikord õnnestub isegi välja peilida, et tegelikult oleks tarvis abi külmkapi nihutamisel või näiteks äravoolutoru vahetamisel.
Ega nad ju ise ei küsi abi, ei taha segada noori. Sellepärast tulebki muudkui kohal käia, või helistada ja jutu sees välja uurida, uidas olukord TEGELIKULT on.

#3302528:

#3302522:

Kui mine mehega tutvusin, elasime korteris ja ämm majas. Ämm oli vintske inimene (ikka tegi aiatööd), aga siiski oli märke, et tasakaal (kasvõi ahjupuude tuppa tassimisel) on muutumas viletsamaks. Lavka lõpetas külavahele käimise ning 5km poodi ning kuna ämm enam jalgrattaga/jala seda maad ei läbinud, sõltus ta toidu kättetoomisest. Mees käis iga päev peale tööd ema juurest läbi – viis poest toitu, kui vaja, siis puid tuppa, muidugi ka lihtsalt vestlemas. Mingit sellist küsimust, et MIKS ta käib, mul küll ei tekkinud.

Sa ikka saad ju aru, et on vahe, kas tegu on kõbusa linnas elava vanainimesega või sellisega, nagu sinu ämm – tasakaal ja tervis jupsivad, pood on 5 km?

No kui mina peaksin kirjeldama kõbusat vanainimest, siis ei kasutaks ma kindlasti fraasi “lihtsamate asjadega (söök, koristamine jne) saab ise hakkama”. Minu ämm sai nende asjadega hakkama oma elu viimasel aastal viimases staadiumis vähiga võideldes näiteks – ei saanud vaid viimasel kuul enne surma. Elas ka linnas muide, me ise üürisime talle korteri meie lähedal, nii et mees käis sealt põhimõtteliselt iga päev koduteel läbi, tuues süüa ja veetes niisama aega. Ka teemaalgataja ei maini poole sõnagagi, et ämm saaks poeskäiguga ise hakkama…

Nojah, teemaalgatuse küsimusele vastates, siis käime kogu perega, sealjuures ka siis mees, kord paari-kolm kuu tagant ämma haual – saab seda nüüd suhtlamiseks nimetada või mitte…

Siin on juba pea kõik ära öeldud. Minu ämm elab ka 10 min jalutuse kaugusel. Mees ei käigi nii tihti seal kui mina. Niikuinii käin koeraga jalutamas, käin siis juba ema juurest ka läbi (jah, ma tean, et ta pole minu ema), uurin enne, kas on vaja poest midagi tuua, istun vahel 15 minutit, vahel pool tundi, vahel hõikan lihtsalt ukse vahelt tere, vahel aitan midagi teha (nt õmblusmasinale niiti panna või ülevalt kappe koristada).

Meie 18-aastane poeg käib nädalas kindlasti 2 korda vanaema juurest läbi, tütar käib teises linnas ülikoolis, aga kui on meie juures, ei jäta ka iial läbi hüppamata. Mis see on? No ma ei tea, ju me siis hoolime.

#3302583:

Ka teemaalgataja ei maini poole sõnagagi, et ämm saaks poeskäiguga ise hakkama…

Kuulge. Kui teemaalgataja nimetab vanainimest kõbusaks, siis ilmselgelt pole ta ratastoolis ega voodihaige ning alla 70-aastased saavad ikka reeglina kõik ise oma elu elatud, pole vaja neil midagi kätt hoida iga päev. Jah, 80+ või haige 60+, siis on teine asi. Aga mõni abiellub veel 70-selt, käiakse pidudel, lüüakse tantsu, reisitakse. Lähtuge ikka teemaalgataja mõttest – tema hinnangul ei vaja see ämm niisugust hooldust ja sellest tulekski lähtuda, mitte esimese asjana hakata tema hinnangut valeks nimetama ning teda ennast hoolimatuks vms.

#3302488:

Elame samas linnas, ämmani umbes 5min autosõitu ja no iga päev on tal seal vaja käia.

Tervis sellel alla 70a, üksi elaval naisel veel täiesti ok, lihtsamate asjadega (söök, koristamine jne) saab ise hakkama, lihtsalt käib ema juures külajutte kuulamas.

Minu silmis on see märk memmepojast ja ta seal passimine hakkab mulle järjest rohkem närvidele käima. Ei, ma ei ole armukade, lihtsalt mis valu see ema järgi pidevalt on. Ühelgi tuttaval ei ole oma mehega sellist teemat, vahel harva käivad perega oma ämma juures. Ekstra sellist asja ju teistelt küsima ei hakka, mõtlesingi küsida siit. Kui tihti teie pere ämmaga lävib ja kas see sagedus OK, vähe või palju?

Samas võid kindel olla ,et vähemalt Haavel ehk ei hakka tulevikus seda kinnisvara omama vaid su abikaasa

Meie pere puhul oleks õigem küsida,kui tihti mehe ema (või vanemad) oma pojaga suhtleb 😀 Minu arust helistavad mehele tema isa või ema või mõlemad pea iga päev. Mina ka ei tea, mis seal nii palju rääkida on. Ma ise suhtlen telefonitsi oma vanematega harva, siis kui on midagi rääkida tõesti. Mu mees ka unistab sellest – vahel ütleb mulle, et vastaksin ise tema ema kõnele, aga ma saadan ta pikalt, sest ega minuga soovita rääkida ju 😀

Ilmselt ma ise ei ole selline suurem asi small-talki inimene. Egama oma sõbrannadega ka niimoodi igapäevaselt niisama tühjast-tähjast ei lobise kuskil chatis jne. Üldiselt lepime aja kokku ja räägime kokku saades.

Mõneti saan aru, kui see mehe igapäevane ema külastamine häirib. Selles mõttes, et kui on pere, siis see tuleb ju pere aja arvelt. Nt selmet, et õhtul kell 18 töölt koju jõuda, veedab veel tunnikese emal külas jne. Kord nädalas ok, aga iga õhtu käiks ka mulle närvidele (kindel, et ema juures?). Mind nt häirib, kui õhtusöögi ajal helistatakse. Eks mehe ema mõtleb, et nüüd tööpäev läbi ja saab rahus rääkida, aga minu jaoks on oluline pere ühine söömaaeg. Ajaga suutsin siiski mehele õpetada, et võtab vastu ja lubab tagasi helistada.

Rääkides telefonist, siis üleüldse mu mehele helistatakse palju ja mind nagu mitte ei häiri see, kellega ta suhtleb, vaid igal õhtul on mingi 4-5 kõnelt kellelt-iganes mis-iganes probleemiga, millega kellegi teise poole ei osata nagu pöörduda (a la ahju probleemiga potsepale halistamise asemel helistatakse mu mehele, kes pole elu sees ühtegi ahju ehitanud ja üleüldse ei ole isegi seotud kuidagi selle alaga) 😀 Ja need kõned natuke häirivad nagu pereelu, kui nagunii on koju jõudmisest laste magamaminemiseni ju ainult mõned tunnid…

Iga päev küll ei ole normaalne. Ütlen emana, kui mu poeg käiks mul iga päev külas, siis see oleks mulle ka tüütu. Minu poeg elab minust 10 min bussisõidu kaugusel, u 5 km. Näeme paar korda kuus, kui teen midagi maitsvat süüa nädalavahetusel ja kutsun poja sööma. Või vahel on tal vaja oma toast midagi võtta. Vahel ta laenab autot. Poeg ei ela enam neli aastat meie juures. Kui ta tuleb, siis mina tunnen, et mul on külaline. Ei saa päris vabalt olla. Ei lähe ju kodunt ära, poodi või asju ajama, kui on külaline. Tunnen, et pean istuma pojaga ja juttu ajama.
Ma arvan, kui mees käib iga päev ema juures ja istub seal, siis tal on oma kodus midagi häda. Võib-olla teie suhted pole kuigi head ja ta ei taha koju tulla. Või siis ta tunnebki ennast ema pool rohkem kodus. Mingi värk on.
Aga otsese küsimuse vastuseks, et minu mees suhtleb oma emaga u korra nädalas telefonitsi, ja u kahe-kolme nädala tagant käime tal külas. Ämm elab 150 km kaugusel. Telefonikõned on tavaliselt pikad jutustamised, mitte “kuidas elad, kõik korras? no head aega siis!”

Mina alati imestan kuidas sellised toredad mehed nagu teemaalgatajal (aga hooliv mees on tore mees) endale sellised vastikud ussid naiseks saavad? Lasevad ennast nö “ära võtta”?
Nojah, eks samas jälle on toredatel naistel tihti vastikud mehed… Harva kui pott kaane leiab, kahjuks.

Sa vist eile Kuuuurijat ei vaadanud? Kuni selle teemaalgatuseni ma imestasin, et kuidas on neid vanureid nii palju, kes Liis Haaveli ohvriks langevad. Kuna oma tutvusringkonnas kõik suhtlevad oma pensionieas vanematega ülepäeviti kindlasti. Meil kõigil muidugi on üsna lähedased suhted ka oma vanematega ega pea seda mingiks tüütuks kohustuseks.