Meie ei tülitse väga tihti, selliseid pisikesi nääklemisi pole kunagi, ei nääguta ega targuta aga kui läheme tülli siis ikka korralikult. Mina olen see emotsionaalsem pool, kes kipub häält tõstma ja viha hoos võin ka mõne taldriku ära lõhkuda, mees on rahulik aga oma rahulikkuses võib öelda kohutavalt haiget tegevaid asju.
Millised tülitsejad olete?
Mina olen pikema vihaga, mees tahaks kohe ära leppida. Tülli oleme läinud igasuguste asjade pärast, ei oska midagi konkreetset välja tuua.
Võib tunduda, et tülitseme palju, aga tegelt pole nii. Viimati sai kõvema häälega räägitud ja tujutsetud eelmine aasta, kevadel äkki.
Tülitseme suhteliselt harva, vast korra aastas, aga oleme mõlemad pika vihaga, nii et tüli võib vinduda nädalaid. Hetkel meil ongi vaikiv periood.
Viimane tüli tuli nädal tagasi sellest, et mees jalutas laste nähes punase fooritulega üle tee ja kui ma talle (mitte laste kuuldes) ütlesin, et vähemalt laste ees peaks siiski rohelist tuld ootama, siis kuulsin vastuseks “ära mölise, jää vait, kao minema, võiksid ennast ka kiiremini liigutada” jms stiilis juttu (õigemini küll peaaegu kriiskamist). Ausalt öeldes ei osanud ma sellist reaktsiooni oodata – olen küll kuulnud, et mees töö juures närviline on, kuid tõesti ei mäleta, et ta minuga meie 15-aastase kooselu jooksul sedasi rääkinud oleks.
Viimasel ajal tihti. Vahepeal ei tülitsenud peaaegu üldse. Tundub, et see käib periooditi.
Ei tülitsegi, sest enne kooselu viitsisime ikka teineteisega põhjalikult tutvuda, teadsime teineteise eripärasid ja käitumist, ning üleüldse oleme täiskasvanud intelligentsed inimesed, mitte lasteaed. Tülitsemine on rumal ja lapsik.
Suvel saab 9 aastat abielu.
abielu 20 aastat, ikka tuleb ette. Aga ma tahan kohe asjad sirgeks klaarida, siis aluses ikka on ütlemist. Siis saame asjad räägitud. Ei salli pikka vindumist ega pilt on, heli mitte – elu.
Naiivikule, kes arvas, et kui enne abielu oled pikalt tuttav, siis tülisid ei tule – abielu ajal inimene muutub ning ei pruugi nii ka jääda.
Koos olnud 11 aastat. Esimesed 3 aastat ei tülitsenud üldse, mõlemad oleme sellised kompromisside inimesed, nii et kui on ette teada, et mingi asi võib tekitada olukorra, kus üks pool peab millestki loobuma, siis mõtleme juba ette lahendusi.
Esimene tüli (seda ei saa isegi tüliks nimetada, pigem raske olukord, millega mõlemal oli psüühiliselt raske hakkama saada, tekkis, kui ei õnnestunud lapsi saada ja tuli minna viljatusarstile jne). Saime selle pingega õnneks üksteisele haiget tegemata hakkama ja nüüd on peres kaks last.
Muidugi järgmine raske etapp oli, kui lapsed olid väikesed (vanusevahe 1,5 a) ja mingi hetk olin omadega läbi. Oli üks suur tüli, kus klaarisime koduse elukorralduse asju, aga mees hakkas kohe lahendusi pakkuma, tema poolt ei tulnud mingeid süüdistusi, nii et seegi tüli oli rohkem minu emotsionaalne plahvatus. Kui on midagi, mis ei klapi, nt laste või kodutöödega seoses, siis olen lihtsalt rääkinud, kuidas võiks teha või mida muuta, mees on omalt poolt pakkunud, kuidas tema seda asja näeks või mida teha saaks jne. Ei pea häält tõstma või näägutama vmt moel end kehtestama, ka rasketes olukordades tuleb eelkõige oma partnerisse samamoodi suhtuda kui endasse, ei taha ju, et keegi minuga inetult räägiks. Meil see nii toimib, aga me kumbki pole ka tööl või sõpradega suheldes konfliktsed või kergesti ärrituvad, ärritumise asemel hakkame lahendusi otsima. Samas oluline on ka öelda, kui midagi on vastukarva, mitte endasse koguda ja siis mingi hetk kõigi 100 a vanade asjadega, mis on kripeldanud välja purtsatada (sellist käitumist näen oma vanemate juures, neil käib see nii, et pikalt vindutakse, siis tuleb suur tüli, siis ollakse solvunud, vindutakse jälle jne).
Ja nii meil ongi läinud, et paar suuremat klaarimist, muud asjad oleme suutnud rahulikult lahti rääkida ja arutada, ilma et kumbki oleks teisest nagu teerulliga üle käinud või süüdistanud. Praegu üritasin meenutada, millal siis viimati kasvõi mingi väike ütlemine oli, aga ei tulegi meelde.
Sellesse, et kui enne põhjalikult tutvuda, siis tülisid ei tule, nagu keegi eespool kirjutas, ma ei usu. Kooselu ja inimesed pole kivisse raiutud, et korra on üks asi teatud moel, siis nii jääbki. Ja inimesed pole masinad, et kui elus on mingis valdkonnas pingeline aeg (nt tööl või tervisega), siis jääb suhe sellest puutumata ja jätkub vana rada pidi. Minu silmis on pigem oluline paindlikkus ja oskus end ka teise inimese kingadesse mõelda ja asju teise vaatepunktist näha, et leida lahendusi, mis mõlemale sobivad.
11. aasta koos, erimeelsusi paar kolm korda aastas ikka aga suurem riid oli kolm aastat tagasi. Kindlasti aitab meil ka see, et oleme mõlemad seksuaalselt väga aktiivsed ja oleme lubanud, et lahendamata tüliga voodisse ei lähe. Leppimisseksil on teinekord väga mõnus ja kirglik. Kuidas sa mossitad kui sind armastatakse ja hoitakse.
11. aasta koos, erimeelsusi paar kolm korda aastas ikka aga suurem riid oli kolm aastat tagasi. Kindlasti aitab meil ka see, et oleme mõlemad seksuaalselt väga aktiivsed ja oleme lubanud, et lahendamata tüliga voodisse ei lähe. Leppimisseksil on teinekord väga mõnus ja kirglik. Kuidas sa mossitad kui sind armastatakse ja hoitakse.
See on küll õige, seks hoiab suhted korras 🙂
10 a koos oldud ja nääklemisi tuleb ikka ette, suurem tüli hetkel ei meenugi. Meil on pigem nii, et ca nädal enne päevi olen emotsionaalsem ja ärritun kiiremini, siis on ütlemisi, mees juba harjunud sellega ja üldiselt hoiab madalamat profiili. Tavaliselt tuleb tema lepitust paluma, sest mina selline kange jurakas. Muidu on kodune õhkkond rahulik.
Meil on pigem vastupidi, selliseid lühikesi nääklemisi ikka juhtub aga tõsiseks riiuks läheb väga harva.
Kooselu esimese viie aasta jooksul ei tülitsenud me kordagi. Siis ostsime vana remonti vajava maja ja siis tülitsesime hooti sellepärast, mida seal vaja teha. Pingerida, mis järjekorras asju teha, oli meil erinev. Nüüd on majaostust ka juba üle kümne aasta möödas. Nüüd me tülitseme peamiselt, kumma vanemate juures me suvel rohkem käime. Mehe vanemad on sellised hädised, kogu aeg abi vaja, muudkui tulge ja tulge jälle siia. Minu omad jälle ei taha üldse abi. Isegi kui oleme sinna minemas ja pakkuda, et teeme talgukorras midagi ära – ei ole miskit vaja teha, me saame ise hakkama. Tegelikult minu vanemad on lihtsalt ükskõiksemad, neil pole väline heakord kuigi oluline. Aga suveperioodil meil kipuvad tulema tülid, et me jälle läheme tema vanemate poole ja minu vanemate pool käisime viimati kaks kuud tagasi. Vahel ma lähen ka üksi oma vanemate poole, kui mees oma vanemate poole läheb. Aga see ka mehele eriti ei meeldi, peaks nagu koos käima. Mina jälle teritan hambaid tema vanemate kombe kallal igast väikesest tööst suur draama üles puhuda. On selline tunnikest töötegemist vajav asi ja ämm hakkab juba pool aastat varem organiseerima, millal mees ja mehe õde kõik tulevad maale ja siis tehakse see asi ära. Alati on palju kisa-kära tühjast, väikesest tööst. Üksipulgi vaja arutada, kuidas ja millal seda tegema hakatakse ja kes mida täpselt teeb. Minu peres võetaks lihtsalt ette ja tehtaks ära, trahh ja valmis.
Kord aastas tuleb ära üks suurem tüli. Põhjused on olnud erinevad, aga kõigi ühine nimetaja on olnud elukaaslase joove, nimelt ta kipub ärrituma kergemini joobes olekus. Karjumist ega vara lõhkumist ette pole tulnud, oleme pigem vaiksed sisistajad.
Muul ajal on ütlemisi majapidamistööde tegemise sageduse (mitte ei mõista, miks pean mina ainsana märkama, et koristada on vaja. Teeb kui öeldakse, aga initsiatiivi ei võta) ja tema sõidustiili kohta, aga see näeb ka pigem nii välja, et mina ütlen ja tema on vait.
Ta on aastatega hakanud arvama, et parem on vait olla kui end põhjendada. Mina räägiks asjad lahti, aga tema kogub endasse. Mingil määral saan temast aru, sest ma võingi vaidlema jääda ning teine inimene tunneb end lõpuks nurka surutuna.
Varsti 20 aastat koos ja siiani pole mul õnnestunud korralikku tüli üles kiskuda. Korra vihastasin põhjalikult – aga oli sihuke asi, mida parandada polnud enam võimalik. Mõned korrad aastas ikka nähvan midagi. Aga kuidagi kisub ikka lõõbiks kätte.
Meilgi pigem ladus lõõp või väärikas väitlus, täiemõõdulist tyli pole eales tõusnud.
Ausalt öeldes ei osanud ma sellist reaktsiooni oodata – olen küll kuulnud, et mees töö juures närviline on, kuid tõesti ei mäleta, et ta minuga meie 15-aastase kooselu jooksul sedasi rääkinud oleks.
Pane tähele, su mehel on tekkinud silmarõõm.
Ausalt öeldes ei osanud ma sellist reaktsiooni oodata – olen küll kuulnud, et mees töö juures närviline on, kuid tõesti ei mäleta, et ta minuga meie 15-aastase kooselu jooksul sedasi rääkinud oleks.
Pane tähele, su mehel on tekkinud silmarõõm.
Olen ka ise sellele mõtelnud. Kõik on võimalik, vanus hakkab ka juba selle “teise nooruse” kanti kiskuma.
Aga minu loogika järgi peaks silmarõõm inimese ometi rõõmsamaks või siis minu suhtes hoopis ükskõiksemaks muutma, mitte hullu moodi rääkima panema.
Kägu kirjutas:</K div>Ei tülitsegi, sest enne kooselu viitsisime ikka teineteisega põhjalikult tutvuda, teadsime teineteise eripärasid ja käitumist, ning üleüldse oleme täiskasvanud intelligentsed inimesed, mitte lasteaed. Tülitsemine on rumal ja lapsik.
Suvel saab 9 aastat abielu.Oi kui nunnu!
Milleks see iroonia? Kujutad sa ette, et ongi olemas paare, kes ei riidle? Et nad peavad seda mõttetuks aja ja närvide rikkumiseks; et asju on võimalik lahendada läbirääkimiste teel, sealjuures häält tõstmata? Ilmselt ei kujuta, sest sa pidid iroonilise “nunnu” kirjutama, kuna kõik see, mida sina ei tea/ tunne, on parem maha tallata.
Minu pärast sina tülitse ja riidle, sekka ropendage, halvustage, mõnitaga ja ehk ka isegi lööge mehega teineteist – teie oma valik. Minu jaoks labane, aga sinusugustele vist normaalne ja igapäevane.
Ausalt öeldes ei osanud ma sellist reaktsiooni oodata – olen küll kuulnud, et mees töö juures närviline on, kuid tõesti ei mäleta, et ta minuga meie 15-aastase kooselu jooksul sedasi rääkinud oleks.
Pane tähele, su mehel on tekkinud silmarõõm.
Olen ka ise sellele mõtelnud. Kõik on võimalik, vanus hakkab ka juba selle “teise nooruse” kanti kiskuma.
Aga minu loogika järgi peaks silmarõõm inimese ometi rõõmsamaks või siis minu suhtes hoopis ükskõiksemaks muutma, mitte hullu moodi rääkima panema.
Ei, ta ikka näitab sulle kohta kätte. Räägib sinuga halvasti, sest “sinus on viga. Sina oled hull ja loll, näägutav ja kaagutav. Tema on lilleke pasameres, kes peab seda kõike taluma”.
Sa võid olla parim naine, aga kui mehel on käsil uus põnev naine, siis ta peab mõtlema sind pahaks ja süüdlaseks. Keegi peab ju süüdi olema ja ise ta seda ju olla ei taha.
Ta võib olla mõnel päeval ülevoolavalt rõõmus või täielikult ükskõikne, aga kehv suhtumine sinusse on valdavaim. Ta mõtleb sind halvaks, siis ta süütunne ei ole nii suur.
Loodame, et sinu mehel oli lihtsalt eriliselt nõme päev või siis paljud kuhjunud asjad põhjuseks, miks ta idioodi moodi käitus. Iga vari ei tähenda tingimata tonti.
10 a koos. Esimestel aastatel me tülitsesime ikka hullumoodi. Olin ise emotsionaalselt eelmise suhte tõttu katki ja tundsin, et olen uuesti mingi täieliku mölaka otsa kukkunud. Aga armastasin teda kõigest hoolimata nii palju, et andsin sada uut võimalust mittemölakas olla 🙂 Ta polnud üldsegi paha mees, väga korralik, viisakas, haritud ja see mind segadusse ajaski, et miks ta ometi käitub nii nagu ta käitub ja ei oska normaalne olla kui ta tegelikult ometi on ju väga normaalne inimene! Käitus, nagu ta oleks maailma kõige isekam ja hoolimatum inimene. Paari aasta pärast siis selgus, et inimesel on Aspergeri sündroom. Kõik loksus paika, igapäevastest kiiksudest ja tujudest suudan üle olla, neid huumoriga võtta, vahel tülitseme ikka nüüd ka, ca korra aastas, aga see on siis kui mul ikka pikka aega juba rahuleolematus kogunenud on ja lõpuks auru välja lasen. Viimane suur tüli oli eelmise aasta suvel, mingite aiatööde pärast, milles soovisin abi ja ta ei pidanud oluliseks end koormata sellega, ja siis kraamisin muidugi kõik “vanad võlad” ka lagedale (vahel mind kohutavalt häirib, et ta oma sptesiifilisele hobile nii palju aega ja raha kulutab, kuigi püüan mõista, aga siiski soovin, et tema ka mõistaks, mis mulle tähtis on) ja lubasin ta kogu oma tavaariga konkreetselt ukse taha tõsta ja enne seda veel sildi ka juurde asjadele panna, et tasuta võtmiseks -see mõjus paremini kui miski muu, siiamaani on rahu majas nüüd ja saame asjad valgete inimeste kombel läbi räägitud 😀 Aastatega oleme mõlemad vanemaks ja rahulikumaks ka muutunud, aktsepteerime teineteise veidrusi rohkem, oleme nagu kuidagi kokku kasvanud.
Kõik, mis on lubatud keisrile ei ole lubatud härjale ja kõik mis on lubatud härjale ei ole lubatud keisrile! Kui Sa oled väga ilus naine, siis talun Sinuga tülitsemist oluliselt paremini 🙂 …. kuid tegelikult….
Mul on olnud 25 aasta jooksul kolm püsisuhet. Minu hinnangul:
1. Tülitsemine on täiesti normaalne ja näitab seda, et suhe on elus.
2. Tüli peab olema kiire, see ei tohi jääda mitmeks päevaks vinduma. St. mõlemad osapooled peavad selle nimel pingutama. Sa pead jõudma selleni, mis siis tegelikult tülini viis. Teine osapool ei pruugi ka ise aru saada, miks ta tegelikult plahvatas. Jah, sütikut on kerge defineerida, kuid süütenöör võis põleda juba oluliselt pikemat aega.
3. Suhtes tuleb palju suhelda ja rääkida. Ka nendest asjadest, mis Sind häirivad. Ja alati on asju, mis teise inimese juures Sind häirivad. Igas suhtes. Kui suhtes ei tülitseta, siis vähemalt üks osapooltest peidab pead liiva all.
Minu esimene suhe jooksis karile just sellepärast, et me ei osanud tülitseda. Mina peitsin pea liiva alla kui naine “tõmbas mingi teemaga sae käima”. Lihtne, naine õppis tüli mitte tõstma ja lõpuks polnud enam suhet ka.
Teisel suhtel ei häirinud mu kaasat mitte midagi. Tagantjärgi mõeldes….. oli igav…
Praeguses suhtes tülitseme umbes 1-2 korda kvartalis. Varasematel aastatel, kui armumine oli üle läinud ja armastus oli tekkimas, aga isegi kord nädalas.
Tüli algus võib olla kole, kuid tülid on ajaga arenenud nii palju paremaks, et läheme päris kiiresti asjaliku vestluse peale üle ja leiame ka tüli põhjustaja. No ja siis peab olema jaksu ka endale tunnistada, et kas ma suudan ennast muuta.
Kui armastad, siis suudad ennast muuta. Mõlemad suudavad. Kui armastust on 🙂
Kägu kirjutas:</K div>Ei tülitsegi, sest enne kooselu viitsisime ikka teineteisega põhjalikult tutvuda, teadsime teineteise eripärasid ja käitumist, ning üleüldse oleme täiskasvanud intelligentsed inimesed, mitte lasteaed. Tülitsemine on rumal ja lapsik.
Suvel saab 9 aastat abielu.Oi kui nunnu!
Milleks see iroonia? Kujutad sa ette, et ongi olemas paare, kes ei riidle? Et nad peavad seda mõttetuks aja ja närvide rikkumiseks; et asju on võimalik lahendada läbirääkimiste teel, sealjuures häält tõstmata? Ilmselt ei kujuta, sest sa pidid iroonilise “nunnu” kirjutama, kuna kõik see, mida sina ei tea/ tunne, on parem maha tallata.
Minu pärast sina tülitse ja riidle, sekka ropendage, halvustage, mõnitaga ja ehk ka isegi lööge mehega teineteist – teie oma valik. Minu jaoks labane, aga sinusugustele vist normaalne ja igapäevane.
Muidugi on selliseid paare. Iroonia oli ilmselt tingitud sellest, et jätsite kõigeteadja mulje…. valisime….jälgisime….vot kus meie, aga vaata, teie kakelge ja ropendage labane pööbel…
Inimesed on erinevad- mõned ei tülitse, mõned vahel tülitsevad, aga mis siis.
Meil tuleb suuremaid tülisid ette u 3x aastas, aga kuna me mõlemad oleme sellised, kes unustavad kiiresti, siis hetkel ei viitsigi tagasi mõelda, miks tülitsetud sai.
Oleme rahvuselt natuke tulisemad tüübid, aga see tõesti pole halb. Kui tüli tähendab pidevat alandamist, roppusi ja kaklust, siis on muidugi teine asi
Käitus, nagu ta oleks maailma kõige isekam ja hoolimatum inimene. Paari aasta pärast siis selgus, et inimesel on Aspergeri sündroom. Kõik loksus paika, igapäevastest kiiksudest ja tujudest suudan üle olla, neid huumoriga võtta, vahel tülitseme ikka nüüd ka, ca korra aastas, aga see on siis kui mul ikka pikka aega juba rahuleolematus kogunenud on ja lõpuks auru välja lasen.
Kohati meenutab minu meest. Ta on ka soe ja südamlik – ja siis käitub hoolimatult, ise sellest aru saamata. Ja kui ütled, et tead, see mõjub mulle nii, siis vihastab. Aspergerit tal ilmselt ei ole, kuid teatud Aspergerile omased jooned küll – ja kui see mulle kohale jõudis, läks kah kergemaks.
Tülitsemine on täiesti normaalne ja näitab seda, et suhe on elus.
Oleneb, mida tüliks nimetatakse.
Mina ei nimeta esilekerkivaid arusaamatusi tülideks – need on arusaamatused, mõnikord üsna ägedad, aga kui arusaamatusi ette ei tule, siis kas tõesti on täiesti ühesugused inimesed või ei ole piisavalt hoolimist – kui on ükskõik, pole ka tüliks põhjust.
Mis puutub sellesse “pilt on, aga heli ei ole”, siis minu reaktsioon mistahes arusaamatuste puhul on eemaletõmbumine. See pole jonnakas vaikimine, vaid soov olla omaette ja arusaamatust tekitanud olukorrast eemalduda, et asjas selgust saada. Samuti puudub mul igasugune soov suhelda, kui ma olen haiget saanud. Rõhutan – haiget saanud, mitte solvunud (viimane on puhtalt ego küsimus ja soovi korral saab solvuda iga asja peale). Nii et pilt on ja vähe häält, sest ma tõmbun endasse, n-ö kookonisse. Kui ma olen iseenda suhtumise läbi analüüsinud, siis võin edasi suhelda.
Aga mina näiteks tahan ette tulnud olukorrad läbi analüüsida, et tulevikus neid vältida. Mees lükkaks meeleldi kõik arusaamatused kalevi alla: mis neist enam. Ja see ongi ehk kõige suurem “tüli” allikas olnud.
Meie tülitseme koguaeg.
Kõik, mis on lubatud keisrile ei ole lubatud härjale ja kõik mis on lubatud härjale ei ole lubatud keisrile!
Quod licet Iovi, non licet bovi – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Jupiter oli härgade jumal. Keisrit siinkohal pole olnud.
Muidugi on selliseid paare. Iroonia oli ilmselt tingitud sellest, et jätsite kõigeteadja mulje…. valisime….jälgisime….vot kus meie, aga vaata, teie kakelge ja ropendage labane pööbel…
Ma ei tea, pole nagu mõelnud teiste paaride peale, kirjutasin puhtalt enda elust vastates teemaalgataja küsimusele. Ja see, et oma kaaslast hoolega valitakse, peaks minu arust normaalne olema? “Labast pööblit” mainid sina ja kui see oli inspireeritud minu teisest kommentaarist, siis “nunnu” -kirjutaja tegi oma iroonilise märkuse enne seda.
Loomulikult on ropendamine, vägisõnade kasutamine, kaklemine ja sõimlemine labane. Ometi paljud paarid seda harrastavad ja lasevad endaga harrastada. Kas kellegi arust on see ok?
Me väga tihti ei tülitse, aga natuke ikka. Peamsielt on tülid raha pärast. Mees tahab kangesti kõike teha, kõikjale minna, mina olen siis see pidur-raamatupidaja, kes tuletab meelde, et meil on vaja maaja juures veel seda teha ja meil on ka 2 väikelast ülalpidamisel, kes vajavad pidevalt uusi riideid jne jne Ja siis on mees solvunud minu peale, e t unistada ka ei või.
teine asi on se,e te mees omastarust ei ütle kunagi midagi valesti, ei tõsta häält jne. Ag amina koguaeg räägin valel toonil. Just nii viimati oli, tüli ei tõusnud mitte asja pärast, vaid et ma ütlesin kuidagi valele toonil, et meil vist ei ole eriti raha, et minna perega suvel nädalaks reisile (arvestades kõiki muid plaane, mis meil on).
Lisaks mingil määral tuleb ütlemist ette ka lastega seoses, nüüd jub avähem, nö raskemad ajad on möödas. Noorib on 1a4k ja natuke veel vaidleme, et kui tihti ta peaks olema kellegi teise hoida. Kuna ta on üpris memmekas, siis mina väga tihti ei taha veel – näen, et jah, ta küll lepib hoidjaga, aga tulemuseks on 2 nädalat totaalset klammerdumist. Mees arvab, et vaja harjutada, aga mis tal viga – klammerdutakse ju minu külge. Mina arvan, et lihtsalt on vara veel iga kuu väljas käia ja oleme õnnelik, et ta üleüldse hoidjatega lepib 🙂 Aga enne ei sa ajärgmist korda tulla, kui nö eelmine trauma on möödunud ja ununenud.
Oh, kuidas ma kadestan paare, kes omavahel kokku sobivad. Meil mehega on asi päris hulluks läinud. Praktiliselt juba iga nädalavahetus on riiud. Ja nädalavahetusel ta ainult kodus ongi. Nädala sees räägime telefonis ja ka siis tekivad meil ütlemised. Üldiselt võtab ta meie poja ette ja nad omavahel röögivad. Poeg 10-aastane. Viimane nädalavahetus läks mees lastega kelgutama ja mina otsustasin koeraga pika jalutuskäigu teha. Koju tulles olin natuke väsinud ja istusin diivanil. Mees järsku tuli akna taha ja viibutas rusikat, ise püha viha täis. Selgus, et minu koera hunnikud olid aias. Tema pidi neid koristama. Ta varem ka nädalavahetusel neid koristanud ja ma sain aru, et see pole probleem. Nüüd järsku oli. Täiskasvanud inimene õiendas minuga nagu 3-aastasega. See oli nii alandav. Kuidas ma üldse koera junne ei korista ja kuidas tema s…a sees peab paterdama. No tõesti lumega on neid keeruline leida ja pidevalt sadas lund juurde. Koer on kutsikas ja teeb hunnikuid päris palju. Ma ikka üritan koristada neid, mida näen, aga alati ei näe. Mees ei salli koera silmaotsaski. Koera võtsin mina ja ka suure riiuga. Mees tahtis juba majast välja kolida. Mul poleks selle vastu midagi olnud. Ühesõnaga mina riidu üles ei kisu, kuigi ise olen hetkel depressioonis. Meil kolm last ja noorem on äärmiselt keeruline laps. Ma pean üksi kõigega hakkama saama. Lisaks veel kõik mehe asjad ka korda ajama. Mehele ma ei tohi midagi kurta. Siis tekib sellest kohe riid. Ma olen korduvalt öelnud, et tahan lahku minna. Kolme lapsega ära kolida on keeruline, aga ma olen sellest unistanud. Mul on nendest mehe näägutamistest nii kõrini. Ma ei tohi meheõõaeges isegi korraks telefonist midagi vaadata. Ja ma alles ostsin endale nutitelefoni. Olin mehega solidaarne. Kasutasin nuppudega telefoni. Nüüd siis istusin autos ja ootasin meest. Lugesin uudiseid telefonist ja kui mees tuli, hakkas tema poolt loeng pihta, kuidas ma nüüd sõltlane olen.
Ühesõnaga viimasel korral saatsin mehe korduvalt p…sse nende junnide pärast. Mingit riidu poleks tekkinud, kui mees rahulikult oleks mulle meelde tuletanud, et ma koristama läheksin.
Võtsin sõrmest abielusõrmuse ja kihlasõrmuse. Ütlesin, et mulle aitab lõplikult. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Me oleme mehega nii erinevad, kui veel saab olla. Mina kaasaegne inimene, tema elab oma kiviaja mullis. No ikka nii kiviajas, et tahtis meil juba Viasatiga lepingu lõpetada, sest telekast pole meil nagunii midagi mõistlikku vaadata. Tema otsustab, meie peame lastega kaasa noogutama.
Aga tundub, et ma ei saa temast lahti. Alguses rääkis, et ajame siis lahutuspaberid korda, maja läheb kevadel müüki. Poole raha eest ehitab ta maale imepisikese maja ja elab seal. Mina üürin linna korteri. Hiljem, kui juba tööle lähen, üritan pangalaenuga korteri osta. Umbes pool raha oleks siis mul olemas sissemakseks. Mingi ajapärast mees soovis juba visiitabielu. No et lahutada pole ju vaja. Käime üksteisel külas. Aga majandame omaette. Nüüd viimane jutt oli, et äkki ikka tema aitab meile korteri osta, remondi teha ja eks talvel oleks ikka parem kesklinnakorteris elada ja suvel siis maal suvitada.
Nii et meil ongi nagu lasteaed kodus. Mees on kuri lasteaiakasvataja. Kõik saavad oma osa.
Meil 11 aastat kooselu ja abielu. Mäletan esimest riidu. Olime tuttavad 4-5 kuud, kui mees otsustas, et kõige pealt müüb tema oma auto maha ja siis otsustas, et on vaja ka minu auto maha müüa, et üks mõttetu ront pereautoks osta. Siis ma esimest korda nutsin, sest ei olnud selliseks kompromissiks valmis. Tegu oli minu isikliku autoga ja see oli minu ainus kallis varandus. Sel momendil ma kaotsin nagu iseenda, kogu oma vabaduse. 11 aastat kooselu on mind õpetanud, et meest mina oma kõrvale ei vaja. Lapsed on olemas, miks mulle mees. Selleks, et keegi saaks minuga pidevalt möliseda, lõpmatuseni näägutada, kellega ma peaks mõttetuid kompromisse tegema, millega keegi rahul pole. Ma ei taha ühtegi meest elus enam enda kõrvale. Aga see olemasolev väidab, et tema ei taha ka ühtegi võõrast naist oma kõrvale. Keegi teda nagunii välja ei kannata. Mina pean see kannataja olema.
Minu kõrval on mees, kes keeldus EMOst lahkumast enne, kui nad selgex teevad, mix ma olen valust poolteadvusetu. Seisis & möriseski seni, kuni arstid avastasid, et igavusest me sinna ei roninud, vereylekanne kohe & op homme. Ise ma olex ilmselt leppinud, et ahah, ju siis kujutangi endale ette, & koju jõuda jaxamata haigla lähiymbrusse tasakesi ära surnud, aga tema võitles minu eest. Sellise mehega on lust koos elada & tylitseda pole ka millegi pärast.
Vahel läheb mees kirjandusest või muusikast kõneldes nii elevile, et hääl tõuseb. Ootan ta hingamispausi ära & palun tasakesi, et ta ei karjux, naerame mõlemad. Vist sedalaadi juhtumid ongi meie suurimad tylid kymne aasta jooxul, või sama tasased arutelud seeriast kumb pidi tualettpaberit tooma & mis me nyyd teeme. Konfliktide vältimisele & lahenduse otsimisele keskenduvad inimesed, noh.
& kui ma olex algse välimuse järele valinud, ei olex ma selle mehega kokku sattunudki. Mina, loll, vaatasin hoopis, mida & kuidas ta blogis kirjutas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
