On õigused ja on kohustused. Võite nii palju jalgu trampida kui tahate, see ei muuda olukorda. Maksma peab. Kui ei maksa teie, siis kanduvad võlad edasi lastelastele.
Tutvuge; Eesti vabariigi põhiseadus. Perekonnaseadus. Sotsiaalhoolekande seadus.
Ja see on ka igati õiglane. Kes siis peaks maksma teie vanemate eest? Meie? Et maksame oma vanemate hooldekodu arved ja lisaks teie omad ka, kuna teie ei taha maksta? Nii see küll ei lähe.
Minu meelest ei ole igati õiglane, põhjustel, mis eelpool juba välja toodi:
Minu meelest on probleem selles, et pension ei kata isegi elementaarset vanadekodu teenust ära.
Mulle tundub ka seadus veidi ebapropotsionaalne. Esiteks nende vanurite eest, kellel ei ole sugulasi, maksab nagunii omavalitsus ehk meie kõik. Kõige keerulisem on vast neil, kes on ainsad lapsed peres – potentsiaalselt võib siis riik neid aastakümneteks koormata mõlema vanema ülalpidamiskohustusega. Vanemad kasvatasid 18 aastat kahe peale üht last, see üks siis vastutasuks üksi kahte. Minu teada ei ole vanemate ülalpidamisega kaasnevaid maksu- ega muid soodustusi ka. Kas vanema hooldekoduarved lähevad arvesse ka toimetulekutoetuse taotlemisel?
Tundub, et lapsed (kui need on olemas) tehakse vastutavaks oma vanemate valikute eest elus.
Hooldusvajadus on ju väga erinev – paljud ei satugi hooldekodusse, mõned aga vajavad seda aastakümneid. Pere ainsad lapsed siis ei tohikski igaks juhuks ise lapsi saada, või saavad samuti vaid ühe lapse, et vajadusel ikka vanematele ka jätkuks. Selline ebakindlus mõjub kokkuvõttes ka iibele negatiivselt.
Meil on ju paljud asjad solidaarsuse põhimõttel, näiteks tervisekindlustus, laste haridus jne., miks siis mitte näiteks veidi makse tõsta ja ka vanurite eest solidaarselt hoolitseda?
Rääkisin hiljuti ühe 50ndates sugulasega, kellel diagnoositi hiljuti üks krooniline haigus, mis tõenäoliselt viib mingi aja jooksul olulise puudeni, mille puhul on vajalik pidev kõrvalabi. Temal on kindel kavatsus enne selle vajaduse tekkimist leida võimalus vabatahtlikult elust lahkuda. Ta hooldas ise aastaid pikalt oma ema ja nägi, kui paljust tema lapsed selle tõttu ilma jäid, ning ütles, et ta ei soovi mingil juhul, et ta lapsed ja lapselapsed tema tõttu sedasama läbi elama peavad. Minu meelest on see õudne, kui inimesed on sunnitud selliseid otsuseid tegema, seetõttu pooldangi solidaarset süsteemi.
Usun ka, et abiks oleks hooldekodudele alternatiivsete võimaluste loomine neile, kes veel väiksema kõrvalabiga hakkama saavad – mingid sotsiaalmajade laadis asutused näiteks, kus on tingimused ratastooliga liikumiseks ja maja peale üks abiline, kes silma peal hoiab ja vajadusel aitab. Koduhooldus küll mingil määral toimib vist, aga on üsna kallis, kuna abivajajad elavad kõik erinevates kohtades.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.07 11:00; 15.07 12:52;