#3174081:
Mis puudutab lauset: vanema eest tasus elatist riik= juba nõukogude ajal maksti täiendavaid sotsiaaltoetusi. Seega teemaalgataja ju nälgas ei olnud, vahet ei ole, kas aitas isa või aitas riik.
Siiski on kohtulahendeid, kus laps ei pidanud vanema hooldusarveid maksma, kui suutis tõestada, et vanem ei täitnud oma hoolduskohustust, see tähendab, ei maksnud ka alimente. Aga selleks peab minu teada vanem üldse olema alimente nõudnud ja peab olema kohutu dokumentidest näha, et isa oli elatisvõlglane (sama variant kehtiks ka ema puhul), sest kui pole, siis eeldatakse, et vanem maksis. Kui vanem lihtsalt elas mujal, siis see hoolduskohustusest ei vabasta (juhul kui ta materiaalselt ikkagi toetas).
Seadus ei sätesta, et mingite asjaolude tõendamiseks sobivad vaid teatud kindlat liiki tõendid. Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Antud kontekstis tähendab see seda, et kuskilt ei tulene, nagu saaks vanema poolset ülalpidamiskohustuse rikkumist tõendada vaid nende tõenditega, mis näitavad, et kohtus on elatist nõutud ja kohustatud isikul on lapse ees on tekkinud võlg.
Võtan näiteks esimese ringkonnakohtu otsuse, mille leidsin, ja kust tuleb hoopis vastupine välja. Taustaks niipalju, et antud asjas nõudis ema elatist lastelt, kes kasvasid üles isaga. Eriliseks teeb selle lahendi asjaolu, et isa, kes lapsi kasvatas, ütles emale, et ta ei soovi elatist saada. Toon otsusest paar punkti välja.
1. Puuduvad andmed, et M.K. isa P.A. ei oleks soovinud E.T.ilt kohtuväliselt abi. Asjaolu, et kohus poolte abielu lahutas ja ühisvara jagas ning et menetluses ei olnud elatise nõuet, ei tähenda, et E.T.il poleks olnud kohustust lapse ülalpidamises osaleda.
2. Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis. Maakohus leidis, et antud juhul tuleb A.S.e ja M.K. vastu esitatud nõude puhul hinnata nii seda, kas neid tegelikult kasvatanud vanem soovis või ei soovinud E.T.i osalemist ülalpidamises, kui ka asjaolu, et kostjad ise ei saanud sellise nõude esitmist või mitteesitamist kuidagi mõjutada. Maakohus leidis, et A.S. ja M.K. ei saa vastutada selle eest, mis ajenditel neid tegelikult kasvatanud täisealised isikud omal ajal emalt elatist ei soovinud nõuda või ei saanud vastavat täitmist.
3. Maakohtu põhjenduste kohaselt kinnitas A.S.e isa B. Saar korduvalt E.T.ile, et ta ei soovi A.S.e ülalpidamist. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui üks vanem on väljendanud soovimatust teiselt vanemalt toetust ühise lapse ülalpidamiseks saada, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et vanema ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes langeb ära. Maakohus ei ole ka tuvastanud E.T.i ja B. Saare kokkulepet, et E.T. annab A.S.e ülalpidamist või täidab vanemakohustusi muul viisil või seda, et E.T.i ja B. Saare vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mis arvestab mõlema vanema soovi, elukorraldust ja lapse huve.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et A.S.elt oleks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane. Asjas puudub vaidlus selle üle, et E.T. jättis A.S.e alates tema väikelapseeast A.S.e isa B. S. kasvatada. A.S.e kinnitusel ei ole tal oma emaga sellest ajast suhelnud ning ta ei ole suhelnud ka oma poolõdedevendadega. Maakohus leidis õigesti, et asjas esitatu põhjal kogumis saab asuda seisukohale, et A.S.elt ei ole põhjendatud nõuda E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist. E.T. ei ole osalenud A.S.e kasvatamisel, ta ei tundnud huvi A.S.e arengu vastu ning ta ei täitnud A.S.e ülalpidamiskohustust, tal puudus lisaks igasugune kontakt A.S.ega alates A.S.e väga varajasest lapseeast. Üldjuhul piirab lapse vanem oma elukorraldust viisil, mis arvestab lapse vajadusi. Ema kohustuste hulka kuulub oma lapse eest hoolitseda, saada osa tema arengust ja tagada lapsele teadmine, et vanem on lapse jaoks olemas. E.T. on vanema kohustusi A.S.e suhtes rikkunud määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 alusel põhjusel, et A.S.elt oleks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane.
Kohtuotsus ise on siin ja kes tahab, saab ise lugeda ja süveneda. https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=177436728
Mulle teadaolevalt pole selles lahendis toodud seisukohti kuskil ümber ka lükatud.
Siit tuleb selgelt välja, et kui leiab tõendamist, et vanem pole oma lapsi toetanud, siis ei oma tähtsust asjaolu, kas elatist on kohtu kaudu nõutud või mitte, ning isegi juhul, kui vanem on öelnud, et ta elatist ei soovi, ei pruugi ka antud fakt midagi tähendada. Selle taga on lihtne loogika, mille kohaselt on kokkulepped, millega piiratakse ebamõistlikult lapse õigust saada elatist, tühised. Ja ka inimlikult võttes ei oleks ju samuti normaalne, kui vanem lapsele elatist ei tasu ega ole üldse lapsest huvitatud, ja pärast kohtus endale elatist nõudes ütleb, et “oihh, kas ma siis pidin lapsele midagi maksma, kus ma teadsin, keegi ei küsinud ka ju”.
Kägu, kes siin karjub ja soovitab kõigil seadusi lugeda, võiks alusetuseks ise lugeda, mida sätestab PKS § 103.
Veel üks lahend lugemiseks: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=189472158
