Esileht › Pereelu ja suhted › Kui ühised huvid on otsa saanud
Ja ma ütleks, et isegi, kui see oli tema pikim suhe, siis poes käimine EI OLE piisav suhte näitaja. See ei ole suhe, vähemalt lõpuaastatel.
No aga seda ma ütlesingi? Minu jaoks ei olnud see piisav suhe. Tema jaoks oli. Ja kui ma korra ära lähen, siis lähengi.
No aga seda ma ütlesingi? Minu jaoks ei olnud see piisav suhe. Tema jaoks oli. Ja kui ma korra ära lähen, siis lähengi.
Jah, aga võtsid aastaid otsustamiseks, mis on suht nõrk tulemus.
Samas vähemalt ei jäänud sa raha pärast, mis on tugev tulemus. Nii et viik.
No aga seda ma ütlesingi? Minu jaoks ei olnud see piisav suhe. Tema jaoks oli. Ja kui ma korra ära lähen, siis lähengi.
Jah, aga võtsid aastaid otsustamiseks, mis on suht nõrk tulemus.
Üldiselt ei ela ma oma elu sinu parameetrite järgi või sulle meeldimiseks. Ja ma ei ole sinu kohtumõistmise all, nii et võta veidi vaiksemaks.
Tipsu, ta oli juba minuga tutvudes väga rikas ja hea välimusega, kes oleks leidnud endale noori ja ilusaid. Mina olingi 16 a noorem. Ning ausalt, kui mina juba ära tulin, siis minu poolest võtku 30 a noorem, enam ei huvita. Mina olin ta kõige pikem suhe ja tema poolest oleks see võinud elu lõpuni minna.
kullake, sa olid rikka taadi jaoks noor liha – kena kaeda ja voodiski ehk suht ok. midagi muud ta sinult ei oodanud ja seetõttu ei viitsinud ka ise rohkem panustada. suhkruissid ei viigi oma bimbosid matkama, siis võtavad nad endale koera
Tipsu, ta oli juba minuga tutvudes väga rikas ja hea välimusega, kes oleks leidnud endale noori ja ilusaid. Mina olingi 16 a noorem. Ning ausalt, kui mina juba ära tulin, siis minu poolest võtku 30 a noorem, enam ei huvita. Mina olin ta kõige pikem suhe ja tema poolest oleks see võinud elu lõpuni minna.
kullake, sa olid rikka taadi jaoks noor liha – kena kaeda ja voodiski ehk suht ok. midagi muud ta sinult ei oodanud ja seetõttu ei viitsinud ka ise rohkem panustada. suhkruissid ei viigi oma bimbosid matkama, siis võtavad nad endale koera
See taat oli 39.
Miks sul on vaja halvustada? Minul oli oma üsna hea ja väärikas töökoht olemas, ei olnud ta mu suhkruissi. Maksime arveid ilusti pooleks. Ma isegi ei teadnud ta rahalisi seise, kuni suhte lõpuni päris mitte. Ära tulin kahe koti oma riietega ja kõik.
Üldiselt ei ela ma oma elu sinu parameetrite järgi või sulle meeldimiseks. Ja ma ei ole sinu kohtumõistmise all, nii et võta veidi vaiksemaks.
Sa kutsusid mind tipsuks. Sina alustasid. Sa patroniseerisid esimesena. Mind kõnetab su jutt, sest mul on vennad ja hoian alati nende poole. Aga selle vahega, et nemad on küll väga aktiivsed mehed. Oht langeda sita naise ohvriks hullult suur.
Aga miks peab asju koos tegema ja miks peavad sarnased huvid olema?
Kuidas ma saaks oma kallile kaasale selgitada, et ta võiks sõpradega matkata samal ajal, kui mina nokitsen mööbliga üksi või oma uute sama huviga inimestega.
Aga miks peab asju koos tegema ja miks peavad sarnased huvid olema?
Mina saan teemaalgatajast väga hästi aru ja ei mõista selliseid kommentaare.
Kui tutvudes oli mõlemal sarnane hobi ja sellega tegeleti ka pikka aega ühiselt koos, siis on väga normaalne, et naine eeldab, et samamoodi võiks ju ka edaspidi kõik jätkuda.
Kui kunagi tutvuti ja otsustati suhe luua, siis kindlasti valis naine selle mehe osaliselt ka just sellepärast, et tal oli sarnane hobi ja et edaspidises elus saaks seda ka rõõmsalt koos harrastada. Miks nüüd järsku peaks olema normaalne, et enam koos ei matkata ja naine peaks minema matkama üksinda või siis otsima mingeid (uusi) sõpru, kellega koos edaspidi matkamas käia. Võibolla tal praegu polegi sõpru, kellega koos matkamas saaks käia?
Ilmselt on teemaalgataja armastuse keeleks (Raamat – Armastuse viis keelt) ühine kvaliteetaja koos veetmine ja selleks kvaliteetajaks oligi siis koos matkamine. Loomulikult on naine nüüd pettunud ja mõlgutab lahkumineku mõtteid, kui mees enam temaga kvaliteetaega koos ei taha veeta – ta ju tunneb, et järelikult mees teda enam ei armasta. Loomulikult võivad huvid vananedes muutuda, aga siiski teise inimesega koos olles peab ka tema soovidega arvestama, kui soovid head kooselu, mitte ühtäkki muutuda 180 kraadi ja üldse enam mitte matkamas tahta käia, kui see on sute teisele poolele endiselt väga oluline.
Inimesed, kelle armastuse keeleks pole koos kvaliteetaja veetmine, sellest muidugi aru ei saa ja ei hakkagi saama. Mina aga olen teemaalgatajaga samasugune ja tunnen talle kaasa – väga nõme olukord tõesti.
Inimesed, kelle armastuse keeleks pole koos kvaliteetaja veetmine, sellest muidugi aru ei saa ja ei hakkagi saama. Mina aga olen teemaalgatajaga samasugune ja tunnen talle kaasa – väga nõme olukord tõesti.
Mina saan aru, aga enam ei hoia lapsed kinni ja enam pile ühiseid huvisid. Võib-olla peaks järele mõtlema, kas on tarvis koos jätkata või mitte. Mehed ju kohe jätavad maha, kui naine muutub (vananeb), nemad võtsid noore. Ka naised võivad maha jätta.
Kui pere koos ei matkamas, ei tähenda ju, et nad koos ei käi koera jalutamas, süüa ei tee, filme ei vaata, külas ei käi, külalisi vastu ei võta, reisil ei käi, kinos ei käi, seenel ei käi, ujumas ei käi, restoranis ei käi, lauamänge ei mängi ja nii edasi jne jne jne. Miks peaks just koos täpselt matkama? Sest kunagi matkati koos?
Teemaalgataja ju kirjutas, et mees ei tee vabal ajal muud kui remondib vanemate maja. Järelikult ei käida koos koera jalutamas, kinos, teatris, seenel, ujumas ega ka mujal.
Ma saan aru et see mees ei taha enam kuskil koos käia ega midagi teha ja kogu oma aja, tähelepanu ja energia paigutab vanemate maja remonti.
Väga nõme käitumine mehe poolt minu meelest.
Üldiselt ei ela ma oma elu sinu parameetrite järgi või sulle meeldimiseks. Ja ma ei ole sinu kohtumõistmise all, nii et võta veidi vaiksemaks.
Sa kutsusid mind tipsuks. Sina alustasid. Sa patroniseerisid esimesena. Mind kõnetab su jutt, sest mul on vennad ja hoian alati nende poole. Aga selle vahega, et nemad on küll väga aktiivsed mehed. Oht langeda sita naise ohvriks hullult suur.
Ma ei tea, mulle öeldi siin, et 5k eest saab minust noorema ja ilusama. Suht sitt ütlemine või ei?
Ma ei tea, mulle öeldi siin, et 5k eest saab minust noorema ja ilusama. Suht sitt ütlemine või ei?
Mina ei näe seda kohatuna, sest ma ise ka vana ja veel naine. Ma näen, kuidas elu käib. On kaks võimalust. Solvuda või võtta seda kui fakti ja suhteid luues sellega juba arvestada, et kui on isegi ühised huvid, siis lõpuks heal järjel mees leiab kellegi teise ja suhted on ajutised. Palju on ilusaid naisi, nende seas selliseid, kes ka kodus passivad. Realistlik mõtteviis ei lase solvuda.
Nii et ühtlasi on vastus ka teemasse, et kui pole ühiseid huvisid ja ikka koos, siis kas tasub lahku minna, kui tõesti häirib või mõelda, et mees nagunii ei peta ja äkki ikka koos olla. Saab see maja valmis, hakkab uuesti samaks, mis enne.
quote quote=4121656]Viimased 3-4 aastat aga on mehe reaktsioon iga mu ettepaneku peale kusagile minna või midagi teha selline “Nojah, eks ma võin ju kaasa tulla kui sa väga tahad”. Kuid pika peale on ka minul tema leige suhtumise peale kadunud isu temaga koos teha midagi sellist, mis mulle muidu väga meeldib. Sest selles puudub igasugune säde.[/quote]
Olen ka pakkunud, et lähme siis parem lahku, saab kumbki süümepiinadeta tegeleda sellega, mis huvi pakub, kuid see mõte talle ka ei meeldi.
Ja muide, väga paljud inimesed ei ole tegelikult selgrooga. Nad kuidagi ”satuvad” suhtesse. Satuvad kuskile kokku elama kellegagi, tegelikult südamesoov see ei ole. Halb ka ei ole, aga midagi väga paremaks ka ei lähe, hoopis ajapuudus vms tekib. Ja mehed ei taha tegelikult seda välja öelda, sest see teeb naisele haiget. Ka mehed kardavad lahku minna, mitte ainult naised. Mehed samamoodi.
Jah, midagi sinnapoole. “Kardavad” ei ole vist õige öelda, aga pigem on neil teatud ebamugavustunne muutuste ees.
Et see (lahkumineks) äratab ju tähelepanu, lähedased hakkavad küsima, et mis värk on, miks sul naine ära läks. Mõned – eriti need, kes on näinud selle suhte algust – hakkavad võibolla nö. leinama: “Mõtle, mul on nii kahju, et sa sellest Kadrikesest lahku läksid, olite nii nunnu paar” jne. Ei tahaks ju ausalt vastata ka nagu mingi pühaduseteotaja: “Ah, ma tegelikult olin tema vastu ükskõikne, absoluutselt ei viitsinud temaga koos aega veeta enam, kuna ma ei tundnud, et mulle oleks temaga koos olemine enam mingi väärtus. Nojah, ja kuna temale see ei sobinud, siis ta otsustaski, et lähme lahku.” Ah, mis ma hakkan jamama, kergem on öelda naisele, et ei taha lahku minna. Ehk tõmbub naine ka lõpuks endasse (ei paku enam midagi välja, ei räägi ka lahkuminekust), lihtsam ongi, väliselt läheb kõik sama rada edasi.
Tegelikult, sellistes olukordades kehtib see, et ilmselgelt teiselt mingit muutust oodata ei tasu. Kas lepid olukorraga, et nii on ja ni tuleb elada. Või ei lase ennast “ei noh, lahku minna ikkagi tahaks” jutust kõigutada ja lahkud sellest kooselust.
Et see (lahkumineks) äratab ju tähelepanu, lähedased hakkavad küsima, et mis värk on, miks sul naine ära läks.
Ei pidanud seda silmas. On mehi, kes ei oska öelda ei. Ei oska öelda naisele EI, sest ei taha solvata. Võimalik, et nad ei taha seda teemat üldse pere ja sõpradega puudutada, aga neil pole hirm mitte välise ees, vaid just NAISELE ütlemise ees. Muidugi ei teki probleeme naistega, kes ise sellised eemale hoidvad on, või isegi külmad, nendega on lihtne, aga need, kes ise agarad, nendega tekib selline asi. Ja minu arvamus põhineb tuttavate meeste kogemusel. Sinu kommentaar käib pigem naiste kohta. Naistele on suhe staatusega seotud. Meestele pole väline sära reeglina oluline (okok on igasuguseid), neid huvitab rohkem sisu.
Või ei lase ennast “ei noh, lahku minna ikkagi tahaks” jutust kõigutada ja lahkud sellest kooselust.
Inimene peab ise nägema suhte algust ja suhte käiku. Kas on muudatusi. Kui palju neid on jne, kõige paremini tunneb teist täiskasvanut inimest ikka see, kes temaga koos elab. Seda ON tunda, et midagi on valesti.
Ei pidanud seda silmas. On mehi, kes ei oska öelda ei. Ei oska öelda naisele EI, sest ei taha solvata. Võimalik, et nad ei taha seda teemat üldse pere ja sõpradega puudutada, aga neil pole hirm mitte välise ees, vaid just NAISELE ütlemise ees. Muidugi ei teki probleeme naistega, kes ise sellised eemale hoidvad on, või isegi külmad, nendega on lihtne, aga need, kes ise agarad, nendega tekib selline asi. Ja minu arvamus põhineb tuttavate meeste kogemusel. Sinu kommentaar käib pigem naiste kohta. Naistele on suhe staatusega seotud. Meestele pole väline sära reeglina oluline (okok on igasuguseid), neid huvitab rohkem sisu.
No naisele endale öelda, et temaga koosoldud aeg pole mingi väärtus enam, on muidugi ka ebamugav. Kui on näha, et naine pole nii ükõikne. Aga teiste inimeste puhul ma ei pidanudki silmas staatust. Vaid seda, et kui oled pikaajalises abielus/kooselus, siis on üsna kindel, et nendel teemadel midagi ei küsita. Eeldatakse, et ju on siis õnnelikud. Ja see paljudele meestele sobib. Lähed lahku, võib veel keegi küsima hakata: “Noh, mis siis juhtus, läksite tülli või? Armastus sai otsa või?” jms. Õige seda vaja.
Vaid seda, et kui oled pikaajalises abielus/kooselus, siis on üsna kindel, et nendel teemadel midagi ei küsita. Eeldatakse, et ju on siis õnnelikud. Ja see paljudele meestele sobib. Lähed lahku, võib veel keegi küsima hakata: “Noh, mis siis juhtus, läksite tülli või? Armastus sai otsa või?” jms. Õige seda vaja.
Minu kogemustel ei, aga need mehed, keda tean lahku läinud lühisuhetest, ei taha üldse rääkida nendel teemadel,
aga sellepärast pole keegi jätnud lahku minemata. Ühel mehel oligi see probleem, muude probleemide seas muidugi, et tema oli jälle aktiivne ja tahtis palju käia igal pool, aga naine tahtis kodus olla, nii et sobib siia teemasse küll näitena.
Pealegi mul sugulane selline aktiivne ja tema leidis endale kaaslase, kes tahab ka kogu aeg käia ja liikuda. Kunagi ei räägi eksist, kes sama ei tahtnud, halba.
Rääkisin seda puhtalt enda kogemuse jagamiseks teemaalgajatele. Et olin ise sarnases olukorras, et kaaslasega polnud ühtki ühist hobi ja see oli ka üks suuremaid põhjuseid, miks lahku kasvasime ja mõistmist polnud. Meil polnud koos midagi teha lihtsalt. Seks ei ole mu jaoks suhtes peamine.
Ei ole närviline, vaid tahan, et elus oleks MÄLESTUSI. Ja need tekivad elamustest, tegevustest, käikudest. Pean seda maha visatud eluks, kui enamus vaba aega möödub kodus peesitades, lõunani magades ja mitte kui midagi tehes. Mida sellisest elust mäletada on? Lisaks tekib tüdimus.
Loodan, et saad ikka aru, et sinu tahtmised ja nägemus ei ole kõigile kohustuslik ja sama. Sina tahad mälestusi teise inimese vabaaja ja soovide hinnaga, teised peavad enda elu sinu järgi sättima ja ohverdama. Näiteks minu jaoks on molutamine kvaliteetaeg ja mõttetu elu raiskamisena näen pidevat ringi sahmimist ja tegevuste otsimist. Ja kui mulle meeldib mingi tegevus, siis pole mul sõltuvust seda koos kaaslasega teha.
Sinu omavoliline tõlgendus. Ei oodanud ma midagi, et mu kaaslane (rääkimata teistest inimestest) oma elu minu järgi sätiks ja ohverdaks. Hoopis mina oherdasin oma tegevusi/hobisid/käike ja sättisin oma elu tema järgi. Just suhte alguses. Sest tema tahtis olla kogu vaba aja koos. Ja kuna tal polnud huvi aktiivseid tegevusi teha, oligi palju molutamist. Hiljem, kui tahtsin oma tegevusi taastada, siis üritas ikka tirida samamoodi molutama edasi. Näiteks tahtsin minna trenni, siis korduvalt oli seda, et meelitas, et ära mine, jää minuga pikutama ja niisama olema. Siis enam õnneks ei võtnud seda kuulda. Mina ei nõudnud kordagi, et ta teeks neid asju, mis mulle meeldisid, aga teda ei kõnetanud. See ei paku mulle mitte mingit rõõmu, kui inimene teeb minuga koos asju, mis talle ei meeldi/kõneta. Tema oli see, kelle meelest olnuks see kompromiss, kui kumbki teeb teisele meeldivaid asju (mis tegelikult endale ei meeldi), lihtsalt teise meeleheaks. Minule selline asi ei meeldinud ega näinud pointi. Läksingi pigem üksi trenni, loodusesse, rattaga sõitma vms. Mis rõõmu peaks pakkuma, kui tuleb kaasa keegi, kelle puhul tean, et ta seda ei naudi ja viriseb ehk ka veel. Rikub ju elamuse ära. Mõttetu. Tema aga ootas, et käiksin temaga autosid garaazis putitamas…0 huvi ja soovi.
Mingit ohverdust ja enda järgi sättimist ei oota. Mulle sobib lihtsalt kaaslane, kel on samad huvid ja nägemus. Nii lihtne ongi. Minu jaoks on selline suhe mõttetu, kus enamus vaba aega veedetakse eraldi, ühtki hobi/tegevust koos ei harrastata, sest lihtsalt mitte ükski huvi/hobi ei klapi. Ja see ongi minu eelistus, vajadus. Räägin siin enda eest.
Aga jah, tekib küsimus, et mida elu lõpul mäletatakse, kui terve elu on veedetud niisama molutades ja kuskil käinud, midagi teinud pole. Kõik päevad, nädalad, kuud ja aastad veerevad täpselt ühel viisil, kodus tiksudes ja vedeledes.
Mulle jälle ei meeldi tõmblejast naised, kes koguaeg kusagil liikumises peavad vabal ajal olema.
Väsitavad ja närvilised tegelased , kõnnin kauge kaarega eemale sellistest.
Täiesti nõus, aga ka mehed on sellised, isegi hullemad veel, nagu mingi motoorne rahutus vaevaks. Keegi siin eespool kirjutas, kuidas tal mees puhkepäevadel lõunani magab, aga millal veel siis? Lihtsalt imesta, isegi puhkepäevadel ei tohi magada? Peaks hoopis selgeks tegema, miks magab, mitte laisaks pidama, põhjuseid on palju tõsisemaid, laiskusest ja vägisi ei maga keegi. Pealegi mõjub selline rahutu kaaslane väga ärritavalt, siiberdab ja lunib su ümber, tekitades põhjendamatuid süümepiinu.
Mina olin see kirjutaja. Minu meelest ongi ebanormaalne, kui tööpäeviti magatakse napp 5h, heal juhul 6-7h ja siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis. Minu jaoks see ongi laiskus. Normaalselt peaks 9h max end välja magama. Ülejäänu ongi kas laiskus või haigus.
Normaalselt? Aga võibolla tema on seda sorti inimene, kes vajab rohkem und, et end välja magada. Mõned magavad rohkem ja mõned vähem – see ei ole tingimata laiskus või haigus.
Vaata uuringuid ja meditsiinilist infot. Kui inimene peab magama 10h ja kauem, siis see on juba tervisele kahjulik ja haigusele viitav. Samuti on väga ebatervislik pidev alamagamine, mida tööpäeviti 5-6h und ka on. Samuti muster, kus pidevalt päevade kaupa alamagatakse ja siis vahepeal magatakse ülipikalt. Sellepärast vajabki ju rohkem und välja magamiseks, et nädala sees on päevade viisi liiga kaua üleval ja alamaganud. See väsimus ja magamatus kuhjub.
siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis.
Minul on aegajalt lahkumineku mõtted peas just seepärast, et tajun, et mu mees paneb pahaks, kui ma tahan nädalavahetusel pikalt logeleda ja laiselda, Ja ma tunnen, et mul lihtsalt ei ole energiat ja jaksu, et kogu aeg kellegi teise soovide järgi ja kellegi teise rütmis elada. Mul tekkisid borellioositüsistused ja pärast seda olin sunnitud oma elu ümber hindama. Ma ei saa endale lubada ensm teise inimese rütmis elamist, ma pean saama end välja puhata, ms pean saama aeglasema tempoga elu elada, sest vastasel juhul käib see mulle täielikult üle jõu, lõppeb antidepressantide ja veel suurema tervisekrahhiga ( proovisin selle tubli kaasana läbi ka, rabasin ikka tegutsdda nagu varem). Arvestada tuleb sellega, et vanuse lisandudes lisandub sageli ka kroonilisi tervisehädasid ja siis tulebki tempot vähendada, et ellu jääda.
siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis.
Minul on aegajalt lahkumineku mõtted peas just seepärast, et tajun, et mu mees paneb pahaks, kui ma tahan nädalavahetusel pikalt logeleda ja laiselda, Ja ma tunnen, et mul lihtsalt ei ole energiat ja jaksu, et kogu aeg kellegi teise soovide järgi ja kellegi teise rütmis elada. Mul tekkisid borellioositüsistused ja pärast seda olin sunnitud oma elu ümber hindama. Ma ei saa endale lubada ensm teise inimese rütmis elamist, ma pean saama end välja puhata, ms pean saama aeglasema tempoga elu elada, sest vastasel juhul käib see mulle täielikult üle jõu, lõppeb antidepressantide ja veel suurema tervisekrahhiga ( proovisin selle tubli kaasana läbi ka, rabasin ikka tegutsdda nagu varem). Arvestada tuleb sellega, et vanuse lisandudes lisandub sageli ka kroonilisi tervisehädasid ja siis tulebki tempot vähendada, et ellu jääda.
Arusaadav, kui on krooniline terviseprobleem või lihtsalt kõrgem vanus. Nagu ütlesin, siis see üle 9-10h unevajadus viitab terviseprobleemile sageli.
Aga tegemist oli noore 20ndates mehega. Ehk siis laiskus ja lodevus pigem. Täiesti terve oli. Oligi selline ekraanide inimene ja filmide, neti vaataja lihtsalt. Mina tegutsesin ikka oma rütmi järgi ja ega väga kuskile minna, midagi teha ei saa jah, kui kl 12ni, 13ni alles voodis. Eriti just talvisel ajal, kui tahaks väljas liikuda.
Pärast seda sain aru, et sellised passiivsed ja laisad, ilma igasuguse initsiatiivita mehed mulle kindlasti ei sobi. Praegugi on tema ainukesed vaba aja tegevused sõpradega söömine/joomine ja paar korda aastas ehk reisimine. Ja vabadel päevadel saab rahus lõunani voodis logeleda ja hilja ööseni üleval olla.
Inimesel on teissugune elurütm. Ei ole sellepärast veel laisk. See mis endale sobib. Ja milline luksus magada lõunani. Ega siis kõik ei ole esmaspäevast-reedeni 8-17 töölised. Raha saab teha ka teisiti. Vabadel päevadel vares ka ei lenda, mõistad, väheste privileeg.
siis kasvatakse lahku ja pole enam nagu millestki rääkida.
No milline tähtis jutt. Ise ei ole kokkugi kasvanud ja juba oskab lahku kasvamisest rääkida. Hämmastav. Ääretult igav ja tüütu oleks kõike sama teha. Pigem kaaslane täiesti erinev, on millest rääkida.
Mina ei näe seda kohatuna, sest ma ise ka vana ja veel naine. Ma näen, kuidas elu käib. On kaks võimalust. Solvuda või võtta seda kui fakti ja suhteid luues sellega juba arvestada, et kui on isegi ühised huvid, siis lõpuks heal järjel mees leiab kellegi teise ja suhted on ajutised. Palju on ilusaid naisi, nende seas selliseid, kes ka kodus passivad. Realistlik mõtteviis ei lase solvuda.
Õigus, naine, kes aitas ja toetas mehe heale järjele üldiselt hüljatakse, nagu harjavars tõstetakse kõrvale. Noore ja uuega lõbutsetakse, 24/7 kooselu ei soovita, ja ega ei jõuagi. Kohustustevaba. Minnakse ka kaks kätt taskus, jäetakse pere, maja, kodu, lapsed. Imelik on see elu.
Muidu võib ju klapp olla, jutt joosta ja tõmme olla, aga kui nagu mingit ühistegevust (just suhte alguses), ei leia, siis on keeruline kuidagi edasi minna. Just suhet üles ehitades ja üksteist tundma õppides on ju väga oluline. Minu meelest on see küll suur takistus, kui üks tahab kogu aeg kodus olla, ekraani või raamatute taga, ehk lauamänge mängida, aga teine tahaks aktiivselt käia näiteks matkamas, teha mingit sportlikku tegevust (rattasõit, suusatamine, orienteerumine vms), käia üritustel jne. Liiga erinev elustiil ja eelistused. Muidugi võib neid asju teha kellegi teisega või üksi. Teengi ju, kui kaaslast pole. Aga mida siis selle kaaslasega koos tehakse? Ongi, et lihtsalt saad kokku, ajad juttu millestki ja seksid, sööd. Kõik. Minu jaoks sellest kahjuks kindlasti ei piisa, et oleks ühtse ja lähedase suhte tunne. Ühine kvaliteetaeg on mulle oluline ja kindlasti pole rahul, kui ühistegevus piirdub seksiga.
No täpselt, mina olen samasugune 100%
Leiaks siis mõne mehe ka sellise, eks 😀
Kui suhte alguses veel pingutatakse, huvitutakse naise hobist või kasvõi tehakse väiksemaid ja suuremaid väljasõite ja spaas käimisi, siis natuke hiljem juba hakkav alati see “ma ei viitsi” jutt ja kodus molutamine pihta. Oleks et siis teeks midagi kasulikku kodus, sel ajal kui mina nat käingi üksi või sõpradega oma õue-harrastusi tegemas, et koristaks ja peseks pesu vähemalt, aga ei – enamasti pikutatakse voodis, mobiil nina ees või hea juhul vaatab telekat.
Leiaks siis mõne mehe ka sellise, eks ????
Aga miks sa lihtsalt maha ei jäta siis? Miks peab olema koos ja rääkima kolmandas isikus, et pikutatakse jne. Usu mind, see koristamine ja kasuliku tegemine ei vähenda sinu tungi käia ja avastada. Kindlasti on häid omadusi ka, aga no kurat, miks peab oma elu elamata jätma sellepärast, et teine ei taha sinuga maailma avastada.
https://www.youtube.com/watch?v=dVNy2i4qJig&ab_channel=LewisHowes pole küll mürgine suhe see erimeelne huvi, aga ikka tasub vaadata, kuidas partnereid valida.
siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis.
Minul on aegajalt lahkumineku mõtted peas just seepärast, et tajun, et mu mees paneb pahaks, kui ma tahan nädalavahetusel pikalt logeleda ja laiselda, Ja ma tunnen, et mul lihtsalt ei ole energiat ja jaksu, et kogu aeg kellegi teise soovide järgi ja kellegi teise rütmis elada. Mul tekkisid borellioositüsistused ja pärast seda olin sunnitud oma elu ümber hindama. Ma ei saa endale lubada ensm teise inimese rütmis elamist, ma pean saama end välja puhata, ms pean saama aeglasema tempoga elu elada, sest vastasel juhul käib see mulle täielikult üle jõu, lõppeb antidepressantide ja veel suurema tervisekrahhiga ( proovisin selle tubli kaasana läbi ka, rabasin ikka tegutsdda nagu varem). Arvestada tuleb sellega, et vanuse lisandudes lisandub sageli ka kroonilisi tervisehädasid ja siis tulebki tempot vähendada, et ellu jääda.
Arusaadav, kui on krooniline terviseprobleem või lihtsalt kõrgem vanus. Nagu ütlesin, siis see üle 9-10h unevajadus viitab terviseprobleemile sageli.
Aga tegemist oli noore 20ndates mehega. Ehk siis laiskus ja lodevus pigem. Täiesti terve oli. Oligi selline ekraanide inimene ja filmide, neti vaataja lihtsalt. Mina tegutsesin ikka oma rütmi järgi ja ega väga kuskile minna, midagi teha ei saa jah, kui kl 12ni, 13ni alles voodis. Eriti just talvisel ajal, kui tahaks väljas liikuda.
Mina olen kaua magaja, mulle on alati hommikul kaua magada meeldinud, mingit haigust diagnoositud ei ole, ei leia ka, et ma laisk olen – üleval olemise ajal teen ju asju, lpealegi on laiskus väga subjektiivne. Ja talvisel ajal just okei kaua magada, pime ja muidu ka külm. Suvel pigem on endal ka imelik valget aega raisku lasta.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui ühised huvid on otsa saanud
