Jooksmine on üks odavamaid hobisid, kui mitte kõige odavam. Välismaal võistlemine iseenesest ei ole vajalik. Eestis on ka võistlusi küll ja küll. Aga mulle tundub, et teemaalgataja on probleemi fookuse valesti paigutanud. Probleem ei ole mitte see suhteliselt mõistlik 1500 € aastas välisvõistlustele, vaid selles, et pole aega perega tegeleda. Kas on nii? Siin oleneb nüüd, kui väikesed on teie lapsed? Kui lapsed on alles väikesed ja naisele langeb mehe uue hobi tõttu suur koormus, sisuliselt peab üksikemana talitama, siis see pole õiglane. Lastega tegelemine ja kodused tööd tuleks jagada võrdselt ja vaba ajaga tehku kumbki, mida soovib.
Veel võib olla see, et mees ei tahagi midagi perega koos teha ja hobi on selleks hoopis hea vabandus. Ega ta ei viitsiks lastega lõbustusparki või veekeskusesse minna ka ilma hobita, aga hobi on lihtsalt hea ettekäändeks tuua. Nii kui naine hakkab mingit perereisi plaani heietama, saab kohe öelda: see nädalavahetus ei saa, siis on see võistlus.
Teema: kui üks päev tekib mehel hobi ja ta kaob selle sisse
Kui erinevad on ikka pered. Mõnel mees muudkui joob, pole hea, teisel teeb sporti – ikka pole hea.
Ma olen olnud sarnase jooksuhullusega nakatunud ja ütlen, et see 500 euri saaks mees ka niisama maha pidutseda või ära süüa, nii et ei paneks tähelegi seda, selles mõttes on ju hea, et ta pigem liikumisse investeerib. Kui jooksuhullu keelata ja hakata talle kaikaid kodaratesse loopima, siis ega sealt head nahka vast pigem tule, pigem kannata ära, enamusel ei kesta selline hullus väga kaua. Kui mina aktiivselt välismaratonidel käisin, siis meie oma peres ühildasime selle puhkusega, ehk olime nädal riigis puhkamas ja ühel päeval siis mina jooksin ka sellele lisaks jooksuüritusel, kas nii ei õnnestuks?
Kui erinevad on ikka pered. Mõnel mees muudkui joob, pole hea, teisel teeb sporti – ikka pole hea.
Tagajärjed ongi mõlemal juhul samad – mehel pole pere jaoks enam aega, raha kulub, tervisega võivad mingil hetkel tekkida tõsised probleemid, naise koormus kasvab.
